You are here

Terviku hoomamise kunst

Suve süda on sedapuhku taas käes, ütleb tunne. Ja polegi oluline, kas mõõta seda koolivaheaja kulgemise, vee ja õhu soojakraadide või õitsevate taimede arvuga, nagu pakuvad kalendrimõttemängud. Loodetavasti on vahvamatel euroopa naaritsatel Hiiumaal ka pojad pesas sirgumas. Suvehiidlasena olen naaritsa-projektile aastate jooksul tahes-tahtmata kaasa elanud - teisiti polekski ju võimalik, sest see on hiidlasi otseselt puudutanud. Vahel on keegi toda euroopa naaritsat ka näinud või vähemasti arvanud, et nägi. Tänu looduseuurijate ja -kaitsjate jõupingutustele pole see igatahes võimatu ning hiidlane ei pea selleks tingimata liikuma ringi poolunes või poolilmsi, st seisundis, mis esialgu veel vajalik, et näha neid erilisi asju, millest kirjutab oma rubriigis Tiit Kändler.

Euroopa naarits on armas loomake ning teadmine, et talle on antud uus võimalus, rõõmustab enamiku meeli. Aga kui sageli mõtleme seejuures suuremast tervikust? Intervjuust bioloog Tiit Maraniga selgub ühemõtteliselt, et tegelikult on kaalul palju enam kui euroopa naaritsa saatus. Et liigi püsimise määrab tegelikult elupaikade püsimine ning et niisugustest asjadest sõltub lõppkokkuvõttes inimese enese eksistents. Nagu rõhutab Tiit Maran: „... hoides elupaiku ja kooslusi ning liike täna, kaitseme tegelikult ... meie praegust tsivilisatsiooni ..."

Niisiis on küsimus selles, kas oskame näha puude taga metsa. Ja seda mitte ainult otseses bioloogilises tähenduses, vaid kaudegi. Nagu nägi ühiskonna asjades kindral Scharnhorst (1755-1813), kes omas ajas jõudis äratundmiseni, et vaja on muutusi. Ja hakkas propageerima „ajateenistuse sisseviimist palgasõdurite negatiivsete mõjude vähendamiseks armees". Huvitav siht tänases kontekstis, kui Euroopa Liidus ollakse kohustuslikust ajateenistusest pigem loobumas ning alles on see lisaks Eestile veel Soomes, Taanis, Saksamaal, Küprosel ja Kreekas. Kas oleme mõtestanud, mis on vahepeal muutunud? Või ajendab tänaseid otsustajaid tõepoolest sageli pigem argument stiilis „teised teevad või arvavad nii" ja mitte (oma olemuselt puhtteaduslik) soov välja uurida, kuidas oleks parem, nagu arutleb ajaloolane Jaak Valge praegust ja kahe ilmasõja vahelist maailma võrreldes.

Iraagi-, Afganistani- ja NATO-kogemusega Aivar Jaeski sõnul nägi Scharnhorst väeteenistuses kodanikuühiskonna kasvatamise vahendit, tema teeneks peetakse aadlike eesõiguse kaotamist ohvitseriks saamisel jpm. Ka president Toomas Hendrik Ilves tõstis tänavu võidupüha paraadil peetud kõnes esile kaitseväe ja ajateenituse suurt rolli, öeldes muu hulgas: „Eesti kaitseväest kui heast lõimumiskeskkonnast on varemgi räägitud ja ma usun, et põhjusega." Ent president ütles ka: „Aga kaitsevägi ei lõimi Eesti ühiskonnas mitte ainult eestlasi ja venelasi. Küsimus pole ju vaid selles, kas Võrumaa ja Narva poiss elu jooksul teineteisega kokku puutuvad. Küsimus on ju ka selles, kuidas ja millal ristuvad näiteks Läänemaa kaluri ja Tartu professori poja teed." Kas saaks sellest järeldada, et ühiskond polegi pärast Prantsuse revolutsiooni ja kindral Scharnhorsti muutunud nii palju, kui ehk tavapäraselt arvame? Üsna kindlasti seisab aga ajateenistuse loomise/püsimise/kaotamise taga hoopis suurem tervik kui mõned kuud mõne sõdurpoisi elus.

Tiit Maran viitab Jared Dimondi väitele, et „mõnes mõttes on kogu inimese kultuuriline evolutsioon olnud pidev katsetuste ja eksimuste rida". Huvitav, kuidas on ses osas läinud Maa-välistel, juhul kui nad muidugi olemas on? Hea siiski, et raamaturubriigis kõneks olevad Toomas Pauli inimlooma-vaatlused on lõppenud optimistlikuma tõdemusega: „Mulle kui teoloogile meeldib võimalus, et inimese evolutsioon jätkub, et ta ei ole „valmis". Inimloomast võib veel midagi saada."

Elame, näeme! Sest nagu tõendab ilmekalt keemik Hergi Karik, pole peaaegu miski siin maailmas selge nagu vesi - isegi mitte vesi ise!
Ilmume ka e-ajakirjana: