Arvatakse, et astronoomide uurimisobjektid asuvad kõrgel ja kaugel ning maistesse asjadesse otseselt ei puutu (teatava erandi moodustavad siin muidugi astroloogia-huvilised). See seisukoht on üldiselt õige, kuid ühe suure erandiga ja selleks erandlikuks taevakehaks on Päike. Päikese tähtsus pole muidugi mingi uudis, seda mõistsid juba muistsed rahvad, kuid tema mõju kogu ulatus sai selgeks alles pärast kosmoseajastu algust.
Nagu kõikide teiste taevakehade puhul, nii segab ka Päikese uurimist Maa atmosfäär, mis neelab olulise osa kosmosest lähtuvast elektromagnetkiirgusest (näiteks röntgeni- ja gammakiirguse) ning elementaarosakestest ja milles toimuvad pidevad liikumised segavad taevakehade pisemate detailide nägemist. Mõlema häda vastu aitab uurimisaparatuuri lennutamine kosmosesse.
Päikesetuul
Esimese kosmosest saadud tulemuse – ja seejuures olulise – andis Päikese kohta 2. jaanuaril 1959 startinud Nõukogude automaatjaam Luna 1, mille otseseks uurimisobjektiks polnudki Päike, vaid hoopis Kuu! Juba 20. sajandi alguses olid mitmed teadlased oletanud, et Päikesest lähtub laetud osakeste voog. Põhjuse selleks andis muu hulgas asjaolu, et komeetide gaasilised sabad on alati suunatud Päikesest eemale, justkui puhuks sealt tuul. Oma 1958. aastal avaldatud artiklis nimetaski tuntud USA päikeseuurija Eugene Parker seda tabavalt päikesetuuleks ning see nimetus on käibel praeguseni. Esimesena registreeriski päikesetuule 4. jaanuaril 1959 Kuust mööda lennanud Luna 1. Selle olemasolu kinnitas ka järgmine Luna-seeria automaatjaam Luna 2, mis sama aasta septembris Kuule suunati. Kuu on ka hiljem päikesetuule uuringutega seotud olnud, nimelt siis, kui Apollo astronaudid seal päikesetuulest proovide kogumiseks alumiiniumfooliumi üles riputasid. Nende Kuu pinnal tegutsemise ajal sinna kogunenud päikesetuule osakesi said niiviisi teadlased hiljem laboratooriumis uurida.
Esimeseks õnnestunud kosmiliseks päikeseuurijaks loetakse 11. märtsil 1960 startinud ning Veenuse ja Maa vahelisele orbiidile jõudnud USA automaatjaam Pioneer 5, mille pardal olnud aparatuur registreeris ligi kahe kuu jooksul päikesetuult.
See oli esimene täiesti edukas automaatjaam programmist Pioneer, millest varasematega püüti täiesti ebaõnnestunult uurida Kuud. Viimased neist, Pioneer 10 ja 11 lendasid esimesena mööda Jupiterist ja Saturnist. Nende vahele jäävad aga aastatel 1965–1968 startinud Pioneer 6 kuni 9, mis jätkasid Pioneer 5 alustatud päikeseuuringuid, seda muidugi palju täpsemalt, ruumiliselt ulatuslikumalt ja pikemalt kui varem. Nende hulka kuuluv Pioneer 6 on ju kõige kauem tegutsenud kosmoseaparaat üldse (vt Pikaajalised kosmoserännud, Horisont 1/2007). Koos moodustasid nad maailma esimese kosmilise võrgustiku Päikesel toimuvate protsesside jälgimiseks, mis võimaldas paremini ennustada viimaste mõju maistele asjadele, nagu näiteks side- ja elektriliinidele.
Kui Pioneerid panid aluse Päikeselt lähtuvate osakeste pikaajalisele uurimisele, siis sama tegid OSO-seeria (Orbital Solar Observatory) tehiskaaslased Päikese elektromagnetkiirguse osas. Aastatel 1962–1975 startis neid kaheksa ning nad vaatlesid Päikest gamma-, röntgeni- ja ultraviolettkiirguses. Kokku katsid nad oma tegutsemisajaga rohkem kui ühe Päikese aktiivsuse muutumise 11-aastase tsükli. Peale Päikese saadi häid tulemusi ka teiste taevakehade, nagu näiteks galaktikaparvede ja röntgen-kaksikute uurimisel.
