Tööpuudus sündis käsikäes turumajandusega: turumajandus areneb tsükliliselt, mistõttu kõigub ka nõudlus tööjõu järele. Teatud tingimustes, näiteks kriisiajal või tehnilise progressi tulemusel, väheneb see järsult. Töötust mõjutab ka mõnede tootmisharude sesoonsus, ja seda isegi majanduse tõusuaastatel, samuti räägib kaasa rahvastiku kiire kasv.
20. sajandi alguseni lähtus enamik riike ideoloogiast, et nii majandus kui ka tööturg suudavad end ise reguleerida. Et selleks ajaks oli tööpuudus muutunud tööstusriikides sotsiaalseks probleemiks, mida tööliste kutseorganisatsioonid ei suutnud oluliselt leevendada, sekkus asjasse ka riik. Pioneer oli Inglismaa, kus 1909. aastal vastu võetud tööbörside seaduse (Labour Exchange Act) alusel rajati ülemaaline tööbüroode võrk ning 1911. aastal kehtestati vabatahtliku töötuskindlustussüsteemi kõrvale osaline kohustuslik töötuskindlustus. Inglismaa algatust järgisid järk-järgult teised riigid. 1919. aastal oli maailmas tööpuuduse vastu kohustuslikult kindlustatud 4,5 miljonit töölist - neist valdav osa, 3,7 miljonit, Suurbritannias - ja vabatahtlikult ligi pool miljonit. Pärast Esimest maailmasõda rakendasid töötuskindlustust Itaalia (1919), Austria (1920), Venemaa (1922), Poola (1924), Bulgaaria (1925), Saksamaa (1927) ja teised riigid. 1930. aastaks oli maailma kümnes riigis kohustusliku töötuskindlustusega hõlmatud veidi üle 36 miljoni töölise, sealhulgas Saksamaal 15,6; Suurbritannias 12,4; Itaalias 4,5; Austrias 1,2 miljonit ning Poolas 1 miljon töölist.Paralleelselt kohustuslikuga arenes riikides ka vabatahtliku kindlustuse süsteem, mida valitsused subsideerisid. Kui Esimese maailmasõja eel panustasid vabatahtlikesse töötufondidesse üksnes Belgia, Taani, Prantsusmaa ja Norra, siis pärast sõda lisandusid Holland, Soome, Hispaania, Tšehhoslovakkia ja Šveits. Neis üheksas riigis hõlmas vabatahtlik kindlustus 1930. aastal ligi 3 miljonit töölist.
Eesti tööbörsid: Tallinn oli esimene
Pärast Saksa okupatsiooni lõppu 1918. aasta novembris kuulutas Eesti Ajutine Valitsus kehtivaks kõik enne 25. oktoobrit 1917 Eesti territooriumil jõus olnud õigusaktid, teiste hulgas Vene Ajutise Valitsuse määruse tööbörside asutamise kohta. Määrus nägi ette tööbörside avamise omavalitsuste juurde valitsusasutuse kontrolli all ja finantseerimisel. Tööbörside ülesanne oli registreerida nii tööotsijaid kui ka vabu töökohti, pidada jooksvat arvestust tööjõu ja töökohtade liikumise üle ning koguda infot tööturu seisukorra kohta. Registreerumine tööbörsil oli vabatahtlik ja tasuta.
Kõnealuse määruse alusel avatigi töö- ja hoolekandeministeeriumi juhtimise ja järelevalve all 1918. aasta detsembris esimesena tööbörs Tallinna linnavalitsuse juures. 1919. aasta 10. jaanuariks oli tööbörsil registreerunud 3458 töötut, neist 1535 naist ja 1923 meest. Tööd sai samal ajavahemikul büroo kaudu 183 meest ja 28 naist. Tartu linnavalitsuse tööbörs alustas veebruaris 1919. Kuu kestel võeti arvele 2312 töötut, kellest tööd sai vaid 140. Kuressaare tööbörsil registreeriti esimesel tegevuskuul, aprillis 1919, veidi üle 1300 töötu. Neile polnud tööd pakkuda enne põllutööde algust. Aasta lõpuks vahendasid tööd ka Narva, Valga ja Pärnu linnavalitsuse tööbörs.
Tallinna ja Tartu linnavalitsuse tööbörs kujunesidki nende loomisest alates Eesti suuremateks: tööstus- ja kaubanduskeskuse Tallinna tööbörsil registreeriti tavaliselt üle poole, suurema põllumajandusliku piirkonna keskuses Tartus kolmandik Eesti tööotsijaist.
