Lemmikloom - korall, lemmikajastu - Silur

Teadusajakirjanik Rein Veskimäe küsimustele vastab

Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik

geoloogiaprofessor DIMITRI KALJO.

Mäletan üht veerandsajandi tagust pakaselist talvepäeva, nagu neid tänavu on olnud kümneid, kui läksin akadeemik Dimitri Kaljot esimest korda intervjueerima. Geoloogia instituudi uksel võttis mind vastu soojas kampsunis noorusliku rühiga hallipäisusele kalduv džentelmen, kes nagu ei passinudki nõukaaega. Ilmselt nähes, et mina olen pintsaku ja lipsuga, vabandas ta, et tal pole kuube seljas. Säärast austust külalise vastu poleks oodanud. Siit ka minu esimene küsimus.

Niisuguses olukorras öeldakse sageli „vana kooli mees". Mille poolest sedasorti „tiitli" omanikud erinevad noorema põlve intelligentidest, kes mõnikord istuvad televaataja ees isegi daami kõrval müts kõrvuni peas, jalg lohakalt põlve otsas tilpnemas? On see väljakutse pintsaklipslastele? Või vaesuse ja kiilaspäisuse tunnus? Või hoopis hoolimatus-ülbus kaaskodanike suhtes?

Pole vist päris kindel, kas tõlgendada seda väljendit plussi või miinusena. Vana olen küll ja olen pidanud õigeks käitumismalli, mis sobib keskkonda - kristlikus kirikus on ühed, islami mošees teised käitumis- ja riietumistavad. Sama reegel kehtib ka mujal, kuid uus aeg on toonud kaasa suurema tolerantsuse, mis teatud piires ei tohiks paha olla.

Tundub, et olete tõepoolest tolerantne inimene. Ilmselt olete üles kasvanud traditsioonilisi väärtusi hindavas lastetoas?

Oma lastetuba ma üle ei hindaks. Meid oli neli last kahest abielust ja kasvasime oma arvates normaalses perekonnas. Mul on meeles 1944. aasta suvi, kui läksime noorema vennaga Saaremaale vanaema juurde ja ema andis mulle kaasa kõvakaanelise märkmiku, mille esilehele ta oli kirjutanud: ära kunagi tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Olen püüdnud seda soovitust järgida.

Olete kirjutanud, et olite koolis keskpärane õppur. Aga elu näitab, et mitte keskpärane teadlane. Sest igale teadlasele ei anta elutöö preemiat?

Nii see on, mitte kõik ei saa preemiat ega koolis medalit. Minu areng võttis algul aega, ülikoolis läks paremini: teaduskandidaadi kraadi sain kaitstud aspirantuuri lõpuks. Kuid doktoritöö lõpetamine venis ja venis. Päris piinlik oli akadeemia presidendile Karl Rebasele igal aastal seletada, miks geoloogia instituudi direktor ei ole veel väitekirja valmis saanud. 1977 kaitsesin ja minu arengus avanes uus etapp, mis on jõudnud preemiani, aga loodetavasti mitte veel päris lõpuni.

Igal teadlasel on oma eeskuju(d). Teile oli selleks akadeemik Karl Orviku.

Jah, akadeemik Orviku eeskuju oli oluline, kuid mitte niivõrd erialalistes küsimustes, selleks olid meie teadushuvid liiga erinevad, vaid pigem üldises arusaamises teaduse olemusest, uurimistöö korraldamisest ja juhtimisest. Ta oli nõudlik, vahel ka karmi sõnaga, kuid samas toetav. Minu iseloom erines mõneti tema omast, aga ma kasutasin seda eeskuju läbi oma prisma.

Teid on huvitanud korallid, graptoliidid ja biostratigraafia, hiljem ühesuguse koostisega kivimkehad ehk faatsiesed ja ökostratigraafia, elustiku arenguga seotud sündmused ja isotoopgeoloogia. Ilmselt väga loogiline ja tulemuslik rida. Ehk selgitaksite pisut lähemalt?

Tõepoolest, temaatika järgnevus ja seosed on loogilised, kuid see on tagantjärele tarkus, niisugust plaani mul polnud ega olnud ka vastavaid teadmisi. Siiski igal neist oli konkreetne ajend, mis kutsus esile töösuuna muutusi.

