Kui 2003. aastal Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi lõpetasin, teadsin täpselt, et edasi minnakse õppima Tartu Ülikooli. Nii olid teinud pea kõik Eesti olümpiaadivõitjad, kes minust aasta-paar-kolm varem gümnaasiumi lõpetanud, ja nii tegid ka minu aastakäigu noored, kellega olümpiaadidel tuttavaks olime saanud. Tänaste gümnaasiumilõpetajate seas paistab aga olevat üha rohkem välismaale õppima suundujaid ja eks see ole nüüd mõneti lihtsam ka - tollal ei kuulunud me veel Euroopa Liitu ja näiteks eestlastele olnuks õppemaks Inglismaa ülikoolides seetõttu mitu korda kõrgem kui kohalikele.
Võib ju väita, et kuskil väga kuulsas ja tugevas välismaa ülikoolis oleksin saanud põhjalikuma hariduse ja parema stardiplatvormi tulevaseks karjääriks, kuid ma pole kordagi kahetsenud oma kodulinna jäämise otsust.
Tartu
Tartu on väike ja armas linn, kus viiendik elanikest on tudengid, mis tähendab, et erilise vaevata tekib nii loengusaalis kui tänavail hulkudes palju häid tuttavaid ja tuttavate tuttavaid - paljude erialade inimesi, kellest saavad spetsialistid ja otsustajad tulevases Eestis. Tartu Ülikool on universitas selle sõna algtähenduses ja seni, kuni õppehooned asuvad kesklinna lähistel, on tudengil väga mugav võtta õppekavaväliseid kursuseid kultuuriloost, võõrkeeltest, maalimisest kuni krüptograafia ja kvantoptikani - niisugust võimalust iga ülikool ei paku.
Rahvusvaheliste olümpiaadide teemadering ületab teatavasti kooliprogrammi ja hõlmab nii mõndagi ülikoolikursuste materjalidest. Võib juhtuda, et kui põhjaliku olümpiaadi-ettevalmistusega noor satub tavalisse ülikooli tavaliste tudengite sekka, kaotab ta suure osa motivatsioonist - halvima stsenaariumi korral avastab ta, et paljud teemad on juba tuttavad ja eksamiks nõutava miinimumi võib selgeks õppida eelmisel õhtul; vaid harva antakse iseseisvaks lahendamiseks keerulisi ja huvitavaid ülesandeid, mis tõeliselt materjali omandamist soodustab; eksamitel hiilgab ärimehe-tüüpi kaastudeng, kes puistab varrukast loengutelt kõrva taha pandud mõisteid ja tsitaate, samal ajal kui introvertsem olümpiaadiveteran otsustab eksamil siiralt hakata arutlema teemadel, mis talle kursuse jooksul arusaamatuks jäid, sest kõik muu on ju niigi selge.
Kui nüüd aga rääkida konkreetselt minu Tartu-kogemusest, siis võin kinnitada, et vähemalt füüsika eriala bakalaureuseastme õppekaval pole viga midagi, põhikursused on valdavalt hästi koostatud ja esitatud, huvitavaid valikaineidki leidub. Lisaks on teada, et vähemalt loodus- ja täppisteadustes on bakalaureuseastme õppekavad kõigis maailma ülikoolides üldjoontes ühesugused, peamine erinevus saab seisneda vaid teemasse süvenemise astmes ja tudengitelt nõutava töö mahus. Selles valguses võib öelda, et Tartust saadav baasharidus on igati arvestataval tasemel. Kuid tuleb ka möönda, et erinevalt tõelistest maailma tippülikoolidest ei nõuta meil tudengitelt regulaarset iseseisvat ülesannete lahendamist, mis on heaks füüsikuks kasvamise möödapääsmatu eeldus. See puudujääk on aga kergesti ületatav - kui vaid laiskus ja muud iseloomuvead vahele ei astu: tuleb koguda oma kursuselt seltskond huvilisi, hankida tippülikoolide veebilehtedelt materjalid ja ülesanded ning nende kallal hambaid proovida. Ülikool saab omalt poolt veel nii palju vastu tulla, et lubab tudengitel loenguvälisel ajal kasutada tahvliga ruumi, ideaaljuhul võiksid seal olla veel ka sohva ja teekeedukann.
Aga kuidas oleks ikkagi olnud õppida mõnes heas välismaa ülikoolis? Seda ma väga täpselt ei oska öelda, küll aga saan vastamisse kaasata viimaste aastate olümpiaadivõitjaid, kes kohe pärast gümnaasiumi läksid parimatesse kohtadesse matemaatikat-informaatikat-füüsikat-keemiat õppima. Nende hinnanguid, kirjeldusi ja näpunäiteid tulevastele õpilastele järgnevalt vahendangi.
