You are here

Amazonase vihmametsa sügavusse

Amazonase jõgi on maailma veerohkeim, Amazonase jõgikonna kallastel laiub maailma ulatuslikem troopiline vihmamets.

Kes tahab kogeda Amazonase looduse täit võimsust, peab reisima Brasiiliasse. Atlandi ookeani lähistel asuvast Brasiilia suurimast linnast São Paulost, kuhu Euroopast saabuva lennureisiga jõuame, on Amazonase südamesse veel pikk teekond. Lendame São Paulost Manausi, ainsasse suurlinna Amazonase jõe keskjooksul. Neljatunnisel lennureisil läbime üle 3000 kilomeetri. Vahemaa on umbes sama pikk kui Tallinnast suure Siberi jõe Obini. Manausis astume tillukesse, ainult meie 16liikmelise reisiseltskonna jaoks mõeldud laeva nimega Amazon Clipper. Meid ootab ees 700kilomeetrine jõereis. Laev jääb ligi kaheks nädalaks meie ainsaks koduks.

Nagu troopiline Siber

Esimesed päevad kuluvad olustikuga kohanemisele. Õhk on ühtlaselt lämmatav ja niiske. Jõgi, kus ajuti supleme, ei paku mingit jahutust. Kraadin jõevett ja saan tulemuseks 36 kraadi - täpselt paras titevanni temperatuur. Ilmad on heitlikud. Taevas võib olla täiesti pilvitu, kuid juba tunni aja pärast täis vihmaraskeid pilvi. Laeva kolmeliikmeline meeskond, kes kogu elu Amazonase ääres veetnud, keeldub ilma ennustamast. Nad ütlevad, et see on võimatu.

Liigume Amazonasel ja selle vägeval lisajõel nimega Rio-Negro. Tahan neid suursuguseid vetevälju fotoaparaadiga jäädvustada. Ühel korral näib, et see õnnestub. Laev liigub parajasti jõe keskel ning ahtris seistes on läbi objektiivi üheaegselt paistmas ligi neli kilomeetrit laia jõe mõlemad kaldad. Peagi selgub, et eksisin. Maismaa, mis paistis jõe teise kaldana, on jõe keskel asuv saar. Teisel pool saart jätkub veeväli veel kilomeetrite laiusena.

Sama haaramatud, kui on Amazonase veteväljad, on igasse ilmakaarde ulatuvad metsad. Ehkki inimene on aegade jooksul uuristanud Amazonase metsamassiivi nagu hiir juustu, leidub teedeta piirkondades veel küllalt puutumatuid paiku. Oma reisikogemuse järgi maailmas oskan piirkonda võrrelda üksnes Siberiga. Jah, Amazonase metsaala jääb pindalalt Siberi omale alla, aga jõed on see-eest laiemad kui Leena, Ob või Jenissei. Õigupoolest pole ju kogu maailmas veerohkemat jõge kui Amazonas.

Siber on maakera suurim terviklik metsapiirkond parasvöötmes, Amazonas troopilises vöötmes. Ning vaatamata röögatule laastamistööle, mida inimene viimasel sajandil toime pannud, on Amazonase jõe valgalal põlismetsi järel rohkem kui kus tahes mujal maakeral. Loodusteadlaste hinnangul paikneb veerand kõigist maailma säilinud puutumatutest troopilistest vihmametsadest tänaseni Amazonase aladel.

Vihmamets peab pidevalt kastetud olema

Oleme jõgepidi ülesvoolu liikunud juba mitu päeva. Kell on pool kuus hommikul, kui tillukese kajuti uksele koputatakse. Midagi pole parata, ehkki väljas vaevu hahetab, tuleb tõusta. Silmad pooleldi kinni, kontrollin sisse harjunud liigutustega üle retkevarustuse: sääsetõrje vahendid, päikesekreem, joogivee pudel, taskulamp ja vihmakeep. Fotokoti sulgen veekindlasse ümbrisesse. Mõne minuti pärast ronime pisikeselt ekspeditsioonilaevalt vilajasse paati. Ees seisab järjekordne retk džunglisse.

Taevas on hall ja jõe pind jämedatest piiskadest säbruline. Paati istunud, mässin end hoolikalt keepi. Ehkki tean eelmiste päevade kogemusest, et kui tugev sadu vältab üle tunni, pole sellest abi. Kuidagimoodi imbub vesi viimaks ikkagi ihuni ning hakkab tasapisi allapoole nõrguma. Ent vihm võib ju järele anda. Ning isegi siis, kui ei anna, pole Amazonase vihmametsas märjaks saamine nii talumatu nagu Eesti laanes. Troopilises džunglis ei hakka sa kunagi lõdisema, isegi kui oled tundide viis läbimärg.