Töö vahendamine läbi omavalitsuste juurde loodud tööbörside oli esialgu ka ainus töötuse vähendamise abinõu, mida Eestis rakendati. Riik aastail 1918-1924 tööpuuduse probleemi lahendamisse aktiivselt ei sekkunud. Et töötuid oli vaid 2,7 protsenti töövõimelisest elanikkonnast, polnud selle järele tegelikult ka erilist vajadust.
Kriis tõi hädaabitööd
Abiandmise süsteemile pani valitsus aluse 1924. aastal, kui aasta varem lahvatanud majanduskriisi tagajärjel vähenes järsult nõudlus tööjõu järele. Töötute abistamiseks eraldati 1924. aasta riigieelarvest töö- ja hoolekandeministeeriumile 25 miljonit marka. Raha kasutati peamiselt tasuta lõunate ning toiduainete, riiete ja jalanõude jagamiseks abivajajatele, ent järgiti ka Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 1919. aasta soovitust organiseerida tööpuuduse perioodil avalikke töid. Petseri maavalitsus ja Valga linnavalitsus korraldasid hädaabitöid juba 1924. aasta kevadel, Tallinnas alustati hädaabitöödega 16. juulil 1924. Nende organiseerija oli raudteevalitsus, mis rakendas töötuid Järve jaama ehitusel. Aasta lõpul korraldasid esmakordselt hädaabitöid ka Tartu, Narva ja Pärnu linnavalitsus.
Tööpuudus leevendus ajutiselt kevadel, kui algasid hooajatööd, ent sügisel oli taas oodata tööotsijate arvu suurenemist. Seetõttu moodustas valitsus 26. novembril 1924 tööpuuduse vastu võitlemise komisjoni, kuhu kuulusid töö-hoolekande-, raha-, teede- ja põllutööminister. Esimesel koosolekul 9. detsembril 1924 asus see komisjon seisukohale, et tööpuudusega ei ole võimalik võidelda, toetades töötuid materiaalselt - toiduainete, riiete ja jalanõudega. Ainukeseks tõhusaks abinõuks peeti hädaabitöid, mis annavad töötuile võimaluse elatist teenida.
Komisjon koordineeris hädaabitööde korraldamist kaks aastat, 1926. aasta oktoobrist hakkas sellega tegelema teedeministeerium. Hädaabitöid organiseerisid kohalikud omavalitsused, riigiasutused ja ka mõned erafirmad põhiliselt novembrist aprillini, st perioodil, mil tööpuudus oli kõige suurem, sest põllumajanduses, ehituses ja teatud tootmisharudes, nagu telliskivi-, lubja-, tsemendi- ja saetööstus, oli hooajatööde vaheaeg.
Hädaabi küll, aga mitte kõigile
Riigil puudusid siiski vahendid hädaabitööde organiseerimiseks ulatuses, mis oleks taganud töö kõigile, kes end tööbörsil registreerinud. Seetõttu liigitati töötud kolme kategooriasse. Esimesse kuulusid mees- ja naistöötud, kel tuli ülal pidada peret. Teise kategooriasse liigitati üksikud nais- ja meestöötud, kelle ülalpidamisel oli abikaasa. Kolmanda kategooria moodustasid üksikud meestöötud ja abielunaised, kelle abikaasa oli töövõimeline. Esmajärjekorras võimaldati tööd esimesse kategooriasse kuuluvatele töötutele ja üksnes juhul, kui töömaht lubas, pakuti tööd ka teise ja kolmanda kategooria töötutele - praktikas ligines hädaabitöö saamise tõenäosus nende jaoks nullile.
1925. aasta detsembrist kehtestati hädaabitöödele pääsemiseks paiksustsensus: „kvalifitseerusid" vaid töötud, kes olid „vähemalt üks aasta linnas korterit pidanud". Üksikuid ja neid, kes kedagi ülal ei pidanud, soovitas tööpuuduse vastu võitlemise komisjon üldse mitte tööle võtta.
Uued ettekirjutused ahendasid niigi ahtaid töö saamise võimalusi läbi tööbörside. 1925. aasta jaanuarist maini sai hädaabitööle keskmiselt 51,7 protsenti, 1926. aastal 37,9 ja 1927. aastal 34,2 protsenti tööotsijaist. Kuna hädaabitöödena tehti peamiselt mullatöid, leidsid rakendust põhiliselt mehed.
