Oleme jõudnud mitteametlikult ja pööripäeval jõuame ametlikult kevadesse.
Vastlapäev
Vastlapäeva olevat varemalt peetud kevade alguspäevaks. Kui Põhjala maa-päikesekalendris oli olemas taliharjapäev, siis pidi seal olema ka kevade alguspäev. Nimetus „vastlad" tulenevat saksakeelsest sõnast Fastnacht, mis sõna-sõnalt tähendab paastuööd. Eestis on vastlapäeva rahvalik nimi lihaheite- ja liugupäev, kitsamal alal Lõuna-Eestis ka pudrupäev. Lihaheite nimetust on seletatud talve algul tapetud sea liha lõppemisega - sellest ka seajalgade söömine vastlapäeval. Lihaheitepäev oli pööripäev toitumises: sealihatoidud vahetati muna- ja piimatoitude vastu. Kui aga lehm polnud veel poeginud ja kanad munele hakanud, sarnanes olukord paastule. Katoliiklikes maades algabki vastlapäevast paast. Eesti vastlapäevatavad viivad mõtte eelkristlikku aega ja kirikukalendriga seob seda päeva ainult liikumine koos kuukalendriga.
Põhjala maakalendris tulenesid tähtpäevad pööripäevadest ehk päikesekalendrist. Ka kevade alguspäev pidi olema kindlal päeval pööripäevade suhtes. Kui taliharjapäev on 14. jaanuar ja aastas on neli aastaaega, peaks kevade algus jääma veebruari viimastele päevadele. Võib oletada, et kirikukalendri tulekuga ühinesid pikkamööda paastu alustamise püha ja sealiha lõppemise päev ehk kevade alguse tähtpäev, muutudes liikuvaks rahvakalendri tähtpäevaks.
Kevadine pööripäev, maarjapäev
Kevadisest pööripäevast algab kevad ametlikult. Päikesekalendris on jõuludest möödunud neljandik aastat. Sajandite eest süüdati selle tähistamiseks Lääne-Euroopas lõkkeid - nagu päikese ja tulega seotud tähtpäevale kohane. Eestis on pööripäevaga (21. märtsiga) seotud tavasid kirja pandud tagasihoidlikult, kuid sarnaselt taliharjapäevale on neli päeva hiljem tähistatud mitmekesiselt maarjapäeva. Maarja populaarsust Eesti aladel on seostatud eelkristliku maaemaga. Sellest võibki tuleneda maarjapäevade rohkus eesti rahvakalendris.
Aastas on kaks aega, kus päikest vaadeldes on hea täpsustada kirja pandud kalendri aastaringi. Suvisel ja talvisel pööripäeval tõuseb päike mitmel päeval horisondil samast kohast - „päike on pesas". Neil aegadel on raske otsustada, millal on täpne pööripäev. Kevadisel ja sügisesel pööripäeval on aga kahe järjestikuse päeva päikesetõusude vaadeldav vahe horisondil suurim. Kui pööripäeva päikesetõusu koht kahe kivi või postiga viseerida, võib igal aastal leida päikesetõusu vaadates õige päeva. Arvatavasti pandi seda tähele juba kauges minevikus, enne kui Euroopas hakati megaliitrajatisi püstitama. Varakristlikud pühamud on enamasti suunatud kas kevadisse päikesetõusu või mõne teise tähtpäeva päikesetõusu. Ka Vatikani Püha Peetruse katedraal on viseeritud kevadise pööripäeva päikesetõusu.
Esimesel Nikaia kirikukogul 325. aastal valiti kirikukalendriaasta lähtepäevaks kevadine pööripäev. Ülestõusmispüha peetakse sellest ajast peale esimesel täiskuu ajale langeval pühapäeval pärast kevadist pööripäeva. Kõik ülejäänud liikuvad kirikupühad tuletatakse lähtepäevast. Kuid 325. aastal Juliuse kalendrit päikese suhtes ei täpsustatud ning kevadine pööripäev leiti arvestuslikult. Selleks ajaks oli Juliuse kalendri pööripäev nihkunud kolm päeva ja kalendritriivi tõttu nihkus kiriku tähtsaim püha sajanditega kevadisest pööripäevast aina kaugemale. Gregoriuse kalendrireform parandas Juliuse kalendri üldise vea, nihutades 21. märtsi tagasi kevadisele pööripäevale. Kuigi kevadine pööripäev valiti kirikukalendri arvestuse lähtepäevaks, päevale endale kirikukalendris tähelepanu ei pöörata. Sarnaselt teiste pööripäevadega. Kui Nikaia kirikukogu püüdis ülestõusmispüha nihutada nii, et see ei langeks kokku vana juudi kuukalendri paasapühaga ehk ida kalendriga, siis võidi tähtpäevi nihutada ka läänes kasutusel olnud päikesekalendri suhtes. Sellest võibki tuleneda kolme-neljapäevane nihe päikesekalendri ja kirikukalendri tähtpäevade vahel.
LOE VEEL
- Lauri Vahtre. Eestlase aeg. Varrak, 2000.
- Eesti rahvakalender. I. Koostanud Selma Lätt; II-VIII. Koostanud Mall Hiiemäe.
ARVO PRULJAN (1970) on külasepp. Tema huvi looduse ja folkloori vastu ulatub lapsepõlve, millest suurem osa möödus kodutalu lähedal metsas ja põllul. Kui vanemad ei osanud tema küsimustele vastata, läks ta raamatukokku. Juba lapsepõlves häiris teda korrapära puudumine rahvakalendri tähtpäevades aasta lõikes ning mõnede päevade, nagu näiteks karjalaske- ja künnipäeva kummaline nihe tegelike talutööde suhtes. Eesti rahvakalendrit on ta eriti põhjalikult uurinud viimased neli aastat. Mehaanikuaastad on andnud oskuse kujutada mehaanilist liikumist, ise ta ütleb, et mehaanikal ja taevamehaanikal on ühesugune loogika. Kogetu ja loetu põhjal on tänaseks kokku saanud omapärane kalendrimuster või kalendriketas.