Kosmiline tuuleveski
Päikese uurimisega on tegeldud mehitatud lendudel rohkemgi kui ainult Apollo 11 ajal. Apollo-programmist üle jäänud komponente kasutanud ameeriklaste ainsal mehitatud orbitaaljaamal (praegu kosmoses tiirlev ISS on ju, nagu ka nimi International Space Station ütleb, rahvusvaheline projekt) oli pardal koguni suur Päikeseobservatoorium. See ATM-i (Apollo Telescope Mount) nime kandev moodul paiknes orbitaaljaama suhtes risti ja tema neli päikesepatareid andsid Skylabile tuuleveski-sarnase välimuse. Näib uskumatu, kuid on tõsi, et ATM-i konstruktsiooni aluseks oli Apollo Kuu-moodul! Kokku oli selles observatooriumis kaheksa teleskoopi, mis vaatlesid Päikest lisaks nähtavale valgusele ka röntgeni- ja ultraviolettkiirguses. Tulemused talletati filmile, mille kassette siis astronaudid oma väljumistel avakosmosesse vahetama pidid. Skylab viidi orbiidile 1973. aasta mais ja kuni järgmise aasta veebruarini viibis seal kokku kolm kolmeliikmelist meeskonda. Tehtud vaatluste tulemusena avastati Päikesel nn krooni augud, mis on arvatavasti päikesetuule allikateks. Need “augud” pole muidugi mitte mingid tühjad kohad, tegemist on vaid hõredamate, jahedamate ja seetõttu ka tumedamate aladega Päikese kroonis.
Pioneer 6 ei ole ainus rekordiomanik Päikest uurinud automaatjaamade seas. Sellesse auväärsesse seltskonda kuuluvad ka Helios 1 ja 2 (levinud on ka tähistused A ja B). Need Saksamaa ja USA koostöös valminud automaatjaamad startisid vastavalt 1974. aasta detsembris ning 1976. aasta jaanuaris eesmärgiga uurida nii Päikeselt lähtuvaid osakesi kui ka magnetvälja ja mikrometeoore ning seda Päikesele lähemal kui ükski teine automaatjaam enne või pärast neid. Eriti lähedale, vaid 43,4 miljoni kilomeetri kaugusele meie valguseandjast jõudis Helios 2, edestades ligi kolme miljoni kilomeetriga isegi planeet Merkuuri! Ühtlasi on see automaatjaam ka kõige väledam tehisobjekt, saavutades suurimaks kiiruseks umbes 70 km/s ehk 252 000 km/h. Võrdluseks võib tuua, et orbiidile ümber Maa jõudmiseks piisab vaid kiirusest 8 km/s.
Nagu nimigi Solar Maximum Mission (SMM) ütleb, oli selle 1980. aasta algul startinud Ameerika tehiskaaslase esmaseks ülesandeks uurida Päikest aktiivsuse maksimumi ümbruses, kuid kokku vaatles ta Päikesel toimuvaid mitmesuguseid purskeid ligi kümne aasta jooksul. Sellele aitas muidugi kaasa 1984. aastal kosmosesüstiku Challenger meeskonna poolt esmakordselt kosmonautika ajaloos tehtud SMM-i remont otse kosmoses. Lisaks juba tavapärastele aparaatidele gamma-, röntgeni- ja ultraviolettkiirguse registreerimiseks oli SMM-il pardal ka seade Päikese kogukiirguse mõõtmiseks. Selgus, et see on aktiivsuse maksimumi ajal suurem kui muidu.
