Poest toitu ostes on teadlikumal tarbijal võimalik pakendilt lugeda, mida üks või teine toode sisaldab või kui palju energiat annab. Viimasel ajal on Eestis palju räägitud transrasvadest, aga maailmas on tõstatatud teisigi küsimusi. Näiteks ei peegeldavat praegune pakendimärgistus 21. sajandi alguse teaduse seisukohti ega näitavat õigesti, kui palju energiat meie keha toidust tegelikult ammutab. Leiburi tootearendusjuht Tiina Rühka sõnul reguleerib toidu märgistamist Eestis valitsuse määrus ja Tervise Arengu Instituudi toitumiseksperdi TAGLI PITSI sõnul ei ole kõnealused kõrvalekalded siiski märkimisväärsed.
Maailmas täna käibiv toiduenergia arvestamise viis pärineb 19. sajandi lõpust. Selle töötas välja Ameerika keemik Wilbur Olin Atwater (1844-1907), kes arvutas mitmesuguste toitude energiasisalduse, põletades neid ja mõõtes, kui palju vabaneb soojusenergiat. Ta arvutas ka, kui suur osa sellest energiast kasutamata jääb, lähtudes seda tehes mehaaniliselt seedimata jäänud toidust väljaheites ning keemilistele protsessidele kulunud energiast, mille tuletas uriinis sisalduvatest ainevahetusjääkidest. Tulemusi üksteisest lahutades leidiski Atwater, kui suure osa toidus sisalduvast energiast organism ära kasutab: ühest grammist süsivesikuist ja valkudest ammutab organism keskmiselt 4 kilokalorit ja rasvadest 9 kilokalorit energiat. Umbes niisugusel viisil ongi toidu energiasisaldust tänase päevani arvutatud.
Mitmed viimase aja uurimused, millest suvel tegi kokkuvõtte ka New Scientist, on aga keskendunud asjaolule, et seedimine on keerukas ja mitmepalgeline protsess, mille eripära omalt poolt mõjutab märgatavalt, kui suure hulga energiat organism toidust tegelikult omastab. On väga oluline, kui palju sisaldab toit näiteks kiudaineid või valke või kuidas see on valmistatud.
Näiteks kiudained on nii mehaaniliselt kui keemiliselt raskemini lagundatavad kui ülejäänud süsivesikud. Lisaks on kiudainete seedimisse kaasatud teatud mikroobid, kes ise tarbivad osa toidus sisalduvast energiast. Inimesele jääb üksnes ülejääk. Kiudainetest ammutatav energiakogus on seetõttu isegi veerandi võrra väiksem kui pakub käibiv arvestus: 2 kcal asemel 1,5 kcal grammi kohta.
Leuveni ülikoolis tehtud katsed omakorda ilmestavad, kuidas mõjutab toidust saadava energia hulka toidu valmistamise viis: näiteks keedetud munast omastab inimene 90 protsenti, toorest munast üksnes 51 protsenti. Ühest ja samast lihalõigust omastab organism enam energiat, kui see on küps, ja vähem, kui liha on poolküps või pooltoores.
Neid ja paljusid muid aspekte pakenditel toodud info hetkel ei arvesta. Pole ju ka midagi hullu, kui näiteks tarvitatud kohuke annab mõned kilokalorid vähem kui pakil kirjas. See on isegi tore. Ent olukord on keerukam, kui tarbija hakkab valima ja tahab langetada teadliku otsuse. Näiteks olukorras, kus kahtleb, kas võtta kohvi kõrvale šokolaadikook, mille energiasisalduseks antakse 250 kcal, või müslibatoon, millel kirjas 300 kcal. Kes otsustab seepeale kerge südamega koogi kasuks, on tegelikkuses eksiteel. Et šokolaadikook on valmistatud rafineeritud suhkrust ja püülist, saab organism koogist energia kätte kerge vaevaga. Samal ajal teatakse juba aastakümneid, et jämedamast jahust suudab organism omandada üksnes 30 protsenti. Nii et kui müslibatoonis ka sisaldub rohkem energiat, kulub ka müslibatooni seedimiseks rohkem energiat.
