You are here

Kõik algas Vändrast

Aastakümnete jooksul on ÜLO LUMISTE Tartu ülikoolis geomeetriat ja algebrat õpetanud, uurijana oma jälje matemaatikavaramusse jätnud ning mõjutanud Eesti matemaatikaelu nii ülikooli kateedrijuhatajana, Eesti Matemaatika Seltsi asutajana kui ka selle esimese presidendina. Kuidas maapoisist matemaatikust akadeemik sai, seda uuris teadusajakirjanik Rein Veskimäe.

 

Olete üks oma suguvõsa vabatalupojast esiisa järeltulija. Teate üldse suhteliselt palju oma esivanematest?

Olen sündinud Vändras, emapoolselt Pärmannite suguvõsas. Legendi kohaselt algas see suguvõsa esiisast, kes päästis mõisniku karu käest, kaotas võitluses skalbi, sai pärisorjusest vabaks, vabamehena metsavahi koha ja perenimeks Bärmann (Karumees). Isa poolt pärinen Lundenite suguvõsast. Selle nime sai Kirna mõisa alla kuulunud Vissuvere külas sündinud ning sealt Saarnakõrve kaudu 1832. aastal Järvamaale Anna lähistele siirdunud talupoeg Mihkel ja tema pere 1835. aastal. Minu isa, 1901. aastal sündinud Gori Lunden, on Mihkli pojapojapoeg.

Pärast üleajateenistust Eesti sõjaväe pioneerpataljonis sai isa tööle Vändra postkontori liinimontöörina, abiellus Milla Pärmanniga ning neil sündisid lapsed Ülo ja Aita.

Kooli läksin 1936. aastal Tamsalus, kus isa oli postkontori ülem. Samal aastal muudeti perekonnanimi Lumisteks. Isa kaotasin sõjakeerises 1941. Ema siirdus seejärel Paidest meie sünnikohta Vändrasse oma vanemate juurde.

Pole vist tavaline ega ka juhus, et Teist matemaatik sai?

Keskkooli lõpetasin 1947. aastal Vändras. Ärevad ajad olid toonud Vändrasse mitmeid tublisid õpetajaid, teiste seas matemaatikaõpetajaks tehnikaülikooli haridusega Eino Pillikse. Et ta oli olnud Saksa okupatsiooni ajal raadioreporter, sellal Landessender Reval, Turgel und Dorpat koosseisus, tuli ta Nõukogude korra taastumisel repressioonide kartuses Vändrasse.

Kuigi varasemad õpetamise kogemused puudusid, oli ta väga võimekas töös õpilastega. Pillikse tegi mulle selgeks, et uute püsivate tõdedeni võib jõuda matemaatikas ka puhta mõtlemise teel. See mind võluski, samuti tema isiklik eeskuju; pealegi kujunes temast meie perekonna sõber. Pärast keskkooli lõpetamist polnud mul kahtlustki edasise teeotsa leidmisel. Sel „punasel ajal" valisin ideoloogiavaba matemaatika ja saatsin Tartu (sellal Riiklikku) Ülikooli sellekohase avalduse. Kuldmedaliga lõpetanuna sain sisse eksamiteta; sügisel jäi ainult sõita kitsa- ja laiarööpmelise rongiga Tartusse, asuda elama Tiigi intrisse ja minna esimesteks loenguteks Toomele tähetorni kõrvalhoonesse.

Muide, ka Pillikse läks samal aastal Tartusse oma vanematekoju, kuid juba järgmisel aastal ootas teda Siberi tee, millest Vändra oli teda ajutiselt päästnud.

Vändra oli seegi koht, kus klarneti ja saksofoni pihku võtsite ning neid puhuma hakkasite.  Kuidas see juhtus?

Meie suguvõsal on olnud täita oluline roll Vändra muusikaelus. Emapoolne vanaisa, rätsepmeister Johan Pärmann, asutas Vändras esimese puhkpilliorkestri.

Minu kooliajal olid selle juhataja ja mitu pillimeest meie sugulased. Et vajati ka noori pillimehi, sai minustki klarnetimängija. Saksa ajal tuli Vändrasse emapoolse vanaema sugulane Voldemar Peerni (algselt Beeren), kes kutsus kokku kergemuusika orkestri, kus ta ise mängis altsaksofoni. Minust tegi ta tenorsaksofoni mängija. Nende orkestritega osalesin mitmel huvipakkuval üritusel: puhkpilliorkestriga 1947. aasta üldlaulupeol Tallinnas (sinna sõitsime, muide, puugaasiküttega autol!), ja kergemuusikaorkestriga rahvapidudel Eesti Laskurkorpuse kojureisil Kuramaalt läbi Pärnumaa pärast sõja lõppu.