Polaaruurija Odüsseus
Maa, nagu enamik teisigi planeete, tiirleb ümber Päikese enam-vähem selle ekvaatori tasandis, mida nimetatakse ekliptika tasandiks. Seetõttu pole siit võimalik täpsemalt uurida, mis toimub Päikese poolustel, selleks oleks vaja tõusta nende kohale. Praeguseks on seda teinud vaid üks automaatjaam, 1990. aastal startinud Euroopa Kosmoseagentuuri ja USA koostööprojekt Ulysses (Odüsseus). Maa orbiidi tasandist eemaldumine nõuab suurt kiirust, mille saavutamine ainult rakettmootoritega on õige kulukas. Seetõttu kasutati tavalist nippi – kiiruse kogumist möödalennul Jupiterist – ning selleks võttis Ulysses esialgu kursi hoopis vastassuunda. Pärast Jupiterist möödumist 1992. aastal eemaldus ta ekliptika tasandist 80-kraadise nurga all ja suundus Päikese lõunapooluse suunas, mille lähedusse jõudis 1994. aasta septembris. Aasta pärast uuris ta juba põhjapoolust. Pärast seda on Ulysses umbes kuueaastase perioodiga oma orbiidil tiireldes jõudnud aastatel 2000–2001 teist korda pooluste kohale, ning teeb seda kolmandat korda praegu. Lõunapoolusele lähimas punktis oli Ulysses selle aasta 7. veebruaril. Siis lahutas teda Päikesest 329 miljonit kilomeetrit ehk üle kahe korra rohkem kui meid. Aga muidugi pole seejuures oluline mitte kaugus, vaid pooluse nägemine. Põhjapooluse kohale jõuab ta järgmise aasta 11. jaanuaril. Paraku on Ulyssesele energiat andvate radioisotoopgeneraatorite võimsus juba nii palju langenud, et 2008. aasta aprillis on kavas tema tegevus lõpetada.
Ulyssese uurimistulemused näitavad muu hulgas, et päikesetuul puhub poolustel kiiremini (u 750 km/s) ja ühtlasemalt kui ekvaatoril (u 450 km/s).
Päikese ilmajaam
2. detsembril 1995 startinud SOHO (Solar and Heliospheric Observatory) on Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) ja NASA ühine ettevõtmine. Sellest, Maast umbes poolteise miljoni kilomeetri kaugusel nn Lagrange’i punktis paiknevast automaatjaamast on kujunenud omamoodi kosmiline ilmajaam, mis annab eelhoiatusi meid tabavatest Päikese päritoluga laetud osakeste pilvedest. Nende kahjulikust mõjust oli juba eespool juttu. 1998. aasta suvel kaotati SOHO-ga ühendus, kuid lennujuhtide visade pingutuste tulemusena õnnestus ta nelja kuuga siiski jälle töökorda saada. Päikese uurimiseks on SOHO pardal tosin aparaati, mille hulgas on nii nähtava valguse kui ultraviolettspektromeetrid, laetud osakeste analüsaatorid jms.
Päikesele proovide võtmiseks muidugi lennata ei saa, küll aga võib proove võtta päikesetuulest. Selleks saatsid ameeriklased 8. augustil 2001 välja automaatjaama Genesis, mis sama aasta septembrist kuni 2004. aasta aprillini kogus päikesetuulest proove Lagrange’i punkti ümbruses hõljudes. Seejärel võttis Genesis kursi tagasi Maale, kuhu jõudis 8. septembril 2004. Kahjuks lõppes maandumine Utah’ osariigis asuvasse õhujõudude baasi enam kui 200-kilomeetrise tunnikiirusega vastu maad prantsatamisega, kuna konstrueerimisvea tõttu pidurduslangevari ei avanenud. Õigupoolest peeti proovide kogumiseks mõeldud süsteemi nii õrnaks, et helikopter pidi ta juba enne maapinnale jõudmist õhust ära noppima. Vaatamata kõvale matsule ei purunenud kapsel proovidega siiski täielikult ja uurijatel õnnestus osa proove kätte saada.