Korallidega oli lihtne - minu huviala oli paleontoloogia, olin pisut tegelenud käsijalgsete ja tigudega, kuid professor Orviku soovitas tetrakoralle, mis pärast Tartu Ülikooli lõpetanu ja selle hilisema õppejõu Władysław Dybowski aastail 1873-1874 ilmunud monograafiat olid meil praktiliselt uurimata. Kirjutasin diplomi- ja kandidaaditöö, süvenesin evolutsiooni ja biogeograafiasse.

Kord juba Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudis töötades külastasin Saaremaal puurmeeskonda ning Ohesaare puursüdamikku üle vaadates selgus, et puurimine on esmakordselt Eestis läbinud suhteliselt sügavaveelisi kivimeid, milles leidus rohkesti vanaaegkonna meredes elanud planktiliste loomade graptoliitide kivistisi. Asusin neid uurima ja süvenesin biostratigraafiasse.

Faatsieste uurimisele ja edasi ökostratigraafiale andsid tõuke kaks välist põhjust. Esiteks, Nõukogude Liidus alustati uute litoloogilis-fatsiaalsete kaartide koostamist (Vene platvorm - 1961 ja kogu NSV Liit - 1968). Ning teiseks, 1973 alustati rahvusvahelise geoloogilise korrelatsiooni programmiga, mille esimeste projektide seas oli ka Siluri ja Devoni ökostratigraafia. Siis tuli sündmusstratigraafia projekt, mille lõpetamisel usaldati mulle Siluri kohta käiva kokkuvõtte organiseerimine ja kirjutamine: 12 autoriga kirjutis ilmus 1995. Selle töö käigus tutvusin isotoopide rakendamise võimalustega geoloogias, tunnetasin nende perspektiive oma erialal ja nii olengi viimased 15 aastat pühendanud süsiniku isotoopide abil kemostratigraafiale, vähemal määral ka paleokliimale ja keskkonna parameetrite tõlgendamisele.

Stratigraafia on Teie lemmik. Seda näitab ka Teie kuulumine mitmetesse sellenimelistesse komiteedesse ja komisjonidesse ning paljude vastavateemaliste raamatute toimetamine.

Sõnal geoloogia on mitu tähendust. See on teadus, mis uurib planeet Maa koostist, ehitust, tekkimist ja arenemist. Aga see on ka geoloogiasse puutuvate teadmiste kogum mingi ala (väikesest kuni maakerani) kohta ning inimühiskonna arenguks vajalike maavarade kasutamise ettevalmistamine. Geoloogias mängib suurt rolli ajalugu, millal on midagi tekkinud või muutunud hilisemate protsesside mõjul.

Tavaelus aitab meil orienteeruda ajalookalender. Geoloogilise kalendriga tegeleb stratigraafia, mis jaotab Maa ajaloo teatud lühemateks või pikemateks lõikudeks, mida nimetatakse kestuse suurenemise järjekorras: iga, ajastik, ajastu, aegkond. Selge, et niisugusel kalendril on ajaloo korrastamisel ja uurimisel suur roll ning seetõttu on igati arusaadav, et Rahvusvahelise Geoloogia Liidu stratigraafiakomisjon on liidu kõige suurem, komplitseeritum ja tegevusrohkem tööorgan. Siit ka minu huvi kaasa töötada mitmes sealses allkomisjonis ja töögrupis.

Rohkem on Teie pilk pidama jäänud Siluris. Miks just selles ajastus, 416-443 miljonit aastat tagasi?

Teisele suurele sõjale järgnenud ajal, mil lõpetasin Tartus ülikooliõpingud ja kirjutasin kandidaadiväitekirja, olid mu peamised uurimisobjektid korallid, mitte niivõrd nende vanus. Kuigi tõsi on seegi, et planeerisin oma töö, lähtudes tavapärasest arengujoonest - vanemast noorema poole:  alustada veidi vanemast, Silurile eelnenud Ordoviitsiumist ja jõuda seejärel Silurisse.

Pärast kolme aastat teadussekretärina geoloogia instituudis hakkasin samas juhtima geoloogia sektorit, mille temaatika vajas väljakujundamist. Aastakümneid olid meie geoloogia kuulsamad nimed, nagu Friedrich Schmidt, Armin Öpik ja Karl Orviku, uurinud peamiselt Ordoviitsiumi. Ainult Artur Luha oli mõnevõrra tegelenud Siluriga, mis seega oli üsnagi sööti jäänud ala. Noorematest jätkasid Ordoviitsiumis tugevalt Arvo Rõõmusoks Tartus, Ralf Männil ja Lembit Sarv Tallinnas. Geoloogia instituudis oma Siluri gruppi looma hakates pidasin muidugi neid asjaolusid silmas ja minu esmased partnerid olid 1960. aastate alguses Ago Aaloe ja Erika Jürgenson. Hiljem liitusid minu kaks esimest aspiranti Einar Klaamann ja Heldur Nestor ning Madis Rubel ja Rein Einasto. See grupp koos meie hulka tulnud Lembit Sarvega tegutses tulemuslikult, mida tunnustati kümmekond aastat hiljem riikliku teaduspreemiaga. Viimasel ajal olen ka Ordoviitsiumile palju tähelepanu pühendanud.

Üks Teie oluline märksõna on „koostöö". Seoses sellega märgite sageli Vene akadeemikut Boriss Sokolovi. Miks see tähtis on?

Teie küsimuse kaks märksõna - koostöö ja Sokolov - on minu elus olnud olulised nii koos kui eraldi.

Terminid töögrupp, koostööprojekt jm selletaoline ei ole minu leiutis, kuid taipasime instituudis üsna varakult, eriti eelnimetatud Siluri-uurijad, et häid tulemusi on võimalik taotleda vaid suuri mitmetahulisi ülesandeid seades ja neid kollektiivselt lahendades. Nendest kasvasid välja sidemed kolleegidega esialgu Nõukogude Liidu piires, aga mõne aja pärast jõudsime ka rahvusvahelisele areenile. Olen veendunud, et õige paljus on meie kollektiivi edu alus intensiivne rahvusvaheline koostöö.

Teatavasti oli Nõukogude Liidus välissuhtlus rangelt reglementeeritud. Pisut vabam oli see teaduste akadeemia süsteemis ja veelgi vabam, kui õnnestus liituda mingi ametliku rahvusvahelise projektiga. Sellisteks olid eespool mainitud rahvusvahelise geoloogilise korrelatsiooni programmi projektid, mida mitmel korral kureeris just akadeemik Sokolov. Too 1914 sündinud ja praegugi veel elav ja kirjutav, kuid mitte eriti liikuv Vene geoloog-paleontoloog publitseeris 1950. aastatel mitu monograafiat Eesti korallide ja stratigraafia kohta. Koostöö selle äärmiselt intelligentse ning eestlaste, eriti veel noorte suhtes heatahtliku inimesega oli meie ettevõtmistele alati suur tugi.

Olete Eesti Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudiga seotud 1957. aastast. Millal oli õitseaeg? Või on praegu? Kas saab võrrelda?

Kuidas määrata õitsengut? Mõned hindavad teadustulemusi kasutatud raha hulga või publikatsioonide arvu alusel, kuid vaevalt on see hea viis. Küllap teadusloolased tuleksid õitsengu mõõtmisega paremini toime, minu vastus on rohkem kogemuslik. Kinnituseks mõned arvud.

Paar aastat tagasi pidasime instituudi 60. sünnipäeva. Seoses sellega algatasime instituudi ajaloo kirjutamise ja praegu on paarikümne autori päris parajalt mahukas käsikiri koos. Selle viimistlemisega kavatsen veel enne suve hakkama saada. Seal on teie küsimusele motiveeritud vastus, milles on arvestatud ka täiesti erinevaid olusid.

Lühidalt kokku võttes nendin, et 1947 alustas instituut üpris nõrga kaadriga, kuid siiski kahe akadeemikuga eesotsas - Artur Luha oli direktor kuni 1953 ja Karl Orviku tema asetäitja. Varustus oli elementaarne ja temaatika valdavalt rakenduslik. Esimesed Tartu ülikooli sõjajärgsed kasvandikud tulid instituuti alates 1950. aastast, kuid arvukamalt Karl Orviku direktoriks oleku ajal 1954-1968. Pidevalt kasvas ka tulijate teaduslik kvalifikatsioon. Instituudi uurimuste esimene köide sai salastamise nõude tõttu ilmuda siiski alles 1956. Kuni 1990. aastani anti välja üle poolesaja teaduskogumiku.

