Kurmo Konsa
Maailm 2.0: looduse, inimese ja kultuuri tehislikustumine
Kirjastus Kleio, 2009
Paljusid ei ärata hommikul enam mehaaniline äratuskell, ammugi siis õrrel istuva kuke kiremine, vaid tirisev mobiiltelefon. Üha rohkem inimesi loobub kvaliteetsema telepildi nimel vanast kineskoobiga telerist ning katusel laiutavatest antennidest, nende asemele on tulnud LCD või plasmaekraaniga telerid, millega ühendatud digiboks toob koju soovitud taevakanalid. Järjest igapäevasemaks muutuvad multimeediapleierid, pihuarvutid, interneti tehiskeskkonnad, 3G side. Kaamerad ei salvesta enam diapositiivile, vaid elektroonilistele andmekandjatele. Need mahutavad aasta-aastalt aina rohkem infot - ühele väikesele mälukaardile või -kiibile mahub praegu rohkem andmeid kui mõne aasta eest tervele kõvakettale. Näiteid leidub veelgi, kuid niigi on ilmselge - kõrgtehnoloogia ja tehiselemendid on märkamatult tunginud igaühe koju, muutnud kapitaalselt elutingimusi ja saanud igapäeva tegemiste-toimetamiste loomulikuks osaks. Laialt on levinud arvamus, et tehnoloogia võidukäiguga paralleelselt eraldub inimene loodusest ja keskkonnaväärtustest, ometigi on inimene, loodus, tehnika ja kultuur lahutamatud - see on Kurmo Konsa raamatu üks põhitees. Nagu loodus ei eksisteeri kusagil eemal kas meid ähvardava ohuna või peibutava idüllina, ei ole ka tehnoloogiad ja masinad väljaspool meid, sõnab ta sissejuhatuses.
Läbisegi
„Maailm 2.0" käsitleb inimese muudetud maailma. Me suhtleme maailmaga iga päev ja jätame sinna jälgi, nagu ka vastupidi. Kurmo Konsa vaatleb seda interaktsiooni mitmest küljest: ta on liigendanud raamatu sisu kolmeks, analüüsides loodust, kultuuri ja tehislikustumist. Kohati tekitab seesugune jaotus isegi segadust, sest Konsa vaatleb nimetatud probleeme sisukorras paika pandud ülesehitusest hoolimata kogu tekstis läbisegi. Nii leiame „Looduse" peatükis teema „Maailma tehislikustumine" ja „Tehislikustumise" peatükis teema „Kultuuride muutmine". Lugedes tekib lausa soov alapeatükke pisut ümber tõsta ja ülesehitust loogilisemaks muuta. Väikesest ülesehituslikust segadusest hoolimata on aga iga alateema ladusalt lahti kirjutatud ning väiteid rikastavad mõjusad näited. Lisaks on enamiku teemade lõpus põigatud kõrvale põhiteemast ning valgustatud konkreetse probleemi muid, vähemolulisi aspekte.
Et raamat piirdub 220 leheküljega, pakub see probleemistiku mitmetahulisust arvestades pigem ülevaadet kui põhjalikku käsitlust. Teksti aitavad jälgida viited ja kommentaarid, samuti leiavad need, kes teemasse süveneda soovivad, teose lõpust mahuka kirjanduse nimekirja.
Hoolikalt valitud illustratsioonid juhatavad lugeja kujundlike mõttelendude saatel igasse teemasse.
Koostoime ja vastandamine
Raamatu esimene peatükk lahkab loodust ning selle sidemeid kultuuri ja inimesega, samuti keskkonda ja looduse väljakutset tehnikale. Nii looduse käsitus kui ka ülejäänud sisu on mõistetavam, kui hoida meeles autori mõttekäik, et tehnoloogiline areng kui omaette eesmärk on hoolimata mõningast vastuseisust ülemaailmselt aktsepteeritud ning vähemalt esialgu on selge, et areng jätkub selles suunas. See annab sobiva eelhäälestuse, mille najal on hõlpsam probleemikäsitlust aduda.
Kurmo Konsa kordab märkamatult üle juba tuntud tõed, rikastades neid värskemate mõttekäikude ning näidetega. Saame teada, et keskkonda saab näha, kuulda, haista, kombata. Seda mõistes anname loodusele ja selle osistele nimetusi, mis jäävad püsima kultuuri. Inimene tajubki loodust üksnes kultuuri vahendusel, samal ajal on kultuur inimese ja looduse koostoime tulemus. Seega kaotab oma tähenduse idee loodusest, mis seisab eraldi inimesest ja kultuurist, ühtlasi kaob piir loodusliku ja tehisliku vahel. Hästi näitlikustab seda biotehnoloogia, kus piir inimese kui loodusliku olendi ning inimese kui tehnoloogiliste vahenditega toodetud olendi vahel on muutunud üsna häguseks.
„Looduse" peatükk käsitleb ka ideed, mille järgi loodus ja kultuur on vastandlikud, ning väidet, et niisugune vastandamine tuleneb lääne kultuurile omasest mõtteviisist. Vastandamine tähendab aga soovi keskkonda muuta ja põhjustab keskkonnaprobleeme. Inimene ongi muutnud keskkonda vähemalt viimased 10 000 aastat ja eriti märkimisväärselt viimasel poolesajal aastal. Haarata kontroll kogu maailma üle - selles peegeldubki inimkonna teaduslik-tehnilise tsivilisatsiooni mõte ning eesmärk.
