You are here

Uskmatu Toomas ja inimeseloom

„Ma ei ole filosoof. Ma ei usu küllalt mõistusesse, et uskuda mõnda süsteemi."

Lõiguke Albert Camus 1945. aastal antud intervjuust

 


Toomas Paul

Seitse sabasulge ehk katse kirjeldada inimeselooma

Pilgrim, 2009

www.raamatukoi.ee ja www.apollo.ee hind ~ 220 krooni

 

 

Aastakümneid tagasi oli kombeks ikka ja jälle kirjanikke ning muid kirjutajaid iseloomustada muu hulgas selle põhjal, kas neil on valulävi või mitte ja kui kõrge või madal see on. Madal valulävi oli hea, sest ajendas kirjutajat reageerima ühiskonnas toimuvale. Andku lugupeetud Toomas Paul mulle andeks, kui julgen tedagi seostada selle möödunud aegadest pärit käibefraasiga, sest valulävi ei tohiks ju kuidagi olla mingi kallutatud ideoloogiline määratlus või kahtlase maiguga hinnang.

Arvan, et Toomas Paulil, kes ju erialalt akadeemiline teoloog, on ikka olnud madal valulävi ühiskonnas toimuva suhtes ning seda valuläve ja muret on ta ka ilmutanud oma publitsistikas, milles õige tihti on tähelepanu keskmes mitmesugused päevaprobleemid. Ta pole jäänud akadeemilistesse kõrgustesse. Viimastel aastatel torkavad Toomas Pauli loomingus silma esseed (traktaadid), mis ammutavad ainest teaduse kõige laiemast varasalvest - nii humanitaariast kui ka loodusteadlaste töödest. Toomas Paul jälgib ühiskonna arengut läbi teadusliku mõtte arengu, sukeldudes üha rohkem bioloogiasse ja selle teaduse ühte eriharusse, mida piltlikult nimetatakse ka eluteaduse selgrooks - evolutsiooniõpetusse.

Usu ja uskmatuse juuri otsides

Pealkirjas nimetatud Uskmatu Toomas pärineb Toomas Pauli pikema essee „Uskmatu Tooma lugu" pealkirjast. Too essee ilmus 2009. aastal, Loomingu Raamatukogu esimese väljaandena. Ehkki nimetatud raamatu tagakaanetekst ütleb, et essee uurib usu ja uskmatuse juuri, pole see sugugi kõik, mida Toomas Paul kõnealuses kirjutises uurib. See on ka lugu sellest, kuidas inimene on ennast uurinud ning kui riuklik ja keeruline, täis ideoloogilist võitlust ja akadeemilisi duelle, see uurimistee on olnud. Aukartustäratav on tsiteeritud teadlaste nimekiri. Nagu Toomas Paul kirjutab, taandub küsimus, mida uskuda, lõpuks küsimuseks, keda uskuda.

Uskmatu Tooma loo orgaaniliseks jätkuks on samal, 2009. aastal lugejate ette jõudnud „Seitse sabasulge", mida Toomas Paul ise nimetab traktaadiks. Inimeselooma kirjeldamine on töö, mille kallal on ajusid ragistatud tsivilisatsiooni aguaegadest saadik ja kindlasti tuleb selles vallas higi valada niikaua, kuni praegune(sed) tsivilisatsioon(id) end alal hoida suudavad. Toomas Paulil on oma meetod, mis tugineb hiiglaslikule lugemusele ja vahedatele lakoonilistele arutluskäikudele, millest ikka ja jälle leiab ka võluva terakese irooniat. Seitse sabasulge on metafoor, peegeldus „... postmodernse ühiskonna põhimõtteist, millega peab arvestama". Need on „... laused, mis on enam-vähem kõigi jaoks positiivsed". Niimoodi võtab Toomas Paul raamatu sissejuhatavas osas kokku selle, mida järgneval ligemale paarisajal leheküljel otsima hakatakse.

Traktaadis välja toodud seitse meie kõigi jaoks positiivset lauset on väärt, et need kõik siinkohal ära nimetada.

  • Inimene on evolutsiooni oivik.
  • Inimkonnas ei kehti looduslik valik.
  • Inimene on ilmamaa isand.
  • Inimene on kõigi asjade mõõt.
  • Igal inimesel on õigus õnnele.
  • Iga inimene otsustab ja valib ise.
  • Inimene loob endale sobiva keskkonna.

Tõepoolest, nimekiri tundub olevat ju igati vastuvõetav. Mõnelgi sabasule-teemal kirjutatakse näiteks gümnaasiumi lõpukirjandeid.

