Mai oli kontrastide kuu. Põhiliselt valitses kas jahe ja pilves või siis väga soe, kuid hoovihmade ja äikesega ilm. Lisaks üldisele kontrastsusele esines eeskätt soojalaine ajal ka sekundaarset kontrastsust: meretuulega rannikualad püsisid jahedad ja mõnel päeval ka udused, aga sisemaal oli samal ajal sooja üle 20°C. Hoopis omapärane oli ilm 8. mail, kui oli kahe Eesti päev, millest saab lugeda ilm.ee veebilehelt.

Esimene suvehõnguline soe ja niiske õhumass saabus Eestisse Kesk-Euroopast edelavooluga 30. aprilliks, kui kohati oli sooja üle 20 kraadi (Tartus 20,5°C). 29. aprillil oli ilm pilves, sooja frondi ümbruses sadas lausvihma ning oli veel jahe. Järgmisel päeval paistis hommikul küll päike, aga suure niiskuse tõttu oli ilm vinene ning päeval tekkis taevasse ka rünk- ja kihtrünkpilvi, hommikul olid jälgitavad Ac castellanus'ed, mis näitavad sageli, et oodata on äikest.

30. aprilli hommik Tallinnas. Läbi soojavine on näha Ac castellanus'eid, mis näitavad sageli äikeseks soodsaid tingimusi.
Foto: Jüri Kamenik

30. aprilli õhtul lähenes edelast külma frondiga seotud sajuala ning järgneval ööl täheldati mõnes kohas äikest: ametlikult Pärnus ja Väike-Maarjas, kuid vaatlejate andmetel mujalgi.

Sünoptiline situatsioon Euroopas 30. aprilli pärastlõunal. Eesti jääb tsükloni sooja sektorisse. Allikas: http://fmi.fi/saa/saaulkom.html

Järgmised paar päeva olid üsna tuulised, kuid sooja kuni 17°C, ent 3. mai ööks selgines ja oli öökülma. Päikese tõttu oli päeval vähemalt sisemaal sooja üle 10 °C, kuid õhtul tihenes läänest ja edelast pilvisus kiiresti, sest kujunev madalrõhuala saabus Eesti kohale. Madalrõhkkonnas olid koos erinevad, st suure temperatuurikontrastiga õhumassid, ja seetõttu kaasnes sellega suur sajuhulk (kuni 20 mm). Samuti oli põhjatuul üsna tugev. Mõnes kohas sadas 4. mai hommikuks lumi maha (vt http://www.ilmajaam.ee/?id=258132)

Järgmisel paaril päeval jäi Eesti küll kindlalt külma õhumassi ja ilm muutus kõrgrõhkkonna tugevnemise tõttu kuivemaks. Ent idas ja kagus oli juba kogunenud soe õhumass, mis jäi pikaks ajaks püsima ning võis soodsate tingimuste puhul Eestisse jõuda. Ajutine muutus toimus 8. mail. Juba eelmistel päevadel jõudis Kesk-Euroopasse väga ulatuslik tsüklon, mis liikus kirdesse ning selle idaservas hakkas soe õhumass põhja liikuma.

Sünoptiline situatsioon 7. mail. Tsüklon on jõudnud Läänemere lõunaosa rannikule ning selle idaservas on soe õhumass Eestisse jõudmas. Allikas: http://fmi.fi/saa/saaulkom.html

