Teadaolevate Päikesesüsteemi-väliste planeetide arv ületab juba neljasadat. Enamik neist on avastatud kaudsete meetoditega, nagu näiteks Doppleri spektroskoopia, mille puhul uuritakse ematähe „võnkumist" planeedi gravitatsiooni mõjul, või ülemineku fotomeetria, mille puhul määratakse tähe heleduse vähenemine, kui planeet varjutab meie vaatesuunas osa tähe kettast. Planeedilt endalt peegeldunud valguse lahutamine ematähe pimestavast kiirgusest on juba tunduvalt raskem ülesanne.
Eksoplaneetide otsene pildistamine on kuum teema alates aastast 2005. Leitud on mitu planeeti kas pruuni kääbustähe või Päikesest paar korda suurema tähe ümbert. Nende planeetide mass on tavaliselt 4-10 Jupiteri massi ja kaugus tähest ligikaudu 100 astronoomilist ühikut. Siiski pole seni teatatud ühestki planeedikandidaadist, mis tiirleks ümber Päikese-sarnase (G-tüüpi) tähe küllalt lähedal.
Vaatlused 8,2meetrise Subaru teleskoobi ja sellele hiljuti lisatud maailma uusima planeedijahtimisinstrumendiga HiCIAO (Subaru's New High-contrast Coronographic Imager For Adaptive Optics - kõrgkontrastne instrument Subaru teleskoobi uue põlvkonna adaptiivoptikale) on viinud 50 valgusaasta kaugusel asuva Päikese-sarnase tähe GJ 758 ümber tiirleva kaaslase avastamiseni. Kaaslase GJ 758 B vanus on umbes 700 miljonit aastat ja hinnanguline mass 10 Jupiteri massi. Seega on kaaslane kas hiidplaneet või „kerge" pruun kääbustäht. Kaaslase orbiit on võrreldav Neptuuni orbiidiga ja temperatuuriga 600 K on see külmim seniavastatud Päikese-sarnase tähe kaaslane, mis on fotol lahutunud.
Hilisematel vaatlustel avastati veel üks sama tähe ümber tiirlev samasuguse massiga planeedikandidaat - GJ 758 C, mille orbiit asub tähest umbes sama kaugel kui Uraani orbiit Päikest. Seega võib tegemist olla planeedisüsteemiga, kus on vähemalt kaks hiidplaneeti, mis tiirlevad Uraani ja Neptuuniga võrreldavatel orbiitidel. Hüpoteesi kinnitamine eeldab siiski täiendavaid vaatlusi.
naoj.org põhjal Jüri Ivask
VAATA PILTI
