Nii Maa kui ka teised planeedid on pidevas tiirlemises ümber Päikese, mistõttu iga pilk taevasse on unikaalne ja kordumatu. Eelmises numbris olid luubi all suure neliku kaks liiget – Veenus ja Saturn, seekord lisandub Päikesesüsteemi suurim planeet Jupiter.
Veenuse ja Saturni kohta on vähe midagi uut lisada. Mõlemad planeedid on vaadeldavad pärast päikeseloojangut läänetaevas. Kui Saturn jääb oma orbiidil Maast üha maha ja seetõttu õhtune vaatlusaeg järjest lüheneb, siis Veenus valitseb jätkuvalt ehataevast ja saavutab suurima eemaldumuse Päikesest 8. juunil. Umbes juuni alguses läbib ta oma poolvalgustatud faasi ehk dihhotoomia. Teleskoobiomanikele on selle hetke määramine huvitav väljakutse. Veenuse põnevam vaatlusaeg algab aga alles siis, kui planeet läheneb Maale, tema näiv läbimõõt kasvab ja ta kuju läheneb üha enam sirbile. 30. juunil möödub Veenus Saturnist ja nad asuvad taevasfääril lähestikku.
Merkuur on oma selle aasta parimas asendis, mis sobib õhtuseks vaatluseks, mai lõpus ja juuni alguses, saavutades suurima eemaldumuse Päikesest 2. juunil. 28. mai paiku on Merkuuri näiv läbimõõt 8 kaaresekundit ja teleskoobis meenutab ta poolkuud. 10. juuniks on läbimõõt kasvanud 10 kaaresekundini ja planeet nähtav sirbikujulisena. Ehkki vastandina Veenusele näeme me teleskoobiga Merkuuri puhul planeedi pinda, ei tasu loota, et eraldaksime seal pinnadetaile. Merkuur näib nagu tibatilluke tuhm Kuu, olles värvuselt tinahall vastandina Veenuse hõbevalgele toonile. Merkuuri vaatlemiseks kehtivad samad soovitused mis Veenuse puhulgi, ainult et tingimused on veel halvemad – planeet asub veelgi madalamal horisondi kohal ning tema väikesem heledus ei luba teda vaadelda heledas päevavalguses.
Parimaks planeediks amatöörteleskoopidele on hiidplaneet Jupiter, millel on suurem valgustatud pind kui teistel planeetidel kokku. Samuti on ta vaadeldav enamiku aastast vähemalt osa öö jooksul.
Olles gaasplaneet, näitab Jupiter vaatlejale pidevalt muutuvat pilvkatet, mida ajavad edasi ida-lääne tuuled. Esimene pilk planeedile väikese teleskoobiga näitab pooluste suunas kergelt kokkusurutud ketast, mis servadest on tuhmim. Läbi ketta jooksevad vähemalt kaks ekvaatoriga paralleelset tumedat vööndit, mis on lahutatud heleda tsooniga. Põhjalikumal vaatlemisel ilmub rohkem vööndeid ning parematel vaatlusmomentidel hea teleskoobiga on näha üle kogu ketta turbulentseid keeriseid ja keerdsõlmi.
Jupiter pöörleb kiiresti – täispööre veidi vähem kui 10 tunniga. Juba 20-minutilise vaatlemisega on märgata, et planeedi keskel olevad detailid on nihkunud umbes 10 protsenti ketta läbimõõdu võrra, liikudes taevasest idast läände ehk planeedivaatlejate kõnepruugis järgnevast eelnevasse. Need terminid tähendavad läbi kellamehhanismita teleskoobi vaatevälja triiviva vaadeldava objekti vastavaid külgi ja võeti kasutusele, et mitte segi ajada neid planeedi enda ilmakaartega. Jupiteri atmosfääridetailide eluiga mõõdetakse nädalate, päevade või aastatega. Isegi kuulus Suur Punane Laik, mida on vaadeldud juba 340 aastat, on viimaste aastakümnetega kahanenud.
Põhilised pilvkattedetailid ongi ekvaatoriga paralleelsed pikad kitsad tumedad piirkonnad ehk vööndid ja nende vahel olevad heledad tsoonid. Kõige silmapaistvamad on Põhja- (NEB) ja Lõunaekvatoriaalvöönd (SEB) ning nendevaheline Ekvatoriaaltsoon (EZ), mis on vaadeldavad juba väikese kiikriga. Suur Punane Laik (GRS) on surutud SEB-i ja Lõunatroopikatsooni (STrZ) vahele, asudes lohus, mille nimeks on Punase Laigu Õõnsus. 2006. aastal muutus STrZ-is asuv valge ovaal punaseks ja sai nime Punane Laik Juunior. Jupiteri Ekvatoriaaltsoon, mis vöötab ekvaatorit, sisaldab tihti diagonaalseid “vanikuid” ja on pidevas heleduse muutumises.