Oma direktoriaega 1969-1989 olen nimetanud stagnaajaks. Järgnes Eesti vabariigi taastamine ning nn Rootsi evalvatsioon ja teadusrevolutsioon. Pikemalt öelduna oli evalveerimine Eesti teaduse rahvusvaheline hindamine, mille viis esimesel korral 1990. aastate alguses läbi Rootsi teaduste akadeemia komplekteeritud hindamismeeskond. Hiljem on olnud veel kaks hindamist ja tänavu peaks algama järjekordne voor. Selle esimese hindamise tulemusena pidi direktor Rein Vaikmäe aastatel 1992-1994 poole koosseisust koondama ja mitmed erialad likvideerima. Uus teaduskorralduse seadus lõpetas instituutide kuulumise teaduste akadeemiasse, kuid Rein Vaikmäe valis võimalustest parima, viies instituudi 1997. aastal Tallinna Tehnikaülikooli katuse alla. Pean revolutsiooniaega suhteliseks madalseisuks, mille põhjustasid nii nimetatud asjaolud kui ka üldine finantsiline kitsikus. Olen tänini kriitiline rootslaste toimetatud evalvatsiooni suhtes, kuid samas alati tunnustanud, et see oli suur tõuge geoloogia instituudi muutumisel tõsiteadusele orienteeritud teadusasutuseks. Tinglikult võibki arengujärgu piiri asetada liitumisajale tehnikaülikooliga. Kuid progress algas juba mõni aasta varem ja on nüüd järjepanu kestnud vähemalt 15 aastat. Pärast Rein Vaikmäed tuli 1999 direktoriks Anto Raukas ja viimased kaheksa aastat on instituudi tüür olnud Alvar Soesoo käes.

Tehnikaülikooli ajastut iseloomustab suur areng nii uute ruumide kui terve maja näol ülikooli Mustamäe linnakus. Põhjalikult on uuendatud aparatuuri. Teaduse ja õppe alal on kasvanud rahvusvahelise tasemega publikatsioonide osakaal ning loodud on füüsikalise geoloogia õppetool.

Kõik see lubab resümeerida, et nõukaajal saavutati kehvapoolsete tingimuste kiuste hulk olulisi teadustulemusi ja tuleviku mõttes isegi olulisemana, et geoloogia instituudi aspirantuuris said geoloogikandidaadi kraadi ligikaudu 60 noorteadlast, mis lubab seda aega kõrgelt hinnata. Siiski olen seda meelt, et eelnevatele tulemustele toetudes ja neid edasi arendades on tänased saavutused rahvusvahelise teaduse kontekstis võimsamad ning jätkusuutlikumad, kuigi noorte juurdekasvuga on hoolimata õppetoolist ikka veel raskusi.

Kuidas hindate neid 20 aastat geoloogia instituudis, kui juhtisite kolleegide tegevust direktorina?

Eelmises vastuses ma möödaminnes juba andsin hinnangu, kuid see „stagna" ei olnud mõeldud enesekriitikana, vaid pigem rõhutab perioodi väiksemat kasvudünaamikat kui Karl Orviku „valitsusajal". Kui aastatel 1956-1960 kasvas teadurite arv viiendiku võrra aastas, enamasti aga vaid kolm protsenti, siis alates 1971. aastast sellest keskmiselt ligi kaks korda rohkem. Pöörasime siis palju tähelepanu praktilise väljundiga uurimustele, sest tollastes oludes oli võimalik lisaraha saada ainult Moskvast Nõukogude Liidu teaduse ja tehnika komitee grantide alusel. Asutasime juurde paar maavarade ratsionaalse kasutamise probleemidega tegelevat sektorit ja värbasime vastavat kaadrit. Pean alus- ja rakendusuuringute seostamise kurssi tänini õigeks, seda eriti tehnikaülikooli rüpes olles, kuigi Rootsi evalvatsiooni ajal meid selle eest nuheldi ja ainult tugev alusuuringute osakaal päästis meid halvimast.

Muide, sama juhtus juba 1960. aastate alguses, kui Nikita Hruštšov püüdis „geoloogiat lähendada praktikale" ja paljud akadeemia instituudid muudeti ametkondlikeks. See, kuidas hävingut vältida, oli üks Karl Orviku õpetusi, mis hiljem kulus mulle marjaks ära. Üsna edukad suutsime olla välissuhete ja koostöö arendamisel. Näidete toomine veniks pikale, kuid ei saa märkimata jätta 1981. aastal akadeemia uurimislaevaga Aju-Dag korraldatud ekspeditsiooni Gotlandi saarele.

