You are here

Kui üksi inimkond ikkagi on. Teateid universumisse

Erilised asjad on sellised asjad, mida me küll näeme või teame,kuid millele me eriti ei mõtle.Nagu näiteks: aegruum, antiaine, tahtevabadus. Peegelmaailm.Sõlm nööris. Teadlased mõtlevad. Need mõtted on asjastunud meie argielus. Teaduskirjanik Tiit Kändler kirjutab, kuidas.

SEEKORD:

  • Tulnukaid olen näinud minagi - poolunes
  • Kaugete planeetide ja aruka elu otsingud
  • Parim moodus otsinguteks on matemaatika keel

  • Esiteks

Kui teile ühel heal hommikul, päeval, õhtul või mis hullem - öösel tuleb vastu miski, mis ei meenuta midagi seninähtut ja häälitseb ennekuulmatul moel, siis mida teeksite? Kas pistaksite plehku või peaksite seda elusaks olendiks ja püüaksite juttu üles võtta? Küllap pistaks enamik meist plehku veel enne, kui jõuab asja üle pikemalt mõtelda.

Ometi püüab inimkond otsida ilmaruumist märke sellest, et kusagil kaugete tähtede ümber tiirlevatel planeetidel on mõtlev, tegutsev ja loov elu. Inimkond tahaks väga teada, kas oleme midagi ainukordset või tegutseb meiesuguseid mõtlevaid, kaklevaid ja armastavaid olendeid mõõtmatu maailmaruumi sügavustes ka mujal. Olgu nad siis mis tahes kuju, moe ja teoga.

Vähesed inimesed on erakud, sellised, kes ei taha teisi inimesi näha ega kuulda. Isegi kloostrisse sulgunud mungad ja nunnad otsivad omasuguste seltsi. Mis sellest, et kambas puhkeb aeg-ajalt kaklus või koguni sõda, üheskoos on siiski mõnusam ja tulusam. Kellele sa näitad uut nukku või autot, kui oled üksi? Koledam veel - kui oled üksi, ei saa kusagilt uut autot ostagi.

Küllap seepärast inimkond mõtisklebki, kas ehk ka kusagil mujal mõned meie moodi elukad ringi tatsuvad, lendavad, roomavad või hõljuvad. On mõtisklenud sest ajast peale, kui vähegi teame. Igasugustest mujalt saabunud olevustest kihavad meie kaugete esivanemate müüdid, muistendid ja muinasjutud. Kui inimene lennutas raketid nii kõrgele, et silm neid enam ei seletanud, hakati kõnelema tulnukatest, kes olevat kunagi üles ehitanud Egiptuse püramiidid ja kaevanud kõrbetesse hiigelkanalid või siis lihtsalt inimesi kinni napsavad ja enesega ühes viivad.

Tulnukaid olen näinud minagi. Ja üsna reaalselt. Küll on need olnud inimesesarnased hundid, kes oma kihvadega mu nina kallale kippunud. Küll on need olnud kusagil määramatus kauguses hõljuvad ja praksuvad moodustised. Küll on need olnud maja puutreppi naksuma panevad kujutud ja näotud olevused. Ometi on selgunud, et mu tulnukad on ilmunud kord poolunes, kord poolilmsi.

End inimesele ilmutanud tulnukad on läbi aegade olnud parasjagu inimkonnas toimunu nägu. Keskajal olid need tulihännad, koerakoonlased või raudmehed, Stalini ajal lapsi vorstiks ajavad mustades kummimantlites koletised. Kui Hiinas märatses kultuurirevolutsioon, olid tulnukad pilusilmsed. Ja küllap nad praegu meenutavad rohkem Bin Ladeni jõuku.

Nüüd teame vähemalt, et Marsil rohelisi mehikesi ei ela. Ent ikkagi on huvitav mõtiskleda, kas neid võiks leiduda kusagil mujal. Teadlased ei suuda ette kujutada, et mingi hiiglaslik kosmiline gaasipilv suudaks end nõndaviisi kujundada, et lõpuks mõtlema ja oma tahte jõul tegutsema hakkaks. Meie mõte jääb ikka maa peale. Sellepärast kujutame ette, et elu on võimalik Maa-sarnastel planeetidel, kus elusolenditel kõva pind jalge all.

Päikesesüsteemis on niisuguseid kaljuseid planeete peale Maa veel üksnes kolm - Merkuur, Veenus ja Marss. Lisaks neile veel kaljune Kuu. Kõigist neist teame nüüd, mil hulk kosmoselaevu on käinud asja uurimas ja ka inimene Kuul ringi hüpanud, et mingeid rohelisi, sinised või musti mehikesi neil ei ela. Võib-olla elab imekombel näiteks Marsil tillukesi baktereid, ent seegi on kõigest julge oletus.

Nõnda siis tuleks otsida planeete, mis tiirlevad meist õige kaugel, sellistel kaugustel, kust valgus jõuab meieni mitte kaheksa minutiga nagu Päikeselt, vaid kaheksa või koguni kaheksasaja aastaga.

  • Teiseks

Päikesesüsteemi-väliseid planeete ei nähta otse. Kui planeet ümber tähe tiirleb, paneb see tähe vibama - küll vähe, ent siiski. Ja seda tähe värelemist osataksegi suurte teleskoopide ning nende külge ehitatud kaamerate ja tarkade arvutiprogrammidega näha, või õigemini välja rehkendada.

Esimene Päikesega sarnaneva tähe ümber tiirlev planeet leiti kakskümmend aastat tagasi. Nüüdseks on neid avastatud peaaegu viissada. Enamik neist on suured, meie Jupiteri moodi ja koosnevad gaasidest. Kuid on leitud ka Maast vaid mõned korrad suuremaid planeete. Kas need on kivised nagu meie Maa või mitte, seda veel ei teata. Küll arvatakse, et kui täht juba kord tekkis, sai see tahes või tahtmata endale kaasavaraks ka planeedid.

Sel aastal nähti esimest korda planeeti otse, mitte tähe vibamise järgi. See on hiigelsuur ja gaasist ning tiirleb oma β Pictoris'e nimelise tähe ümber sama kaugel kui Jupiter Päikesest. Säärane edu näitab, et planeedikütid ei jäta enne, kui on avastanud mõne Maaga sarnaneva planeedi. Ja ega see aeg enam kuigi kaugel ole.

Astronoomide seas on optimiste, kes arvavad, et kaugetelt planeetidelt võib elu jälgi leida juba olemasolevate mõõteriistadega. Siiski püütakse senimaani tabada kosmosest signaale, mis annaksid märku, et need on lähetanud mõtlevad olevused.

Viiekümne aasta eest suunas Ameerika astronoom Frank Drake oma raadioteleskoobi kaugetele tähtedele, püüdes esmakordselt leida märke maavälisest intelligentsist. Tema oli kindel, et märke elust võib leida elu enda tekitatud jälgedest: kui püüda juhuslikke raadiolaineid, võib neist hea õnne korral välja peilida, kas nende tekitajaks on arukad olendid. Nii on viimasel poolel sajandil ka püütud toimida. Seni ei ole midagi arukat kinni püütud.

Teisalt on lähetatud teele ka erilisi maavälistele olevustele määratud teateid. Need on kavalal kombel peidetud raadiolainetesse, lootuses, et arukad olevused need sealt ka üles leiavad. Esimene selline sõnum saadeti ilmaruumi neljakümne aasta eest ja selles püüti kirjeldada inimest, keemilisi elemente, millest ta koosneb, pärilikkusainet ja lõpuks ka kuju.

  • Kolmandaks

Ent kuis saame uskuda, et teised meist aru saavad? Saame olla kindlad, et maavälised ei kõnele inglise või eesti või hiina keelt. Mida siis peaksime kõigile arusaadava keelena kasutama? Teadlased on ühel meelel, et kasutada tuleb matemaatika keelt. Kui maavälised suudavad vastu võtta kaugeid sõnumeid ja saata teateid suurtele kaugustele, tundub usutav, et nad peavad teadma midagi arvutitest ja nende programmeerimisest.

Maavälise elu otsinguga tegeleva SETI (Search for Extraterrestrial Intelligence) instituudi tähtedevaheliste sõnumite koostamise juht Douglas Vakoch arvab, et kui inimene juba kord on suur lugude pajataja, võiks selliseid lugusid ka maavälistele saata. Mõned edukate lugude elemendid, nagu üllatus, võiksid teha ka häid tähtedevahelisi lugusid. Sõnumeid, mis oleksid mõistetavad sõltumatult arenenud olenditele, on siiski äärmiselt raske luua. Isegi Maal on eri kultuuridel omavahel raske suhelda. Seepärast peame saatma sõnumeid eri formaatides, lootes, et vähemalt mõni neist on mõistetav.

Üks on kindel - maaväliste otsing ja nendega suhtlemise probleem on huvitav ja kasulik vähemalt selles mõttes, et aitab iseenese kohta üht-teist teada saada. Alati on kasulik astuda teiste kingadesse, saati siis veel selliste olendite omadesse, kellest me midagi ei teagi.

Me ei tea praegu veel, kas elu tekkis Maal juhuslikult ja ainuomaselt või oli see keemilise evolutsiooni paratamatu tagajärg sobivates tingimustes. Kui aga kusagil kaugel planeedil avastatakse aruka tegevuse märgid, tähendab see, et seal on pikka aega varem tekkinud elu.

Kui kohtame pimedal tänaval mingit hämarat kuju, küllap siis püüame temaga suhtlemist vältida, et mitte ohtu sattuda. Kui saadame pimedasse kosmosesse teate, et oleme olemas - kas seame siis end kuidagiviisi ohtu? Oht on siiski väike. Kui saame oma teatele vastuse, tuleb see sadade või isegi tuhandete aastate pärast. Pigem oleme selle aja peale juba unustanud, mida neile saatsime. Võib-olla on kõige olulisem öelda neile: „Kui vastate, siis palun tuletage meile meelde, mida me teilt küsisime."

LOE VEEL

SETI@home on 1999. aastal alustatud projekt, millega saab liituda iga arvutiomanik, kui ta soostub oma arvutiaega andmetöötluseks kinkima. Tarkvara ja liitumisjuhised aadressil http://setiathome.berkeley.edu/

 

TIIT KÄNDLER (1948) on teaduskirjanik. Lõpetanud Tartu Ülikooli füüsika erialal, füüsika-matemaatikakandidaat. Teadusportaalis www.teadus.ee tegutseja. Raamatute „Päikeselt näeb kaugemale", „Selles tarkuses näha süsteemi" ja „Kõlakoda kõrva taga" autor. Eesti Päevalehe teadustoimetaja. 
    Ilmume ka e-ajakirjana: