Kui otsida üht sündmust, mis on kõige enam kujundanud tänase maailma nägu, siis on selleks kahtlemata Teine ilmasõda. Tegemist on kõige verisema ja purustavama sõjaga, mida inimkond kunagi pidanud. See pidigi vapustama seniseid arusaamu ning panema otsima radikaalseid meetodeid, mis teeksid maailmasõja kordumise võimatuks. Sõjajärgse poliitilise diskursuse on kujundanud võitjariigid. On loomulik, et selle juurde käib teadmine: ohver toodi millegi väga suure nimel ning oli vältimatu.
Niimoodi on tänapäeva maailm kujunenud vähemalt teataval määral kaotajate negatiivmaailmaks, või õigemini nende negatiivmaailmaks, keda me kaotajatena kujutame. Tõsisem arutluskäik teemal, kas natsirežiimi taltsutamiseks oleks olnud ka lahendusi, mis nõudnuks vähem ohvreid, või kui kaua ja mis kujul oleks Kolmas Reich kestnud pärast sõja võitmist, pole veel käivitunud ning pole näha ka märke sinnapoole liikumisest.
Selle asemel on viimasel kümnendil või kümnenditel võitjate diskursus hoopis tugevnenud või isegi taastekkinud midagi sõjaaegse vastasseisu taolist. Arvan, et sellele on aidanud kaasa kaks asja. Esiteks Venemaa praeguse juhtkonna valik: katse konstrueerida Suur Isamaasõda Venemaa ja vene rahva identiteedi aluseks. Teine põhjus võib olla holokausti tõus Teise maailmasõja kesksemaks teemaks viimastel kümnenditel. See on juutide ja ka kõikide teiste rahvaste seisukohalt arusaadav ning põhjendatav juutide kannatuste ebapiisava käsitlemisega vahetult sõjajärgsetel aastakümnetel.
Kuid ehkki natsid läksid antisemitismis kaugemale kui ükski teine režiim varem või hiljem, oli antisemitism tollal levinud ka Venemaal, Euroopas ja Ameerikas ning Teist maailmasõda ei võideldud juutide pärast. Aga ma ei tea, kui valmis oleksime arutlema teemal, kas Teine maailmasõda lükkas juutide massirepresseerimise Nõukogude Liidus edasi ning kui jah, kas nende repressioonide ulatus oleks olnud väiksem kui natside korraldatud genotsiidil.
Sõjaaegsete propagandaklišeede taaselustamine ning uute tekkimine segab Teise maailmasõja ajaloo uurimist ja võib-olla pidurdab ka senise ummikusse jooksnud poliitilise diskursuse uuenemist. Me kõik tsenseerime ennast vabatahtlikult. Eestis kui riigis, mida Venemaa propaganda natsismisüüdistustega ründab, on enesetsensuur võtnud kohati uskumatud mõõtmed. Meenutagem nn Lihula mälestussamba lugu, mida julgeksin pidada praeguse iseseisvusaja kõige õnnetumaks sisepoliitiliseks otsuseks, kuna see käivitas terve edasise Eesti riigivõimu õõnestava sündmustejada, või juhust ühe poliitiku sünnipäeval etendatud näidendiga: mõlemal juhul kaotas Eesti vaba massimeedia vabatahtlikult tasakaalu, nähes mõnda vormielementi, kuid mitte nähes sõnumit, mis ausamba juhul oli Eesti vabaduse eest võidelnuid tunnustav, teisel juhul aga selgelt natsikriitiline. Kogesin enesetsensuuri hiljuti ka ise ühel diskussioonil, kus väideti, et Natsi-Saksamaa võidu korral oleks füüsiliselt hävitatud mitte ainult juudid, vaid ka venelased ja kõik teised Nõukogude Liidu rahvad. Ma oleksin pidanud lihtsalt ütlema, et ükski tõsiselt võetav uurimus seda ei kinnita. Aga ma ei tulnud selle lihtsa vastuse peale: selle asemel käskis enesekaitsemehhanism vait olla, kuna teadsin, et pärast niisugusele väitele vastu vaidlemist rünnatakse mind kohe natsismi kaitsmise süüdistusega. Kuid nõustumine tähendaks ühtlasi Nõukogude Liidu asetamist Natsi-Saksamaast paremasse valgusse ning kaudselt ka selles riigis toime pandud metsikuste õigustamist.
Niisiis katsun kahe maailmasõja vahelist maailma võrrelda tänapäeva maailmaga, aga ei keskendu kõikidele erinevatele joontele, vaid neile, mis tunduvad mulle olulised, kuid mille ratsionaalset arutamist näib mõjutavat võitjate diskursus.
Rahvas ja riik
Alustaksin rahvastikuprobleemidest ehk sündimusest ja immigratsioonist. Ma ei ole kindel, kas selle teema käsitlemine on eelarvamustest vaba. Taastetasemest allpool olev sündimus hakkas Lääne-Euroopa riike - Saksamaad, Rootsit, Inglismaad, Prantsusmaad - ja ka Eestit vaevama juba 1930. aastatel. Nimetatud riikidest rakendati sündimust kasvatavaid ja peret tugevdavaid meetmeid kõige jõulisemalt Natsi-Saksamaal, kus sellel erinevalt teistest maadest järsult kasvanud sündimuse näol ka tulemusi oli. Tänapäeval on paljudes Euroopa riikides sündimus alla taastetaset juba aastakümneid, ent tõsist diskussiooni käivitunud ei ole, rääkimata efektiivsete meetodite rakendamisest. Ehkki võimalused selleks on ju võrreldamatult suuremad kui kahe maailmasõja vahel. Muretsemine oma rahva või tsivilisatsiooni ellujäämise pärast tundub paljudele rassistlik ja seostub Hitleriga. Teiseks põhjuseks on kindlasti massiline immigratsioon läänemaadesse, mida kahe maailmasõja vahel eitati: natsiideoloogia põhimõtteliselt ning liberaalsed ja kommunistlikud riigid pragmaatilisusest. Lääne-Euroopasse algas massiline immigratsioon samal ajal kui vaibus sõjajärgne beebibuum, st 1960.-1970. aastatest. Immigratsioon on kompenseerinud vähemalt näiliselt tööjõuvajaduse, aga kaasa toonud palju lisaprobleeme, ning seda mitte ainult riikides, kuhu siirdutakse, vaid ka seal, kust lahkutakse. Pealegi pole iibepuudulikkuse kompenseerimine immigratsiooniga toimiv alternatiiv. Aga immigratsiooniteema tõstatamine võib läänemaailmas kergesti tuua poliitilise süüdistuse natsismis. Mõned nädalad tagasi Ameerika Ühendriikides toimunud meeleavaldustel, kus protesteeriti Arizona immigratsiooniseaduse vastu, kujutati vabariiklasest kuberneri Jan Brewerit Hitlerina, ehkki ajaloolaste väitel sai Hitler Saksamaa immigratsiooniseaduse rakendamisel inspiratsiooni Ühendriikidest.
Kuigivõrd seondub eelnevaga ka vähemuste kaitsmise teema. Pole kahtlust, et on igati asjakohane, kui vähemuste sallivat kohtlemist käsitletakse ühiskonna edumeelsuse näitajana, nagu seda läänelikes ühiskondades tehakse. Ent sellisena vastandub see eriti teravalt natsiideoloogiale. Kahe maailmasõja vahel ei olnud vähemused oluline poliitiline teema. Nende inimeste koguarv, keda sai pidada vähemuseks, langes nelja multinatsionaalse impeeriumi kokkuvarisemise ning rahvusriikide kujunemise tõttu pärast Esimest maailmasõda 100 miljonilt 25 miljonile. Vähemuste kontseptsioon pärineb juba 17. sajandi lõpust, ent muutus oluliseks pärast Teist maailmasõda, ning pole raske arvata, et seda vormis tänapäevaseks just juutide kohtlemine Natsi-Saksamaal.
Vähemuste tõenäoliselt mõjukaima definitsiooni pakkus 1945. aastal sotsioloog Louis Wirth. Selle kohaselt võib vähemust defineerida kui inimeste gruppi, kes oma füüsiliste või kultuuriliste omaduste tõttu eristuvad ühiskonnas, kus nad elavad - neid koheldakse erinevalt ja ebavõrdselt ning nad peavad end seetõttu kollektiivse diskriminatsiooni objektiks.
Nüüdisajal aga tarbitakse vähemuse mõistet liigselt ja rakendatakse tihti mehaaniliselt, taustast sõltumatult. Nii Eesti poliitikud kui sotsiaalteadlased on vähemuse kontseptsiooni põhimõtete alusel käsitlenud näiteks kogu vene rahvastikku Eestis ja Lätis. Rääkimata sellest, et niisugune lähenemine ei tee vahet põlisvenelastel ja hilisimmigrantidel, on minu arvates vaieldav, kas antud juhul on tegu taolise ebavõrdse kohtlemisega enamuse poolt, nagu kontseptsiooni autorid seda omal ajal mõtlesid. Eriti oludes, mil siinsetel immigrantidel on eeliseid, mida põlisrahvastik ei oma - mõtlen laiemaid valikuid üle piiri liikumisel, kus tihti nn halli passi teadlikult eelistatakse Eesti Vabariigi kodakondsusele, ning ka võimalust tarbida omakeelset massikultuuri hoopis suuremas spektris kui võimalik põlisrahvastikul.
Globaliseerunud maailmas, kus migratsioonipiirangud hajuvad ja kõrval asuv Venemaa on üle saja korra rahvarikkam kui Eesti või Läti, ähvardab kultuuriline ja poliitiline assimilatsioon nii idast kui läänest ikkagi pigem eestlasi ja lätlasi. Riikide kultuuriline, poliitiline ja majanduslik tähendus on muutunud ning nüüdismaailmas oleks mehaaniline vaadelda Eestit ja Lätit piiratud ruumiosadena, kus vene rahvastikku või vähemalt selle hilismigrantide osa, kes tunnevad jätkuvat tihedat sidet oma päritolumaaga, saaks vähemusena käsitleda. Vähemalt sellise vähemusena, mille liikmed vajaksid kaitset nn enamuse ehk siis eestlaste ja lätlaste eest. Ka mina Saaremaale asununa kogen teistsugust kohtlemist - eriti siis, kui saarlastele mu puhul miski ei meeldi; aga mul ei tule pähe käsitleda end sellepärast diskrimineeritava vähemusena. Mul on võimalus suhelda oma sõpradega mandril ja tõesti iga kell ka ära minna ning on minu probleem tõestada saarlastele: kavatsen jääda ja omaks võtta nende kombed. Kui teataksin, et olen vähemuses ja mind ahistatakse, lükkaksin omaksvõtu kaugemale.
Ühtsus ja võrdsus
Kindlasti on muutunud - ehkki tegelikult mitte kohe pärast maailmasõda, vaid järk-järgult ning eriti alates neoliberalistliku poliitika domineerimisest - kollektivismi ja individualismi ning ühiskonna sotsiaalse homogeensuse käsitus. Ühtse ühiskonna idee seostub jällegi teataval määral Hitleriga, kes teatavasti olevat väitnud, et Saksamaal pole vürste, vaid on sakslased, ning kelle poliitilise propaganda hulka kuulus loosung sakslaste vabastamisest pankade intressiorjusest, st ka ülirikaste ohjamine. Ning loomulikult seostub sotsiaalne võrdsus kommunistliku režiimiga. Ent kahe maailmasõja vahel 1930. aastatel peeti ka paljude demokraatlike riikide majanduses tavapäraseks kasuminormi olemasolu, Euroopa inimesed olid majanduslikult võrdsemad, ülirikkaid oli märksa vähem kui tänapäeval ning tarbimiskultus vähem levinud. Peter Stearns ja teised uurijad on tarbimiskultust seostanud ka massilise immigratsiooniga või õigemini võõrandumisega, mida uute asjade omandamisega soovitakse kompenseerida. Kahe maailmasõja vahel oli konsumerismi vähem, tõsi, võib-olla ka sellepärast, et ühiskonnad olid siis märksa vaesemad ega saanud endale lubada tarbimist tarbimise pärast.
Liberalismi algdoktriini kohaselt edendab üksikisiku huvide järgimine kogu ühiskonna huve. Praegu domineeriva neoliberalismi valguses nähakse aga igasugust kasumiteenimise piiramist peaaegu inimõiguste rikkumisena. See on loomulik, sest senise lääneliku ühiskonnamudeli jätkumine eeldab tarbimise jätkuvat kasvu. Nii on ka inimtegevuse mõõtmine taandunud millelegi sellisele, mida kahe maailmasõja vahel vähemasti Euroopas vastandati altruismile ja osalt põlastati - nimelt müümisele-kaubitsemisele. Õppejõuna müün teadmisi ja isana ilmselt armastust, ja mida paremini müün, seda edukam olen.
Kahe maailmasõja vaheline aeg Euroopas ei tundnud valuutaspekulatsioone ja börsikauplemist sellises ulatuses kui praegu, kohati taolist tegevust isegi tauniti. Kuni Suure majanduskriisini kehtis suuremas osas maailmas kullastandardi nimeline korraldus, mida pärast Esimest maailmasõda oli rakendatud küll paindumatult, arvestamata piisavalt sõjast tulenenud muutusi majanduses. Finantssfääri paisumine ning kasvamine sisuliselt majanduse diktaatoriks algas jõulisemalt 1971. aastast ning seostub USA hegemooniataotluse ja piirangute puudumisega kasumi teenimiseks: tõenäoliselt on just see muutnud maailma majanduse haavatavaks, ebavõrdsemaks kui kunagi varem ning põhjustanud ka tänase majanduskriisi. Seda saab sama hästi lahendada tarbimise õhutamise ja sisuliselt teiste rahvaste arvel toimuva rahatrükkimise abil kui kustutada tuld bensiiniga. Majandusliku ja sotsiaalse homogeensuse eesmärk on aga kergesti kompromiteeritav natsi- või kommunistliku ideoloogia sildiga. Teostatav on võrdsus aga ühiskondade tugevama ühistunde olemasolul, mis on löögi all. Ma nimelt ei usu, et selleks ühistunde aluseks saaks olla midagi muud kui rahvustunne. Me otsime sellele alternatiive, aga need ei toimi.
Edasi - erinevalt kahe maailmasõja vahelisest rahvusriigikesksest maailmast oleme jõudnud globaliseerunud maailma. Arvatavasti on selle peapõhjusteks lääne ühiskondade iibepuudulikkus, ühiskondades eri ajal toimunud rahvastikuplahvatused ning kasumikesksete väärtuste esilekerkimine ja tehnoloogia areng. Poliitiliselt võib suuna sellisele globaliseerunud maailmale, mida meie tunneme, tuvastada just sõjaaegsete liitlaste visioonist. Ehk Franklin Delano Rooseveltile omistatud nn nelja politseiniku kontseptsiooniga maailmariigist. Ma ei tea täpselt, kas see ikka nii oli, aga on loogiline küll, et Roosevelt üritas vältida Esimese maailmasõja aegset Woodrow Wilsoni minu arust Eestile kui väikeriigile kõige paremini sobivat riikide võrdsusele põhinevat maailmamudelit, mis tolle aja oludes oli võib-olla tõesti liiga idealistlik. Teise maailmasõja võitjad konstrueerisid reaalpoliitikale põhineva mudeli, mille aluseks oli nelja suurvõimu liit ja maailma jaotus korrapidajasfäärideks. Mõjusfäärid ning korrapidajad on muutunud, aga „võrdsemate" riikide idee on maailma globaliseerumismudeli näol säilinud. See seletab ka viie riigi autokraatiat Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis ning tänase maailma põhitegijate, Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga ülesehitust ning ehk ka nende institutsioonide poliitikat, mis dikteerib oma tingimused kõigile maailma riikidele, välja arvatud USA. Viimase kõrval pürgivad erikohtlemisele veel Venemaa ja eriti Iisrael, mille käsitlemist on mõjutanud Teises maailmasõjas kõige rohkem kahjustatud rahva maine.
