Entsüklopeedia "Tähistaevas"
Inglise keelest tõlkinud
Peeter Einasto, Indrek Kolka,
Laurits Leedjärv, Antti Tamm
Koolibri, 2009
Pikaajalise astronoomiahuvilisena on muidugi suur rõõm, et eesti keeles on nüüd olemas niisugune mahukas, illustratiivne ning astronoomiateaduse viimase aja saavutusi kajastav raamat. Originaal kannab pealkirja „Astronomica" ning ilmus 2007. aastal, eesti keeles siis entsüklopeedia „Tähistaevas". Entsüklopeedia mõõdu annab raamat välja küll nii oma mõõtude ja kaalu kui loomulikult ka mahukusega. Meenuvad 1970. aastad, kui ilmusid ENE pruunid köited ja kuidas teismelise noorukina need sõna otseses mõttes kaanest kaaneni läbi lugesin, otsides just astronoomiaalaseid artikleid ja märksõnu. Oleks siis niisuguse raamatu nagu „Tähistaevas" kätte saanud ...
Avarduv ilmaruum
Tähistaevas ja Universum on inimesele tavaliselt üsna hoomamatu. Vaadates üles tähistaevasse, näeme samasugust tähtedega täidetud pöörlevat taevasfääri nagu antiikaja filosoofidki. Seetõttu ongi väga hea leida üsna raamatu algusest Universumi mõõtkava illustreerivad ruumikuubid alates Maa-mõõtmelisest, iga järgnev kuup aga eelmisest sada korda suurem. Niimoodi on võimalik endale piltlikult ette kujutada, kus me maailmaruumis asume ja kui suur see kosmos tegelikult ikka on. Järgmine kord õue minnes ning pilku taevasse pöörates õnnestub äkki juba kujutlusvõime appi võtta ja aduda enam mitte sfääri sisepinda, vaid ruumilist kosmost.
„Tähistaeva" ülesehitus on väga loogiline ja raamat hõlpsasti jälgitav, avardades pidevalt seda ruumiosa, millest juttu. Alustatakse meie Päikesest ja Päikesesüsteemist, edasi tulevad teised tähed, täheparved, udukogud, meie Galaktika, teised galaktikad ja lõpuks Universumi suuremastaabiline struktuur. Ning kõige lõpuks Universumi minevik ja tulevik - lahti seletatuna nii lihtsas ja arusaadavas keeles, nagu ma seda varem pole kohanud. Muu hulgas ka tumeaine ja -energia probleemistik. Siis loogilise jätkuna jutt sellest, kuidas meie teadmistepagas nii kaugele on arenenud: alates tähistaeva vaatlemisest silmaga kuni moodsate teleskoopideni ning lähemate objektide uurimiseni kosmoseaparaatidega.
Iseseisvalt avastusretkele
Et astronoomid üksteisest aru saaksid, millisest tähest või taevapiirkonnast jutt, on tähistaevas jagatud 88 tähtkujuks. Raamatu eelviimane osa tutvustabki lugejale kõiki tähtkujusid, nende saamislugu, heledamaid tähti, aga ka nende peidetud saladusi, mille avastamiseks on vaja juba binoklit või amatöörteleskoopi. Varustatuna viimases osas toodud igakuiste taevakaartidega, peakski lugeja olema valmis minema õue öise tähistaeva alla ning alustama iseseisvat avastusretke maailmaruumis.
Nõksud ja nipid
Nii mahuka teose puhul leidub tahes-tahtmata ka seda, mille kallal võiks natuke norida. Või mida oleks võinud natuke paremini teha. Kahjuks pole kõrval originaalväljaannet, et võrrelda, kas ja kuivõrd on esitatud materjali kohandatud Eesti oludele ja lugejale. Näiteks spektrivärvide meeldejätmiseks väljamõeldud lause. On küll toodud ingliskeelne, kuid ka eesti keeles on tore lause olemas: „Peremees ootab kitselt raha, sulane liha." Mis annab spektrivärvide järjekorraks: punane, oranž, kollane, roheline, sinine ja lilla. Lilla asemel oleks muidugi õigem öelda violetne, aga see selleks.
Raamatust leiab ka kolme Eesti astronoomi nimed: Ernst Öpik, Jaan Einasto ja Mihkel Jõeveer. Samas jälle ei leia aineregistrist vahest kõige kuulsama Eestiga seotud astronoomi Wilhelm Struve nime. On küll Friedrich Struve, kuid leheküljel, millele viidatakse, Struve nime ei esine.
