Mõnevõrra ootamatult ka toimetuse jaoks oleme maha saanud otsekui teise järjestikuse sünnipäevanumbriga. Esimene neist, 2006. aasta viimane, sisaldas tagasivaadet möödunud neljale aastakümnele, teise, 2007. aasta esimesega otsustasime heita pilgu sünnipäevale endale ja jagada seal räägitut ka nendega, kes ise akadeemia saalis ei viibinud.
Soostusid ju Horisondi konverentsil esinema Eesti teaduse tipud, kellele toimetus siinkohal veel kord suurt tänu avaldab. Seda enam, et saime täiesti konkreetselt ise kogeda, kui piiratud on tipptegijate aeg. Aastate pärast sellest üritusest noorematele kolleegidele jutustades võiksime parafraseerida kirjandusklassikut Oskar Lutsu ja meenutada, et kui Horisondi konverents oli algamas, teadsid korraldajad üksnes seda, et akadeemik Ene Ergma juhatab tol hommikupoolikul Riigikogu istungit ning pole sugugi selge, millal see täpselt lõpeb, akadeemik Mart Saarma aga astus hiljuti alles Helsingist Tallinna suunduvale lennukile. Kui siis Viljandist kohale sõitnud ajaloodoktor Jaak Valge kõnelejatest esimesena uksest sisse astus, tundsime siirast rõõmu. Ärevast eelinfost hoolimata algas konverents väljakuulutatud ajal ning kuulajad said nautida suurepäraseid ettekandeid. On hea meel, et kohale oli tulnud saalitäis väärikaid külalisi – nii kunagisi ja praegusi autoreid kui töötajaid. Tänu ka kõigile neile, kes toimetust mõnel muul viisil meeles pidasid. Tänu Riho Sibulale ja Robert Jürjendhalile muusikalise vahepala eest. Tänu teadusbussi Suur Vanker “väikese vankri” noortele füüsikutele Ando Aasale, Imre Treufeldile ja Argo Luknerile, kes vahval viisil tõestasid, et teadust SAAB populariseerida nii, et isegi teaduse “vanad kalad” asjale aktiivselt kaasa elama hakkavad. Ja muidugi tänu Teaduste Akadeemia rahvale, kes Horisondil oma ruume kasutada lubas ning kogu meie programmi – ja eriti füüsikakatsetesse! – suure tolerantsiga suhtus.
Ehk õigustab läbi kahe numbri juubeldamist mõnevõrra asjaolu, et Horisondi toimetus tuli kokku 1966. aasta sügisel, esimene number aga ilmus just jaanuaris 1967. Nii ongi mõlemad rajajooned saanud ära märgitud.
Mõni sõna igapäevasematest asjadest. Nimelt avaldasime möödunud numbris pildi ühest arheoloogideni jõudnud kiviriistast, mille otstarvet pole seni suudetud seletada, ja palusime lugejatel selle kohta oma arvamust avaldada. August Viin Raplamaalt on pakkunud, et tegu on tööriistaga, millega ohvrikivisse lohkusid uuristati, Kristin Otti ja Brita Arnover aga kirjutasid, et nende meelest on see ankur. Kuidas teadlased neid ideid kommenteerivad, sellest järgmises numbris. Siinkohal lisan vaid, et Ants Kraudi artikli “Riigikülast Riigikoguni” tunnistas meie ristsõnalahendajate arvamusele tuginev gallup 2006. aasta 6. numbri parimaks kirjutiseks. Möödunud aasta varasemate numbrite paremateks lugudeks hääletasid lugejad käesolevaski ajakirjas kirjutava Ken Kallingu “Vari minevikust – pidalitõbi”, Toomas Kirdi “Intellekt on võime ennustada”, Anto Raukase “Kliima ja teadusmüüdid meie ümber” ning Katrin Saki “Head ja halvad suguhormoonid”. Toimetuse poolt tahame neid autoreid tunnustada meie 40. sünnipäevaks valminud meenega – horisondi määramise riistaga.