Teaduslikum väärtus on püüdel määrata Jupiteri pinnadetaili pikkuskraadi. Selleks tuleb määrata ajahetk, mil ta näib pöörlemisel ületavat planeedi ketta keskjoont ehk keskmeridiaani. Need ajahetked saab siis ümber arvutada Jupiteri pikkuskraadideks, kasutades vastavat tarkvara või tabeleid käsiraamatutes. Visuaalne vaatlus on selleks hea vahend – igaüks võib saavutada 5-minutilise ning kogemuste kasvades kuni 2-minutilise täpsuse. Internetist võib leida andmeid, millal Suure Punase Laigu kese ületab Jupiteri keskmeridiaani.
Nagu ka Saturni puhul, võib Jupiteri pilvkattedetailide paremaks esiletoomiseks kasutada värvilisi okulaarifiltreid.
Unustada ei tasu ka Jupiteri kaaslasi, millest amatöörastronoomile pakuvad huvi neli suuremat, nn Galilei kaaslast, mida juba 1609/1610. aasta talvel vaatlesid Galileo Galilei ja Simon Marius. Io, Europa, Ganymedes ja Callisto on mõõtmetelt samas suurusjärgus mis Maa Kuugi ja tiirlevad ümber Jupiteri tema ekvatoriaaltasandil. Juba binoklis on nad märgata heledate täppidena kahel pool planeeti. Liiguvad nad iga tiiru ajal üle Jupiteri ketta, möödudes temast kord eest, kord tagant – iga tiiru ajal läheb kaaslane üle Jupiteri ketta ja Jupiter varjutab kaaslast. Ülemineku ajal on kaaslane Jupiteril näha heleda, tema vari aga tumeda laiguna. Mõnikord võib Jupiteri kettal vaadelda korraga mitme kaaslase üleminekut. Kaaslaste üleminekute aja leiab internetist ja huvitavamatest üleminekutest saab infot ka Ridamuse (www.ridamus.ee) e-postiloendi vahendusel. Suurema amatöörteleskoobiga (8-tolline objektiiv või suurem) on Galilei kaaslased vaadeldavad tibatillukeste ketastena, kuid pinna(albeedo)detailide nägemiseks on vaja juba suuri profiteleskoope.
Jupiter on 2007. aasta suvel vaadeldav madalal lõunataevas. Maikuu keskel tõuseb ta natuke enne südaööd ja on kõige heledam taevakeha kagutaevas (heledus -2 tähesuurust). Juunis kulmineerub planeet juba keskööl. Asub ta Maokandja tähtkujus ja on vastasseisus 7. juunil. Kahjuks asub ekliptika suveöödel madalal ja seetõttu ei ole tingimused Jupiteri vaatlemiseks soodsad. Vaatlusteks tuleks valida kõrgem koht, kus vaade kogu lõunataevale on vaba, ning üritada tabada stabiilsemaid atmosfääriolusid ajal, mil planeet on oma kõrgeimas asendis horisondi suhtes.
Ka selle numbri joonised on võetud multiplatvorm- ja vabavaraprogrammist Stellarium (www.stellarium.org). Tasub märkimist, et planeetide peamised parameetrid, nagu läbimõõt, faas, Saturni rõnga asend, Jupiteri Suur Punane Laik, kaaslaste asendid ja muu on kujutatud nii, nagu nad hetkel ka teleskoobist paistavad, illustratiivsed on värvus ja väikesemad detailid.
LOE VEEL
ALPO – Kuu- ja planeedivaatlejate assotsiatsioon: http://www.lpl.arizona.edu/alpo/
SkyWatch 2007: http://www.teleskoop.com/prod_show.php?id=139
Ülo-Ilmar Veltmann. Jupiter – hiiglane Päikesesüsteemis. Tallinn, Valgus, 1971.
Jupiteri Galilei kuude ja Suure Punase Laigu info: http://skyandtelescope.com/jupmoons)
Jupiteril kaks punast laiku. Horisont, 4/2006, lk 9.
AUTORIST
JÜRI IVASK (1961) on lõpetanud Tartu Ülikooli keemia erialal, praegu vanemteadur TTÜ Geoloogia Instituudis (www.gi.ee). Astronoomiast huvitunud juba koolipõlves, astronoomiahuviliste ühenduse Ridamus (www.ridamus.ee) üks asutajatest.
