Minu, Nõmme poisikese jaoks kehastus isa teadus mitmetes asjades, millel oli erinev kaal ja väärtus, mõned neist olid väga emotsionaalsed ja mõned üsna praktilised.
Kõige märgilisema tähendusega oli see, et isa istus kirjutuslaua taga ja töötas. Tema laua taga oli käepidemetega kirjutuslauatool. Mõnikord ronisin tema selja taga toolile ja seisin seal, hoides kätega kinni laiast painutatud seljatoest. Ükskord läksid käed lahti, kukkusin toolilt selili põrandale ja lõin pea katki. Verd tuli palju ja kuklas on mul siiamaani arm.
Isa suur pruun kirjutuslaud Kruusa tänava poolse toa akna all oli kaetud millimeeterpaberile ja kalkale joonestatud joonistega. Laual olid alati silindrikujulised rasked metallist jurakad, millest mõned täpselt üksteise sisse sobisid (hiljem sain teada, et need olid templid, stantsid, matriitsid ja puansoonid), venekeelsed rotaprindimaterjalid, joonlaud, nõelteravaks teritatud pliiatsid, mida isa skalpelliga viimistles.
Laual oli ka mustast puust pliiatsihoidja ja tavaline Rahva Hääle kalender, millel olid suured rasvased kuupäevanumbrid. Kuid isa joonis igale leheküljele pliiatsiga ruudustiku, ja nii jäi iga ruudu sisse vaid üks number. Iga numbri juurde oli ta midagi korrektse joonestajakäekirjaga kirjutanud. Kui päev oli möödas, kriipsutas isa ruudu korralikult tihedate diagonaaljoontega läbi.
Mäletan, et isa jäi pea igal õhtul oma laua taha tööle. Võib-olla ei jäänud ka, aga nii mäletan mina. Leiutasin väikese sõnamängu ja hakkasin talle „Head ööd!" asemel hoopis „Head tööd!" soovima. Pidasin seda ise üsna vaimukaks ja olin selle üle uhke.
Minu voodi kõrval seisvas kolme uksega raamatukapis seisid keskmise klaasi taga isa venekeelsed raamatud. Need olid tumesiniste ja mustade kaantega masinaehitusalased teosed. Kuni ma veel kirillitsat ei tundnud, imestasin veidraid vene d-sid ning ja-sid, püüdes nende korduvuses eri raamatute selgadel tagajärjetult mingit süsteemi luua.
Isa õppimine aspirantuuris tähendas ka seda, et isa oli pikki aegu kodust ära Leningradis. Ei mäleta, kui pikad need äraolekud just olid, kuid need on mulle meelde jäänud. Elasime siis Tallinnas Vabaduse puiesteel Hõimu peatuse lähedal eramajas. Millegipärast olid elutoas pimenduskardinad - paksust mustast paberist rulood, mis ööseks alla lasti. Talvel pakasega külmus aknaklaas ära ja klaasi alumisse serva tekkis jääkiht. Võib-olla olid rulood kuidagi head pakase vastu?
Mäletan, kuidas ma õhtuti isa Leningradist koju ootasin. Vist ei olnud need saabumise päevad päris täpselt kindlaks määratud ja telefoni meil kodus ei olnud. See tähendab, et telefoniaparaat meil küll oli, kuid see seisis riidekapis. Mõnikord keerutasin selle kõrisevat ketast, ehkki majas telefoniühendust ei olnud.
Kui kuulsin Pääsküla poole suunduva autobussi nr 18 mürinat, siis ootasin veidi ja läksin akna juurde. Kui isa oli bussi peal, siis pidi ta teisel pool teed varsti kollaste tänavalampide valguses nähtavale ilmuma. Tõstsin paksu musta paberruloo serva üles ja piilusin igatsedes tänavale. Aga kedagi ei tulnud, tänav oli tühi ja kõle. Mulle ei meenu, et kordagi oleksin isa tabanud koju tulemas.
Teaduse ja praktika seos sai mulle selgeks hiljem, kui isa tutvustas mulle instituudi töökodasid. Need olid suured metallitöökojad, kus paukusid pressid, lõigati metalli, freesiti, puuriti ja keevitati. Sellel teadusel oli tulise raua ja kuuma õli lõhn juures. Mulle meeldis see osa isa teadusest palju rohkem kui teaduse pliiatsipool ja venekeelsed raamatud. Mõnikord, kui mul oli suuremast peast juba vaja millegi kallal nokitseda, sain töökojas töötada. Töökoja onud olid alati väga lahked ja rõõmsameelsed ning aitasid poisikesel rauajuppi kruustangide vahele kinnitada. Sain viilida ja saagida. Kui suuremaks kasvasin ja lühikest aega ise samas teadusinstituudis töötasin, kasutasin instituudi uhkust - 2000tonnise survejõuga pressi - roostevabast terasest traadijuppide lapikuks pressimiseks. Traatidest sai keerata tüdrukutele käevõrusid, mis olid parajasti moes.
Kokkuvõttes jäi isa teadusest mulle külge ainult käsitöö osa. Millal minusse tekkis armastus raua vastu, seda ei oska ma öelda. Aga see võis alata mehaanikust vanaisa Johannese tööriistasahtlist, mis oli raske nagu pomm, täis metallist tööriistu.
Kuuma raua ja tulise õli lõhn, rauatööriistad, kruustangid ja alasi; rauatüki viilimine, saagimine, puurimine, sepistamine, pinnimine; õlist tumedaks tõmbunud töökoja betoonpõrandad, käiad, külma ja kuuma õhu segunemine, sädemete lõhn - ja isegi roostes rauajurakad - see kõik meeldib mulle väga. Mulle tundub, et ma saan kuidagi rauast aru. Niimoodi ongi vist minu isa teadus mõjutanud minu elu.
