Irja Kass
KUIDAS MA LÄHEN
Kirjastus Varrak, 2008
Ameti ja ea tõttu olen muidugi rohkem teabe kui emotsiooni otsija, kuigi ka teavet pakkuvas kirjanduses on elamuslikkus olemas. Nii meeldib mulle väga lugeda memuaare ja biograafiaid. Kavatsen mõne aja pärast sõita Itaaliasse ja olustikku sisseelamiseks lugesin läbi enam kui 700leheküljelise Irving Stone'i kirjutatud Michelangelo eluloo. See oli väga elamuslik ning muutis oluliselt minu arusaama itaallastest, skulptuurist ja isegi Firenzest, kus ma olen ju käinud. Pisut teistsuguselt mõjuvad näiteks kolleegide ja teiste memuaarid, mis ärgitavad eeskätt intellektuaalset huvi. Andku nad kõik mulle andeks, aga minu paari viimase aasta erutavaim lugemiselamus on seotud Irja Kassi raamatuga „Kuidas ma lähen". Selles tundes on koos rõõmus üllatus uue autori ilmumisest ja hirm õõva tekitava olukorra pärast tema ümber, lisaks imetlen autori vaimset üleolekut teda tabanud õnnetusest.
See raamat on autori, väga haige ja peaaegu liikumisvõimetu inimese kaheksa päeva kestnud Tai-reisi kirjeldus, mis on elujaatav ja (musta) huumoriga vürtsitatud jutustus, kuigi reis möödus kirjutaja jaoks suurte valude ja meeleheitega võideldes. On kujuteldamatu, kuidas üks naine, kes saabub Saksamaalt oma paradiisi - armastatud Taimaale, et pikendada reisimisega oma elu, surutakse haigusest tingituna üliabitusse seisundisse. Ja ta tuleb kõigest sellest tohutu vaimse ja füüsilise pingutusega välja ning tagatipuks suudab toimuva ka sädeleva vaimukusega kirja panna.
Pean ütlema, et ma olin oma abikaasa kaudu tuttav raamatu autori Irja Kassi isaga, kes oli tuntud kirjanik-humorist Kalju Kass, kelle lühike pingeline elutee ei olnud kergete killast. Irja raamatu võtsingi algul käsile uudishimust tuttava nime vastu. Ma usun nägevat selles raamatus ka isalt päritud vintskust, vaimukust ja huumorit, kuid ei midagi Pikkeri jaoks, vaid väga palju seda, mis aitab inimestel elu edasi elada.