On selge, et inimliik on olnud evolutsiooniliselt vägagi edukas. Seda kinnitab fakt, et kuhu iganes inimene välja on jõudnud, seal on muude liikide arvukus hakanud kahanema (vähenemist on mõjutanud muidugi teisedki faktorid). Samas on inimene aidanud kaasa ka liikide arvukuse kasvule, transportides enese teadmata paljude taimede, loomade, putukate ja mikroorganismide liike kogu maakeral, mis omakorda on muutnud oluliselt kohalikke ökosüsteeme.
Kultuur põkkub ja põrkub
Raamatu teine peatükk keskendub kultuurile ja otsib vastust sellistele küsimustele nagu: milline on kultuuri ja tehnika vahekord; milline on kultuuri tehislikustumine ja kas see on võimalik; kas ja kuivõrd on kultuur tehislik või hoopiski looduslik nähtus. Inimliigi olemasoluks on kultuur mõistagi tähtis, ometi pole kultuur midagi, mis kaasnes alles inimese kujunemisega. Ka loomadel on oma kultuur. Alates 1990. aastatest on aga iseloomulikuks tendentsiks kultuuri esiletõus väga erinevates valdkondades, nagu näiteks hobi-, meelelahutuse, igapäevase töö kultuur. Kultuur ühendab, st kultuur põkkub, aga kultuur ka põrkub. Samas pole kultuur midagi konstantset. Kultuur muutub ajas ja mitte üksnes põlvkondade vaheldudes, vaid ka kultuur ise loob end pidevalt ümber. Laialt teada on islamistide vastandumine läänemaailmale. Inimene ei tegutse kunagi väljaspool kultuuri, vaid vaatleb kultuuri selle seest ja kasutab oma vaadete väljendamiseks omandatud kultuurisümboleid.
Kurmo Konsa toob hästi välja globaliseerumise mõju kultuurile. See ei vii mitte ühtlustumiseni, vaid vastupidi - eristumiseni, kuna inimeste kultuurilised ressursid kasvavad ja nad saavad kasutada enam kultuuri, valida endale sobivama, kohandada jms. Niisamuti, mida suurem on domineeriva kultuuri surve, seda enam tekitab see vastureaktsioone. Teist kultuuri tajutakse metsiku alana, mida tuleb karta, ja kui jõudu on, siis alistada. Pealegi on ühe kultuuri kuulutamine ajaloos korduvalt ränki tagajärgi kaasa toonud. Nagu näiteks natsionalism.
Eesmärgistatud tehismaailm
Kolmandas peatükis toob Kurmo Konsa üldisema mõiste „kultuur" kõrvale mõiste „tehiskultuur". Saame teada, kui tähtis osa kultuuris on mängul. Ka mäng ei ole midagi, mille on avastanud inimkond, see on samuti loomadelt üle võetud. Seepärast võib kultuuri pidada üheks osaks mängust, sest just juhuslikkus ja reeglid on mängu tunnused. Ja mäng annab edasi ideid, mida tehiskultuuridesse tihtipeale üle võetakse. Mäng annab võimaluse kedagi kehastada, võtta teine roll. Nii nagu iga inimene kuulub oma seisukohtade ja arusaamade põhjal mingisse subkultuuri.
Mängud ja simulatsioonid on hea viis õppida ja midagi uut omandada. Paratamatult jääb õpitu paremini pähe seda praktiliselt läbi tehes. Mängureaalsuse loomisel kasutatakse üha rohkem veebilehti, mis aga sel puhul muutuvad juba tegelikkuseks, st sageli võib jääda arusaamatuks, kas veebilehe puhul on tegemist mängureaalsuse või tegelikkusega, sest väliselt ei ole võimalik seda kindlaks teha. Nimetatud arusaamatus on võimalik vaid seetõttu, et mängukeskkonnas muutub tähtsaks, mis seal maailmas sisuliselt toimub ja mida tehakse, mitte enam niivõrd tehnika ehk välised parameetrid. Seesugustest keskkondadest on kasvanud välja ka sünteetilised maailmad, mida kasutatakse meelelahutuses, õppes, teaduses, aga ka sotsiaalsfääris, nagu näiteks Second Life. Need on keskkonnad, kus saab simuleerida kõige ohtlikumaid, intrigeerivamaid ja keerukamaid situatsioone, mida ei pea enam reaalselt läbi viima. Tegemist on omamoodi paralleelmaailmaga, mis eksisteerib kõrvuti aktuaalse maailmaga, mis aga ei tähenda, et see ei oleks reaalne.
Niisiis käsitleb Kurmo Konsa pidevat arengut tehismaailma suunal, kus erinevalt loomulikest kultuuridest tehakse kõike eesmärgipäraselt, kuid mille resultaati võib vaid aimata. „Maailm 2.0" ei analüüsi tehislikkust ja tehiskultuure sügavuti, ent see on hea sissejuhatus teemasse, eriti eestlasele, kelle riiulil oli sellelaadne kirjandus seni puudulikult esindatud. Nagu autor raamatu lõpus sõnab, on tehiskultuuri eesmärk luua keskkond, mis on huvitav, paeluv ja pakub rahuldust. Üht sellist püüdis Kurmo Konsa luua ka oma raamatuga.
Timo Treit (1982) on lõpetanud Tallinna Ülikooli infoteaduse eriala. 2008. aastal valminud magistritöö teema on „Eesti Rahva Ühisabi korjandusaktsioonide kajastamine ajalehes Postimees 1941-1944". Muusik, hobifotograaf ja audioraamatute toimetaja.