Vana Cambridge
Euroopa ülikoolidest on kahtlemata ühed mainekamad Cambridge'i ja Oxfordi Ülikool Inglismaal. Et kõik minu korrespondendid juhtusid esimese kooliga seotud olema ja siinkohal vaid Cambridge'ist räägime, ärgu lugeja ennatlikult järeldagu, et Oxford seepärast halvem on.
Mattias Linnap, Andres Laan ja Taavi Pungas toovad Cambridge'iga seoses kohe esimese eelisena välja individuaaltundide süsteemi - igas aines toimuvad iga nädal supervision'id, kus õppejõud või selleks volitatud doktorant kohtub silmast silma kahe-kolme tudengiga. Arutatakse läbi iseseisvaks tööks olnud ülesannete lahendusi, loengus raskusi valmistanud kohti, minnakse sügavuti huvitavamate teemadega. Kas pole mitte ideaalne õppevorm - tunni sisu kujuneb vastavalt õpilase võimetele ja huvidele!
Õppetöö toimub intensiivselt ja kontsentreeritult, Mattias kinnitab: „Õppekava on väga kiire ja sisutihe, hakkama saamiseks tuleb õppimisele pühenduda 30-50 tundi nädalas. Õppeperiood kestab vaid kuus kuud aastast, nii et semestrite vahel on võimalusi reisimiseks või tööl käimiseks." Taavi nõustub ja leiab selles vaid positiivset: „On hea, et peab palju õppima - võib-olla ise vabatahtlikult nii palju ei viitsiks."
Tasub mainida, et eksamikorraldus erineb oluliselt Eesti süsteemist. Mattias kirjeldab seda nii: „Hinnatakse ainult pingerea alusel, nii et hea tulemuse jaoks pead olema parem 50-80 protsendist oma kursusekaaslastest. See motiveerib ainetest tõsiselt aru saama, mitte üks kord meelde jätma ja eksamit läbima. Eksamid toimuvad ainult üks kord aastas kevadel ja korraga kogu aasta kõigi kursuste materjalide peale." Erinevalt näiteks USA ülikoolidest ei arvestata osades ainetes hinde panemisel semestri jooksul tehtud tööd üldse, loevad üksnes aastalõpu eksamid.
Juhan Aru märgib täiendavalt: „Hoolimata keskendumisest üsna süvendatud õppekavale, hoolitakse Cambridge'is endiselt ka maailmavaate laiendamisest - kui palju on huviloenguid, kui palju kõrgel tasemel kontserte ja palju on reisifonde, mis võimaldavad vaheajal ka maailma näha." Väikse hoiatusena mainib Juhan, et kerge on kaotada objektiivne kontakt ülejäänud maailmaga: „Elu on täiesti ja täielikult muretu, ainus kohustus on õppida ja teha seda hästi; tegemist on mikrokosmosega, kus asjad toimivad pisut teisiti kui päris maailmas."
Tugevate ülikoolide ehk suuremaks eeliseks on kaastudengid, Juhan kirjeldab: „Alati leidub keegi, kes on sust targem; keegi, kes on sust töökam; ja keegi, kes on motiveeritum. Tekib huvitavaid vestlusi ja põnevaid ettevõtmisi. Samas peab tõdema, et olümpiaadivõidud pole enam teab mis näitaja, võitjaid on palju."
Õppemaks Cambridge'is, umbes 55 000 krooni aastas, pole oluliselt kõrgem kui näiteks Eestis tasulisel kohal õppides, ja elamiskulude katteks on võimalik saada stipendiume, mille taotlemisega tuleks end juba varakult kurssi viia.
Uus Cambridge
USAs Bostoni külje all samuti Cambridge'i-nimelises linnakeses paiknevad teineteisest viieminutise autosõidu kaugusel kaks väga prominentset haridustemplit - Massachusettsi Tehnoloogiainstituut (MIT) ja Harvardi Ülikool. On täiesti kindel, et mõlemas koolis nõutakse õpilaselt palju tööd. Leopold Parts, tehnoloogiainstituudi vilistlane, kinnitab: „Stressi peab oskama taluda, muidu võib keeruliseks minna." Kuid lisab ka, et „tehakse rohkem põnevaid asju, kui eales oleks osanud oodata, peab ainult valima. Loenguid, eriti just sissejuhatavaid, peavad oma ala maailma absoluutsed tipud." Tasub mainida, et õpilase töökus kajastub otseselt hinnetes - Ameerika stiilile omaselt moodustavad suure osa koondhindest semestri jooksul lahendatud kodutööd ja tunnikontrollid, pelgalt eksami sooritamisest ei piisa.