Ka kooli laulu- ja muusikaõpetajatel on olnud oluline koht minu kujunemisel. Esimene neist oli tuntud helilooja Mihkel Lüdig, kes vanaduspõlves elas Vändras, kuhu ta on kiriku kõrvale ka maetud. Lüdig armastas tunde teha saalis klaveri taga, eriti muusikaõpetuse tunde, mil ta rääkis heliloojatest ja muusikavooludest, illustreerides juttu klaveril mängides. Ta oli siis juba vana mees. Imestama pani, kuidas Lüdig oma pooleldi konksus sõrmedega suutis veel hiilgavalt mängida, hiilgavalt muidugi meie arvates. Kui ta jutuga hoogu läks, kukkusid hambaproteesid sageli klaveri peale, ent ta ei lasknud end sellest eriti häirida.

Lüdigi järel, juba punaste ajal, tuli Vändrasse muusikaõpetajaks omaaegne tuntuim tromboonivirtuoos Tiit Karis. Tema lisas Vändra kultuuriellu uusi värve. Karis on, muide, koos Voldemar Peerniga ära märgitud ka Valter Ojakääru raamatus Eesti levimuusika ajaloost. Vändras mängis Karis Peerni orkestris trombooni ehk pasaunet, nagu ta ise mõnikord nimetas, ja esines sageli hiilgavalt ka solistina.

Muusikaõpetajana innustas Tiit Karis meid, nelja lõpuklassi poissi, moodustama meeskvarteti. Mitme uudse laulu harmoniseerimisel palus aga Mihkel Lüdigi abi. Nii olen koos kvartetikaaslastega harjutanud isegi Lüdigi Vändra kodus.

Kui nüüd takkajärele mõelda, oleks Teist võinud saada hoopis muusik?

Muusika on siiski jäänud mulle ainult üheks meeldivaks ja väga armastatud harrastuseks. Ülikoolis jäi pillimäng kõrvale, seal polnud võtta pillegi, sest endale neid muretseda polnud mingit võimalust. Küll aga jätkas ülikooliaastail trompetimängu minust hulga noorem onupoeg Mihkel Pärnoja (eestistatud Pärmann), kes tuli keemiat õppima ja kellest sai pärast Eesti taasiseseisvumist mõneks ajaks majandusminister.

Pühendusin täielikult matemaatikale, harrastades selle kõrval laulmist üliõpilaste Akadeemilises Meeskooris maestro Richard Ritsingu juhatusel. Selles kooris jätkasin ka pärast ülikooli lõpetamist 1952. aastal, kui jäin tööle ülikooli õppejõuna. 1957. aastal osalesin kooriga Ülemaailmsel Noorsoo Festivalil Moskvas ja käisime Siberi matkal. Pärast laulsin vilistlaskooris, Eesti Meestelaulu Seltsi Tartu meeskooris Alo Ritsingu juhatusel kuni millenniumi vahetuseni. Võtsin osa kõigist sellal peetud laulupidudest.

Ometi kujunes Teist tunnustatud matemaatik. Miks just geomeetria kõige enam köitis?

Võrreldes teiste erialade tudengitega vedas matemaatika-loodusteaduskonna matemaatikatudengitel kõige rohkem, sest kõik õppejõud olid jäänud Eestisse, samal ajal kui teiste erialade omad olid valdavalt emigreerunud. Eakam neist, professor Jaan Sarv (1877-1954), oli 1931. aastal kaitsnud Tartus doktoriväitekirja teemal „Geomeetria alused". Tema juhendas seminari Lobatševski planimeetria mudelitest ja tutvustas oma ideed: käsitleda üht selle mudelit kui ääretut tasast välja ringikujulise silmapiiriga ning kahte ääretult kaugenevat rööpsirget, näiteks raudtee rööpapaari, kui silmapiiril lõikuvaid. Mind tudengina haaras see idee sedavõrd, et kirjutasin sel teemal ühe oma auhinnatöö, mis leidis ka tunnustamist. Kui kaks aastat pärast ülikooli lõpetamist Jaan Sarv meie hulgast lahkus, nähti minus tema töö jätkajat. Selles suunas hakkaski elu kulgema.