Veenuse ja Saturni kohta on vähe midagi uut lisada. Mõlemad planeedid on vaadeldavad pärast päikeseloojangut läänetaevas. Kui Saturn jääb oma orbiidil Maast üha maha ja seetõttu õhtune vaatlusaeg järjest lüheneb, siis Veenus valitseb jätkuvalt ehataevast ja saavutab suurima eemaldumuse Päikesest 8. juunil. Umbes juuni alguses läbib ta oma poolvalgustatud faasi ehk dihhotoomia. Teleskoobiomanikele on selle hetke määramine huvitav väljakutse. Veenuse põnevam vaatlusaeg algab aga alles siis, kui planeet läheneb Maale, tema näiv läbimõõt kasvab ja ta kuju läheneb üha enam sirbile. 30. juunil möödub Veenus Saturnist ja nad asuvad taevasfääril lähestikku.
Merkuur on oma selle aasta parimas asendis, mis sobib õhtuseks vaatluseks, mai lõpus ja juuni alguses, saavutades suurima eemaldumuse Päikesest 2. juunil. 28. mai paiku on Merkuuri näiv läbimõõt 8 kaaresekundit ja teleskoobis meenutab ta poolkuud. 10. juuniks on läbimõõt kasvanud 10 kaaresekundini ja planeet nähtav sirbikujulisena. Ehkki vastandina Veenusele näeme me teleskoobiga Merkuuri puhul planeedi pinda, ei tasu loota, et eraldaksime seal pinnadetaile. Merkuur näib nagu tibatilluke tuhm Kuu, olles värvuselt tinahall vastandina Veenuse hõbevalgele toonile. Merkuuri vaatlemiseks kehtivad samad soovitused mis Veenuse puhulgi, ainult et tingimused on veel halvemad – planeet asub veelgi madalamal horisondi kohal ning tema väikesem heledus ei luba teda vaadelda heledas päevavalguses.
Parimaks planeediks amatöörteleskoopidele on hiidplaneet Jupiter, millel on suurem valgustatud pind kui teistel planeetidel kokku. Samuti on ta vaadeldav enamiku aastast vähemalt osa öö jooksul.
Olles gaasplaneet, näitab Jupiter vaatlejale pidevalt muutuvat pilvkatet, mida ajavad edasi ida-lääne tuuled. Esimene pilk planeedile väikese teleskoobiga näitab pooluste suunas kergelt kokkusurutud ketast, mis servadest on tuhmim. Läbi ketta jooksevad vähemalt kaks ekvaatoriga paralleelset tumedat vööndit, mis on lahutatud heleda tsooniga. Põhjalikumal vaatlemisel ilmub rohkem vööndeid ning parematel vaatlusmomentidel hea teleskoobiga on näha üle kogu ketta turbulentseid keeriseid ja keerdsõlmi.
Jupiter pöörleb kiiresti – täispööre veidi vähem kui 10 tunniga. Juba 20-minutilise vaatlemisega on märgata, et planeedi keskel olevad detailid on nihkunud umbes 10 protsenti ketta läbimõõdu võrra, liikudes taevasest idast läände ehk planeedivaatlejate kõnepruugis järgnevast eelnevasse. Need terminid tähendavad läbi kellamehhanismita teleskoobi vaatevälja triiviva vaadeldava objekti vastavaid külgi ja võeti kasutusele, et mitte segi ajada neid planeedi enda ilmakaartega. Jupiteri atmosfääridetailide eluiga mõõdetakse nädalate, päevade või aastatega. Isegi kuulus Suur Punane Laik, mida on vaadeldud juba 340 aastat, on viimaste aastakümnetega kahanenud.
Põhilised pilvkattedetailid ongi ekvaatoriga paralleelsed pikad kitsad tumedad piirkonnad ehk vööndid ja nende vahel olevad heledad tsoonid. Kõige silmapaistvamad on Põhja- (NEB) ja Lõunaekvatoriaalvöönd (SEB) ning nendevaheline Ekvatoriaaltsoon (EZ), mis on vaadeldavad juba väikese kiikriga. Suur Punane Laik (GRS) on surutud SEB-i ja Lõunatroopikatsooni (STrZ) vahele, asudes lohus, mille nimeks on Punase Laigu Õõnsus. 2006. aastal muutus STrZ-is asuv valge ovaal punaseks ja sai nime Punane Laik Juunior. Jupiteri Ekvatoriaaltsoon, mis vöötab ekvaatorit, sisaldab tihti diagonaalseid “vanikuid” ja on pidevas heleduse muutumises.
