Puna-rohelist värvipimedust põhjustab kas pikki või keskmise pikkusega laineid registreerivate fotopigmentide puudumine silma võrkkestas. See on kõige levinum geneetiline probleem või haigus, mida põhjustab muutus ühesainsas geenilookuses. Ameerika Ühendriikides tehtud katsed tavasaimiridega annavad lootust, et niisugust värvipimedust on võimalik geeniteraapia võtetega ravida ka inimesel. Tartu Ülikooli oftalmoloogia professori Pait Teesalu sõnul on siiski tõenäoline, et vastavat ravi hakatakse rakendama valikuliselt.
Puna-rohelise värvipimeduse puhul on raske eristada punaseid toone rohelistest. Põhjus peitub ühesainsas geenis. Kui tavaliselt on inimesel kolme tüüpi valgus- ja värvitundlikke kolvikesi (retseptorrakke), siis selle geenirikke pärinuil puuduvad üht tüüpi kolvikesed. Tänapäevane tehnoloogia annab lootust, et peagi suudavad teadlased viia inimsilma vastava geeni „terve" koopia ning tagada nii inimesele kolmevärvi- ehk trikromaatilise nägemise.
Seni oletati, et nägemiseks vajalikud närviühendused peavad kujunema juba varases arengustaadiumis ning kaasasündinud nägemishäirete ravi saab olla tõhus ainult siis, kui seda alustatakse väga noorelt. Näiteks on tõestatud, et kui kassipoeg ei saa väiksena kasutada üht silma, ei arenegi tal välja normaalset binokulaarset nägemist. Nüüd aga on Washingtoni ja Florida ülikooli ning Wiskonsini meditsiinikolledži teadlased eesotsas Katherine Mancusoga näidanud, et geeniteraapia tagab kolmevärvinägemise isegi täiskasvanud tavasaimiridele (Saimiri sciureus), kes sünnivad kahevärvinägijatena. Ja puuduvat liiki kolvikeste lisamine võrkkesta polegi tehniliselt väga keeruline.
Mancuso katse põhjal on oletatud ka, et evolutsiooniliselt kujunes kolmevärvinägemine imetajatel nii, et neil lihtsalt arenesid välja kolmandat liiki kolvikesed, millega ei kaasnenud erilisi muutusi geenikontrollis või neuronite töös. Ilmselt kasutasid lisandunud, uut tüüpi kolvikesed seni olemas olnud ühendusi.
Inimese silmas on kolme tüüpi kolvikesi: S-kolvikesed on kõige tundlikumad lühikeste, violetsete valguslainete suhtes, M-kolvikesed püüavad keskmise pikkusega rohe-kollaseid laineid, L-kolvikesed on kõige tundlikumad pikkade, punaste lainete suhtes (vastavalt inglise sõnadest short, medium, long). Iga tüüpi kolvike sisaldab teatud tüüpi valgustundlikku pigmenti - opsiini, ja igaühte neist toodab üksainus geen. Puna-roheline värvipimedus tekib, kui n-ö M-opsiini (kloropsiini) või L-opsiini (erütropsiini) tootmist reguleerivad geenid puuduvad.
Tavasaimiridel on niisugune omapära, et nende emased näevad maailma värvilisemana kui isased: emasel on olemas kõik kolm opsiini mis inimesel, aga isasel puudub geen, mis toodab L-opsiini ja seega ei näe isased tavasaimirid punaseid toone. Mancuso viis inimese L-opsiini ehk erütropsiini geeni viirusesse ja süstis siis viirust ahvide võrkkesta. Selle tulemusena hakkas 15-30 protsenti iga katselooma M-kolvikestest tootma ka erütropsiini. Sama meetodit on teised uurijad kasutanud, et anda hiirtele võime näha punast värvi ja nüüd on selge, et meetod töötab ka ahvidel.
Kui Mancuso mitmete ebaõnnestumiste järel meetodi tööle sai, oli tulemus suurepärane. Ta kontrollis tavasaimiride nägemist lihtsa, käitumisel põhineva katsega, kus kasutas värvilaike, millest osa olid hallid ja osa värvilised. Ahvide ülesanne oli lihtne - puuduta värvilisi täppe ja saad preemiaks sõõmu mahla. Emased ahvid olid võimelised hallist eristama punaseid, rohelisi, siniseid ja kollaseid laike, aga kahte tüüpi kolvikesi omavad isased eristasid üksnes siniseid ja kollaseid. Pärast viiruse viimist silma võrkkesta suutsid nad eristada kõiki nelja tooni ja isegi siniseid-rohelisi toone punasel-violetsel taustal. Pärast viiekuulist „ravi" avanes ahvidele terve uus punaste ja oranžide toonide gamma.
Tavasaimiride kolmevärvinägemine oli alles ka kahe aasta möödudes. Mancuso plaanib jälgimist jätkata, veendumaks, et kasutatud meetodil pole kõrvalmõjusid. Viimaste välistamine on oluline, kui tahetakse alustada inimeste ravi.
Kommenteerib Tartu Ülikooli silmakliiniku juhataja, oftalmoloogia professor Pait Teesalu: „Kui ulatuslik värvipimeduse probleem Eestis on, seda täpselt uuritud ei ole. Enamik värvinägemishäireid on nn X-liitelised ehk esinevad valdavalt meestel. Hinnanguliselt on erineva tugevusega puna-rohelise värvi nägemishäireid kuni 7 protsendil Euroopa meestest ning võib oletada, et Eestis on olukord umbes samasugune. Sageli võib värvinägemishäire siiski olla üsna leebe ja inimene ei pruugi mõnikord sellest isegi teadlik olla. Et raviaine süstimine klaaskehasse on kirurgiline protseduur oma riskidega, siis saab kõnealune meetod inimesele väljaarendatuna olema tõenäoliselt siiski valikuline protseduur, mida rakendatakse eelkõige teatud tüüpi kolvikeste täielikul puudumisel."