Soe front jõudis Eestisse 7. maiks. See tõi endaga kaasa väga jaheda, sajuse ning tuulise ilma ja järgmiseks päevaks ennustatav suvesoe tundus paljudele uskumatuna. Soe front jõudis õhtuks Soome laheni ning  järgmiseks päevaks Lõuna-Soomeni, kuid jäi siis väheliikuvaks. Selle tõttu oli Eesti 8. mail jagatud nagu kahte ossa: Põhja- ja Lääne-Eestis oli ilm pilves ja jahe (soe õhumass jõuab maapinnani tihti siis, kui front on teatud kaugusele eemaldunud), mõnel pool ei tõusnud temperatuur päeval 10 soojakraadinigi, kuid Lõuna- ja eriti Kagu-Eestis algas 8. mai hommikul päikesepaistelise ilma toel kiire temperatuuritõus (enne äikest oli mõnel pool kuni 26 °C sooja). Õhk oli väga niiske ja seetõttu vinene. Hommikul võis taevas vaadelda hästi välja kujunenud Ac castellanus'eid, mis näitasid arvestatavat äikesevõimalust.

Tsükloni kese jõudis päeval saarte kohale ning edelast lähenes samal ajal külm front. Kontrastsed õhumassid, front ning suur õhuniiskus soodustasid äikesepilvede arengut, mistõttu oli põhjust äikest jahtima minna (vt http://www.ilm.ee/?47354).

8. mail arenesid mitmel pool Lõuna-Eestis vähemalt 9 km kõrguseni ulatuvad äikesepilved. Hiljem need ühinesid, moodustasid äikesepilved vööndi, mis liikus põhja-kirde suunas, jõudes õhtul Soome lahe idaossa. Mõnel pool sadas ka rahet ning oli äkküleujutusi (näiteks Viljandis). Hilisõhtul jõudsid Lätist Eesti lõunapiirini eriti ägedad äikesed, kuid need hääbusid kiiresti. Üks äike jõudis siiski oma haripunktil Mõnistesse, mis on Eesti äärmine lõunapunkt, pakkudes seal pöörast looduse vaatemängu. Seejärel muutusid äikesepilved tavalisteks vihmapilvedeks ning liikusid põhja-kirde suunas.  Öö oli veel väga soe, ent hommikuks jõudis tsükloni tagalas kohale külm õhumass ning temperatuur langes kogu järgneva päeva. Ilm oli pilves, kuid sademeteta. Seda põhjustas Eesti jäämine madalrõhkkondade lõuna- ja lääneserva, kus asus jahe, kuid piisavalt niiske õhumass kihtpilvede püsimiseks.

Jahe ja pilves (alla 10 soojakraadi) püsis ka järgmisel päeval, kuid siis madal pilvekiht hajus ning ilm muutus iga päevaga soojemaks. Idast jõudis Eestisse taas üha soojemat, aga ka niiskemat õhku. Selle põhjuseks oli madalrõhkkonna jõudmine Kesk-Euroopasse: tuul oli idast, õhuvool lõunast ja kagust ning soe ja niiske õhumass pääses Venemaalt taas lääne poole liikuma, jõudes Läänemere idakaldani.

Sünoptiline situatsioon 13. mail. Venemaalt on Läänemere idakaldale taas soe ja niiske õhumass jõudnud. Allikas: http://fmi.fi/saa/saaulkom.html

See õhumass oli väga ebastabiilne. 13. mai oli lõunani selge või väheste pilvedega, seejärel arenes kiiresti rünkpilvi, mis muutusid pärastlõunaks mitmel pool äikesepilvedeks, näiteks Tartus käis mitu äikest üle ja sadas ka rahet. Tallinnas ja Narva-Jõesuus registreeriti vaatlusrea uus päevarekord. Järgmisel päeval oli õhumass stabiilsem, sest tugevnes kõrgrõhuala, kuid peamiselt Loode-Eestis siiski oli äikest, hoovihma sadas mitmel pool mujalgi. Peipsi läänekaldani jõudsid samuti äikesed, kuid need olid ülinõrgad ja pakkusid huvitavaid pilvekujusid ning vikerkaari imetlemiseks. 14. mai oli ka kõige soojem - Pärnus mõõdeti uueks päevarekordiks 28,1°C.