Kokkuvõttes olid need aastad minu jaoks vägagi töised ja pingelised, olen sellest pikemalt kirjutanud instituudi ajaloos, kuid hinnangu andmise jätaksin teistele.

Laamtektoonika on geoloogiasse toonud uue hingamise. Mäletan, et Horisondi ilmumise algusaastail oli see tabuteema, ehkki julgesime selle teooria rajajast Alfred Wegenerist 1960. aastate lõpul siiski kirjutada. Kui geniaalne on Saksa-Austria geofüüsik Alfred Wegener ja tema teooria?

Laamtektoonikat on hinnatud kui nüüdisaegse geoloogia revolutsioneerijat. Sellega seotud ideede ja teadmiste mõju geotektooniliste vaadete muutumisele, aga ka palju laiemalt - planeet Maa arenguloo paljudest tahkudest arusaamisele - on olnud suur. Samas peab ütlema, et paradigma muutus toimus kiiresti, siit ka n-ö revolutsioonilisus: kui ookeani põhja uurimiste tulemused said laiemalt teatavaks 1960. aastate alguses, siis juba rahvusvahelisel geoloogiakongressil Montrealis 1972 oli see valdavalt tunnustatud teooria. Ainult NSV Liidus ei läinud nii kiiresti, sest arengut eirasid mõned tähtsad mehed ja mõne vähemtähtsa toetusest esialgu ei piisanud.

Algtõuke andjana oli Alfred Wegeneri ideedel, mis ta 1915. aastal esitas raamatuna „Mandrite ja ookeanide teke", muidugi suur roll. Ent tuleb arvestada, et tema teooria hõlmas mandrite triivi, mida ta põhjendas mandrite piirjoonte ja glatsiaalalade kokkusobivuse ning biogeograafia andmetega, kuid ta ei suutnud näidata mandreid liikuma panevat jõudu. Selle jõu, milleks on Maa süvakihtides toimivad keerisvoolud, selgitas laamtektoonika, mis tugines puurimistele ookeanis, geofüüsikalistele, eriti geomagnetilistele ja seismilistele uurimistele, samuti vulkanoloogia andmetele ning kõigele sellele, millest oli rääkinud Alfred Wegener. Tänaseks on satelliitide abil jõutud laamade liikumise vahetu mõõtmiseni, mis tõendab, et mandrite triiv jätkub praegugi kohati kiirusega kuni 20 sentimeetrit aastas.

Mida on andnud geoloogia kliima uurimisele? Oma viimases ettekandes Eesti Teaduste Akadeemias väitsite ka Teie, et looduslikes protsessides on süsihappegaasi sisaldused mõõtmatult suuremad kui inimtekkelised. Kuidas kõlab see väide Kopenhaageni konverentsi taustal?

Alustaksin lõpust. Ettekandes, mida mainisite, ma viitasin kahe ameeriklase juba aastatetagusele rauamineraali götiidi isotoopide uuringule (Yapp ja Poths 1992), mis näitas, et Ordoviitsiumi lõpul Hirnantia jääajal (meie Porkuni lade on samaaegne) oli süsihappegaasi partsiaal- ehk osarõhu(pCO₂) tase või lihtsustatult öeldes sisaldus atmosfääris praeguse sisalduse tasemega võrreldes 10-16 korda suurem. Need andmed on saadud 444 miljonit aastat vanade kristallide uurimisel, kus on ka metoodilist ebaselgust ning ebakindlate arvudega ei tahaks spekuleerida. Kuid oleme ise mõõtnud süsiniku isotoopkoostist iseloomustava tingarvu δ¹³C väärtusi, mis Porkuni lademes ületab tavataseme 5-7 korda ja Siluri lõpus isegi 8-10 korda. Ehkki nende seos süsihappegaasi sisaldusega on kaudne, paistab siiski selge olevat, et looduslikes protsessides võib muutuste amplituud olla oluliselt suurem kui praegune inimtekkeline süsihappegaasi sisalduse kasv. Hirnantia jäätumine kestis 0,5-1 miljonit aastat, kuid üha enam on tõendeid, et see oli pikema jääaja esimese kümne miljoni aasta pikkuse faasi kõige käredama külmaga lõppvaatus, millele järgnes lühike soojem liustike sulamise aeg, kui ookeani veetase taastus, tõustes jääaegselt miinimumilt erinevail hinnanguil 50-100 meetrit. Ent mõne aja pärast järgnes uus jahenemine. Niisugused tsüklid on Maa arenguloos tavaline seaduspärasus. Küsida võiks, et milline on nende kestus või muutuste ulatus?

Minu geoloogiline teadmus ei sea kuidagi kahtluse alla süsihappegaasi rolli kliima ühe olulise mõjurina, küll aga n-ö Kopenhaageni eufooria, mis maksab üpris palju, kuid mida see sisse võiks tuua, on üsna ebaselge. Ning ka vastus teie küsimuse algusele - paleoklimatoloogia on nüüdisaegse geoloogia tähtis haru, mis on andnud kliimamuutuste mõistmisele ajaloolise perspektiivi ja faktilise tagapõhja, alates Maa ja selle sfääride tekkimisest.

Olete aastaid olnud maavarade komisjoni esimees. Kunagi oli tuliselt päevakorras fosforiit, mille suuremahulisest kaevandamisest pääsesime. Praegu huvitab rootslasi Kirde-Eesti rauamaak. Kui tõsiselt seda võtta tuleks? Kas selle kaevandamisel oleksid looduskahjustused väiksemad kui fosforiidi puhul?

Kõigepealt iseloomustan Eesti Maavarade Komisjoni, mis loodi 1990 Nõukogude-aegsete struktuuride asemele. Esimehe ametis olen olnud algusest peale. Komisjoni ülesanded ja koosseis on aja jooksul oluliselt teisenenud, algsest spetsialistide kogust, mis tegeles tahkete maavarade ja põhjaveega, on tänaseks saanud komisjon, milles geoloogia, mäenduse ja keskkonna asjatundjate ning ministeeriumide ametnike kõrval on suur roll tootjate erialaliitude ning maa ja linnade omavalitsuste liitude esindajatel. Maapõueseaduse viimase versiooni kohaselt on maavarade komisjoni põhiülesanne keskkonnaministeeriumi nõustamine maapõue uurimisel ja kasutamisel ning maavarade arvestamisel ja kaitsel.

Pööraksin tähelepanu kolmele asjaolule. Veeseaduse vastuvõtmisega 1994 läks üks olulisemaid maavarasid - põhjavesi - maavarade komisjoni tööalast välja, kuid vesi on endiselt meie päevakorras kui enamiku maardlate olulisim keskkonnafaktor, mis piirab kaevandamist. Teiseks, komisjoni koosseisu muudatus on Eesti ühiskonnas toimuvate demokraatlike protsesside peegeldus ja võimaldab komisjonil paremini arvestada meie tegevuse sotsiaalseid tagajärgi. Viimasena rõhutan, et komisjoni ülesanne on ka maavarade kaitse. Enamik maavarasid, peale turba ja põhjavee, on taastumatud loodusvarad, millel maavarana võib olla suur majanduslik väärtus ning seetõttu on vaja neid kaitsta raiskamise eest. Maapõueseaduse alusel on maavarade komisjoni ideoloogia säästlik looduskasutus ning sellega haakuv ühiskonna elukvaliteedi parendamine. Loomulikult on seda lihtsam ütelda kui ellu viia ning konfliktid kaevandajate ja elanike vahel on arusaadavad, kuid mitte paratamatud.

Naaseme nüüd fosforiidi ja rauamaagi juurde, aga miks mitte küsida samas võtmes ka põlevkivi ja ehitusmaterjalide või isegi uraani, vanaadiumi ja teiste elementide kohta Põhja-Eesti savikiltkivis, mis on ju samuti suuremahulise või potentsiaalselt ulatusliku kaevandamise võimalikud objektid. Arvan, et fosforiidiga on asi selge - selle probleemi ja nn fosforiidisõja tekitas hiidnaabri ebamõistlik soov kaevandada tohutul hulgal väheefektiivset maaki, pööramata vajalikku tähelepanu looduslikule ja sotsiaalsele keskkonnale. Niisugune probleem sai tekkida Nõukogude Liidus, kuid mitte Eesti Vabariigis, vähemalt mitte praeguste regulatsioonide juures.

Hea näide meie praegusest käitumismallist on kaks arengukava. Põlevkivi arengukava, mis pärast põhjalikke ettevalmistavaid uuringuid ja vaidlusi komisjonides, rahvakoosolekutel ja riigikogus on heaks kiidetud (kuid puudub rakenduskava kinnitus), on näide, kuidas on võimalik keerukaid kaevandamisega seotud küsimusi lahendada. Loodan väga, et ehitusmaavaradega läheb sama skeemi järgi ja Nabala meestel ei ole vaja korraldada ei „Mahtra sõda" ega biolokatsiooni trikke salajõgedega.