Huvi kestab
Üsna mitu uut Päikese uurimiseks mõeldud tehiskaaslast-automaatjaama jõudis kosmosesse just eelmisel aastal. 22. septembril 2006 startis Hinode (algse nimega Solar-B), mis tähendab jaapani keeles Päikesetõusu. See on juba kolmas Jaapani tehiskaaslane Päikese uurimiseks, seekord oli kaasatud küll ka USA ja Inglismaa. Eelmine, 1991. aastal startinud Yohkoh (Solar-A) ehk Päikesekiir tegutses kümme aastat ja oli 1990. aastatel ainus Päikese röntgenikiirgusel silma peal hoidja. Päikese röntgenikiirgust mõõtis ka 1981. aastal orbiidile viidud Hinotari (Fööniks, algse nimega Astro-A).
Kuigi ka Hinode pardal on röntgenteleskoop, on tema kõige silmapaistvam vaatlusriist siiski poolemeetrise peegliga tavaline teleskoop, mis suudab Päikesel eristada 175-kilomeetrise mõõtmetega detaile, seega märgatavalt pisemaid kui SOHO.
Kuu aega hiljem, 26. oktoobril viisid ameeriklased orbiidile oma uusima Päikeseobservatooriumi nimega STEREO. Nimi ei peta, tegemist on tõesti stereosüsteemiga (samas on see ka lühend ingliskeelsest nimetusest Solar Terrestrial Relations Observatory). Ja nagu sellised asjad ikka, koosneb ta kahest osast ehk antud juhul automaatjaamast. Pärast starti ühise kanderaketiga liikusid need Kuu raskusjõudu kasutades teineteisest eemale nii, et üks jõudis Maa orbiidile meie koduplaneedist ettepoole, teine aga tahapoole. See võimaldab neil saada Päikesest ja sellest väljapaiskuva aine liikumistest ruumilisi kujutisi.
Ei maksa arvata, et selles lühikeses jutus on mainimist leidnud kõik aegade jooksul Päikest vaadelnud tehiskaaslased ja automaatjaamad. Neid on märksa rohkem ja kindlasti toob tulevik neid veelgi juurde.
TÕNU TUVIKENE (1952) on Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrgu EENet programmeerija. Lõpetanud Tartu ülikooli astrofüüsikuna 1975. Kuni aastani 1988 oli Tartu observatooriumi (tollase AAI) insener ja nooremteadur tähtede füüsika uurimisel. Seejärel töötanud arvutite alal, juhatanud Tartu tähetorni astronoomiaringi ning populariseerinud astronoomiat ja kosmonautikat. Üle viiekümne aimekirjutise autor, kogumiku “Universum” kaasautor.
Nagu kõikide teiste taevakehade puhul, nii segab ka Päikese uurimist Maa atmosfäär, mis neelab olulise osa kosmosest lähtuvast elektromagnetkiirgusest (näiteks röntgeni- ja gammakiirguse) ning elementaarosakestest ja milles toimuvad pidevad liikumised segavad taevakehade pisemate detailide nägemist. Mõlema häda vastu aitab uurimisaparatuuri lennutamine kosmosesse.
Päikesetuul
Esimese kosmosest saadud tulemuse – ja seejuures olulise – andis Päikese kohta 2. jaanuaril 1959 startinud Nõukogude automaatjaam Luna 1, mille otseseks uurimisobjektiks polnudki Päike, vaid hoopis Kuu! Juba 20. sajandi alguses olid mitmed teadlased oletanud, et Päikesest lähtub laetud osakeste voog. Põhjuse selleks andis muu hulgas asjaolu, et komeetide gaasilised sabad on alati suunatud Päikesest eemale, justkui puhuks sealt tuul. Oma 1958. aastal avaldatud artiklis nimetaski tuntud USA päikeseuurija Eugene Parker seda tabavalt päikesetuuleks ning see nimetus on käibel praeguseni. Esimesena registreeriski päikesetuule 4. jaanuaril 1959 Kuust mööda lennanud Luna 1. Selle olemasolu kinnitas ka järgmine Luna-seeria automaatjaam Luna 2, mis sama aasta septembris Kuule suunati. Kuu on ka hiljem päikesetuule uuringutega seotud olnud, nimelt siis, kui Apollo astronaudid seal päikesetuulest proovide kogumiseks alumiiniumfooliumi üles riputasid. Nende Kuu pinnal tegutsemise ajal sinna kogunenud päikesetuule osakesi said niiviisi teadlased hiljem laboratooriumis uurida.
Esimeseks õnnestunud kosmiliseks päikeseuurijaks loetakse 11. märtsil 1960 startinud ning Veenuse ja Maa vahelisele orbiidile jõudnud USA automaatjaam Pioneer 5, mille pardal olnud aparatuur registreeris ligi kahe kuu jooksul päikesetuult.
See oli esimene täiesti edukas automaatjaam programmist Pioneer, millest varasematega püüti täiesti ebaõnnestunult uurida Kuud. Viimased neist, Pioneer 10 ja 11 lendasid esimesena mööda Jupiterist ja Saturnist. Nende vahele jäävad aga aastatel 1965–1968 startinud Pioneer 6 kuni 9, mis jätkasid Pioneer 5 alustatud päikeseuuringuid, seda muidugi palju täpsemalt, ruumiliselt ulatuslikumalt ja pikemalt kui varem. Nende hulka kuuluv Pioneer 6 on ju kõige kauem tegutsenud kosmoseaparaat üldse (vt Pikaajalised kosmoserännud, Horisont 1/2007). Koos moodustasid nad maailma esimese kosmilise võrgustiku Päikesel toimuvate protsesside jälgimiseks, mis võimaldas paremini ennustada viimaste mõju maistele asjadele, nagu näiteks side- ja elektriliinidele.
Kui Pioneerid panid aluse Päikeselt lähtuvate osakeste pikaajalisele uurimisele, siis sama tegid OSO-seeria (Orbital Solar Observatory) tehiskaaslased Päikese elektromagnetkiirguse osas. Aastatel 1962–1975 startis neid kaheksa ning nad vaatlesid Päikest gamma-, röntgeni- ja ultraviolettkiirguses. Kokku katsid nad oma tegutsemisajaga rohkem kui ühe Päikese aktiivsuse muutumise 11-aastase tsükli. Peale Päikese saadi häid tulemusi ka teiste taevakehade, nagu näiteks galaktikaparvede ja röntgen-kaksikute uurimisel.
Kosmiline tuuleveski
Päikese uurimisega on tegeldud mehitatud lendudel rohkemgi kui ainult Apollo 11 ajal. Apollo-programmist üle jäänud komponente kasutanud ameeriklaste ainsal mehitatud orbitaaljaamal (praegu kosmoses tiirlev ISS on ju, nagu ka nimi International Space Station ütleb, rahvusvaheline projekt) oli pardal koguni suur Päikeseobservatoorium. See ATM-i (Apollo Telescope Mount) nime kandev moodul paiknes orbitaaljaama suhtes risti ja tema neli päikesepatareid andsid Skylabile tuuleveski-sarnase välimuse. Näib uskumatu, kuid on tõsi, et ATM-i konstruktsiooni aluseks oli Apollo Kuu-moodul! Kokku oli selles observatooriumis kaheksa teleskoopi, mis vaatlesid Päikest lisaks nähtavale valgusele ka röntgeni- ja ultraviolettkiirguses. Tulemused talletati filmile, mille kassette siis astronaudid oma väljumistel avakosmosesse vahetama pidid. Skylab viidi orbiidile 1973. aasta mais ja kuni järgmise aasta veebruarini viibis seal kokku kolm kolmeliikmelist meeskonda. Tehtud vaatluste tulemusena avastati Päikesel nn krooni augud, mis on arvatavasti päikesetuule allikateks. Need “augud” pole muidugi mitte mingid tühjad kohad, tegemist on vaid hõredamate, jahedamate ja seetõttu ka tumedamate aladega Päikese kroonis.
