Sofi Oksanen
„Puhastus"
Varrak, 2009
Mu viimane lugemiselamus oli mullu jõulude paiku, kui sain tütrelt Sofi Oksaneni äsjailmunud romaani „Puhdistus" („Puhastus").
Teadsin küll, millega tegemist, sest Soome meedias oli sellele teosele palju tähelepanu pööratud (tuues muu hulgas autorile 2008. aastal Finlandia kirjandusauhinna ning 2009. aastal ka teise maineka Soome kirjanduspreemia - Runebergi auhinna, on Oksaneni „Puhastusest" saanud esimene kirjandusteos, millele põhjanaabrid on omistanud mõlemad auhinnad). Ka autor oli Soome televisioonist tuttav, eriti oma Eestit puudutavate teemade käsitlemisega.
Ei tulnud pettuda. Teos haaras jäägitult, lugesin selle ühe hooga läbi. Kuigi jutt käis Eesti ajaloost, kogesin seda ennekõike kui ilukirjandust. Või õigemini pani raamat Eesti ajaloole kaasa elama ilukirjanduslike vahenditega. Mind huvitab Eesti ajalugu väga ja Sofi Oksaneni teos puudutas tolle koha pealt kuidagi oluliselt. Usun, et kui teadlane oleks samal teemal samast ajast kirjutanud, ei mäletaks ma seda praegu enam nii hästi. Mingit uut teadmist Eesti ajaloo kohta ma Sofi Oksaneni raamatust ju ei saanud. Kunstivahenditega saavutatud elamus oli see, mis mõjus - justkui oleksin Eesti ajalugu uuesti, teistmoodi läbi elanud. See mõjub veel praegugi. Suured kunstnikud puudutavad mingeid keeli, mida teaduslik lähenemisviis puudutada ei suuda. Miskipärast meenus kunagi ammu loetud Viivi Luige „Seitsmes rahukevad". Ju neis kahes on mingi ühesugune tonaalsus.
Mu Soome kolleegid on ka „Puhastust" lugenud ja ka neile on teos meeldinud. Sofi Oksanen on Eestile palju head teinud.