1927. aasta detsembris ametisse astunud riigivanem Jaan Tõnissoni valitsus pidas üheks prioriteediks tööhõive tõstmist majanduse arendamise kaudu. Et välja selgitada majanduse arendamise ja uute töökohtade loomise võimalused, kutsus riigivanem 12. jaanuaril 1928 kokku laiapõhjalise nõupidamise, kus osalesid valitsuse ning Riigikogu liikmed, Kaubandus-Tööstuskoja, põllumeeste ning linnade esindajad jmt. Nõupidamisel jäid kõlama mõtted, et töövõimaluste laiendamiseks ja tööjõu paremaks rakendamiseks tuleb piirata importi ja toota vastavaid kaupu võimaluse korral Eestis, suurendada eksporti, anda riiklike tellimuste täitmine Eesti ettevõtetele, korraldada ümber tööbörside tegevus, panna suuremat rõhku kutseharidusele jms. Konkreetsete abinõude väljatöötamiseni siiski ei jõutud. Tutvumaks teiste riikide tööbörside tegevusega ja tööpuuduse vähendamiseks rakendatud meetmetega, külastasid töö- ja hoolekandeministeeriumi ametnikud 1929. aasta suvel Lätit, Poolat, Austriat, Taanit ja Saksamaad.
1920. aastate teisel poolel maailmaturul valitsenud kõrgkonjunktuur võimaldas Eesti eksporti niigi tunduvalt suurendada ja uusi töökohti luua, mistõttu polnud vajadust ka erilisteks abinõudeks peale traditsiooniliste kevad-talviste hädaabitööde.
Suur kriis ja drastilised abinõud
1929. aastal lahvatanud ülemaailmne finants- ja majanduskriis hakkas Eesti majandust mõjutama 1930. aastal: tootmine tõmbus kokku ning tööbörsil registreerus üha rohkem töötuid. Riik andis hädaabitööde korraldamiseks üha enam raha, ent samas karmistati hädaabitööle pääsemise tingimusi. Haridus- ja sotsiaalministeeriumi 1930. aasta 26. novembri ringkiri lubas tööbörsil hädaabitööle saata vaid töötu, kes oli Eesti Vabariigi kodanik, elanud tööbörsi piirkonnas vähemalt aasta, teinud viimase aasta jooksul vähemalt 12 nädalat palgatööd (välja arvatud hädaabitööd) ning olnud tööta vähemalt ühe kuu. Abielus töötu „kvalifitseerus" juhul, kui abikaasa sissetulek kuus ei ületanud 25 krooni. Hädaabitööde piiratud mahu tõttu eelistati töötuid, kel oli alaealisi või töövõimetuid pereliikmeid.
Kehtestatud sätted mõjutasid tööjõuturgu tervikuna, eriti aga Narva piirkonda, kus üle 15 protsendi registreeritud tööotsijaist olid kodakondsuseta. Et ringkirja vastu saabus hulgaliselt proteste, pehmendas ministeerium ettekirjutust, tehes erandi vähemalt kümme aastat Eestis elanud kodakondsuseta isikutele.
Üheks tööpuuduse leevendamise abinõuks kujunes tööaja lühendamine tööstusettevõtteis kaheksa tunnini päevas alates 1. septembrist 1931. Sellega loodeti tõsta tööhõivet ja sundida tööstureid lisajõudu palkama.
Drastiliseks kujunes 1932. aasta 1. aprillil jõustunud „Tööpuuduse vastu võitlemise otstarbel teenistusvahekordade korraldamise seadus", mis nägi ette, et kui riigi- või omavalitsusasutuses, kaasa arvatud õppeasutuses, töötavad mõlemad abikaasad, tuleb vallandada naine juhul, kui tema abikaasa teenib töötades linnas vähemalt 140 krooni või maal vähemalt 80 krooni kuus. Keelati ühe isiku töötamine riigi- või omavalitsusasutuses või riigiettevõttes kahel kindlapalgalisel ametikohal. Samuti andis seadus õiguse vallandada riigi- ja omavalitsuse teenistusest isikuid, kes on välja teeninud vanaduspensioni.
Väljapääsu otsingud
1932. aasta alguseks kujunenud olukord sundis hetkeseisu kaaluma ja väljapääsuteid otsima. Mitme analüüsi põhjal jõuti järeldusele, et tööpuudus on muutunud alatise iseloomuga nähtuseks ja selle peamine allikas ei ole tööstus, nagu tavaline tööstusriikides, vaid põllumajandus. Maareformi põhjustatud struktuurse muutuse tagajärjel oli maalt välja tõrjutud ligi 46 000 inimest, kes suundusid linnadesse. Linnamajandus polnud aga sel määral kasvanud, et sellele rahvahulgale tööd pakkuda. 1932. aastal linnatöötute hulgas läbi viidud uurimus näitas, et ligi kolmandik neist oli hiljuti maalt tulnud. Majanduskriis suurendas töötaolu veelgi ja mitte ainult linnades, vaid ka maal.
Teine oluline järeldus, milleni jõuti, oli see, et Eestis puuduvad eeldused tööturu küsimuse positiivseks lahendamiseks eramajanduse vaba arengu teel - põllumajandus pole suuteline tootmist laiendama ja töömahtu suurendama ei kriisi ajal ega ka pärast seda. Tööstuses nähti küll potentsiaali, kuid mitte lisatööjõu palkamise, vaid tootmise ratsionaliseerimise ja olemasoleva tööjõu parema kasutamise läbi. Kaubandus oli üleküllastatud nii inimtööjõu kui ka sisseseadete ja kaupade alla investeeritud kapitali poolest. Sama kehtis transpordi kohta. Selline arutluskäik viiski järeldusele, et Eestis puuduvad vabaturumajanduse tingimustes eeldused tööjõumahu suurendamiseks tööstuses või teistes rahvamajanduse sfäärides.
Tööjõuturu normaliseerimiseks oli siiski vaja välja töötada konkreetsed abinõud. Selleks moodustas valitsus oma otsusega 1. septembrist 1932 erikomitee, mis pärast pikki arutelusid jõudis üksmeelele, et rõhk tuleb asetada elamis- ja töövõimaluste laiendamisele maal. Komitee soovitas muu hulgas korraldada ümber tööbörside tegevuse, sest neil polnud autoriteeti ei tööotsijate ega ka tööpakkujate hulgas. Seda eelkõige seetõttu, et lootus tööbörsi kaudu alatist tööd saada oli imeväike. Tööbörside tegevus piirdus peamiselt töötute registreerimise ja nende saatmisega hädaabitöödele, tööpakkumiste registreerimine ja tööotsijate teavitamine vabadest töökohtadest oli jäänud tagaplaanile. Tööpakkujate silmis oli tööbörs aga koht, kus registreeriti ühiskonnaheidikuid ja seetõttu ei rutanud nad tööpakkumisi börsil registreerima, ka kvalifitseeritud tööstustöölised enamasti tööbörsilt tööd ei otsinud. Nemad lootsid töökuulutuste peale.
Soovitusi tööpuuduse vastu võitlemiseks aastast 1932
1. septembril 1932 moodustatud erikomitee koosseisu kuulusid teede-, haridus- ja sotsiaal-, majandus- ning põllutööministeeriumi, Kaubandus-Tööstuskoja, Põllutöökoja, Eestimaa Töölisühingute Keskliidu, Linnade Liidu ja Maakondade Liidu esindajad. Komitee jõudis järeldusele, et tööpuuduse leevendamiseks tuleks:
- riigi- ja omavalitsusasutustel korraldada avalikke töid hooajatööde vaheajal - kevad-talve- ja sügis-talvekuudel, mil töötus on kõige suurem, pidades seejuures silmas majanduslikku kasu;
- korraldada hädaabitöid kavakindlalt;
- palgata avalikele ja hädaabitöödele töölisi tööbörsidel;
- korraldada ümber tööbörsid, et saada ülevaade tööpuuduse ulatusest ja tööturgu paremini organiseerida, luua selleks üleriigiline tööbörside võrk koos kutsenõustamisega;
- muuta tööbörsid aktiivseteks töövahetalitajateks ja töövõimaluste otsijateks;
- korraldada tööpuuduse ulatuse selgitamiseks rahvaloendus töötute haritlaste tööjõuga;
- keelata pärast 1. jaanuari 1932 linnadesse elama asunud töötute paigutamine hädaabitöödele, et takistada tööjõu voolamist maalt linna;
- anda kõikidele töölistele tööraamat, kuhu kantakse sisse nende ametikäik ja töötasu;
- luua erifond, mille ülesanne on avalike tööde korraldamine;
- selgitada tööstuse töömahu suurendamise võimalusi;
- arendada asundustegevust, mis annab elatist suurele hulgale inimestele;
- väljastada välismaalastele töölube vaid äärmisel vajadusel;
- lühendada tööpäeva pikkust hädaabitöödel, mis võimaldaks suurendada hädaabitööliste arvu.