Toomas Paul tsiteerib nende lausete kontekstis hulka autoreid vanadest kreeklastest viimaste aastakümnete nobelistideni välja ja analüüsib mitmete mõistete semantikat, nende tähenduse muutumist läbi aastasadade. Jääb veel kord kinnitada, et tegemist on lektüüriga, mis mitte ainult ei kutsu, vaid lausa sunnib kaasa mõtlema. Tihti juhib autor lugejat paradoksideni, mille rägastikku ju võibki lootusetult eksida, kuid siin lähtub Toomas Paul Pierre Bayardist, keda ta ka oma Uskmatu Toomase loos tsiteerib: „Kultuur on oskus eelkõige orienteeruda." Autorit ei kohuta tõesti kultuurikihtide hiigellademed ja ta liigub seal kindlalt, jõudes lõpuks üsna sihiteadlikult kõige keerulisemate probleemideni, millel puuduvad ühesed lahendused.

Kuhu edasi?

Niisugust pealkirja kannab „Seitsme sabasule" viimane peatükk. Tõepoolest, arutlus tänapäeva maailma asustavast inimloomast lõpeb varem või hiljem just niisuguse küsimusega. On see inimloom siin maailma asju korraldamas ja endale helget tulevikku loomas või lihtsalt sihitult, oma geenide orjana ekslemas? Toomas Paul arutleb mõlema võimaluse üle, tõdedes siiski: „Mulle kui teoloogile meeldib võimalus, et inimese evolutsioon jätkub, et ta ei ole „valmis". Inimloomast võib veel midagi saada." 

Kripeldama jäävad aga essees ohtralt tsiteeritud nimekate bioloogide mõtteavaldused, mis ülearusele optimismile kaasa ei aita. Edward Wilson: „Võib olla on see evolutsiooni seaduspära, et intelligentsus kipub ennast hävitama."  Stephen Jay Gould: „Inimene on lihtsalt üks väike, hilise õitsemisega ja lõppkokkuvõttes mööduv raag elu külluslikult vohaval puul - mitte aga progressiredeli ettekavandatud lõppaste." Richard Dawkins: „Universumil, mida me vaatleme, on täpselt niisugused omadused, mida me võiksime oodata, kui selle aluseks pole ei plaane ega kavasid, ei eesmärke ega sihte, ei kurja ega head ega üldse mitte midagi peale pimeda, halastamatu ükskõiksuse. ... DNA ei hooli ega tea. DNA lihtsalt on. Ja meie tantsime tema pilli järgi."

„Kõiksuses valitseb kaos ja entroopia. Aga just selles võib olla inimese suur võimalus: kui sul ei puudu otsusekindlus ja mehisus, saab sinust demiurg," kirjutab Toomas Paul, pöördudes teist laadi mõtteavalduste poole, ja tsiteerib Albert Camus'd: „Jah, inimene on iseenda eesmärk. Ja ta on oma ainus eesmärk. Kui ta tahab midagi olla, siis on see võimalik ainult selles elus." Ja lisab maailmakuulsa Austraalia teleajakirjaniku Rhonda Byrne'i mõtteavalduse: „Oma mõtetega sa mitte ainult ei loo oma elu, vaid sinu mõtted osalevad jõuliselt maailma loomises. ... Tegelikult sinu mõistus kujundab maailma sinu ümber."       

Niisiis, ühel pool külmad ja kalgid geenid, mis sebivad „niisama korrapäraselt - või korratult, maitse asi - kui Browni liikumine", teiselt poolt aga usk iseendasse.

„Sabasuled" ei vali poolt, raamat lihtsalt räägib meile inimloomast, meist endist, kes me seisame oma ajaloo jooksul juba ei tea mitmendal teeristil ja küsime, nagu küsib Alice Imedemaal Irvik Kiisult, et kuhupoole ta peaks minema ... Alice kuuleb vastuseks, et kui ta ei tea, kuhu minna, siis pole tähtis, kuhupoole ta läheb, sest kuskile jõuab ta ikka, kui küllalt kaua kõnnib. Irvik Kiisu ja Alice'i vestlus on valitud ka „Sabasulgede ..." motoks, milleks see ka väga hästi sobib.

 

Indrek Rohtmets (1953) on bioloog, loodus- ja teadusajakirjanik, loodusfotograaf, MTÜ Loodusajakiri vastutav väljaandja.

Ilmume ka e-ajakirjana: