Juulikuu observatooriumis oli juttu planetaarududest, mis on Päikese-suuruste tähtede jäänukid. Need on tekkinud, kui tähe eluiga on lõppenud. Mis aga juhtub, kui arengu lõppfaasi jõuab Päikesest tunduvalt suurem täht?
1054. aastal registreerisid Hiina, Jaapani ja Pärsia/Araabia astronoomid Sõnni tähtkuju idaosas ereda „külalistähe", mis paistis päevavalgel 23 päeva jooksul ning oli vaadeldav öötaevas 653 ööd. On tõendeid, et seda märkasid ka mõned Ameerika indiaanihõimud ning võimalik, et sellele viitavad ka mõned märkmed Iiri kloostriannaalides. Arvutused näitavad, et tähe maksimaalseks heleduseks võis olla kuni -7 tähesuurust ja ilmus see taevasse aprillis või mai alguses.
Alles 1731. aastal avastas Inglise arst ja amatöörastronoom John Bevis samast kohast uduse laigu - plahvatanud supernoova jäänused. Temast sõltumata leidis objekti 1758. aastal Prantsuse komeedikütt Charles Messier, kes katalogiseeris selle kui esimese objekti (M1) oma komeedisarnaste taevaobjektide kataloogis. Nimetuse Krabiudu andis sellele kuulus Iiri amatöörastronoom William Parsons, kelle 91 cm diameetriga teleskoobi abil tehtud joonis M1-st meenutas krabi. Oma suurima, 1,8meetrise teleskoobiga õnnestus Parsonsil mõni aasta hiljem koostada parem ja teistsuguse kujuga joonis, kuid esialgne nimi oli juba kinnistunud. 20. sajandi alguses õnnestus kindlaks teha, et udukogu paisub, ning ekstrapoleerides seda paisumist mineviku suunas, seostatigi Krabiudu 1054. aasta supernoovaga.
Krabiudu asub meist umbes 6500 valgusaasta kaugusel, selle läbimõõt on 11 valgusaastat ja see paisub kiirusega 1500 km/s.
Krabiudu võib amatöörteleskoobis leida, kui suunata see umbes 1 kraad loode suunas 3. tähesuuruse tähest ζ Tauri, mis tähistab ühte Sõnni „sarve". Heledusega 8,4 tähesuurust, võtab Krabiudu enda alla umbes 6 x 4kraadiminutilise taevaala ja näeb välja kui munakujuline laik. Suurema teleskoobiga ja valgusreostusest vabas maakohas saab M1-st ovaalne pilv, mis on ühest otsast kitsam ja tuhmim. Suurema suurendusega võib silmata selle ebaühtlast hõredat kiulist struktuuri.
Krabiudu paneb helendama plahvatanud tähest alles jäänud tuuma ehk pulsari kiirgus. Selle pulsari enda nägemine käib aga amatöörteleskoopidele üle jõu.
Loe veel
JÜRI IVASK (1961) on lõpetanud Tartu Ülikooli keemia erialal, praegu teadur Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudis (www.gi.ee). Astronoomiast huvitunud juba koolipõlves, astronoomiahuviliste ühenduse Ridamus (www.ridamus.ee) üks asutaja.