Erimaks ja avalike tööde erifond
Jaanuaris 1933 viidi esimesena ellu komitee soovitus luua avalike tööde korraldamiseks erifond. Fondi summad olid ette nähtud uute töövõimaluste loomiseks ja puudust kannatajate abistamiseks. Erifondi summad saadi kaubandus- ning tööstusettevõtetele ja isikutele kehtestatud erimaksust, lõbustusmaksust, riigieelarvest määratud summadest ning annetustest ja kingitustest. Erifondi käsutamiseks moodustati teedeministeeriumi juurde komitee, kuhu kuulusid teede-, majandus-, haridus-, sotsiaal- ja kaitseministeeriumi ning riigikontrolli esindaja.
1. veebruarist 1933 korraldati avalikke töid erifondi summadest. Fondist raha saamiseks tuli avalike tööde korraldajal esitada tööde kava ja põhjendada nende vajalikkust, samuti ära näidata töö tarvis vajalik tööliste arv.
1932/33. aastal, kui tööpuudus oli saavutanud haripunkti, tehti hädaabitöid 2,4 miljoni krooni eest. Summa oli ligi viis korda suurem kui 1930/31. aastal hädaabitöödeks kulutatud 419 000 krooni. Sellele vaatamata suudeti hädaabitöödele paigutada maksimaalselt vaid 30,4 protsenti tööbörsidel registreeritud tööotsijatest.
Töötute abistamisega ei tegeldud mitte ainult riigi- ja omavalitsustasandil. Kodanikualgatuse korras 1931. aasta novembris moodustatud organisatsioon Ühisabi korraldas töötute abistamiseks mitu riide- ja rahakorjandust. Samuti saadi töötute abistamiseks vahendeid heategevuskontsertide ja pidude organiseerimisest ning annetustest.
Tagasi maale!
1933. aasta 18. mail ametisse astunud riigivanem Jaan Tõnissoni valitsuskabinet pidas peamiseks tööpuuduse vähendamise abinõuks tootmise elustamist ja arendamist, mitte aga sotsiaalhoolekandeliste hädaabitööde organiseerimist.
Eesti krooni devalveerimine 1933. aasta juunis avaski tee tööstuse ja põllumajanduse elavnemisele ning koos sellega tööhõive suurenemisele, mille tulemused olid näha juba 1933. aasta teisel poolel. Kui 1932. aasta 31. detsembril oli tööbörsidel registreeritud ligi 14 000 tööotsijat, siis aasta hiljem, 31. detsembril 1933 oli neid 9200 ehk 35 protsenti vähem. Need arvud ei kajasta siiski töötute tegelikku hulka, sest tööbörsidel registreeris end vaid väike osa, mitte rohkem kui 30 protsenti töötutest. Valitsus kärpis tunduvalt ka hädaabitöödeks ettenähtud summasid: 1933/34 eraldas töökorralduse fond selleks üksnes 948 000 krooni.
Järgmise, riigivanem Konstantin Pätsi valitsuse majandusminister Karl Selter jagas seisukohta, et valitsuse esmane mure peab olema tööpuuduse likvideerimine ja on ebaefektiivne kasutada riigi ressursse avalike tööde organiseerimiseks üksnes tööpuuduse likvideerimiseks, pidamata silmas majanduslikku kasu. 16. jaanuaril 1934 pidas minister Riigikogus kõne, milles seadis esiplaanile ulatusliku sisekolonisatsiooni ja uute maa-alade kasutuselevõtu, et avada uued võimalused elamiseks ja püsivaks tööks maal. Selter rõhutas, et majanduse seisukohalt on otstarbekas suunata tagasi maale viimastel aastatel linna valgunud tööjõud, kes pole suutnud tööd leida. Minister märkis ka, et valitsus plaanib luua aastas keskmiselt 800-1000 uut majapidamist, mis rahva juurdekasvu arvestades tagab normaalsed töö- ja äraelamisvõimalused.
Teisele kohale seadis valitsus tööstuse ratsionaliseerimisega seotud tellimuste ja tööde algatamise.
Murelapsed: tööpõlgurid ja haritlased
Oma kõnes peatus minister Selter ka tõsiasjal, et suur hulk töötuid saboteeris tööd: nad kas keeldusid pakutavat tööd vastu võtmast, lahkusid omavoliliselt hädaabitöölt või rikkusid töödistsipliini. Lahendustena pakkus ta välja tööraamatu sisseseadmist ja radikaalse abinõuna töösundust. Ta märkis, et kui riik peab toitma isikuid, kes ei taha tööst kinni haarata, peab riigil olema õigus neid tööle sundida.
Kiiret lahendamist vajavaks probleemiks pidas Selter haritlaste ületootmisest põhjustatud tööpuudust. Riigi ja majanduse huvidest ning puht inimlikust seisukohast lähtudes kavatses valitsus panna haritlaste ületootmisele kindla piiri. Selleks kavatseti vähendada riigi toetust keskkoolidele ning tõsta õppemaksu, et kiirendada keskkoolivõrgu koondamist, samuti kohustada ülikoole kulutusi kärpima. Erilise tähelepanu alla kavatseti võtta aga kutsehariduse võrgu väljaarendamine. Neid kavasid hakati realiseerima juba 1934. aastal.
Tööbörside uuendamine
Tööbörside tegevuse uued põhimõtted, mis pidid tagama nende prestiiži tõusu ja riikliku järelevalve tugevnemise, sätestas 1934. aasta 20. juuli „Tööbörside ja riiklikkude, kogukondlikkude ning ühiskondlikkude tööde korraldamise seadus", mis asendas seniajani kehtinud Vene Ajutise Valitsuse määruse. Omavalitsuste tööbörside tegevus allutati teedeministeeriumile, 1. maist 1934 tegeles sellega teedeministeeriumi uus, avalike tööde osakond. Tööbörsi tegevuses eraldati selgelt kaks suunda: töötute registreerimine ja suunamine hädaabitöödele ning töökohta vahetada või alatist tööd leida soovijate registreerimine ning nendele töö vahendamine avalikus või erasektoris. Töövõtjalt, kes soovis registreerida end kutsetöölisena, nõuti kutsetunnistust või viimase töökoha tõendit kutseoskuse kohta. Nii loodeti tagada, et tööandja saab vajalike oskustega spetsialisti. See omakorda tõstis tööandjate usaldust tööbörsi vastu ning suurendas tööandjate huvi tööpakkumiste registreerimise vastu tööbörsil. Oluline uuendus oli kutsenõustamine tööbörside juures.
Seadus eristas avalikke ja ainult talvel organiseeritavaid hädaabitöid. Avalikke töid tehti riigihangetena riigiasutustes ja -ettevõtetes ning riigi toetusega omavalitsusasutustes, aga ka eraettevõtetes. Tööd tasustati teedeministri kehtestatud määrade alusel.
Tööbörsil registreeritu oli kohustatud pakutud töö vastu võtma, keelduda võis ainult mõjuvatel põhjustel. Kui töötu keeldus mõjuva põhjuseta tööd vastu võtmast, ei ilmunud hädaabitööle või rikkus töödistsipliini, kustutati ta töötute nimekirjast kuni kaheks aastaks. Avalikelt töödelt lahkumine ette teatamata, töödistsipliini rikkumine või tööandja vara rikkumine tõi kaasa töölt kõrvaldamise ja keelu registreerida end kahe aasta jooksul tööbörsil tööotsijana. Isik, kes oli aastas töötanud avalikel töödel vähemalt 8 kuud, võis tööbörsil uuesti töötuks registreeruda 12 kuu möödudes.
Seaduse sunduslikke töid käsitlev V peatükk sätestas, et tööbörsi pakutud tööd mõjuva põhjuseta mitte vastu võtnud ning avalikelt või hädaabitöödelt kõrvaldatud isikud mõistetakse rahukohtuniku otsusega sundkorras tööle 1-6 aastani. Sundtööde teostamiseks nähti ette töölaagrite asutamine hädaabitööde krediitide arvel. Kuna aga Eestis töölaagrid puudusid, ei olnud võimalik vastavaid seadusesätteid täita ja neil oli üksnes hirmutamise funktsioon. V peatükk tunnistati kehtetuks 1938. aastal, kui jõustus tööpõlgurite laagri seadus. Viimane ei puudutanud tööbörsidel registreeritud tööotsijaid, vaid hulkureid, kerjuseid, alkohoolikuid ja isikuid, kes hoidusid kõrvale perekonnaliikmete ülalpidamiskohustustest.
Registreeritud töötud jaotati kahte liiki. Esimesse kuulusid Vabadussõjast osavõtnud, kelle ülalpidamisel oli kolm ja rohkem alaealist või töövõimetut pereliiget. Teise kuulusid kõik ülejäänud. Töölepaigutamisel oli tööbörs kohustatud andma eesõiguse esimesse liiki kuuluvaile töötuile.