Kirde-Eesti rauamaagi lasund asub kristalses aluskorras sügavamal kui 350 meetrit ja üsna piiratud alal. Praegusaegseid kaevandamisviise rakendades ei oska ma näha, millist halba keskkonnamõju see kaevandus peaks tekitama. Loomulikult tuleb enne teha korralikud uuringud, selgitada ohud ja mõelda, kas üldse tasub midagi planeerida. Siit paistab küllalt suur sarnasus Maardu graniidi süvakaevandusega, mis hoolimata asukohast linna külje all ei ole esile kutsunud suurt vastuseisu.

Kahjuks on lähimineviku kaevandamisega seotud räigused jätnud paljude Eesti elanike mällu halvad emotsioonid, mille on põhjustanud lagastatud või langatunud maa, lõhkamise müra, kaevude reostatus või veepuudus ja palju muud. Kaevandamine muudab alati keskkonda, ilma ei saa, ent tänapäeval ei tohi see oluliselt halvendada elukeskkonda ja töö lõppedes peab seda isegi parandama. Õnneks on meil rohkesti näiteid suurepäraselt rekultiveeritud kaevandusaladest, nii suhteliselt väikestest liivakarjääridest kui suurtest põlevkivi tootmisaladest. Ma loodan, et looduskasutuse positiivsete näidete toel kasvavad kaevandajate oskused ja ka usaldus nende töö suhtes. Praegune umbusk on arusaadav, kuid kohati selgelt ülevõimendatud ja ebamõistlik.

Millist Teile osutatud tunnustust või preemiat hindate kõige enam?

Küllap iga tunnustus teeb head meelt, eriti saamise momendil. Ka teaduskraadi saamine on tunnustus, kusjuures selle teeb eriti meeldivaks teadmine, et oled kõvasti vaeva näinud. Teistsugused tunnustused on need, mis tulevad toreda üllatusena ja siis oled uhkegi, et märgati, sa polegi nii kehv - umbes nii mõtlesin Valgetähe ordeni saamisel. Aga mul on ka üks tunnustus, mis tekitab minus kõhedust: 1987 valis Londoni Geoloogia Selts mind auliikmeks, millega sattusin n-ö klassikute hulka, kuigi tõsi, seal on ka piisavalt tavalisi surelikke. Kuivõrd möödunud aastal saadud preemia hindab kogu minu elutööd, olen sel puhul ülimalt rahul ja õnnelik.

Mis on praegu käsil nii instituudis kui ka kodu silmas pidades?

Ma ei läheks väga konkreetseks, see oleks rohkem tühjade lubaduste moodi. Mul on pooleli mitmed tööd, sealhulgas geoloogia instituudi ajaloo toimetamine, lisaks mõned ideed ootel. Ent peamine plaan on jätkata aktiivselt niikaua, kui ei ole vaja uuesti pöörduda professor Toomas Sullingu või mõne teise tohtri poole. Kodus on pea- ja majandusministri tänuväärses rollis abikaasa, minu ülesanne on maakaevamise ja reiside vahepeal ka millegi muuga kasulik olla.

DIMITRI KALJO

on sündinud 1928. aastal Haapsalus. Lapsepõlve veetis suviti Saaremaal Reina mõisas, mis kuulus tema riigimaade valitsejast isale, ema oli Orissaares arst. 1933. aastast tallinlane. Lõpetanud Tallinna 1. Keskkooli ehk Gustav Adolfi Gümnaasiumi. Sattumine seal loodusteaduslikku ringi määras tema edasise elutee. 1953 lõpetaski Tartu Riikliku Ülikooli geoloogia osakonna, kus pandi suurt rõhku teadustööle. Tänu akadeemik Karl Orviku hoolitsusele pääses paleontoloogia aspirantuuri. 1956 kaitses geoloogiakandidaadi kraadi ja samal aastal kutsus akadeemik Orviku ta Eesti Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudi teadussekretäriks. 1959. aastast sai Kaljost sealsamas geoloogiasektori juhataja, 1965. aastast teadusdirektor. 1969-1989 juhtis direktorina kogu instituuti.