Satelliidipilt 15. mail 2010. Lõuna-Eestis on näha üsna ulatuslik äikesepilvede kogum. Allikas: http://www.sat24.com/homepage.aspx?html=zoom&xas=434&yas=67

15.-17. mail oli taas rohkem äikest, sest lõuna poolt lähenes tsüklon ja jahedam õhk, mistõttu õhumassi labiilsus suurenes. 15. mail oli äikest peamiselt Lõuna-Eestis, kus arenes pikk ja üsna lai äikesepilvede mass. Huvitavat vaatepilti võis jälgida näiteks Rõngu lähedal, kus lambakari varjus ootamatult enne äikesepilve saabumist. Pilve ees liikus vall ja vaatepilt oli üpris ähvardav, kuid pilv pakkus tavalist äikest, jõudes Tartuni. 16. ja 17. mail oli äikest samuti paljudes kohtades, kusjuures 16. mai õhtupoolikul arenes Otepää lähedal kiiresti väga kõrge äikesepilv koos huvitava alasiga.

Äikesepilv alasitaolise ülaosaga Otepää lähedal Lagujast vaadatuna.
Foto: Tarmo Tanilsoo

18. mail tugevnes kõrgrõhkkond ning veel pärastlõunaks polnud enamikus kohtades rünkpilvigi arenenud. Kuigi õhumass oli veel ebastabiilne, oli tekkinud inversiooni- või väiksema temperatuurilangusega kiht, mis takistas konvektsioonivoolude arenemist. Pärastlõunal siiski arenesid Kirde-Eestis kiiresti rünkpilved, mis liitusid ja tekkis üsna suur äikesepilv, mis jäi sinna mõneks tunniks. Kus see kõige kauem oli, seal sadas kuni 50 mm vihma. Õhtupoolikul oli energiat kogunenud nii palju, et mõnel pool mujalgi lõid konvektsioonivoolud takistavast kihist läbi ja arenesid kiiresti äikesepilved.

Sademed 18.-19. mail 2010 Eestis. Suurem äikesepilvede kobar tõi rohkelt vihma Kirde-Eestisse, kuid ka Kagu-Eestisse jõudis Venemaalt äikesepilvi, mis tõid vihma. Allikas: EMHI

Huvitavalt arenes ilm Peipsi kaldal: Kallaste lähedal ja Omedus. Venemaalt liikus lääneloode suunas Peipsi kohale äikesepilv, mis end taastootis, st selle ees ja servades tekkis pidevalt uusi rünki, mis kasvasid rünksajupilvedeks. Lõunapoolses otsas tekkis seenekujuline pilv, st pilv, mille ülaosa oli kuplitaoline, kuid alumine osa võrdlemisi kitsas riba, mis meenutas vart või sammast, millega pilvekuppel oli ühenduses. See näitas, et konvektsioonovoolud olid takistavast kihist läbi murdnud. Peipsi kohale jõudnuna lakkas pilv end taastootmast - uusi rünki juurde ei tekkinud, põhjuseks ilmselt jahe vesi. Omedu lähedal vaatluskohas oli üks kõrge mast, mille tipust hakkas vihinat kostma. See levis allapoole ja kui jõudis maapinna lähedal, paiskus vastu tugev tuulepuhang, mis surus puud looka: hajuvast äikesepilvest olid laskuvad õhuvoolud takistamatult üle Peipsi pagina kohale saabunud. Kõrgete objektide läheduses annabki pagi saabumisest märku vihin, sest kõige viimasena jõuavad laskuvad õhuvoolud maapinnani.

Tugev tuul jätkus veel mõnda aega, ent Peipsi põhjarannikul sooja maismaa kohal arenes veel üks äikesepilv ning selle ees omapärane pilvesaba, mille ülemine osa muutus muhklikuks - sealt kerkisid uued pilverüngad. See äikesepilv oli väga väike ning mõned välgud lõid pilve ette nagu selgest taevast, või siis pilvest kõrvale välja - positiivsete välkude tüüpiline käitumine.

