Kolmainsuse ühiskond-arhiiv-ajaloolane suhetest on kirjutatud palju, sest teema on oluline. Ükski neist nähtustest ei ole konstant ja ükski neist kolmest muutujast ei ole mõne teise tuletis, vaid kõik kolm mõjutavad üksteist vastastikku.
Kuigi ühiskond on hetkeperspektiivis laiem mõiste, hõlmates nii arhiive kui ka ajaloolasi, mõjutab arhiiv mäluasutusena tänapäeva ühiskonda iseseisvalt ning valiku kaudu, missuguseid dokumente arhiivi jätta, mõjutab juba täna ka tuleviku ühiskonda. Ajaloolane aga, nähes minevikku küll tänase ühiskonnaliikme pilguga, kujundab ajalooallikatele tuginevate kirjutistega ka ise ühiskonna hoiakuid. Seega pole tegemist püha kolmainsusega ning uuest vaatenurgast taas ja taas teema juurde tagasi pöördumine on igati põhjendatud. Ajaloolase, arhiivi ja ühiskonna suhte kirjeldamisel on minu arvates väga tabava kujundi sõnastanud Natalie Zemon Davis. Selle kohaselt pakub ta ajaloolasena ühiskonnale lugu, mis on kuigivõrd tema end välja mõeldud, kuid mida hoiavad kindlalt kontrolli all hääled minevikust.
Davise õnnestunud määratluse tunnustamine ei pruugi tähendada Davise sarnaselt mitme ühitamatu tõe teooria pooldamist. Sõltub sellest, kui suur roll anda n-ö väljamõtlemisele ehk ajaloolase väärtussüsteemile, tõlgendusele ja seletusele, ning kui oluline osa on häältel minevikust, st sellel, mis kostab ajaloolasele peamiselt arhiivitoimikute vahelt.
Ajaloolane: leiutaja või avastaja
François-Marie Voltaire on öelnud, et ajalugu on trikid, mida me teeme minevikuga. Kuid tollal, 18. sajandi keskel, oli ajaloouurimise metodoloogia lapsekingades ning Voltaire'iga puutes olevad monarhid Louis XV, Friedrich II ja Katariina II võisid tõepoolest vabalt trikitada, st erinevaid ajaloolegende oma ambitsioonide õigustamiseks ära kasutada. Poolteist sajandit hiljem märkis aga Albert Einstein, et kõige arusaamatum on meie maailmas see, et see on ikkagi arusaadav. Loodusteaduste kiire arenguga kaasnes nimelt optimistlik positivism, arvamus, et kui on selge mõtlemine, head riistad ja täpne metoodika, siis on võimalik teada saada kõik meid huvitavad faktid ja kirjeldada adekvaatselt kõiki protsesse, ning kui see ei ole võimalik praegu, siis on see igal juhul teostatav tulevikus, kui on kättesaadavad paremad vahendid. See ei puudutanud ainult raketiteadust, vaid ka ajalugu.
Niisugune arusaam asendus 20. sajandi teisel poolel uuesti hoiakuga, mille kohaselt ajaloouurimuse tulemused sõltuvad väga oluliselt uurija isikust, tema isiklikust vaatepunktist. Ilma kahtluseta on selline rohkemal või vähemal määral tunnustust leidnud arusaam devalveerinud arhiiviallikate väärtust. Teisalt on niisugune arusaam täiendanud teadmist selle ajalookirjutuse olemusest, milleks ajaloolased võimelised on. Seejuures on iseloomulik, et tegevajaloolased küll möönavad oma subjektiivsust, ent annavad sellele subjektiivsusele oma tekstide kujundajana üldjuhul ikkagi väiksema tähenduse kui mõne koolkonna ajaloofilosoofid või ajalooideoloogid, kes mineviku häältega ise vähem kokku puutuvad. See tähendab paradoksaalselt, et need ajaloofilosoofid pakuvad tegevajaloolastele justkui vägevamat rolli, kui nood on valmis vastu võtma.