Erinevail hinnanguil võib erinevus pakendile märgitud energiasisalduse ja tegelikkuse vahel olla 2-25 protsenti. Niisiis ei pruugi lahknevus alati olla just märkimisväärne, ometi võib sellest elu jooksul koguneda mõnigi lisakilo. Tänases ülekaalulisusele kalduvas maailmas oleks niisuguste nüansside arvestamine seega oluline. Tunnistades probleemi olemust, leiavad palju asjatundjad siiski, et toiduainete märgistuse muutmine pole esialgu veel põhjendatud. Senine arvestus annab siiski üldise ettekujutuse toidu energiasisaldusest ning uue süsteemi juurutamisele peaks eelnema veel hulk uuringuid. Teiseks on tarbija olemasoleva süsteemiga harjunud ning muutused põhjustaksid segadust, mõjutamata seejuures oluliselt rahvatervist. Samasugusele järeldusele jõudis ka mõni aasta tagasi asja arutanud ÜRO Toitlus- ja Põllumajandusorganisatsioon.
Kommenteerib Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert TAGLI PITSI:
„On tõesti tõsi, et kiudained annavad vähem energiat kui teised süsivesikud. Tegelikult on ka süsivesikute 4 kcal grammi kohta kokkuleppeline väärtus, sest erinevad süsivesikud annavad veidi erinevalt energiat. Lisaks sõltub energia ja toitainete omastatavus suuresti ka iga inimese organismi eripärast.
Kahjuks ei oska ma kommenteerida, mil moel on tootjad oma pakendile saanud sinna märgitud toote energiasisalduse: laborianalüüsi või retsepti põhjal arvutamise teel. Selle kohta tasuks uurida mõnelt teraviljatoodete tootjalt, näiteks leibade-saiade valmistajalt, kelle toodete kiudainete sisaldus on suhteliselt suur.
Tegelikkuses aga ei ole toidu kiudainetest saadav energia märkimisväärne. Inimesed peaksid päevas saama vähemalt 25 grammi kiudaineid ja tihti ei saadagi nii palju. Kui nüüd oletada, et pakenditel on kasutatud 1,5-2 kcal asemel koefitsienti 4 kcal, siis teeb see päeva jooksul umbes 50 kcal eksimust."
Kommenteerib AS Leiburi tootearendusjuht Tiina Rühka:
„Toidu märgistamist reguleerib Eestis valitsuse määrus, millest lähtub oma toodete toiteväärtuste arvutamisel ja pakendile märkimisel ka turuliider Leibur. Määruse viimane versioon jõustus tänavu juulist, Leibur alustas oma toodete pakendite märgistuse ajakohastamist aga tegelikult juba märtsis. Suurim muudatus ongi puudutanud just kiudainete toiteväärtust: kui varem arvestati meil ühe grammi kiudainete toiteväärtuseks 0 kcal, siis uue määruse järgi on selleks nüüd 2 kcal. Muude süsivesikute, valkude ja rasva toiteväärtuse arvutamisel lähtub valitsuse määrus ja sellest tulenevalt ka Leibur tõepoolest maailmas praegu üldiselt käibivatest numbritest - ühe grammi toiteväärtuseks arvestatakse valkude ja süsivesikute puhul 4 ning rasvade puhul 9 kcal.
Toodete toiteväärtuse leidmiseks kasutab Leibur ühel poolt kalkuleerimist, mille aluseks on toorainete sertifikaatidel olevad toiteväärtused. Teiseks tellime Veterinaar- ja Toidulaboratooriumist ning Helsingi ülikooli vastavast laborist analüüse. Analüüsid on olulised nii enesekontrolliks kui ka tarnijate sertifikaatidel olevate andmete õigsuse järelkontrolliks."
Horisont