Geomeetriat on koolis kõik õppinud, mille poolest Teie kitsam huvi- ja saavutusterohke ala diferentsiaalgeomeetria näol rohkem köidab? Kus tegelikus elus seda vaja läheb, kas või kaudselt?

Õppeplaanilist ainet „Geomeetria alused" õpetas meile külalisena NSV Liidu riikliku preemia laureaat Leningradi ülikoolist Aleksandr Aleksandrov, kelle kui oma endise kolleegi kutsus pärast Jaan Sarve pensionile jäämist Tartusse ülikooli rektor Fjodor Klement. Paraku ei jõudnud Aleksandrov loengukursust lõpulegi viia, kui ta kutsuti tagasi Leningradi, kus oli äsja valitud ülikooli rektoriks. Kuigi side temaga katkes, avanes mul uus võimalus minna Moskva ülikooli, kus tuli valida kateeder, mille juures õpetust saada.

Geomeetria alal oli seal vaid diferentsiaalgeomeetria kateeder, mida juhatas professor Sergei Finikov ning kus töötasid professor German Laptev ja noor Anatoli Vassiljev. Kuulasin nende loenguid ja professor Pjotr Raševski kursust Riemanni geomeetriast. Sooritasin edukalt eksamid, mis läksid hiljem arvesse kui teaduskandidaadi miinimumi eksamid. Sellega sai juba Vändras kolmes viimases klassis Eestisse põgenenud aadlipere esindaja õpetaja Natalja Beljavskaja juhatusel ja hiljem ülikoolis õpitud vene keel kõva praktika.

1956. aasta veebruaris suunati mind uuesti Moskvasse sama kateedri juurde aspirantuuri, kus mind juhendas professor Anatoli Vassiljev.

Järgnes pingeline mõttetegevus väitekirja lõpuleviimisel Tartus Väike-Tähe korteris pisipoegade lalina saatel: olin 1952 abiellunud stomatoloog Silvia Plinkiga, 1955 sündis esimene poeg Rein ja paar aastat hiljem Jüri. 1958. aastal kaitsesin Moskvas väitekirja, 1960 edutati mind ülikooli dotsendiks ning 1962 algebra ja geomeetria kateedri juhatajaks.

Sellega õppejõukarjäär ei lõppenud, vaid algas. Kaks õppeaastat, 1963/64 ja 1964/65, olin doktorant Moskva ülikoolis ikka selle sama diferentsiaalgeomeetria kateedri juures. 1968 kaitsesin doktoriväitekirja Kaasani ülikoolis, 1970 sain professorikutse.

Diferentsiaalgeomeetriat läheb vaja eeskätt kõverjoonte, -pindade ja -ruumide (näiteks Riemanni ruumi) uurimisel, kus selleta hakkama ei saa. Einsteini üldrelatiivsusteooria järgi on ka aegruum kõver Riemanni ruum, seetõttu vajab diferentsiaalgeomeetriat ka teoreetiline füüsika. Minu edasises teadustöös oligi üks suund seotud rakendustega kalibratsiooniteoorias, mis seotud elementaarosakeste füüsikaga ning millele panid aluse USA füüsikud, Nobeli preemia laureaadid Steven Weinberg, Abdus Salam ja Sheldon Glashow.

Millega olete hilisemas teadustöös tunnustust võitnud?

Ühe oma armeenlasest aspirandi Vano Mirzojaniga astusime 1990. aastatel rajale, mille oli avanud Belgia noor teadlane Johan Deprez, nimelt semiparalleelsete alammuutkondade uurimisele. Need on eriomadustega pindade mitmemõõtmelised üldistused. Niisuguste pindade uurimine viis mind kontakti algul Belgia ja hiljem ka teiste maade juhtivate geomeetria eriteadlastega. Senine venekeelne publitseerimine asendus ingliskeelsega; muidugi aitas siin ka Eesti iseseisvumine. Tulid esinemised teaduskonverentsidel Lääne-Euroopas, ka plenaarettekanded. Minult telliti ülevaade „Alammuutkonnad paralleelse fundamentaalvormiga" („Submanifolds with Parallel Fundamental Form") koguteosesse „Diferentsiaalgeomeetria käsiraamat" („Handbook of Differential Geometry"), mis ilmus Elsevier Science B. V. kirjastuselt 2000. aastal. Rohkem kui 15 aastat väldanud uurimus tipnes monograafiaga „Semiparalleelsed alammuutkonnad ruumivormides" („Semiparallel Submanifolds in Space Forms"), mille avaldamine Springeri kirjastuses võttis küll aega, aga sai sel aastal lõpuks teoks.

Kui monograafiaga said asjad ühele poole, pöördusin vahelduseks ühe oma noorpõlve teema juurde. Geomeetria aluste loengute pidamine Tartus langes muidugi minu õlgadele. Toetusin siin ka Jaan Sarve doktoritöö originaalsele käsitlusele, mida olid täiustanud Jüri Nuut ja Arnold Tudeberg (eestistatud nimega Humal). Avaldasin loengumaterjalid 1964. aastal ülikooli rotaprindil õppevahendina „Geomeetria alused I", mis äratas tähelepanu ka üleliiduliselt, kuigi oli eestikeelne. Vahepeal oli selles valdkonnas toimunud silmapaistev areng, kuigi mitte otseselt selle õppevahendi temaatikas. Aastatel 2005-2007 avaldasin, nüüd Eesti TA toimetistes, kolm ingliskeelset artiklit, milles selgitasin uute käsitluste seoseid minu 1964. aasta materjalidega. Ulatuslikuma kokkuvõttena koostasin monograafia „Geomeetria alused tuginevalt vahelsusele ja lipp-liikumistele" („Foundations of Geometry based on betweenness and flag-movements"), mis ilmus 2009. aastal ülikooli õppejõu Mati Abeli toimetamisel ja Eesti Matemaatika Seltsi kirjastamisel. Minu 80. juubelisünnipäeva üritused algasidki selle monograafia esitlusega 19. juulil.

Olete koostanud mitmeid õpikuid, uurinud ja populariseerinud teaduse ajalugu ning täitnud olulisi ühiskondlikke kohustusi, seda ka rahvusvahelises ulatuses.

Kui Tartu ülikooli õppejõu ajaloolase Richard Kleisi algatusel hakati koostama eestikeelseid originaalseid kõrgkooliõpikuid, lülitusin minagi sellesse protsessi. Esimesena ilmus 1963. aastal Eesti Riikliku Kirjastuse avaldatud „Diferentsiaalgeomeetria" õpik, milles rakendasin pinnateoorias ka ühte uudset meetodit. Sellest ilmus 1987. aastal teine, täiendatud trükk, kus leidsid käsitlemist veel mitteeukleidilised geomeetriad, samuti n-mõõtmeline Riemanni geomeetria ning tensorväljad, mis on vajalikud teoreetilises füüsikas. Samal aastal avaldasin õppevahendid „Topoloogia" ja „Eritüüpi topoloogilised ruumid".

Vahepeal, 1973. aastal, ilmus ulatuslik õpik „Analüütiline geomeetria", mille koostasin koos kolleeg Karl Arivaga. Käsitlus selles tugineb vektorite lineaaralgebra aksiomaatikale ja vektori pöörde aksioomidele. See annab uudse lähenemise geomeetria alustele, nii kooligeomeetria osas kui ka projektiivses geomeetrias kuni Saksa matemaatiku Felix Kleini Erlangeni programmini.

