Nii mõnegi reisilaeva või rahumeelse kaubalaeva reelingule nõjatuv inimene on hirmust tardunud, silmates merepinnal alusele järgneva tundmatu allveelaeva periskoopi. Seda on viimasel sajal aastal tulnud ette kõikidel meredel ja kaugeltki alati pole kohtunud laevad rahumeelselt oma teed läinud. Sageli on niisugusele kohtumisele järgnenud plahvatuste mürin, taevani kerkivad vee- ja suitsusambad ning meresügavusse vajuvate inimeste võitlus elu eest. Hall terassigar on varjunud aga sügavusse ning allveelaevnike kõrvu on jõudnud üksnes torpeedoplahvatuste lajatused ja iseloomulik, verd tarretama panev müra, mida tekitab põhja vajuv laev.
Igavene võitlus
Vaieldamatult on niisugune kiskjalik meresõja pidamise viis kutsunud esile selle laevatüübi vastase võitluse, mis meenutab hundijahti kõigi käepäraste vahenditega. Tänapäeval jälgivad allveelaevade liikumist luuresatelliidid, nende jälgi otsivad ookeanidel eriotstarbelised laevad. Allveelaevade avastamiseks heidetakse lennukeilt ja helikoptereilt merre raadiopoisid, rajatakse rannikuile ja meresaartele hüdrofonide süsteeme, kuulatakse pealt ja analüüsitakse iga sügavustest kostvat krõpsu ja nii edasi ja nii edasi.
Viimase maailmasõja päevil ei olnud see võitlus veel nii kõrgtehnoloogilisele tasemele jõudnud kui tänapäeval. Ent allveelaevade liikumisteedele rajati miinitõkkeid, vähemaid või suuremaid merealasid piirati miilidepikkuse, pinnalt põhjani ulatuvate terastrossist punutud võrkudega, veeteedel patrullisid süvaveepommidega valvelaevad ning veteväljade kohal pommilennukid.
Teine maailmasõda algas Nõukogude Liidu jaoks 22. juunil 1941. aastal. Sel päeval küündis Punalaevastiku allveelaevade koguarv sõjaajaloolaste arvepidamise kohaselt 218 aluseni. Sõja lõpuks oli see maailma arvukaim allveelaevastik kaotanud 108 alust, neist 45 Läänemerel.
Allveelaeva vraki leidmist on alati peetud tähelepanu väärivaks sündmuseks, laevade hukkumise põhjusi on analüüsitud ja jäänused võimaluse korral üles tõstetud.
Läänemere leiud
Allveelaevu on avastanud ka Eesti Meremuuseumi vrakiuurijad. Eriti rikkalik oli uurimislaeva Mare saak 2009. aasta hiliskevadel. Maikuu keskpaiku leiti ja tunti ära Esimese maailmasõja aegne allveelaev Jedinorog, millest oli juttu Horisondi eelmises, juulikuu numbris. Juunis, vahetult enne jaanipäeva, lisandus sellele veel kaks allveelaeva viimase maailmasõja päevilt. Kõikide nende, suures sügavuses lebavate submariinide vrakke uuriti pingsalt laeva sonariga ja püüti tõega vastavusse viia nende hukkumise lugu.
Enne jaanipäeva leitud Teise maailmasõja aegse L (Leninets) klassi II seeria allveelaeva kiil pandi maha Leningradis 1929. aastal. Algselt oli ehitatava laeva nimeks Marksist, kuid varsti pärast vettelaskmist 21. mail 1931 nimetati alus ümber ja see kandis kuni 1934. aasta 15. septembrini nime Stalinist. Selleks kuupäevaks jõuti selgusele, et allveelaevadele kõrgete parteitegelaste nimesid andes oli astutud libedale pinnale, sest mõnedki eilsed ustavad kaasvõitlejad osutusid rahvavaenlasteks. Nimedest loobuti päevapealt ja allveelaevad pidid leppima vaid pardanumbriga. Nii saigi Leninetsist L-1, Stalinetsist L-2, Frunzenetsist L-3, Garibaldetsist L-4 ja nii edasi. Uusi allveelaevu projekteeriti ja ehitati tervete seeriatena, kuni alanud sõda nende ridu halastamatult harvendama asus.
Miiniveeskajana ehitatud L-klassi allveelaev oli 78 meetrit pikk ja 7 meetrit lai ning selle maksimaalne sukeldumissügavus oli 90 meetrit. Allveelaeva meeskonda kuulus 53 meremeest. Lisaks tekil asuvale 100 mm suurtükile kuulusid laeva relvastusse 533 mm torpeedod 6 vööriaparaadis ja 2 miiniveeskamise toru laeva ahtris, kummaski 10 meremiini.
Õnnetus Juminda miiniväljal
13. novembril 1941. aastal väljus Suursaarelt Hanko mereväebaasi suunas Nõukogude sõjalaevade konvoi, L-2 teiste hulgas. Tee viis risti läbi Juminda miiniväljade ja õnnetus ei lasknud end kaua oodata. 14. novembri öösel hakkasid kostma vägevad plahvatused ning laevastik hakkas katastroofilise kiirusega kokku kuivama. Mõne tunniga läks põhja kuus laeva: kaks suurt eskaadrimiiniristlejat, üks miinitraaler, üks allveelaevahävitaja ja kaks allveelaeva - L-2 ja M-98. Viimane neist on kadunud tänini, L-2 jäi aga Mare sonari kiirte ette 22. juunil 2009.
