Rahvusvahelised informaatikaolümpiaadid
Eesti noortele programmeerijatele polnud lõppenud hooaeg just edukas - kahe rahvusvahelise võistluse peale kokku toodi koju ainult üks medal. Kas see on juhuslik ebaõnn või suurem mõõn? Kui mõõn, siis kuidas sellest üle saada?
Läänemeremaade jõuproov
Tänavune Balti informaatikaolümpiaad, järjekorras juba viieteistkümnes, erines tavapärasest mitmeski mõttes. Kõigi aprillis Stockholmis võistelnud kaheksa esinduse jaoks oli erakorraline, et seekord peeti õpilaste regionaalne mõõduvõtmine koos üliõpilaste ülemaailmse võistluse finaaliga. Muidugi võistlesid need kaks seltskonda ikka eraldi ja kumbki oma mängureeglite järgi. Selles kontekstis ongi huvitav välja tuua, et põhimõtteliselt erinevad need jõukatsumised teineteisest korralduse poolest üsna palju. Võistlusala on mõlemal ülesannete lahendamine arvutile programmide kirjutamise teel ja programme ka hinnatakse põhimõtteliselt sarnaselt - žürii ette valmistatud testandmetega -, aga sellega ühisjooned lõpevadki.
Kuigi õpilasolümpiaadide puhul räägime Eesti koondisest, on võistlus siiski individuaalne - iga õpilane kas võidab auhinna või jääb sellest ilma ainult oma isiklike tulemuste põhjal ja näiteks ülemaailmsel olümpiaadil on ametlike riikidevaheliste edetabelite koostamine korraldajatel lausa reeglitega keelatud (eks osalejad ise mitteametlikke teevad ikka). Üliõpilaste võistlusel seevastu osalevad ülikoolide (ja mitte riikide) esindused tõesti võistkonnana - igal tudengikolmikul on lisaks ühisele ülesandekomplektile ja punktikontole ka ühine arvuti. On ilmne, et vajadus kolmekesi ühte arvutit jagada toob sisse uue ja päris olulise strateegilise dimensiooni.
Ka hindamise dünaamika on sootuks erinev. Õpilaste lahendusi hinnatakse, kui lahendamine juba läbi ja siis saadud punktisumma on lõplik. Tudengid seevastu saadavad oma lahendused žüriile kohe, kui need valmivad, saavad žürii otsuse teada samuti peaaegu kohe, ning võivad tagasi lükatud lahendust veel parandada ja uuesti esitada.
Hindamise kirjelduse põhjal võib tunduda, et üliõpilaste elu on kergem kui noorematel kolleegidel, kuid see mulje on petlik. Nimelt võetakse tudengitelt vastu ainult lahendus, mis läbib edukalt kõik testid - vale vastuse andmine või ajalimiidi ületamine kas või ühes testis tähendab, et lahendus kuulutatakse täiesti kõlbmatuks ja saadetakse tagasi; lisaks saab selle esitanud võistkond ka trahvipunkte. Seevastu on koolilapsel võimalik ka osalise lahenduse eest plusspunkte teenida ja miinuseid ei anta üldse.
Teine erinevus kõigist eelnevatest Balti informaatikaolümpiaadidest meie jaoks oli see, et esimest korda kuulus Eesti võistkonda tütarlaps. Meie võistkonnas käisid viikingimaal programmeerimas Ardi Loot ja Taavi Repän Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi 12. klassist (õpetaja Mihkel Kree), Tiina Turban ja Lauri Taaleš Nõo Reaalgümnaasiumi 12. klassist (õpetaja Paul Juurik), Dmitri Gabbasov Nõo Reaalgümnaasiumi 11. klassist (õpetajad Aarne Kivimäe ja Paul Juurik) ning Jaagup Repän Rõngu Keskkooli 9. klassist (õpetaja Anne Müraus). Programmeerijaid juhendasid Eesti informaatikaolümpiaadi žürii liikmed Ahto Truu ja Kristo Tammeoja.
Geograafia mõttes on huvitav tähele panna, et juba mõne aasta jooksul on Lõuna-Eesti õpilaste osakaal koondises tõusnud ja nüüdseks on asi nii kaugel, et tänavu olid meilt sõidus ainult Tartumaa koolide õpilased.
Kahjuks annavad tulemused alust arvata, et Lõuna-Eesti esiletõusu põhjus pole mitte Tartu noorte programmeerijate taseme paranemine, vaid pigem Tallinna omade allakäik. Nimelt juhtus sel aastal üle väga pika aja, et Eesti õpilased ei saanud Balti olümpiaadil ühtki auhinnakohta. Kindlasti ei maksa seejuures nõrgimaks lüliks pidada õrnema soo esindajat - Tiina skoor oli meie koondise parim.
Ülemaailmne mõõduvõtmine
Balti informaatikaolümpiaadi auhinnavõitjate puudumisele vaatamata tuli juhendajatel panna kokku ka ülemaailmse informaatikaolümpiaadi koondis. Plovdivi saadeti Ardi Loot, Tiina Turban, Jaagup Repän ja Dmitri Gabbasov. Logistilistel põhjustel sõitis seekord võistkonnaga kaasa vaid üks juhendaja - allakirjutanu. Olgu eelmise kurva lõigu vastukaaluks kohe ära öeldud ka hea uudis: Bulgaarias päästis Eesti noorte informaatikute au Ardi, kes tõi koju hõbemedali.
Olümpiaadi üldvõitjaks krooniti Valgevene esindaja Henadzi Karatkevitš, kes 14aastasena on noorim selle tiitli saaja võistluse ajaloos. Eelmistest aastatest on tal juba olemas kaks kulda ja üks hõbe, mis tähendab, et oma esimese rahvusvahelise informaatikaolümpiaadi medali võitis ta juba 11aastaselt.