Vaatamata unerammestusele ja sandile ilmale tõstab pead tuttav elevus. Tean, et juba Eestimaa metsades õpitud tarkus kehtib ka Amazonases - tahad kohtuda metsloomadega, sea oma ööpäevane liikumise rütm looma järgi. Oleme oma rutiinseid paadiretki laevalt džunglisse sooritanud igal päikesetõusul ja -loojangul. Hoolimata sellest, milline on ilm. Igal retkel oleme avastanud enda jaoks uusi linnu- ja loomaliike. Avastusi teed sagedamini kui Eesti metsas. Liigrohkus on Amazonases ju võrratult suurem. Eestimaalt teatakse kokku näiteks 64 imetajaliiki, Amazonasest üle 250. Eestis pesitseb kokku veidi üle 200 linnuliigi, Amazonases umbes 1600. Kõnelemata madudest, sisalikest ja pisematest putukatest-mutukatest.

Amazonase loomastik on liigrohke tänu taimestiku liigirohkusele. Aga taimestiku liigirohkuse tagab vihmaohtrus. Sademeid tuleb Amazonases aastas 1500-3000 millimeetrit, ligi neli korda enam kui meie kodumaal, mida samuti vihmaseks peame. Amazonase vihmametsa peavad loodusuurijad maailma kõige elurikkamaks metsaks. Mets ei saaks olla nii eluküllane, kui seda aastaringi pidevalt ja põhjalikult ei kastetaks.

Paadiga metsas

Aprillis on Amazonase veetase kerkinud kuus meetrit suvisest kõrgemale. Tulvavood on paisutanud mitmed väikesed lisajõed järvedeks ja valgunud sügavale metsasügavusse. Vahetult enne Amazonase reisi käisin Soomaa üleujutusel. Tõtt-öelda olen paadisõitu Soomaa metsas harrastanud üle kolme aastakümne ja tänavu oli veetase Soomaal eriti uhke. See, mida kohtan Amazonases, on Soomaa kuubis.

Mõnikord on isegi meie kogenud paadijuht hädas. Ta tahab meid viia kõndima džunglirajale, mis alles mõne nädala eest asus kuival põndakul. Kuid jalgrada on vahepeal kadunud sügavale vee põhja. Ta tahab meid sõidutada ühel kitsal lisajõel asuvale maalilisele joale, mille juures olevat oivaline supluskoht. Kuid juga ta ei leia. Pärast pikka otsimist teatab ta, et siin see on, otse paadi all, st kusagil praegusest veepiirist allpool. Otsustame, et ujuma läheme siiski. Polegi varem supelnud veealuse joa kohal.

Aprillis on tulvad Amazonasel jõudnud alles poole võimsuseni. Kahe kuu pärast, juuni lõpus, on veetase kerkinud ligi kümme meetrit üle suvise seisu. Siis on Amazonasest ja selle lisajõgedest saanud tihtipeale sadade kilomeetrite laiune vete labürint, kuhu võib paadiga liikudes lootusetult ära eksida isegi kohalik elanik.

Toimib loodusliku hiigeltervikuna

Tohutud tulvaveed korduvad Amazonasel igal aastal. Amazonase elustikule on see õnnis aeg. Kui vesi valgub metsadesse, järgnevad sinna kalad. Seal, kus vee kohal laiuvad puuvõrad, leidub toitu ohtramalt kui jõesängis. Okstelt pudeneb alailma vette midagi söödavat - taimeosi, vilju ja putukaid. Putukaid on metsas rohkem kui muul ajal aastast. Paljudel putukaliikidel on alanud sigimishooaeg. Peagi hakkavad kudema kalad. Kalamaimudki peavad rikkalikust peolauast osa saama.

Kalade kannul jõuavad üleujutatud metsadesse neist toituvad roomajad, linnud, imetajad. Näiteks kaimanid, kellest kogukaim on kuni kuuemeetriseks kasvav must kaiman. Või siis maod, kelle seas pikim kuni kümnemeetrine anakonda. Imetajatest võib lobistamas kohata näiteks kuni pooleteise meetri pikkust hiidsaarmast.

Kui vesi taas taandub, võtab see endaga ühes hulga orgaanilist ainet, mis üleujutuse kuudel taime- ja loomajäänustest metsa alla kogunenud. Piki peajõge jõuavad need lõpuks Atlandi ookeani. Teadlaste arvestust mööda kannab Amazonas igas ööpäevas ookeani keskmiselt 1,5 miljonit tonni mitmesugust looduslikku materjali. See sisaldab rohkesti setteid, mida jõevesi tuhandete kilomeetrite pikkusel teekonnal kaasa on haaranud, aga ka niisugust orgaanilist ainet, mis kõlbab toiduks mere elustikule. Kandudes sadade kilomeetrite kaugusele Atlandi ookeani, pakub see lisatoitu mõõtmatule hulgale kaladele ning teistele mereloomadele.

Maailma veerohkeim jõgi koos lisajõgedega ning selle ümber laiuv maailma ulatuslikem troopiline mets toimivad keerulise loodusliku hiigeltervikuna. Just sellepärast mõjutavad need oluliselt mitte ainult Lõuna-Ameerika mandri, vaid kogu planeedi loodusolusid.

 

HENDRIK RELVE (1948) on rännu- ja kirjamees. Lõpetanud 1971 Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsanduse ja 1989 Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal. Ajakirja Eesti Mets peatoimetaja. Raadiosaate „Kuula rändajat" autor. Amazonasel käinud 2010. aastal.
Ilmume ka e-ajakirjana: