You are here

Kas looming ja teadus on terviku kaks poolt?

Kuidas on teadus mõjutanud minu elu?

Elna Kaasik

tekstiilikunstnik

Esimese mõttega tuleb vastus, et teadus mind kui kunstnikku mõjutanud ei ole. Küll aga nõuab elu kohanemist tehnika uusimate saavutustega. Teaduse areng on teatud kunstiliike mõjutanud kardinaalselt, mis puudutab video, foto, arvuti kasutamist. Isegi tegelen innukalt pildistamise ja filmimisega. Siit võiks arendada edasi küsimust, kes ma olen? Kas kunstnik, tekstiilikunstnik või disainer?

Kunstnikuna pean oluliseks ideed ja käelist oskust pliiatsi ja pintsli abil oma sõnum visuaalselt vaadeldavaks vormistada või vaibakavandiks teostada.

Tekstiilikunstnikuna hindan traditsioone ja oma ateljees töötame esiemade aegsetel kangastelgedel, vajamata tehnilisi uuendusi. Samasugustel telgedel kootakse enamasti kaltsuvaipu ja tahan rõhutada, et minu autoritekstiilide teostuseks ei ole vaja erilisi töövahendeid, vaid kogemusi, oskusi, täpsust ja veel kord enda töökogemust.

Olen tõestanud mõnelegi arvutiinimesele, et ma ei vaja kavandite ja projektide tegemiseks programme ja kudumiseks arvutiga ühendatud kangastelge. Säärane arvutitelg võimaldab kerge vaevaga kududa keerukaid mustreid, mis tavatelgedele rakendades nõuaksid palju niiekeppe, tallalaudu ja suurt sidust. Aga oma tekstiilitehnika sõnastaksin kui labane sidus väikeste nippidega. Tõepoolest, kõik tooted, alates sallidest ning lõpetades vaipade ja kardinatega, on teostatud labases tehnikas. Kunst sünnib disainist, proportsioonist, materjalist, värvist, kooskõladest. Tööd sisustustekstiilidega liigitaksin disainivaldkonda, kuigi iga objekt on unikaalne ja tulemus on tihti niivõrd paigas, et seda võiks nimetada kunstiks.

Disainerina, firmajuhina, tavakodanikuna olen kontoritehnikaga sina peal, arvuti on saanud mu igapäevaseks kaaslaseks. Veel mõni aasta tagasi kartsin klaviatuuri isegi sõrmega puutuda, kuigi vajadus tekste koostada ja meile vahetada oli ilmselge. Mul on põhjust oma õpivõime üle rõõmu tunda. Kogu fotomajandus on süstematiseeritud ja viimaste näituste reklaamitööd tegin ise. Samas tajun probleemi, sest õhtutunnid kipuvad märkamatult muutuma öötundideks arvutis, mitte töölaua taga nagu varemalt.

Kus ikkagi lõpeb kunst ja algab disain või vastupidi - kus lõpeb disain ja algab kunst? Võti on teaduse osakaalus, vajaduses kasutada tehnilisi vahendeid töö teostamisel. Maalikunstnik loob unikaaleksemplari, enamasti manuaalsete vahenditega, arvestamata vajadust tööd tiražeerida. Tal on vabadus teha, mida hing igatseb ja rahakott lubab. Disaineri elu on komplitseeritum. Disaintoote loomise eelduseks on toodetavus, materjali, teostuse, omahinna ja müügihinna suhe jne. Disaineri töö sõltub tehnilisest baasist, seega ka teaduse saavutustest. Oma erialal ja tootedisainis Eestis üldse puudub disainerile tellija tootja näol. Mina disainerina ja paljud teised töökad kolleegid tegutsevad n-ö kõik ühes, ise oled disainer, tootja, tööandja, müüja. Seetõttu ei jõua disainilahendused massitarbijani.

Võiks öelda, et kunst, disain, tööstus ja teadus on punktid, mida ühendab sirgjoon. Punktist A liikuv tekstiilidisain, prototüüp, peaks jõudma masstootmisesse, tööstusesse punktis B. Teaduse poolelt, punktist C, uuenevad tehnilised võimalused. Loogika ei tööta: punktist B, tekstiiliettevõtetest, ei tule tellimust punkti A, ja disainer ei taha, ei suuda või ei oska oma toodet kohandada tööstuse võimalustega. Vaibavabrikuid on Eestis mitu, aga julgen väita, et kahjuks jääb koostöö disaineritega napiks.

Asetan oma loometee sellele joonele ja leian, et eri ajaetappidel on rõhuasetus kolmikus kunst-disain-tööstus olnud minu jaoks erinev. Alustasin tööstusdisainerina kangavabrikus, tegutsesin viisteist aastat oma väikefirmas, tegelesin pea kõigi tekstiilitehnikatega. Hetkel tunnen ambitsiooni liikuda tekstiilidisainis loomingulisuse poole, maalida, joonistada, ning ühtaegu ka vastassuunda - tegeleda sisustusdisainiga, ehitada. Olen valinud tee tegeleda originaaltekstiiliga, mida ei toodeta masstiraažides.

Arvamusele, et disain toidab kunsti, vaidlen sageli vastu, sest õnnestumine kunstis toidab hinge ja täiendab disaini. See on kõige tähtsam.

Minu nägemuses on looming ja teadus terviku kaks poolt, nagu yin-yang, põimunult teineteisesse pidevas liikumises. Üks ei eksisteeri teiseta, teine esimeseta.

Ilmume ka e-ajakirjana: