2009. aasta Nobeli preemiad on määratud ja Horisondiski juba tutvustatud. Rootsi kuningas andis preemiad kätte 10. detsembril pidulikul tseremoonial, kus laval istusid ka Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia liikmed. Kuid seekord ei olnud seal üht füüsikapreemia saatuse otsustajat - Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia liiget, Eesti ja Leedu Teaduste Akadeemia välisliiget, Tartu Ülikooli audoktorit professor Indrek Martinsoni, kes lahkus 14. novembril 2009 igavikuteele.
Indrek Martinsoni füüsikutegevus ulatus üle kolme mandri. Lõpetanud Stockholmi Ülikooli 1961, asus ta teadustööle algul Rootsis, siis aga Ameerika Ühendriikides Arizona Ülikoolis Tucsonis. Rootsi naasnuna kaitses ta 1972 doktorikraadi Stockholmi Ülikoolis ja oli 1975-2002 Lundi Ülikooli aatomifüüsika professor. Selle kõrval jõudis ta mitmel korral tegutseda külalisuurijana Ühendriikides Ohios Toledo Ülikoolis ja Jaapanis RIKENi uurimislaboris.
Indrek Martinsoni teadustöö põhiteema oli paljulaenguliste ioonide elektronkatete struktuuri, energianivoode, ergastatud olekute eluigade ja üleminekutõenäosuste mõõtmine ning selle teadmise kasutamine kõikjal, kus tegemist ioonidega, alates astrofüüsikast ja lõpetades termotuumasünteesiga. Palju panustas ta Lundi Ülikooli MAX-labori sünkrotroni töö korraldamisse. Selle teema kaudu jõudis ta ka Tartu füüsikuteni, kes oma uuringutes kasutasid sünkrotronkiirgust, ent kuni 1980. aastate lõpuni oli see neile kättesaadav vaid Siberis Novosibirskis.
Olles sunnitud koos vanematega 1944. aasta sügisel põgenema sünnilinnast Tartust, sai Indrek taas tulla üheks päevaks Tartusse TÜ Füüsika Instituuti alles 1988. aastal. Tema suur tahtmine toetada Eestit ja eestlust pani aluse viljakale koostööle, mis kestis kaks aastakümmet ja tänu millele on Lundi Ülikooli külalislahkust tunda saanud ligi poolsada Eesti teadlast.
1986. aastast, kui Indrek Martinson valiti Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia liikmeks, omandas ta sõnaõiguse Nobeli preemiate määramisel. 1994. aastal oli ta koguni füüsikakomitee esimees. Ühtlasi oli ta aastail 1990-1993 Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia füüsikaosakonna aseesimees ja 1994-1997 esimees. Teades avalikkuse suurt huvi Nobeli preemiate vastu, hakkas ta kirjutama põhjalikku artiklit Eesti lugejatele. Seda tööd ei jõudnud ta lõpetada, kuid tutvustamist väärib ka juba valminud osa, mille vahendab lühendatult Indrek Martinsoni kolleeg ja koostööpartner füüsika-matemaatikadoktor Piret Kuusk.
