Ratastooli aheldatud füüsikaikoon Hawking armastab sõlmida kihlvedusid. Füüsikuna on tal igati hästi läinud, tundub aga, et kihlvedusid ta võita ei oska. Või siiski? Hawkingi viimane kihlvedu, mis puudutab gravitatsioonilainete ja inflatsiooni olemasolu, on taas päevakorda tõusnud, sest eelmisel aastal alustas mõõtmisi Plancki satelliit.
Stephen Hawking on kindlasti üks tänapäeva füüsika ikoone. Kes poleks näinud teda telekas: vuramas ringi kõrgtehnoloogilise ratastooliga või „rääkimas" veidi metalse kõlaga häälel, mille on sünteesinud arvuti. Kui füüsikas kogus Hawking tuntust väga teoreetiliste töödega mustade aukude vallas, siis laiem üldsus teab teda tänu üldhuvitavatele raamatutele „Aja lühilugu" ja „Universum pähklikoores". Kindlasti on oma osa selles tuntuses ka Hawkingi isiklikul ja raskel võitlusel kaasasündinud ravimatu haigusega, mis on hävitanud vaikselt lihaseid juhtivaid närve, aheldades ta ratastooli juba ligi neli aastakümmet tagasi. 1980. aastatel kaotas Hawking rääkimisvõime, seega on tema ainus viis maailmaga suhelda mõned näpuliigutused ja silmade liikumine.
Hawkingi tööd ja tegemised vääriksid pikemat kirjutist (vt näiteks Piret Kuusk, Kihlveod mustade ja valgete aukude ümber, Horisont 5/2004), aga siinkohal lühidalt tema kuulsatest kihlvedudest. Pealtnäha tundub, et selles vallas tal head kätt pole, sest neljast kuulsast füüsikaalasest kihlveost on ta oma arvates kaotanud juba kaks. Ent kaotusest hoolimata võitsid need laiema avalikkuse tähelepanu ja nii Hawkingi isik kui ka käsitletud teadusteemad jõudsid sel viisil mõnegi inimeseni, kes muidu poleks asjast huvitunud. Füüsikuna võib läbi näha, et Hawking kui füüsik ootas mõnegi kihlveo puhul kindlasti pigem kaotust kui võitu. Muide, kaotatud kihlvedudest rääkides pole paljud füüsikud siiani nõus sellega, et Hawking need ikka tõesti kaotas.
Esimese kihlveo sõlmis Hawking Kip Thorne'iga aastal 1975 ja lihtsalt öeldes väitis ta, et meie Galaktika keskel pole musta auku. Thorne pidi saama võidu korral ajakirja Penthouse, Hawking Inglise huumoriajakirja Private Eye aastatellimuse. Hawkingi enda sõnul on ta kihlveo kaotanud. Sajaprotsendiliselt ei saa siiski kindel olla, kas see objekt meie Galaktika keskel, mida füüsikud üldiselt usuvad olevat must auk, on ikka täpselt selline must auk, mida ennustab üldrelatiivsusteooria.
Teine kuulus kihlvedu sõlmiti Hawkingi, Kip Thorne'i ja John Preskilli vahel aastal 1997. Esimesed kaks väitsid, et kogu info musta auku sattunud mateeria kohta läheb igaveseks kaduma. 2004. aastal väitis Hawking, et ta on matemaatiliselt näidanud, et info siiski ei lähe lõplikult kaduma ja seega tunnistas ta end kaotajaks. Peab ütlema, et Thorne ja paljud teised füüsikud siiski ei usalda Hawkingi tõestust ja on jäänud siiani kõhklevale seisukohale. Muide, võidu puhul sai Preskill Hawkingilt korvpalli-teemalise entsüklopeedia.
2000. aastal sõlmis Hawking järjekordse kihlveo, seekord Gordon Kane'iga. Hawking väitis, et Tevatroni-nimeline prootonite põrguti Ameerika Ühendriikides ei suuda avastada Higgsi bosonit ehk siis osakest, mis annab kõigile teistele osakestele massi. Tundub, et vähemalt selle kihlveo võib Hawking võita. Ligi kümneaastase tegutsemisperioodi jooksul pole Tevatron suutnud Higgsi bosonit leida. Samas, Tevatron töötab veel käesoleva aasta lõpuni ja selle ajaga võib mõndagi juhtuda.
Kaks aastat hiljem, 2002 sõlmis Hawking oma viimase tuntud kihlveo, seekord oli vastaspooleks Neil Turok. Hawking väitis, et kosmoloogid suudavad varsti näidata gravitatsioonilainete olemasolu ning nende kaudu tõestada inflatsiooni olemasolu. Inflatsiooniks nimetavad füüsikud üht väga erilist hüpoteetilist perioodi väga noores Universumis. Ennekõike loodab Hawking Plancki-nimelisele satelliidile, mis mõõdab ülitäpselt ürgse mikrolainelise taustkiirguse omadusi. Plancki satelliit alustas mõõtmisi eelmisel aastal ja esimesed tulemused peaksid teatavaks saama lähiaastatel. Jääb üle vaid põnevusega oodata.
Seoses kihlvedudega on Hawkingit süüdistatud selles, et see on osa tema oskuslikust meediaga manipuleerimisest, millega ta on ennast füüsika ikooniks tõstnud ja oma uurimisvaldkonna väga populaarseks muutnud. Arvan, et sellega tehakse Hawkingile alusetult liiga. Tema nn manipuleerimisoskus on füüsika juurde toonud sadu kui mitte tuhandeid andekaid noori. Seda eriti just 1990. aastatel, mil füüsika ja teiste reaalvaldkondade populaarsus oli nii lääne ühiskonnas kui ka värskelt läänestunud Ida-Euroopas sügavas madalseisus.