Matemaatika ajalugu kuulus pikka aega üleliidulisse kohustuslikku õppeplaani. Kui olin Moskvas 1956. aastal kuulanud Isabella Bašmakova sellealast huvitavat kursust, langes minu osaks lugeda sama ainet ka Tartus. Ühtlasi tekitas see huvi matemaatika ja üldse teadusajaloo vastu Tartu ülikoolis ja Eestis. Looduseuurijate Seltsi juures organiseerisin loodusteaduste ajaloo komisjoni, mis kutsus 1960. aasta mais kokku sellekohase konverentsi. Seal esinesid ka Moskva ja Leningradi matemaatikud, teiste hulgas eestlane Jaan Depman Neevalinnast. Ettekannete laiendatud tekstid koos illustratsioonidega said tuumikuks 1968 kirjastuses Valgus ilmunud raamatule „Teaduste ajaloo lehekülgi Eestist I". Selles sarjas ilmus hiljem 13 köidet. Viimane neist, mis avaldati 2002 Eesti Teaduste Akadeemia kirjastuse väljaandena, oli pühendatud Riias sündinud ja Tartus õppinud  baltisaksa keemiku Nobeli preemia laureaadi Wilhelm Ostwaldi 150. sünniaastapäevale. Sarja kaks esimest raamatut ilmusid minu toimetamisel. Esimeses neist avaldasin peale eelöeldu veel oma uurimuse matemaatikast Eestis 17. ja 18. sajandil. See täiendas minu ülevaate „Lehekülgi matemaatika ajaloost Eestis" esimest osa, mis avaldati ülikooli sarja „Matemaatika ja Kaasaeg" neljas esimeses väljaandes aastatel 1963-1964. Põhjalikumalt uurisin Saksa professori, 18.-19. sajandil elanud Martin Bartelsi saavutusi kõverate teoorias, millega täiendasin ka matemaatika ülemaailmset ajalugu, sest täielik käsitlus ilmus mul 1997 inglise keeles ajakirjas Historia Mathematica (Matemaatika ajalugu). Pinnateooria klassiku, Tartu ülikooli kauaaegse professori, Saksa päritolu Ferdinand Mindingu tegevust käsitlesin venekeelses monograafias, mis ilmus nelja autori koostööna kirjastuse Nauka väljaandena 1970. aastal.

Suurimat tähelepanu on ilmutatud ühe uurimuse vastu Tartu Rootsi-aegse ülikooli teaduseajaloost, mille tegime koos ajalooprofessor Helmut Piirimäega ja avaldasime esmakordselt eesti keeles 1981. aastal „Tartu ülikooli ajaloo küsimustes". Selles tutvustasime Academia Gustavo-Carolina professorit Sven Dimbergi kui Newtoni teooria üht varaseimat propageerijat 1690. aastail. Hiljem ilmus uurimus veel vene, inglise ja rootsi keeles, viimases Rootsi matemaatikute Jaak Peetre ja Staffan Rodhe tõlgitult ning kommentaaridega varustatult. Koos Jaak Peetrega, kes on rahvuselt eestlane ja emigreerus 1944. aastal koos perekonnaga Rootsi, olen toimetanud veel ingliskeelse raamatu Eestist pärit matemaatiku Edgar Krahni 100. sünniaastapäevaks. Selles on minult kolm peatükki, üks koos kolleeg professor Enn Tammega. Raamatu kaaskirjastajana on märgitud Eesti Matemaatika Selts, mis (taas)asutati 1987. aastal minu algatusel; olin ka selle esimene esimees kuni aastani 1993. Just siis valiti mind ka Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks.

Öeldakse, et käbi ei kuku kännust kaugele. Teie poegadest siiski matemaatikuid ei saanud: Jüri Lumiste on Vanemuises tuntud näitleja ja lavastaja, samuti kõva laulumees, vanemat poega Rein Lumistet teavad väga hästi need Tartu, Pärnu ja Tallinna haiglate patsiendid, kes on tema kirurginoa alt läbi käinud.

Nii see on. Kuid järgmise põlvkonna osas võib see käbi-jutt ometi õigeks osutuda. Reinu kolmest pojast on Imre Tallinna Tehnikaülikooli haridusega tuntud Tartu IT-spetsialist. Järgmine, Kaur, on Tartu Ülikooli magistrant matemaatilise statistika alal. Noorim, Ando, lõpetas äsja bakalauruseõppe Eesti Maaülikoolis geomaatika alal. Jüri kolm poega on veel liiga noored, et arvata, kelleks nemad võivad sirguda.

Mitmed ülikooli õppejõud ja tuntud teadlased on võtnud osa Uno Sahva võimlemisrühma tegevusest. Mille poolest see nii köitev oli?

Loodetavasti võib saada küllalt ammendava vastuse tuntud keelemehe Eduard Vääri koostatud ja toimetatud raamatust „UNO SAHVA, spordi- ja rahvamees" (Tartu, 2005). Minu isiklik huvi kehakultuuri vastu sai alguse koolipoisi-ajast Tamsalu suusaradadel ja uut innustust Vändras Vene aadliperekonnast pärit võimlemisõpetaja Nikolai Menšikovi riistvõimlemise tundides. Ka ülikoolis tegelesin harrastusvõimlemisega Uno Sahva juhendamisel ja noore õppejõuna sai minust tema võimlemisrühma liige. Eriti paelusid rühma talvised suusaväljasõidud Otepää-Kääriku ümbrusse. Nendest kasvas välja mõte muretseda Kääriku lähedale maja, kus saaks ööbida. See realiseerus 1963. aastal endise popsikoha Mustametsa ostmisega ja selle hilisema kujundamisega Mustametsa sporditareks: ehitati uus saun ja maja juurdeehitusena „kapiitlisaal". Selle kõigega seostuvad ühtlasi unustamatud suusamälestused.