Nõukogude sõjaajaloolased on teinud tublit tööd. Sel hävinguööl juhtunu, ka miiniplahvatuste hetked, on dokumenteeritud minuti täpsusega (!) ning kõigi laevade tegevus ja hukkumise käik üksikasjalikult lahti seletatud. Tänapäevased mereuuringud on aga halastamatud. L-2 leiti mitte prognoositud Saksa miinitõkkelt D46, vaid hoopis 22 kilomeetrit (!) ida pool asunud tõkkelt D10, kus see sõjaajaloolaste hinnangul mitte kuidagi olla ei tohiks. Ilmselgelt on ajaloouurijad lasknud fantaasial võimust võtta ja pannud kirja asju, mille päevavalgele tulekut neil aegadel mitte kuidagi karta ei osatud. Sonari kujutistelt vraki purustusi vaadeldes selgub, et nii allveelaeva huku kui vigastuste kirjeldus on laest võetud. Tõele võib vastata vaid hukkunud allveelaevnike arv. Meeskonnaliikmetest pääsenud kokku kolm, ülejäänud 50 meremehe põrmud puhkavad keskelt pooleks murdunud allveelaeva sisemuses tänini.
Vigade parandus
Päev enne L-2 leidmist uuris Mare teisegi Nõukogude allveelaeva, Štša-317 jäänuseid. Ligikaudne teave selle merehundi hukkumise asjaolude kohta oli olemas ja viieks tükiks purunenud allveelaeva ei olnud raske leida. Submariini viimane lahinguretk ning selle traagiline lõpp on aga õpetlik sellegipoolest.
Nimelt viibis Štša-317 oma viimasel retkel Rootsi merealal 1942. aasta juunis-juulis. Esimese laeva, Saksa kaubaauriku Argo uputas Štša-317 Stockholmi paralleelil 16. juunil. Samal päeval ründas allveelaev torpeedoga ka Rootsi kaubalaeva Ulla, kuid ei tabanud.
Teise laeva, Taani kaubaaluse Orion uputas Štša-317 Gotlandist loode pool 19. juunil. Kolmanda, Rootsi kaubalaeva Ada Gorthon lasi Štša-317 põhja lääne pool Gotlandi saart 22. juunil. Neljanda laeva, Saksa auriku Otto Cords uputas Štša-317 Rootsi ranniku kaguosas, Karlskrona lähistel 8. juulil.
Siis asus torpeedode tagavara ammendanud allveelaev koduteele Soome lahte, Kroonlinna mereväebaasi. Viimane raadioside baasiga peeti allveelaeva möödumisel Ölandi lõunatipust 10. juuli öösel kell 02.30, mil komandör raporteeris viie laeva uputamisest.
Järgmine, tõsi küll kaudne kontakt koduteel oleva allveelaevaga saadi 14. juulil, mil Štša-317 üritas vee all läbida Naissaare ja Porkkala vahel üle Soome lahe tõmmatud terasvõrku. Sinna takerdunud allveelaeva rappimist panid tähele Saksa valvekaatrid, mis külalist süvaveepommidega kostitasid. Štša-317 pääses küll lahti ning jätkas teekonda ida suunas, kuid vigastatud laevakerest tõusis vee peale diislikütuse vikerkaarevärviline rida, mis allveelaeva teekonda tähistas. Viisteist meremiili enne Vaindloo saart tabas allveelaeva hukk.
Sõjaajaloolaste andmeil hävitasid saagiretkelt naasva merehundi koos 40 allveelaevnikuga Soome miiniveeskaja Ruotsinsalmi ja valvelaev VMS-6. Ilmselt ei ole 98 meetri sügavusel puhkava allveelaeva viimased hetked siiski veel lõplikult selged. Ainult ülalt langevad süvaveepommid ei oleks suutnud submariini viieks tükiks hakkida. Arvatavalt pidi kas otse laeva all või selle kõrval toimuma mingi väga tugev plahvatus. Sündmuskohta elektronkaardile märkides selgus üllatusena, et Štša-317 hukukoht asub Saksa miinitõkke D27 vahetus läheduses. Näib, et selles peitubki mõistatuse võti ja et veel ühel Läänemere sõjaajaloo leheküljel on vead parandatud. On teadmata, kui palju on neid järge ootamas.
VELLO MÄSS (1940) on Eesti Meremuuseumi teadur, allveearheoloog, Horisondi põlisautor. Tema osavõtul on mere sügavusest pinnale toodud kaks laevavrakki, avastatud ja uuritud aga kümneid. Kirjutanud üle 170 populaarteadusliku artikli ja mitu mereteemalist raamatut, viimati 2006. aastal „Laevahukulood". Mare kaptenina juhtis läinud suvel allveelaevade otsingut Läänemerel.