Teaduslikum väärtus on püüdel määrata Jupiteri pinnadetaili pikkuskraadi. Selleks tuleb määrata ajahetk, mil ta näib pöörlemisel ületavat planeedi ketta keskjoont ehk keskmeridiaani. Need ajahetked saab siis ümber arvutada Jupiteri pikkuskraadideks, kasutades vastavat tarkvara või tabeleid käsiraamatutes. Visuaalne vaatlus on selleks hea vahend – igaüks võib saavutada 5-minutilise ning kogemuste kasvades kuni 2-minutilise täpsuse. Internetist võib leida andmeid, millal Suure Punase Laigu kese ületab Jupiteri keskmeridiaani.
Nagu ka Saturni puhul, võib Jupiteri pilvkattedetailide paremaks esiletoomiseks kasutada värvilisi okulaarifiltreid.
Unustada ei tasu ka Jupiteri kaaslasi, millest amatöörastronoomile pakuvad huvi neli suuremat, nn Galilei kaaslast, mida juba 1609/1610. aasta talvel vaatlesid Galileo Galilei ja Simon Marius. Io, Europa, Ganymedes ja Callisto on mõõtmetelt samas suurusjärgus mis Maa Kuugi ja tiirlevad ümber Jupiteri tema ekvatoriaaltasandil. Juba binoklis on nad märgata heledate täppidena kahel pool planeeti. Liiguvad nad iga tiiru ajal üle Jupiteri ketta, möödudes temast kord eest, kord tagant – iga tiiru ajal läheb kaaslane üle Jupiteri ketta ja Jupiter varjutab kaaslast. Ülemineku ajal on kaaslane Jupiteril näha heleda, tema vari aga tumeda laiguna. Mõnikord võib Jupiteri kettal vaadelda korraga mitme kaaslase üleminekut. Kaaslaste üleminekute aja leiab internetist ja huvitavamatest üleminekutest saab infot ka Ridamuse (www.ridamus.ee) e-postiloendi vahendusel. Suurema amatöörteleskoobiga (8-tolline objektiiv või suurem) on Galilei kaaslased vaadeldavad tibatillukeste ketastena, kuid pinna(albeedo)detailide nägemiseks on vaja juba suuri profiteleskoope.
Jupiter on 2007. aasta suvel vaadeldav madalal lõunataevas. Maikuu keskel tõuseb ta natuke enne südaööd ja on kõige heledam taevakeha kagutaevas (heledus -2 tähesuurust). Juunis kulmineerub planeet juba keskööl. Asub ta Maokandja tähtkujus ja on vastasseisus 7. juunil. Kahjuks asub ekliptika suveöödel madalal ja seetõttu ei ole tingimused Jupiteri vaatlemiseks soodsad. Vaatlusteks tuleks valida kõrgem koht, kus vaade kogu lõunataevale on vaba, ning üritada tabada stabiilsemaid atmosfääriolusid ajal, mil planeet on oma kõrgeimas asendis horisondi suhtes.
Ka selle numbri joonised on võetud multiplatvorm- ja vabavaraprogrammist Stellarium (www.stellarium.org). Tasub märkimist, et planeetide peamised parameetrid, nagu läbimõõt, faas, Saturni rõnga asend, Jupiteri Suur Punane Laik, kaaslaste asendid ja muu on kujutatud nii, nagu nad hetkel ka teleskoobist paistavad, illustratiivsed on värvus ja väikesemad detailid.
LOE VEEL
ALPO – Kuu- ja planeedivaatlejate assotsiatsioon: http://www.lpl.arizona.edu/alpo/
SkyWatch 2007: http://www.teleskoop.com/prod_show.php?id=139
Ülo-Ilmar Veltmann. Jupiter – hiiglane Päikesesüsteemis. Tallinn, Valgus, 1971.
Jupiteri Galilei kuude ja Suure Punase Laigu info: http://skyandtelescope.com/jupmoons)
Jupiteril kaks punast laiku. Horisont, 4/2006, lk 9.
AUTORIST
JÜRI IVASK (1961) on lõpetanud Tartu Ülikooli keemia erialal, praegu vanemteadur TTÜ Geoloogia Instituudis (www.gi.ee). Astronoomiast huvitunud juba koolipõlves, astronoomiahuviliste ühenduse Ridamus (www.ridamus.ee) üks asutajatest.