Üks äikesepilvede rida jõudis ka Tartumaale ja Kagu-Eestisse. Ka seal oli üks pilveelement seenekujuline, kusjuures ümbruses oli taevas selge. See näitas taas, et teatud kohas olid konvektsioonivoolud suutnud läbi lüüa. Seegi pilv pakkus esialgu üsna palju positiivseid välke - need lõid pilve tipust rünga ette. Hiljem välgulöökide arv sagenes ja need muutusid pilvesisesteks või tavalisteks pilv-maa tüüpi välkudeks. Pilv liikus Tartu poole. Kõige aktiivsem oli pilv Emajõe Suursoo kohal, kus see pakkus paduvihma ja tormituuli, ent Tartusse jõudnuna üksnes tugevat sooja hoovihma nõrga tuule saatel. Samal ajal oli päike loodes läbi sajuvine näha ja vaatepilt oli väga fotogeeniline.

19. ja 20. mai ilm oli kuiv ja selge või üksikute lamedate rünkpilvedega, sest tugevnenud kõrgrõhkkonna tõttu oli õhumass märksa stabiilsem ja tugevaid tõusvaid enam ei arenenud õhuvoolusid, mis oleksid äikest põhjustanud. Ilm püsis kogu perioodi südasuviselt soe ja sisemaal ning maatuulega rannikutel oli iga päev sooja kuni 25 °C. Tuul oli idast ja kirdest.

Ilm muutus 22. maiks, kui sattusime kauge tsükloni lõunaserva. Tuul pöördus, hakates puhuma läänest, kuid ilm püsis veel soe ja temperatuur tõusis 20 °C-ni, mõnel pool kõrgemale, ent taas tekkis äikesepilvi. Suurenenud õhuniiskust näitas ka 21. mai hommikuks Lääne-Eestis tekkinud udu. Päeval liikus Põhja-Eestisse Soome lahelt kõrgrünkpilvi, mis näitavad ebastabiilsust. Öösel pakkus Tallinnas vaatemängu äike mere kohal. Ka 23. mail oli veel soe, ent kohati oli äikest, õhtul saabus Lääne-Eestisse laussadu. See oli seotud külma frondiga ning järgmised päevad olid palju jahedamad, sooja 10, heal juhul kuni 15 °C ümber.

Tänavuse maikuu ilmastiku põhjustest

Kevadel järgneb suurele soojale sageli suur jahedus. Selle põhjuseks on atmosfääri tsirkulatsioon ning asjaolu, et õhumassid ei ole veel nii soojad, kui need on suvel (südasuvel pärast kuumuse lahkumist on ka jahedas õhumassis enamasti vähemalt 15-20 soojakraadi, mais võib sooja olla alla 10 °C). Jahenemise tõi meile läänevoolu taastumine; soe oli aga seetõttu, et läänevool lakkas ja asendus poolmeridionaalse tsirkulatsiooniga, st idavooluga, mis tõi mandrilt sooja õhku. Selle põhjuseks omakorda oli aga suur planetaarne laine, mis ulatus Venemaa kohal kaugele põhja ja Lääne-Euroopas kaugele lõunasse, määrates sellega, kus oli ebatavaliselt soe, kus aga vastupidi, väga jahe (veel mai keskpaiku sadas Hispaanias lund!, vt http://www.ilm.ee/index.php?47374). Praeguseks on niisugune olukord lagunenud ning läänevool taastunud. Edela- ja Lääne-Euroopasse on juba naasnud südasuvine palavus.

Mai viimaseks päevaks läks veidi soojemaks, sest Poola kohale, seega Eestist lõuna poole, jõudis järjekordne tsüklon, mille põhjaservas jõudis idast soojemat õhku. Tekkinud tuulenihke tõttu võis mõnel pool jälgida haruldasi Kelvin-Helmholtzi lainepilvi (vt http://www.ilm.ee/?47469).