USA postmodernist Hayden White on kirjutavate ajaloolaste hoiakuid iseloomustades nentinud: „Üldiselt on valitsenud ülim tõrksus selle vastu, et käsitleda ajaloonarratiive niisugusena, nagu need kõige ilmsemalt on: verbaalsete fiktsioonidena, mille sisu on samavõrd leiutatud kui avastatud." Minu nimekaim on täpne - pean seda mõttekäiku küll verbaalselt löövaks, ent sisuliselt mittekehtivaks, ja uurimisprotsessis endale sellist leiutamise vastutust küll võtta ei söandaks. Pigem tunnen end mineviku häälte vahendajana, arvates, et just need hääled on minu tööde puhul kõige tähtsamad. Ehkki tunnistan loomulikult, et seosed arhiivist kostvate minevikuütluste vahel loon mina. Aga mulle meeldiks seda protsessi nimetada küll pigem avastamiseks kui leiutamiseks: viimane toimuks siis, kui mineviku hääled puuduvad või on liiga tasased ja arusaamatud, et pakkuda veenvat loogilist konstruktsiooni, st kui peaksime kasutama ainult oma kujutlusvõimet. Sel juhul nõuab see leiutamine töös äramärkimist kui spekulatsioon. Muidugi, mõnikord on allikate mitmetitõlgendatavusest ning puudulikkusest tulenevalt leiutamise ja avastamise vahe paratamatult üsna väike.
Selektiivne mälu
Peter Burke märgib, et iseloomulikult on koloniseerijad mineviku unustanud ja koloniseeritud mäletavad. Tõepoolest, mälust selekteeritakse välja ja unustatakse endale kahjulik. Toon siin näiteks paljude lääne vasakintellektuaalide sovetikultuse fenomeni. George Bernhard Shaw, Herbert Wells, Anatole France, Lion Feuchtwanger, Romain Rolland jpt on lääne tippintellektuaalid, kuid Nõukogude Liidus oli neil ka teine epiteet - kasulikud idioodid. Andres Küng on märkinud rabavat fakti, et Nõukogude režiimi prestiiž välismaiste kaasajooksikute silmis oli kõrgeim kõige kohutavamal Stalini terrori ajal. Kuid vähemalt sama rabav on, et see uurimisliin, mille kaudu saaks palju teada inimolemuse põhituumast, antud juhul mitte ainult väga tarkade inimeste, vaid ka ühiskonna arvamusliidrite mõjutatavusest ja motiividest - st sellest, misjaoks ajalugu kõige laiemas mõttes vaja ongi -, pole viimasel kahekümnel aastal edasi arenenud.
Venemaa Riigiarhiivis on mitu tuhat toimikut lääne vasakintellektuaalide koostööst Nõukogude Liiduga. Nende alusel saaks käivitada laiaulatusliku üleeuroopalise või ülemaailmse võrdlevuuringu mitmekümne riigi ajaloolaste osavõtul. Tegelikult on ilmunud üksnes mõned artiklid selle koostöö üksikutest detailidest. Ma ei oska järeldada muud, kui et lääne ühiskond lihtsalt ei taha oma mineviku ebamugavat osa teada. Vladimir Bukovsky väidab oma suurepärases essees „Poliitiline korrektsus ja kõlblus", mille paljude seisukohtadega ei pruugi küll nõustuda, et lääne ühiskondades pannakse praegu maksma marksistliku Frankfurdi koolkonna ideid. Kui see on nii, siis pole põhjust ka mineviku uurimise teemaprioriteetide üle imestada.