Kas mitte see reaktsioon rahvusriikide maailmale, mis tõenäoliselt tulenes suuresti sellest, et kahe maailmasõja vaheline korraldus ei olnud suuteline sõda vältima ning et Rahvasteliit oli jõuetu Hitlerit pidurdama, ei sega täna õiglasemat ja rahulikumat maailma ehitada? Väga pragmaatiliselt võttes kandub sellise korralduse juures maailma majanduslik ja küllap ka poliitiline keskus paratamatult ebademokraatlikusse Hiinasse. Võib-olla on siin asjakohane mõte, mida on omistatud mitmele 1930. aastate autorile, kellest ükski ei olnud nats: fašism ei pruugi tulla ilmtingimata Saksamaalt ega kanda haakristi, vaid võib tulla ka muul, ka antifašismi kujul.
Väiksemate riikide teistsugune iseseisvus
Kuna tänases maailmas on kõik hoopis rohkem kellegi suure liitlased, kui nad kahe maailmasõja vahel olid, on ka väiksemate riikide rahvuslik iseseisvus, uhkus ja vastutuse määr teistsugused. See on väide, mida ei ole vajadust eriti pikalt tõestama hakata. Aga see ei puutu ainult institutsioonidesse, vaid ka inimeste hoiakutesse. Eesti poliitikute peamine argument on see, et kusagil mujal niimoodi on, või et niisugused on euroopalikud väärtused. See tähendab, et oluline ei ole mitte see, kuidas oleks parem, vaid see, et teised nii teevad või mingi müstiline, tegelikult olematu keskmine lääne inimene nii arvab. Ma tõesti ei oska seda nimetada muuks kui rahvuslikuks alaväärsuskompleksiks. See on ülilevinud, seda toetab massimeedia.
Jah, kahe maailmasõja vahel kasutati ka seda argumenti, aga kordi vähem, ja eesmärk oli olla parem teistest erinedes, aga mitte teisi kopeerida. Ma ei usu, et niisugused hoiakud oleksid täna teistsugused ka teistes väiksemates riikides. Kultuuriliselt iseloomustab mu arvates rahvusliku eripära allasurumist ning selle tulemusi väga hästi Eurovisiooni lauluvõistlus, kus võistlema ei lähe heliteosed, mida antud kultuuriruumis peetakse parimateks, vaid millest arvatakse, et nad on võimalikult paljudele võimalikult vähem ebameeldivad. See tähendab - hallid. Tulemus on see, et hoolimata pompoossest reklaamist on lauluvõistlus aastakümnete vältel tootnud üksnes mõne massikultuuris läbi löönud teose ja interpreedi. See, mis meeldib kõigile natuke, ei meeldi tegelikult mitte kellelegi.
Demokraatia ja rahvuslus
Kui maailma näo määravad hoopis rohkem kui kahe maailmasõja vahelisel ajal ära üliriigid või supranatsionaalsed organisatsioonid, on nii riigi institutsioonide tegevusraamid ning ka vastutuse määr hoopis väiksemad kui kahe maailmasõja vahel. Kindlasti on sellel ka häid külgi, aga probleemne on ideoloogia monopoliseerimine, alternatiivsete poliitikakatsetuste võimaluste vähenemine ning ka poliitika deideologiseerumine: vahed poliitiliste erakondade programmides võivad olla küll märkimisväärsed, aga tegevus mitte. Nii pole ka imestada, et poliitiline kirglikkus oli kahe maailmasõja vahel mitu taset kõrgem ning kodanike osalus demokraatlikus riigis olulisem. Nagu klassikaliselt öeldakse, on meil tänapäeval valijatena võimalus küll erustada valitsus, aga mitte muuta poliitikat. Erinevalt kahe maailmasõja vahelisest ajast, kus sotside või vapside valimisega võis saada tõesti ka sotside või vapside poliitika. Rahvahääletusi on aga kasutatud ülivähe, ehkki praeguse tehnoloogiaga saaks neid läbi viia palju rohkem ja odavamini kui varem.