Loomulikult ei toonud see üleöö kaasa tööbörside prestiiži kasvu, kuid Eesti tööbörside tegevus ühtlustati teiste Euroopa riikide tööbörside tegevusega. Aasta-aastalt tööbörside maine siiski paranes ning suurenes nende isikute arv, kes soovisid töökohta vahetada või leida alatise töö just tööbörsi vahendusel. Suurenes ka tööbörsil registreeritud vabade töökohtade ja rahuldatud töösoovide arv.
Töötuskindlustusest
Töötuskindlustus kahe maailmasõja vahelisel perioodil Eestis puudus, aga ei saa väita, et see küsimus poleks üldse päevakorras olnud. Soovides järgida Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni soovitust rajada efektiivselt toimiv töötuskindlustuse süsteem, lubas Otto Strandmani valitsus 1919. aasta mais välja töötada seaduse kõigi palgatööliste riiklikust kindlustamisest tööpuuduse vastu ja korraldada avalikke töid tööpuuduse leevendamiseks. 1922. aasta novembris Riigikogu Sotsialistliku Tööpartei rühma esitatud „Vanaduse, töövõimetuse ja töötaoleku vastu kinnitusseaduse" eelnõu takerdus siiski Riigikogu töökaitsekomisjonis, mis pidas seaduse kehtestamist enneaegseks ja rahanappuse tõttu Eestile ka üle jõu käivaks.
Töötuskindlustuse sisseviimine tõstatus uuesti ülemaailmse majanduskriisi aastail, kui selle sisseseadmist nõudsid valjuhäälselt nii töötud, kohalikud ametiühingud kui Eestimaa Töölisühingute Keskliit. Järjekordne töötuskindlustuse seaduse eelnõu töötati välja haridus- ja sotsiaalministeeriumis. Tööpuuduse vastu võitlemise komitee arutas eenõud 27. veebruaril 1933 ja otsustas selle tagasi lükata kaalutlusel, et Eestil pole kriisiajal seaduse rakendamiseks ressursse ja pole ette näha, et neid oleks ka tulevikus.
Töötuskindlustuse kehtestamist ei toetanud samuti majandusministeerium. Valitsus lähtus ideoloogiast, et mõjuvaim töötuskindlustuse liik on majanduse arendamine ning seeläbi võimalikult kõrge tööhõive tagamine. 1930. aastail tegeleski valitsus aktiivselt mitte üksnes majanduse arenguks soodsa keskkonna loomisega, vaid ka ettevõtjana ja uute töökohtade loojana. Selle tulemusena kujunes Eestis 1930. aastate teisel poolel koguni tööjõupuudus, eriti hooajatöödel. Seda leevendati põllutööliste sissetoomisega Poolast ja Leedust.
Sõja mõju
Teise maailmasõja puhkemine 1939. aastal hakkas peagi mõjutama ka Eesti tööturgu, sest sõda Euroopas ei ahendanud üksnes tööstusliku tooraine importturgu, vaid ka Eesti toodangu müügiturgu, ja tõi kaasa tootmise kokkutõmbamise ning tööliste vallandamise. See tõi tööturule taas hulga tööotsijaid.
Valitsus püüdis tootmistaset säilitada ja vältida töötuse hüppelist kasvu. Majandusministri määrusega 4. detsembrist 1939 moodustati majandusministeeriumi juurde komisjon, mille ülesanne oli reguleerida tööturgu. Komisjoni loata keelati tootmisega tegelevail riigi- ja eraettevõtteil lühendada tööpäeva ning -nädalat ja vallandada töölisi. 8. detsembrist 1939 kuni 30. märtsini 1940 andis komisjon loa 1900 töölise vallandamiseks kokku 87 ettevõttest ja töönädala lühendamiseks 1,3 päeva 40 ettevõttes, kus oli hõivatud kokku 4650 töölist. Aprillis-mais algas töö hooajalistes tootmisharudes - tellise-, turba-, lubja- ja ehitustööstuses, mis suurendas töövõimalusi.
Kolm etappi Eesti tööturupoliitikas
Eesti tööturupoliitika kahe maailmasõja vahel võib niisiis jagada kolme perioodi. Noor Eesti riik aastail 1918-1923 tööpuuduse probleemiga aktiivselt ei tegelenud, sest valitsus uskus, et tööjõuturg suudab end ise reguleerida. 1923. aastal rahandussfäärist alguse saanud kriis kasvatas aga tööpuudust ning valitsus, tunnetades probleemi tõsidust, käivitas riikliku abiandmissüsteemi. Kolmanda etapi alguseks võib lugeda 1934. aastat, kui korraldati ümber tööbörside tegevus ja pandi alus kutsenõustamisele ning valitsuse seni suhteliselt passiivne tööhõivepoliitika muutus aktiivseks.