Igatahes ei pea olema teab mis vaimuhiiglane, et ära tunda: tänapäeva maailma jõujooned ja väärtused määrab ära Teise maailmasõja järgse võitjate maailma ideoloogia. Inimesed, kes ei ole võimelised orienteeruma tohutus teabehulgas, alluvad alateadlikult autoriteetidele. Võimalik, et selle omaduse selekteeris sadade tuhandete aastate vältel välja looduslik valik, mis laskis karja juhile lojaalsetel isenditel ellu jääda. „Võitjatest" jääb järele ka rohkem allikaid. Võitu või domineerivat ideoloogiat ülistatakse ametlikes meediaväljaannetes. Tulevikus aga võidu-kaotuse absoluutsus väheneb, emotsioonid raugevad, must-valge pilt omandab teisi värve. Kas neid asjaolusid teades ei peaks lähiajalooga tegelev ajaloolane läbi eneserefleksiooni jõudma vajaduseni pöörata rohkem tähelepanu „kaotajatele"?
Tegevajaloolane ja ajaloofilosoof
Ajaloofilosoofid ja -ideoloogid on tegevajaloolaste töid ja kohati ka ajaloolasi endid vaadelnud uurimisobjektina. Aga ehk võiks midagi pakkuda ka tegevajaloolase pilk ühiskonna väärtushinnangute muutumisele ning selle seostele ajaloofilosoofide ja -ideoloogide seisukohtadega? Ajaloolase pilk võib olla selgem kui mõne teise eriala inimese oma, kui on vaja hoomata ühiskonna arenguprotsessi eri etappide põhijooni ja murranguid.
Toon siin paralleeliks, mis pilguga majandusteadlased ja majandusajaloolased on vaadanud majandusteooriate muutumist.
Majandusteadlased kalduvad majandusvaadete vaheldumist käsitlema mitte ainult kui ühtede asendumist teistega, vaid kuidagi iseenesestmõistetavalt kui halvemate asendumist parematega. Merkantilismi järel tuli füsiokratism, mille pinnalt arenes edasi klassikaline majandusteooria, sealt edasi keinslus ning alates 20. sajandi viimastest kümnenditest on domineerinud neoliberalism - igaüks intellektuaalse arengu tulemus ja varasemast parem.
Majandusajaloolased seevastu näevad majandusteooriates hoopis tihemini neid tehnikaid, mis antud ajaperioodil on ühiskonna väärtushinnangutega või siis maailmas domineerivate suurvõimude huvidega kõige paremini kokku sobinud. Keinslus sobis või täpsemini tõukus 1930.-1970. aastatel läänemaailmas domineerinud heaoluriigi ideoloogiast, neoliberalism ärkas koos lääne inimeste edasise jõulise individualiseerumisega ning sobis lääne suurriikide üha tugevnevatele hargmaistele suurkorporatsioonidele.
Kui leiame ajaloofilosoofia ja -ideoloogia kujunemises paralleele majandusvaadete kujunemisega, võiksime pidada ajalooteoreetikute arvamusi lähedaseks ühiskonna või ühiskonna jõukeskuste arvamusele. Tunnistan loomulikult, et see on lihtsustamine, kas või seepärast, et paljudel juhtudel on ajalooteoreetikud ka tegevajaloolased. Kuid ikkagi arvan, et vähemalt mingil määral kajastavad ajaloofilosoofid ja eriti ajalooideoloogid „ühiskonna" arvamust selgemalt kui tegevajaloolased, juba tulenevalt oma üldistamisvajadusest ning ka väiksemast seosest häältega minevikust. Nad lähtuvad loomulikult eelkõige tänase ühiskonna väärtushinnangutest, mis vahelduvad, nii nagu majandusteooriadki.
Väärtuste kohandamine tänapäevale sobivaks, nagu ka tänapäevakeskne mäletamine, ei pruugi olla pahatahtlik ning küüniline, vaid iseeneslik või õilsate eesmärkidega.
