Toimetaja igapäevane töö pole otseselt uute teadmiste loomine, küll on toimetaja, eriti teadust populariseeriva ajakirja toimetaja ülesanne teadmisi „välja" otsida ja jagada. Või kui täpne olla - aidata teadmiste jagamisele kaasa, sest jagada saavad neid ikka üksnes loojad, seega teaduse tegijad ehk teadlased ise. Nagu näiteks ajaloolane Maie Pihlamägi, kes aastaid uurinud Eesti sotsiaalajalugu. Või molekulaarbioloog Urmas Arumäe, kelle töörühma uuringud neuronite elu ja surma vallas kuuluvad maailma absoluutsesse tippu. Või muinsuskaitsja Ants Kraut, kelle ülevaated möödunud aastast Eesti arheoloogias on kujunenud Horisondi kaubamärgiks.
Traditsiooniliselt on toimetajal siiski olnud ka teatav järelevaataja või kontrollija funktsioon. Aga kuidas kontrollida ja missugust allikat usaldada? Veel mõni aeg tagasi peeti kahtluseta usaldusväärseks „Eesti entsüklopeediat". Mängureeglid olid lihtsamad, elutempo aeglasem ja üsna sageli sellest piisas. Tänaseks on raamatute üllitamise tempo kasvanud: kui nõukaajal alustatud entsüklopeedia koostamiseks kulus üle kahekümne aasta (1985-2007), siis Tea kirjastus on lubanud hakkama saada viie-kuuega (2008-2013). Ometigi pole seegi kiirus infootsijale sageli enam piisav. Näiteks peab molekulaarbioloog Urmas Arumäe oma lugemiselamuseks Sofi Oksaneni „Puhastust". Kontrollida, kas Sofi Oksanen ikka valiti 2009. aasta lõpus Postimehe aasta inimeseks, ei saa toimetaja 2010. aasta alguses siiski kummastki. Küll aga Vikipeediast. Toimetaja töö on muutunud selleski mõttes, et käsikiri saabub e-postkasti ja seda toimetatakse arvutis, millel reeglina ühendus üleilmse võrguga. Mõni ime siis, et enne raamaturiiuli juurde sammumist toksib näpp Google'i või Vikipeedia aadressi. Pole vist liialdus väita, et ma ei tea toimetajat, kes teaks toimetajat, kes ei guugeldaks ega kasutaks Vikipeediat. „... kultuur [pole] midagi konstantset. Kultuur muutub ajas ja mitte üksnes põlvkondade vaheldudes, vaid ka kultuur ise loob end pidevalt ümber," kirjutab Timo Treit, tutvustades Kurmo Konsa raamatut „Maailm 2.0".
Kas Vikipeedia kasutamine on õige ja hea? Sellega on vist nagu kliimasoojenemisega, st arvamused ulatuvad seinast seina. Ja kusagilt kulgeb mõistlikkuse piir. Vikipeedia administraator Ivo Kruusamägi kutsub Horisondi lugejaid veebientsüklopeedia kirjutamist ise järele proovima. Vikipeedia tegemise tagamaadesse süvenemine on tõepoolest omamoodi huvitav: millal enne on igaühe käeulatuses olnud lisaks märksõnale ja artiklile ka toimetajate ja autorite loomepiinad, vaidlused, arutelud ja artikli kujunemiskäik. Olgu siinkohal toodud huvi äratamiseks kild eestikeelse Vikipeedia algatajate mõttevahetusest, mis jäädvustatud hollandlase Fransvannese „kasutaja arutelu" leheküljel (vt http://et.wikipedia.org/wiki/Kasutaja_arutelu:Fransvannes). Kirjutab talle esimene eesti vikipedist, prantslane, kelle kasutajanimi oli tollal Kalev: „Päris naljakas: kaks välismaist keeleteadlast eestikeelset entsüklopeediat arendamas! Nagu tegemist oleks surnud keelega! Peaks siiski emakeelekõnelejaid juurde kutsuma."
Kui Vikipeedia kirjutamises saab kaasa lüüa igaüks, ja isegi Antarktika on eestlase jaoks suhteliselt käeulatuses, nagu näitavad Hendrik Relve rännu- ja Rein Vaikmäe uurijakogemus, siis Nobeli auhindade jagamise juurde pole enamikul meist asja. Küll on see eesõigus olnud eestlasel Indrek Martinsonil, kelle mõtteid ses vallas annab täna edasi üksnes lõpetamata jäänud käsikiri. Horisondi toimetus jääb Indrek Martinsoni meenutama suure tänutundega, sest tema toetusel oli oluline roll, et Horisont keerulistel 1990. aastatel edasi ilmus.
kliima
Kliima ehk ilmastu on teatud piirkonnale omane pikaajaline keskmistatud režiim. Kliima alla ei kuulu üksnes keskmised näitajad, vaid ka rekordid jt äärmused, mis on kliimat iseloomustavad näitajad. Teadus, mis tegeleb kliimaga, on klimatoloogia.
Maailma Meteoroloogia Organisatsiooni (World Meteorological Organization, WMO) järgi saab kliimast rääkida vaid siis, kui on olemas vähemalt 30 aasta ilmaandmed antud paiga kohta. Selline otsus tuleneb Gaussi normaaljaotusest.