Mitteametlikus võistkondlikus arvestuses olid seekord edukaimad Hiina (kolm kulda ja hõbe) ning Lõuna-Korea (kolm kulda ja pronks).
Juubeliolümpiaad - esimene rahvusvaheline informaatikaolümpiaad peeti 20 aastat tagasi samuti Bulgaarias - oli korraldatud selgelt Plovdivi tähtsündmusena. Võistlust kajastasid riiklik televisioon ja raadio, avamisel oli kohal Bulgaaria president, olümpiaadist osavõtjad majutati linna parimatesse hotellidesse. Vahest kõige üllatavam oli, kuidas ka kõik poemüüjad ja taksojuhid teadsid, et käimas on „международна олимпиада" ja seejuures ei paistnud keegi mõtlevat, et sellel olümpial võistlus ihurammu peale käib. Viimane arvamine on muide üsna tavaline, kui mõnel olümpiaadisõidul asjaga mitte seotud kohalikele rääkida, mis üritus meid nende juurde toob. Kes julgeb ennustada, mida arvab samas olukorras mõni meie taksojuht, kui 2012. aastal Eestis ülemaailmset füüsikaolümpiaadi korraldatakse?
Huvitaval kombel tekitas võistlusega paralleelselt toimuval minikonverentsil just sel aastal kõige elavamat arutelu küsimus olümpiaadi nähtavamaks ning kõrvalseisjatele atraktiivsemaks ja arusaadavamaks muutmisest. Oma osa selles oli kindlasti ka eespool mainitud üliõpilaste mõõduvõtmisel. Nimelt said rootslased tänavu kevadel hakkama enneolematu tükiga, tehes programmeerimisvõistlusest täispika kuuetunnise teleülekande.
Kui mõnel lugejal tekivad nüüd assotsiatsioonid MTV pilaklippidest tuntud jõllitamise maailmameistrivõistlustega, siis võin saadet vaadanuna öelda, et need seosed on täiesti kohatud. Muidugi on programmeerimisvõistlusele parem kaasa elada neil, kes ka ise programmide kirjutamise kunsti valdavad, aga arvan, et tänu asjatundlikele kommentaaridele oli ülekanne jälgitav ka neile, kes teavad arvutitest umbes sama palju kui keskmine tugitoolisportlane kõrgushüppaja aerodünaamikast (ehk siis suurt mitte midagi).
On küll tõsi, et rootslaste ülekanne tudengite võistlusest oli dünaamilisem kui praegune õpilasolümpiaadi ülekanne. Aga sama tõsi on ka, et õpilasolümpiaadi reeglid on juhendajate üldkogu määrata ja mõndagi saab ära teha isegi praeguste reeglite piires. Kanadalased, kes korraldavad 2010. aasta olümpiaadi, igatahes lubasid selgelt, et mingeid muutusi võistluse jälgitavuse parandamiseks on oodata. Kuivõrd Balti olümpiaad on ülemaailmsest oluliselt vähem formaalne ja väiksema arvu juhendajate vahel on ka konsensust kergem saavutada, võib juhtuda, et ka järgmisel kevadel Tartus peetaval 16. Balti informaatikaolümpiaadil tuleb mingeid kodustele kaasaelajatele meelepäraseid uuendusi.
Uus hooaeg
Horisondi novembrinumber peaks lugejateni jõudma just enne uue olümpiaadihooaja algust. Sellega seoses on vägagi ajakohane arutleda informaatika ja eriti selle „raskemate" osade - arvutiteaduse ja programmeerimise - populariseerimise üle ka Eestis.
Arvutite ja interneti järjest laiemale levikule vaatamata näitab informaatikaolümpiaadil osalejate arv juba mitu aastat langustrendi. Osa sellest võib panna üldise demograafilise languse arvele, aga siiski ei saa mööda vaadata faktist, et Eestist vaevalt kolm korda suurema rahvaarvuga Leedus on informaatikaolümpiaadi esimeses voorus osalejaid tubli tosin korda rohkem kui meil. Ei tahaks kuidagi uskuda, et Eesti laste loogilise ja algoritmilise mõtlemise võimed Leedu laste omadele nii palju alla jäävad. Pigem on asi selles, et Leedus on informaatika koolis õppeaine nagu matemaatika või ajalugu ja lisaks arvuti kasutamise võtetele tutvustatakse kõigile ka algoritmilise mõtlemise aluseid. Eestis seda ei tehta ja nii pole ka ime, et paljud võimekad lapsed ei saagi kunagi teada, et neil võiks sellel alal edu olla. Kuidas me niimoodi infoühiskonda ja teadmistepõhist majandust üles ehitame, ma küll ei mõista.
Igatahes püüab informaatikaolümpiaadi žürii nooremaid julgustada sellega, et toob sisse uue, senisest lihtsamate ülesannetega „eriti algajate" rühma. Kes värske Horisondi kohe kuu alguses kätte saab, jõuab võib-olla veel osalema informaatika õppepäevadele 7.-8. novembrini Tartus, kindlasti aga 9.-15. novembrini interneti vahendusel (aadressil prog.offline.ee) peetavale lahtisele programmeerimisvõistlusele.
AHTO TRUU (1972) on lõpetanud Nõo Keskkooli programmeerija kutsetunnistusega ja saanud aastal 2007 Tartu Ülikoolist bakalaureusekraadi informaatikas. Töötab firmas GuardTime tarkvara integratsiooni arhitektina, on Eesti informaatikaolümpiaadi žürii esimees ja Eesti koondise juhendaja rahvusvahelisel informaatikaolümpiaadil.