Inimlik subjektiivsus: voorus, paratamatus või väljakutse
Viimastel aastakümnetel on läänemaailmas ja ka mujal toimunud kiire individualisatsioon, sellega koos või selle kõrval on inimesed muutunud tänapäevakesksemaks. Tõsi, võib-olla on olukord kuidagi iseenesest muutumas, näiteks demograafid täheldavad teatavaid märke sündimuse kasvust mõnedes lääne ühiskondades.
Ent isegi kui vasakpoolne postmodernistlik tänapäevakesksus on mööduv fenomen, on see päris kindlasti kujundanud meie arusaama ajaloo tähendusest. Tõstes olemasoleva ühiskonna ja selle väärtushinnangud „ajaloo lõpu" tasemele ning nõudes ajaloolastelt neile väärtushinnangutele vastavaid käsitlusi. Ilma kahtluseta õilsatel eesmärkidel. Ent multikulturalism pole ainus võimalus vähemustesse hästi suhtumiseks ning isegi kui see oleks nii, ei peaks see tähendama mitme tõe olemasolu tunnustamist või kohustust eemaldada mineviku häälte orkestrist mõned instrumendid.
Mingite uurimistulemuste ebasoovitavaks kuulutamine või koguni ette kriminaliseerimine kannab kahtlemata õilsat eesmärki. Tegevajaloolasele on see siiski raskesti vastuvõetav. Ma ei tunne küll ühtegi kirjutavat ajaloolast, kes tunneks teist kirjutavat ajaloolast, kes seda pooldaks. Tõenäoliselt neid muidugi on, kui palju, ma ei tea. Küll aga tean, et ajaloolastele vabadust nõudvale Blois' apellile, sellele, et ajaloolane ei tohiks olla poliitika ori, oli jaanuaris 2010 alla kirjutanud üle 1200 ajaloolase 47 riigist.
Ühtlasi tähendab see, et need tegevajaloolased teadvustavad, kui olulised on hääled minevikust. See vägev roll, mida ajaloolane kehastaks, kui seaks ajalookirjutuses mineviku häälte ees esiplaanile oma subjektiivsed vaated, tähendaks, et ka ühiskond võiks ajaloolast hinnata selle järgi, kas tema töö tulemused vastavad ühiskonna hetkeootustele. Ning ehk väljendab pinget tegevajaloolaste ning mõne koolkonna ajalooteoreetikute vahel ka see, et Blois' apellile pole alla kirjutanud ükski silmapaistev postmodernistlikest suundumustest lähtuv ajaloofilosoof.
Samas on selge, et me näeme nähtusi ja protsesse oma vaatenurgast, mis pole miinus, vaid vastupidi - mitu rakurssi aitab uurimisobjekti paremini mõista. Teisalt pole minu arvates asjakohane käsitleda eelarvamusi paratamatuse või veel enam voorusena, mis paneb ajalookirjutusele oma pitseri. Meil on kindlasti sümpaatiad ja antipaatiad ehk nõrkused, kuid olen ühel meelel siin Stephen Jay Gouldiga, ja taaskord mitte kogu tema lähenemisega, vaid ühe tema n-ö instruktsiooniga uurijatele, mis kõlab umbes nii: me kõik oleme subjektiivsed, aga selleks, et see subjektiivsus mõjutaks meie uurimistulemusi võimalikult vähe, peame seda tunnistama ja ennast pidevalt just sellest aspektist kontrollima. Ühesõnaga - olema valmis eneserefleksiooniks, et lasta häältel minevikust domineerida iseenda ego ning ajaloolase „headust" hindava massiteadvuse stereotüüpide üle. Eriti kehtib see lähiajaloo kohta, mille puhul emotsioonid meid eriti mõjutavad, ning lisaks, nagu Enn Tarvel on märkinud, me „ei tunne veel sündmuste edasist arengut, ei pruugi ette näha asju kaugemas perspektiivis, kõrgemalt sünteesitasandilt...". Loodan kunagi mõne hea vene ajaloolasega kirjutada ühisartikli neist sündmustest, mida meie oleme harjunud nimetama Vabadussõjaks või Sinimägede lahinguks ning venelased millekski muuks. „Hea" ajaloolase all mõtlen uurijat, kes laseb mineviku häältel kõlada üle oma ühiskonna tänapäevaootustest. Millegipärast arvan, et see võib õnnestuda, ilma, et kumbki autor patustaks oma identiteedi vastu või käsitlus steriliseeruks kuivaks raskesti vaidlustatavate põhifaktide jadaks. Küll aga tähendaks see valmisolekut karmiks eneserefleksiooniks mõlemalt autorilt.
Sellist kontrolli, eneserefleksiooni, peaks eeldama ka ajalooteoreetikutelt. Need, kes tahavad ajaloo abil õigustada või kujundada nüüdisaja poliitikat või käituda tegevajaloolaste tsensorina, ei ole head ajaloofilosoofid.
Mineviku häälte mahakeeramine
Totalitaarsele ühiskonnale on omane oma mineviku salgamine, väänamine või mineviku häälte mahakeeramine muul kombel. See on väljendunud raamatute ja arhiiviürikute hävitamises. Arvatavasti on see ka üks põhjus, miks sedasorti ühiskonnad pole kaua kestnud. Mineviku teadlik kohandamine tänapäeva väärtustele ei ole ühiskonna jätkusuutlikkusele viljakas, sest tänapäeva väärtused, nagu ka merkantilism, klassikaline majandusteadus, keinsianism või nüüdisaegne neoliberalism, ei ole inimkonna arengu tipp, vaid üks vaheetapp. Olemasoleva konserveerimine ja õigustamine võtab meilt võimaluse analüüsida, kes me oleme olnud, mida me tahame, kust kuhu oleme teel, võimaluse omi ohte teadvustada ja vajadusel oma arengukäiku korrigeerida.
Olen sügavalt tänulik Marek Tammele selle eest, mida ta on teinud ajalooteooria toomiseks Eesti avalikku ruumi. Tänu sellele olen minagi neile küsimustele rohkem mõtlema hakanud, ehkki tehes küll ilmselt mõnevõrra teistsuguseid järeldusi. Ma arvan, et tema eesmärk polegi olnud ainult ühe koolkonna ideid ja järeldusi peale suruda. Üks tema enda võib-olla natuke provokatsiooniline, küsimusena esitatud väide on selline, et mineviku ajalooks ehk tähenduslikuks jutustuseks saamiseks tuleb ka unustada. Ka õigusfilosoof Hent Kalmo jõuab oma artiklis „Kohustus mäletada, kohustus unustada" (Vikerkaar 2009) küll teisel, aga igal juhul õilsal põhjusel järeldusele: „Teineteist vaenanud rahvakildude lepitamiseks ja üheks kogukonnaks sulatamiseks on meil vahel ehk hoopis kohustus unustada - uurida, üle kuulata ja lugeda, kirja panna, muuta sündinu eitamine võimatuks, leinata „teatud aja vältel" ja viimaks ... unustada."
Iseseisvuse taastamise algul oli tollase nomenklatuuri tüüpväiteks kahjurõõmus korrutamine: seda Eestit, mis kord olnud, me enam kunagi tagasi ei saa. Jäi mulje, nagu meie ühiskonnal ei olekski õigus oma eesmärkidele. Paraku tabas mind deja vu meie tänase riigipea 2. veebruari kõnet lugedes: „Eesti saavutusi hinnates on aeg hakata loobuma meid juba liigagi kaua pärssinud arusaamast, et ainult ajavahemik 1920-1940 oli parim aeg Eesti rahva elus." Võib-olla olen ma just seda ajajärku uuriva ajaloolasena selles küsimuses liiga tundlik, ning siinkohal n-ö näidisenesereflektsiooni tehes - oma ideoloogilistest eelistustest tulenevalt ka subjektiivne ning ülekohtune -, ent igatahes loen siit jälle välja valikulise unustamise soovituse. Kahe maailmasõja vahelises Eesti Vabariigis oli palju sellist, millest tänases Eesti Vabariigis eeskuju võiks võtta ning minu arvates pole meil mingit põhjust pidada seda „arusaamu pärssivaks".