Harvardi üliõpilane Toomas Laarits kirjeldab tudengi vabadust ja vastutust ainete valimisel: „Siin võib saada väga hea hariduse, aga mitte tingimata. Nimelt seetõttu, et tudengid vastutavad ise oma programmi kokkupanemise eest. Mulle on jäänud mulje, et mitmete minu sõprade kursuste kava on väga kaootiline ja koostatud tõsisema süvenemiseta. Kursusi on väga erineva raskuse, töömahu, taseme ja eeldusainetega." Toomas soovitab kooli valides pakutavate kursuste kataloogid põhjalikult ette võtta ja neid võrrelda, uurida, kas tudeng saaks soovi korral kuulata kraadiõppetaseme kursusi; samuti võib julgelt osakonda kirju saata ja näiteks paluda kirjeldada uurimistöös osalemise võimalusi.
Rahastamise osas mainib Leopold, et vajadusel pakub ülikool täielikku finantsabi.
Muid kohti
Kuigi eelnevalt peatusime vaid kõige-kõige tuntumatel ülikoolidel, leidub Euroopas ja maailmas veel hulgaliselt igati arvestatava tasemega ülikoole. Bristolisse läinud Holger Haas soovitab huvilistel teha põhjalikult eeltööd, leidmaks endale meelepärane linn nii õppimise kui ka elamise tarvis. Enda valikuga on ta igati rahul: „Bristol on Lõuna-Inglismaa ülikoolilinnadest tudengielu kohalt parima võimalusterohkuse ja kättesaadavuse suhtega, London kipub olema liiga suur ja kallis ning Cambridge ja Oxford natuke liiga väikesed."
Berliini Humboldti Ülikooli kogemusega Jaan Aru arvab: „Üliõpilast võiks köita just Berliin ise - Euroopa suurlinn, huvitava ajalooga koht, mis on võrreldes teiste metropolidega hämmastavalt odav ja kiiresti muutuv. Mõistagi tuleks sisseastumisel tõestada oma saksa keele oskust, kuid teisalt puudub õppemaks - muudkui tule ja õpi." Samuti tasub märkida, et Saksamaa ülikoolid ootavad sisseastumisavaldusi alles vahetult pärast gümnaasiumi lõppu, pole vaja pikka etteplaneerimisaega.
Jaani vend Juhan naaberriigist arvab, et „Prantsusmaa väidetavalt tugevaim õppeasutus École Normale Supérieure, kuhu välistudengid võivad astuda kas pärast kahe- või kolmeaastast stuudiumi või vahetustudengitena, on ka täitsa huvitav nähtus, eriti kui ei puudu kiindumus prantsuse keelde, kultuuri ja Pariisi."
Mõned soovitused
Nagu näha, on hulgaliselt endisi olümpiaadilapsi edukalt pääsenud õppima maailma tippülikoolidesse. Neist võib eeskuju võtta, aga võib ka kaaluda bakalaureuseastmeks Tartusse jäämist - õppida ja areneda saab ju kokkuvõttes igal pool, mõnel pool on selleks lihtsalt soosivam keskkond ja soodsamad võimalused. Käesolevast artiklist natuke eraldiseisev on küsimus kraadiõppest välismaal, kus ülikooli valides tuleks lisaks silmas pidada oma erialaste huvidega haakuva konkreetse uurimisgrupi mainet, senitehtut ja ka praeguseid tegemisi. Aga see on juba teine teema.
Eestis ollakse harjunud, et sisseastumisavaldusi ülikooli esitatakse suvel, kuu-kaks enne õppetöö algust. Välismaale pürgija peab aga arvestama, et olenevalt ülikoolist võib avalduste esitamise tähtaeg olla koguni aasta enne õppetöö algust - see tähendab, et juba 11. klassi õpilasel peaks olema plaan, varakult tuleks hakata uurima, milliseid dokumente (soovituskirju, tasemeteste) on tarvis esitada, ning samuti selgitada stipendiumi saamise võimalusi. Julgelt võib kontakti otsida juba välismaal õppivate eestlastega - nad on alati abivalmid.
KES ON KES?
Leopold Parts – Tartu Miina Härma Gümnaasium, lõpetanud 2000
Jaan Aru – Tartu Hugo Treffneri Gümnaasium, lõpetanud 2004
Juhan Aru – Tartu Hugo Treffneri Gümnaasium, lõpetanud 2005
Mattias Linnap – Tallinna 21. kool, lõpetanud 2005
Toomas Laarits – Tallinna Prantsuse Lütseum, lõpetanud 2006
Holger Haas – Pärnu Lydia Koidula Gümnaasium, lõpetanud 2006
Andres Laan – Tallinna Reaalkool, lõpetanud 2008
Taavi Pungas – Tallinna Reaalkool, lõpetanud 2009
MIHKEL KREE (1984) on Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilasena aktiivselt osalenud nii Eesti kui rahvusvahelistel olümpiaadidel, võites medaleid füüsikas ja informaatikas. 2003. aastal asus õppima Tartu Ülikooli füüsika erialale ja lõpetas 2009 samas magistrantuuri. 2007/2008. õppeaastal viibis vahetusüliõpilasena Toronto Ülikoolis. Praegu Prantsusmaal Marseille' Ülikooli füüsikadoktorant.