Et tähtkujude igakuised nähtavusandmed on esitatud Rooma kohta, siis oleks võinud lisada märkuse, et Eestist vaadatuna asuvad need veel rohkem horisondi pool. Tähtkujude kaartide juures on selgitavas tekstis alalõigus „Teadmiseks" toodud paksema tekstiga välja huvitavamad objektid, kuid osa neist pole kaardil ära märgitud. Igakuised taevakaardid kujutavad tähistaevast nii, nagu see on näha vastavalt pooluselt, ning lisatud on ekvatoriaalvööndi tähtkujud. Eestis oleval vaatlejal tuleb siis lõunataevasse juurde võtta tähtkujusid ekvatoriaalpiirkonnast ning arvestada, et terve hulk põhjataevas asuvatest tähtkujudest asub allpool horisonti. Samas tuleb endale aru anda, et raamat on ju siiski mõeldud kõigile maailma astronoomiahuvilistele ning konkreetse piirkonna taevas näha olevate tähtkujude leidmiseks on ikkagi kõige sobivam just täpselt seda kohta ja konkreetset kellaaega kajastav taevakaart - näiteks pööratav taevakaart.
Mõnele algallika apsule on juba eestikeelse väljaande toimetaja mitmel pool viidanud. Näiteks segadused kuupäevadega. Mõned on aga ikka sisse lipsanud. Näiteks on „Lisas" Marsi kohta juttu, et 1976. aastal sondid Viking „... maandusid üldse esimeste kosmosesondidena teise planeedi pinnale". Olema peab aga „selle planeedi", st Marsi pinnale, sest juba 1970. aastal maandus Veenusel Venera 7. Või et „Marsi näo" foto tegi tegelikult Viking 1 mitte Voyager 1, nagu on vastava foto juures kirjutatud. Kui galaktika kauguseks on kirjutatud 2,2 valgusaastat, siis on lihtne taibata, et sõna „miljonit" on lihtsalt vahelt ära jäänud. Või kui foto allkirjas on jutt päikesevarjutusest, aga foto on ise kuuvarjutusest ...
Vahel võib pikkade keeruliste teaduslike lausete puhul mõte uperpallitama minna. Näiteks on juttu, et Maa asub täpselt elu tekkeks sobivas tsoonis, tekstis on aga öeldud vastupidiselt sellele mõttele, et „ ... asub ta tegelikult just vahetult väljaspool seda elukõlbulikku tsooni ...". Või kui on kirjutatud „vesiniku ja heeliumi süntees", mõeldud aga vastavalt heeliumi sünteesi vesinikust ja raskemate elementide sünteesi heeliumist.
Praeguse kirjatüki eesmärk pole aga üldsegi leitud apsakate üle norimine, sest „Tähistaeva" tugevad küljed kaaluvad need kaugelt üles. Piisab vaid, kui heita pilk seal sisalduvale värvilisele ja hästi valitud illustratiivsele materjalile. Sest üks pilt ütleb rohkem kui sada sõna. Pigem tahaksin rõhutada hoopis seda, et kui algul juttu olnud 1970. aastatel oli entsüklopeedia viimase instantsi tõeallikas, siis praegusel ajal oleks ilmselt võimalik kogu selles raamatus leiduv informatsioon leida ka internetist. Paraku aga hajutatuna sadadele kui mitte tuhandetele internetiaadressidele. Siit tulenebki entsüklopeedia „Tähistaevas" suurim väärtus - eesti keeles ei ole seni ilmunud teatmeteost, kus kogu astronoomia- ja kosmonautikavaldkond oleksid niisuguses mahus ja vormis kokku koondatud. Ja kui mõnel huvilisel tekib mõnda kohta lugedes kahtlus, et kas see tõesti on nii, ja ta tipib interneti otsingumootorisse sisse oma päringu, siis ongi „Tähistaevas" juba oma suurima eesmärgi täitnud.
JÜRI IVASK (1961) on lõpetanud Tartu Ülikooli keemia erialal, praegu teadur Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudis (www.gi.ee). Astronoomiast huvitunud juba koolipõlves, astronoomiahuviliste ühenduse Ridamus (www.ridamus.ee) üks asutaja.