Pioneer 6 ei ole ainus rekordiomanik Päikest uurinud automaatjaamade seas. Sellesse auväärsesse seltskonda kuuluvad ka Helios 1 ja 2 (levinud on ka tähistused A ja B). Need Saksamaa ja USA koostöös valminud automaatjaamad startisid vastavalt 1974. aasta detsembris ning 1976. aasta jaanuaris eesmärgiga uurida nii Päikeselt lähtuvaid osakesi kui ka magnetvälja ja mikrometeoore ning seda Päikesele lähemal kui ükski teine automaatjaam enne või pärast neid. Eriti lähedale, vaid 43,4 miljoni kilomeetri kaugusele meie valguseandjast jõudis Helios 2, edestades ligi kolme miljoni kilomeetriga isegi planeet Merkuuri! Ühtlasi on see automaatjaam ka kõige väledam tehisobjekt, saavutades suurimaks kiiruseks umbes 70 km/s ehk 252 000 km/h. Võrdluseks võib tuua, et orbiidile ümber Maa jõudmiseks piisab vaid kiirusest 8 km/s.
Nagu nimigi Solar Maximum Mission (SMM) ütleb, oli selle 1980. aasta algul startinud Ameerika tehiskaaslase esmaseks ülesandeks uurida Päikest aktiivsuse maksimumi ümbruses, kuid kokku vaatles ta Päikesel toimuvaid mitmesuguseid purskeid ligi kümne aasta jooksul. Sellele aitas muidugi kaasa 1984. aastal kosmosesüstiku Challenger meeskonna poolt esmakordselt kosmonautika ajaloos tehtud SMM-i remont otse kosmoses. Lisaks juba tavapärastele aparaatidele gamma-, röntgeni- ja ultraviolettkiirguse registreerimiseks oli SMM-il pardal ka seade Päikese kogukiirguse mõõtmiseks. Selgus, et see on aktiivsuse maksimumi ajal suurem kui muidu.
Polaaruurija Odüsseus
Maa, nagu enamik teisigi planeete, tiirleb ümber Päikese enam-vähem selle ekvaatori tasandis, mida nimetatakse ekliptika tasandiks. Seetõttu pole siit võimalik täpsemalt uurida, mis toimub Päikese poolustel, selleks oleks vaja tõusta nende kohale. Praeguseks on seda teinud vaid üks automaatjaam, 1990. aastal startinud Euroopa Kosmoseagentuuri ja USA koostööprojekt Ulysses (Odüsseus). Maa orbiidi tasandist eemaldumine nõuab suurt kiirust, mille saavutamine ainult rakettmootoritega on õige kulukas. Seetõttu kasutati tavalist nippi – kiiruse kogumist möödalennul Jupiterist – ning selleks võttis Ulysses esialgu kursi hoopis vastassuunda. Pärast Jupiterist möödumist 1992. aastal eemaldus ta ekliptika tasandist 80-kraadise nurga all ja suundus Päikese lõunapooluse suunas, mille lähedusse jõudis 1994. aasta septembris. Aasta pärast uuris ta juba põhjapoolust. Pärast seda on Ulysses umbes kuueaastase perioodiga oma orbiidil tiireldes jõudnud aastatel 2000–2001 teist korda pooluste kohale, ning teeb seda kolmandat korda praegu. Lõunapoolusele lähimas punktis oli Ulysses selle aasta 7. veebruaril. Siis lahutas teda Päikesest 329 miljonit kilomeetrit ehk üle kahe korra rohkem kui meid. Aga muidugi pole seejuures oluline mitte kaugus, vaid pooluse nägemine. Põhjapooluse kohale jõuab ta järgmise aasta 11. jaanuaril. Paraku on Ulyssesele energiat andvate radioisotoopgeneraatorite võimsus juba nii palju langenud, et 2008. aasta aprillis on kavas tema tegevus lõpetada.
Ulyssese uurimistulemused näitavad muu hulgas, et päikesetuul puhub poolustel kiiremini (u 750 km/s) ja ühtlasemalt kui ekvaatoril (u 450 km/s).
Päikese ilmajaam
2. detsembril 1995 startinud SOHO (Solar and Heliospheric Observatory) on Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) ja NASA ühine ettevõtmine. Sellest, Maast umbes poolteise miljoni kilomeetri kaugusel nn Lagrange’i punktis paiknevast automaatjaamast on kujunenud omamoodi kosmiline ilmajaam, mis annab eelhoiatusi meid tabavatest Päikese päritoluga laetud osakeste pilvedest. Nende kahjulikust mõjust oli juba eespool juttu. 1998. aasta suvel kaotati SOHO-ga ühendus, kuid lennujuhtide visade pingutuste tulemusena õnnestus ta nelja kuuga siiski jälle töökorda saada. Päikese uurimiseks on SOHO pardal tosin aparaati, mille hulgas on nii nähtava valguse kui ultraviolettspektromeetrid, laetud osakeste analüsaatorid jms.