Ma ei tea, kas üldise võõrandumise tõttu või mingil muul põhjusel, aga ka demokraatia definitsioon on moondunud teistsuguseks, kui see oli kahe maailmasõja vahel ning varem. Demokraatiat ei käsitleta enam otse rahva võimuna, vaid see on selle sirge sõnalaengu kaotanud. Selge on üksnes see, et demokraatia on midagi head ja midagi sellist, mis on parasjagu selles riigis, mille poliitikud sellest räägivad. Ehk siis Venemaa juhtkonna arvates on demokraatia kõige suurem Venemaal ja Venemaa mõjualustes riikides, meie aga mõistame demokraatia all midagi sellist, mis on parasjagu Euroopa Liidus või USAs. Siinjuures on eriti tore ette kujutada, et üliriikide maailma loogika kohaselt patenteerib demokraatia mõiste tulevikus Hiina.
Kahe maailmasõja vahel oli teisiti. Esiteks mõisteti demokraatiat rahva võimuna ja teiseks ei käsitletud seda ainuvõimaliku hea valitsemisviisina ega sobivana igal ajahetkel igas ühiskonnas, mis täna lubab ka demokraatiat relvaga eksportida.
Kõik maailmasõja järgsed muutused on kokku viidavad ka ühise nimetaja alla: rahvusluse kui ühise identiteediosa järsk nõrgenemine. On raske öelda, missugust rolli on selles mänginud lääne inimeste n-ö iseeneslik individualisatsioon ja kui suurt osa maailmasõja järel esile tõusnud üliriigid, mis teostavad oma poliitikat teiste maade rahvuslust alla surudes, ning kui palju rahvusluse ja natsismi seostamine ning vastav propaganda: natsismi on tihti käsitletud kui rahvuslusest välja kasvanud vormi, tõsi küll, tihti kui mutatsiooni. Julgen arvata, et rahvuslusel pole natsionaalsotsialismiga rohkem pistmist kui sotsialismil. Rahvuslus ja sotsialism on sarnased, rahvuslus ja natsism on vastandid: rahvuslus eeldab kõikide rahvuste võrdsust ja eluõigust, natsism ühe rahvuse ülimuslikkust ning rahvuste pingerida. Paraku on rahvuslikku ideoloogiat tänaste poliitiliste stereotüüpidega maailmas kerge kompromiteerida.
Maailm on muutuste ajajärgus ning neil, kes nägid ühe süsteemi kokkuvarisemist kakskümmend aastat tagasi, on võimalus näha teisegi süsteemi hukku. Ma ei tea, kas lääne neoliberalism on praegu umbes seal, kus Nõukogude kommunism 1981. aastal, või juba seal, kus 1987. aastal, aga pole põhjust arvata, et niisugune mõistusevastane süsteem saaks pikalt püsima jääda. See tähendab, et peaksime mõtlema stereotüübivabalt. Kui me seda ei suuda, võib see tähendada ühtlasi, et me pole Hitlerit ikka veel võitnud.
Artiklis väljendatakse 21. mail toimunud konverentsi „Teine maailmasõda - tegemata järeldused" ettekandes esitatud mõttekäikudega sarnaseid mõtteid.
JAAK VALGE (1955) on ajaloolane, PhD. Seni avaldanud viis monograafiat (kolm kaasautorluses), neist kaks on ilmunud väljaspool Eestit, ja üle neljakümne teadusartikli eesti, inglise, soome, vene, saksa ja läti keeles. Tema doktoritöö käsitles Eesti majanduslikku iseseisvumist 1920. aastatel. Pälvinud Eesti ajalookirjanduse aastapreemia ja neli artiklipreemiat. Jaak Valge töötab Eesti Demograafia Instituudis juhtivteadurina ning õpetab globaliseerumise ja Euroopa poliitiliste režiimide ajalugu Tartu Ülikoolis. Peamised uurimisteemad on demokraatiate kokkuvarisemise põhjused Euroopas 20. sajandil ning Eesti 1930. aastate sisepoliitika.