Niisiis süütab see keeleliselt ilus paradoks - ajaloolase vajadus ka unustada - tegevajaloolases ohumärgi. Olgu märgitud, et olen peaaegu kindel, et Marek Tamm pole seda nii ei mõelnud, aga interpreteerida saab seda väidet ka nii, et justkui eeldatakse, et kusagil on keegi, kes ütleb, mida ja kuidas mäletada ja unustada. Ning kes see „keegi" ikka muu on kui mõni poliitik või ideoloog. Ka tolerantsus, valikuline unustamine pole ju väärtus omaette (kui poliitiliselt korrektne näide tuua, siis proovigu keegi ette kujutada, kuidas natsid nõuaksid oma ohvritelt tolerantsust), vaid ikka koos hea ja kurja tundmisega, nagu on öelnud Jüri Estam.
Minu sügava arusaama kohaselt on unustamine võimalik ikkagi pärast vabandamist ja andeksandi, vastasel korral jääb ülekohtu tunne kiduma ja muundub mingitesse tulevikus avalduvatesse ebameeldivatesse vormidesse. Mille poolest erineks teadlik unustamine raamatute või arhiivimaterjalide hävitamisest, sest mõlemal juhul keeratakse mineviku hääled valikuliselt vaikseks? Või ei erinegi?
Nüüdisaegne hindamishävitamine ja mälu
Vaatame nüüd sellest küsimusest tõukuvalt hoopis arhiivi tegevust. Ma ei peatu siinkohal riigi julgeolekuhuvide kaitse motiivil salastatud arhiividokumentide kasutamispiirangu tähtaegadel. Need on minu arvates nii ebademokraatlikes kui ka demokraatlikes riikides ebamõistlikult pikad, segades niimoodi lähimineviku häälte meieni jõudmist. Ega peatu ma ka majanduslike huvide kaitse motiivil sätestatud juurdepääsupiirangutel, mis minu arvates segavad üleliia varjavatena avatud demokraatliku ühiskonna ülesehitamist. Võis siis üha jõudu koguval dokumentide salastamisel isiku privaatsuse kaitse motiivil, millega minu arvates on juba praegu üleliia kaugele mindud, ning mis minu arvates mitte ainult ei sega ajaloouurimist, vaid ohustab ka ühiskonna loomulikke kaitsemehhanisme.
Käsitlen meie ühiskonnas loodud dokumentide arhiiviväärtuslikuks hindamist ehk seda, kas ja kuidas saab arhiiv efektiivsemalt tagada meie häälte jõudmise tuleviku ajaloolaseni. Priit Pirsko on märkinud, et hindamispoliitika on tänapäeval rohkem hävitamispoliitika. See on täpne, kuna alalisele säilitamisele jääb üksnes väike osa loodud dokumentidest, läänemaailmas 5-20 protsenti, Eestis formaalselt kuni 20. Niisiis - küsime otse. Kui lõviosa dokumentidest hävitatakse, kas sellega ei kaasne samasugune mineviku häälte vaiksekskeeramine nagu raamatuid põletades või dokumente ideoloogilisel põhjusel hävitades?
Vastus on „ei". Kahtlemata ei suuda me ette ennustada tuleviku ajalookirjutuse meetodeid ega ka huvikeskendust. Aga polegi vaja. Meie hindamispoliitika põhimõtted, mis lähtuvad sellest, missugused dokumendid on tänapäeva ühiskonnale olulised, tagavad tuleviku ajaloolasele pädeva pildi.