LISA
Suurbritannia oli esimene,Tsaari-Venemaa hiline
Tööpuuduse vastu alustasid esmalt võitlust ametiühingud ja kõigepealt Suurbritannias. Briti saartel asutasid ametiühingud juba 19. sajandi keskel tööbörse, et vahendada tööd oma tööta liikmeile, keda toetati ka väikese abirahaga.
Esimene valitsus, mis asus tööpuudusega võitlema, oli samuti Suurbritannia oma. Britid võtsid 1909. aastal vastu tööbörside seaduse, mis jõustus 1. jaanuaril 1910 ja mille alusel loodi 61 tööbürood. Suurbritannia oli samuti esimene riik, kus 1911. aastal võeti vastu osaline kohustuslik töötuskindlustusseadus, mis hõlmas küll vaid kahe kõige enam kriiside käes vaevleva tööstusharu - metalli- ja ehitustöölisi. Paralleelselt toimis ka vabatahtlik töötuskindlustussüsteem.
Briti valitsuse tegevus oli siiski erandlik, lisaks inglastele tegelesid tööpuuduse probleemidega mõne üksiku riigi, nagu näiteks Austria, Hollandi ja Saksamaa suuremad kohalikud omavalitsused.
Tsaari-Venemaal, kus Euroopa riikidega võrreldes algas industrialiseerimine suhteliselt hilja, ei pööranud keskvalitsus samuti tööpuudusele tähelepanu. Mõni üksik linnaomavalitsus, mille territooriumil asusid suured tööstus- ja kaubandusettevõtted ning ametiasutused, selle probleemiga siiski tegeles. Riia ja Helsingi linnavalitsus avasid tööbörsid tööotsijate ja vabade töökohtade registreerimiseks 1903. aastal. Tallinna linnavalitsus avas tööliste 1905. aasta streigivõitluse survel 1907. aastal tööbüroo ehk tollase nimetusega Töö Kättejuhatamise Kontori. 1911. aasta algul võeti tööbüroos kasutusele Helsingi linna töökontori süsteem, st registreeritud tööotsijad ja tööpakkumised süstematiseeriti kutsealade järgi ning kanti registreerimislehtedele, mis võeti kasutusele raamatute asemel. Tööotsijatelt nõuti passi ja tunnistust viimasest töökohast. Büroo nõudis, et tööotsija teatab talle ka büroo vahenduseta leitud töökohast.
Paralleelselt tegelesid töötuse probleemiga ka Eesti ametiühingud, mille asutamisele avas tee 1906. aasta seadus ühingute kohta. Kõigi ametiühingute juurde loodi oma tööbüroo, mis tegeles aktiivselt tööotsimisega töötuile ametiühinguliikmeile, samuti toetasid ametiühingud neid väikese abirahaga. Kuna ametiühinguliikumine oli suhteliselt tagasihoidlik, hõlmates maksimaalselt kuni 3000 inimest, ei suutnud ametiühingud töötust oluliselt vähendada. Enamasti tuli töötuil ise töö leidmiseks vaeva näha.
Alles Esimese maailmasõja ajal, kui ühelt poolt töö- ja teisalt töökäte puudus muutus teatud tööstusharudes ja piirkondades teravaks probleemiks, kehtestas Vene Ajutine Valitsus 1. augustil 1917 määruse tööbörside asutamise kohta.
MAIE PIHLAMÄGI (1950) on ajaloolane, Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi vanemteadur ja ühtlasi teadussekretär. 1986. aastal kaitstud doktoritöö käsitleb Eesti tööstustööliste sotsiaal-majanduslikku olukorda 20. sajandi algul, täpsemalt 1900 - veebruar 1917. Peamine uurimisvaldkond ongi olnud Eesti 19. ja 20. sajandi sotsiaal- ja majandusajalugu, praegu keskendub teemadele, mis seotud modernsuse ja sellega kohanemisega: Eesti ühiskonna vastus poliitilistele, sotsiaalsetele, majanduslikele ja kultuurilistele väljakutsetele transformatsiooni aegadel (16.-20. sajand). Tunnustatud 1996. aastal esimese Eesti ajalookirjanduse aastapreemiaga, kui aasta parimaks ajalooraamatuks tunnistati Ea Janseni ja Jaanus Arukaevu toimetatud artiklite kogumik „Seltsid ja ühiskonna muutumine. Talupojaühiskonnast rahvusriigini".
