Priit Pärn
filmimees ja bioloog
Just nii, mitte „Minu elu teaduses", sest Teadus on minu ellu jälgi jätnud, paraku minu jala- või muid jälgi teadusest otsida on lootusetu tegevus.
Õppisin 1965-1970 Tartu (Riiklikus) Ülikoolis bioloogiat. Aeg oli huvitav. Hruštšovi-järgse sula järellainetus. Võib vist nii öelda? Teaduses uued tuuled, samuti kultuuris - kassetikirjanikud, Toomingud-Undid-Hermakülad, Kevaded ja Reliikviad.
Minu bioloogia-valik oli suhteliselt äkkidee. Sissesaamisega probleeme ei olnud, kuid sees olles leidsin end põliste linnuvaatlejate, kopraekspertide ning olümpiaadisangarite keskelt. Enam-vähem kõik põlesid soovist TEADUST TEHA. Küsimus „Mida mina siin teen?" oli päris pikka aega aktuaalne.
Õppimisega oli mul kõik korras, aga kui nüüd järele mõelda ja selleaegseid asju tähtsuse järgi ritta panna, siis rida oleks selline: a) matkamine, b) sport, c) karikatuur, d) õppimine. See tähendab, et õppimine, mis mind teadusemaailma suunas pidi liigutama, oli tõenäoliselt pingereas mitte väga kõrgel kohal. Kusagil seal oli veel ka kultusbänd (?), -grupp (?), -jõuk (?) Rajacas, kuid nii sellele kulunud aja kui ka olulisuse poolest oli see minu jaoks üsna marginaalne asi.
Siiski on viis aastat, eriti sellises eas, pikk aeg, ning olulised muutused leidsid aset, kõrvade vahel peamiselt. Arvan, et umbes neljanda kursuse alguseks olin veendunud, et meie teaduskond on olemiseks kõige õigem koht, et loodusinimesed (mitte tingimata bioloogid - punt, kellega toonase suure kodumaa avarustel nii suvel kui ka talvel kolamas käisin, koosnes peamiselt geoloogiatudengitest) on need kõige õigema mentaliteediga inimesed üldse. Teiste sõnadega, teadvustasin end loodusteadlasena. Takkajärele on selge, et teadusega oli seal väga vähe tegemist, küsimus oli elustiilis - sturma, valmisolek tõmmata nii kaugele ja kõrgele kui võimalik, magamine lumehanges või pargipingi all. Oli selline aeg, et kui keegi oleks pakkunud rändaja töökohta, ei oleks kõhelnud hetkegi. Ja oli ka aeg - kole mõelda, et viimasel kursusel -, kus mõtlesin täiesti tõsiselt kaskadööri ametist.
Seejärel töötasin kuus aastat Tallinna botaanikaaias. Aia endaga erilist pistmist ei olnud, kuulusime oma „inimmõju loodusele" töörühmaga sellise asutuse koosseisu. Uurisime, st ka mina uurisin, miks näiteks rohi kasvab nii, nagu see kasvab. Tundub naljakas, aga tegelikult oli tõsine asi. Meeter korda meeter ruut, see omakorda jagatud kümneks osaks, loeme ja võtame üles kõik taimed, määrame, kes või mis nad on jne. Minu diplomitöö jätk. Arvutasime palju ja arvuti oli suur nagu väike saun.
Kahjuks - või õnneks - ei tulnud kogu sellest värgist minu jaoks midagi. 1976 Hiiumaal Suuremõisa pargis lamasin selili pikas rohus ja peas omandas kirkalt selge vormi mõte: Good by, bioloogia!
Seega kulus üksteist aastat minu elust teadusele. Pool sellest ajast kuulus teadusele lähenemisele ja ülejäänu sellest eemaldumisele. Olen ma sellega rahul? Olen küll, ja väga. Nii esimese kui teise poolega.
Mida see aeg mulle andis? Ilmselt kõige olulisem on teatud mõttelaad. Jälgiv, analüüsiv, sünteesiv. Arusaamine, et kõik on omavahel kuidagi seotud, aga mitte jäigalt, vaid lõdvalt, loksuga. Korrelatiivselt.
Üks huvitav asi veel - ei oskagi öelda, on see pluss või miinus. Nimelt on mul väga raske lugeda kunstikriitilisi (teaduslikke ?) tekste. Kui nn päris teaduses on kõige põhi metoodika ja täpne terminoloogia, siis kunstiga seotud tekstides on iga mõiste just see, mis ta kirjutaja meelest on. Tihti tähendab sama termin lause alguses üht ja lause lõpus teist. Eriti põnevaks läheb siis, kui tegijad ise hakkavad teoreetikuteks - kunstnik analüüsib sotsiaaliat ja näitleja elu olemust ja selle edasikestmise võimalusi.
Nii, aga eks ma ise tegelen siin umbes sama asjaga.