Loomulikult on siin omad probleemid. Teatavasti saavad kõrged ametiisikud ja poliitiliste vastasseisude võitjad nii oma aja meedias kui ka omast ajast talletatud dokumentides rohkem tähelepanu ja kiitust kui vastased, kelle mõju ühiskonnaprotsessidele ei pruugi olla väiksem. Vähem kaldutakse talletama arvukama vaikiva enamuse kui hääleka vähemuse, kõige vähem aga vaikiva vähemuse dokumente. Tehnoloogia täiustumine loob uusi meediume, millele hindamispoliitika nii kiiresti järele ei pruugi jõuda jne. Kuid need on pigem tehnilised küsimused ning teadlikkus neist võimaldab hindamisprotsessi korrigeerida ning tuleviku ajaloolaste allikakriitilisus ebaproportsionaalsusi korrigeerida.
Suurimaks hindamisprobleemiks või väljakutseks julgeksin praegu ehk pidada üleminekut rahvusriigikeskselt hindamiselt tänapäeva maailma jõukeskuste kesksele hindamisele, mis vastaks ühiskonnaprotsesside kujundajate tähtsusele. Arvan, et supranatsionaalsete organisatsioonide ja multinatsionaalsete korporatsioonide dokumentide osakaal arhiivides ei ole proportsioonis nende tähtsusega ning praegused õigusaktid pole piisavad, et tagada nende institutsioonide olulisemate dokumentide avalikku arhiivi alalisele säilitamisele määramine. Loomulikult pole see ainult Eesti probleem ja eeldaks rahvusvahelist koostööd. Kuid pole põhjust arvata, et tuleviku ajaloolase huvikeskendust ei määraks ikkagi, nagu seni, pigem probleemid kui allikad. Vandenõuteooriate hulk mingi nähtuse kohta on pöördvõrdelises sõltuvuses selle nähtuse tegevust kajastavate arhiividokumentide hulgaga, mõelgem või vabamüürlaste teemale.
Juba varem olen väitnud, et Eesti arhiivid on uurijale parimad maailmas. Mitte ainult sellepärast, et siin eesti keeles kõnelda saab ja Eesti ajalugu uurida võib. Meie arhiivides pole riikliku julgeoleku huvide kaitse motiivil salastatud dokumente. Isiku privaatsuse kaitse motiivil arhivaalidele sätestatud juurdepääsupiirangud on seni mõistlikud. Teeninduskultuur on parim. See on kahekümne viimase aasta saavutus ning mingi meie rahvuslik alaväärsuskompleks, mille kohaselt me peaksime järgima seda, mis mujal on tehtud, siit küll toitu ei saa, vastupidi.
Aga me ei peaks sellega piirduma, vaid julgelt edasi tegema seda, mida mujal tehtud pole. Üht-teist omapärast oleme aga juba niigi korda saatnud. Näiteks Eesti Vabariigi taastamine okupatsioonieelsest omandistruktuurist lähtudes poleks saanud võimalikuks ilma arhiivideta ja see tõestab veel kord väidet, et ühiskond elab niikaua, kui elab teadmine temast.
Essee tugineb 5. märtsil 2010 Eesti arhiivinduse 90. aastapäeva puhul peetud avalikule loengule.
JAAK VALGE (1955) on ajaloolane, PhD. Seni avaldanud viis monograafiat (kolm kaasautorluses), neist kaks on ilmunud väljaspool Eestit, ja üle neljakümne teadusartikli eesti, inglise, soome, vene, saksa ja läti keeles. Tema doktoritöö käsitles Eesti majanduslikku iseseisvumist 1920. aastatel. Pälvinud Eesti ajalookirjanduse aastapreemia ja neli artiklipreemiat. Jaak Valge töötab Eesti Demograafia Instituudis juhtivteadurina ning õpetab globaliseerumise ja Euroopa poliitiliste režiimide ajalugu Tartu Ülikoolis. Peamised uurimisteemad on demokraatiate kokkuvarisemise põhjused Euroopas 20. sajandil ning Eesti 1930. aastate sisepoliitika.
