Euroopa Lõunaobservatooriumi Väga Suure Teleskoobi abil tehtud ulatuslik uuring pole toonud selgust, millest on tingitud Päikese-sarnaste tähtede ebaharilikud, umbes aastapikkused heleduse variatsioonid. Need leiavad aset Päikese-sarnaste tähtede eluea viimasel etapil. Astronoomid on pakkunud palju seletusi, kuid uued vaatlused ei kinnita ühtegi neist.
Müsteerium ulatub tagasi 1930. aastatesse ja puudutab umbes kolmandikku Päikese-sarnastest tähtedest nii meie kui ka teistes galaktikates. Kõik tähed, mille mass on lähedane Päikese massile, muutuvad eluea lõpus punaseks, jahedaks ja väga suureks enne, kui tõmbuvad kokku valgeks kääbuseks. Tuntud kui punased hiiud, ilmutavad need vananevad tähed mõne aasta jooksul väga tugevaid perioodilisi heledusmuudatusi.
Töögrupi juhi Christine Nichollsi sõnul arvatakse, et niisuguseid variatsioone põhjustavad tähepulsatsioonid. Piltlikult öeldes hiidtäht paisub ja kahaneb, muutudes regulaarselt kord heledamaks, kord tuhmimaks. Siiski ilmneb umbes kolmandiku tähtede puhul täiendav perioodiline muutlikkus veel pikemas ajaskaalas - kuni viis aastat.
Et leida selle sekundaarse muutlikkuse põhjust, jälgisid astronoomid rohkem kui kaks ja pool aastat meie Galaktika naabri Suure Magalhãesi Pilve 58 tähte. Väga Suure Teleskoobi kõrglahutusvõimega spektrograaf andis spektrid, mida kombineeriti teiste teleskoopide abil saadud kujutistega. Nii kujunes muutlike tähtede parameetrite muljetavaldav andmekogum. Niisugune andmehulk võimaldab sageli leida juhtlõnga, et lahendada kosmiline mõistatus ja valida teoreetikute pakutud selgitustest see õige, aga antud juhul on vaatlustulemused vastuolus kõigi seni välja mõeldud mudelitega.
Hilisemad analüüsid on näidanud, et ükskõik mis kõnealuseid variatsioone põhjustab, kutsub see esile ka hiidtähe massikadu kas siis klompidena või paisuva kettana.
eso.org põhjal Jüri Ivask
VAATA PILTI