Päikesele proovide võtmiseks muidugi lennata ei saa, küll aga võib proove võtta päikesetuulest. Selleks saatsid ameeriklased 8. augustil 2001 välja automaatjaama Genesis, mis sama aasta septembrist kuni 2004. aasta aprillini kogus päikesetuulest proove Lagrange’i punkti ümbruses hõljudes. Seejärel võttis Genesis kursi tagasi Maale, kuhu jõudis 8. septembril 2004. Kahjuks lõppes maandumine Utah’ osariigis asuvasse õhujõudude baasi enam kui 200-kilomeetrise tunnikiirusega vastu maad prantsatamisega, kuna konstrueerimisvea tõttu pidurduslangevari ei avanenud. Õigupoolest peeti proovide kogumiseks mõeldud süsteemi nii õrnaks, et helikopter pidi ta juba enne maapinnale jõudmist õhust ära noppima. Vaatamata kõvale matsule ei purunenud kapsel proovidega siiski täielikult ja uurijatel õnnestus osa proove kätte saada.
Huvi kestab
Üsna mitu uut Päikese uurimiseks mõeldud tehiskaaslast-automaatjaama jõudis kosmosesse just eelmisel aastal. 22. septembril 2006 startis Hinode (algse nimega Solar-B), mis tähendab jaapani keeles Päikesetõusu. See on juba kolmas Jaapani tehiskaaslane Päikese uurimiseks, seekord oli kaasatud küll ka USA ja Inglismaa. Eelmine, 1991. aastal startinud Yohkoh (Solar-A) ehk Päikesekiir tegutses kümme aastat ja oli 1990. aastatel ainus Päikese röntgenikiirgusel silma peal hoidja. Päikese röntgenikiirgust mõõtis ka 1981. aastal orbiidile viidud Hinotari (Fööniks, algse nimega Astro-A).
Kuigi ka Hinode pardal on röntgenteleskoop, on tema kõige silmapaistvam vaatlusriist siiski poolemeetrise peegliga tavaline teleskoop, mis suudab Päikesel eristada 175-kilomeetrise mõõtmetega detaile, seega märgatavalt pisemaid kui SOHO.
Kuu aega hiljem, 26. oktoobril viisid ameeriklased orbiidile oma uusima Päikeseobservatooriumi nimega STEREO. Nimi ei peta, tegemist on tõesti stereosüsteemiga (samas on see ka lühend ingliskeelsest nimetusest Solar Terrestrial Relations Observatory). Ja nagu sellised asjad ikka, koosneb ta kahest osast ehk antud juhul automaatjaamast. Pärast starti ühise kanderaketiga liikusid need Kuu raskusjõudu kasutades teineteisest eemale nii, et üks jõudis Maa orbiidile meie koduplaneedist ettepoole, teine aga tahapoole. See võimaldab neil saada Päikesest ja sellest väljapaiskuva aine liikumistest ruumilisi kujutisi.
Ei maksa arvata, et selles lühikeses jutus on mainimist leidnud kõik aegade jooksul Päikest vaadelnud tehiskaaslased ja automaatjaamad. Neid on märksa rohkem ja kindlasti toob tulevik neid veelgi juurde.
TÕNU TUVIKENE (1952) on Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrgu EENet programmeerija. Lõpetanud Tartu ülikooli astrofüüsikuna 1975. Kuni aastani 1988 oli Tartu observatooriumi (tollase AAI) insener ja nooremteadur tähtede füüsika uurimisel. Seejärel töötanud arvutite alal, juhatanud Tartu tähetorni astronoomiaringi ning populariseerinud astronoomiat ja kosmonautikat. Üle viiekümne aimekirjutise autor, kogumiku “Universum” kaasautor.