Samuti sain sealt rohkesti ehituskogemusi. Kui pärast 1967. aasta hiigeltormi pakuti odavat ehitusmaterjali, tekkis mul mõte rajada perele suvekodu Ahja lähedale, kus Kärsa kiriku vastas oli saada sobiv koht. Nüüd ongi seal mu oma kätega püstitatud suvemaja.

Maa ja loodus on jäänud Teie ellu tänaseni.

Noorusaja suurimad looduselamused on seotud karjapoisiajaga mitmel suvel Vändra lähedal Kurgja kandis Oriküla metsavahi peres. Läbi sealsete metsade läks Carl Robert Jakobson kuulsat Sakala teed pidi Kurgja talust Viljandisse Sakalat toimetama. Sellal möödusid kõik minu suvepäevad ürgmetsas lehmi karjatades ja looduse saladustest osa saades. Maatööga tutvusin Saksa ajal, olles sulasepoiss Vändra lähedal Esula talus. Selle kõigega aitasin ema pere ülalpidamisel. Ühel suvel töötasin ka Tootsi turbabriketivabrikus. Üliõpilas- ja hilisemasse aegagi kuulusid muidugi igasügisesed põllutöö-nädalad.

Õppejõuna meenuvad elamused Uno Sahva organiseeritud suusamatkadelt, mis kulgesid mitte tavalisi teid pidi, vaid kompassi järgi valdavalt läbi puutumatu looduse isegi Taga-Karpaatias. Tutvus kolleegiga, innuka mägimatkajaga Valgevenest, viis ühe suvise matkani Kaukaasias Elbruse lähistel, millest kutsusin osa võtma ka Uno Sahva. See pakkus täiesti uusi loodusetunnetusi, millest olen eespool mainitud raamatus kirjutanud artikli „Unoga mägimatkadel". Järgnes katse vallutada Kazbek, tookord ilma Unota.

Kodumaal on unustamatuid suviseid muljeid pakkunud ujumine paljudes looduslikes veekogudes. Nüüd, aastate möödudes, kui tekkisid probleemid vasaku jala liikumisvabadusega, on püsima jäänud vaid lühijalutuskäigud suvekodu ümbruse metsades.

 

ÜLO LUMISTE on sündinud 30. juunil 1929 Vändras metsavahist vabatalupoja järeltulijana. Lõpetanud kuldmedaliga Vändra Keskkooli 1947 ja matemaatikuna cum laude Tartu Ülikooli 1952. Nüüdisaegse matemaatika juurde viis teda ülikooli professor Gunnar Kangro, kes suunas noormehe õppima Moskvasse. 1959 kaitses Moskva ülikoolis kandidaadiväitekirja ja 1968 Kaasani ülikoolis doktoritöö. 1962. aastast Tartu ülikooli dotsent, aastail 1969-1989 professor ning algebra ja geomeetria kateedri juhataja, 1974-1980 matemaatikateaduskonna dekaan. 1987. aastal asutas Ülo Lumiste Eesti Matemaatika Seltsi. 1990-1994 oli Euroopa Matemaatika Seltsi Nõukogu liige: osales selle asutamiskoosolekul Varssavi lähedal 1990 ja Esimesel Euroopa Matemaatika Kongressil Pariisis 1992.

1993 valiti Ülo Lumiste Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks. See au ei saa osaks isegi igale tippteadlasele, vaid eeldab erilist panust teaduse edendamisse, õpetamisse, propageerimisse, kogu ühiskonna teadvuse suurendamisse. Intervjuustki ilmneb, et see mees väärib kõiki oma tiitleid ja kutseid, mida on lisandunud veel pärast akadeemikuks saamistki.

Aastast 1995 on Ülo Lumiste Matemaatika Ajaloo Rahvusvahelise Komisjoni liige. Sarja „Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist" algataja ja toimetaja. Mitmete õpikute ja monograafiate autor. Ülo Lumiste on Ameerika Matemaatika Seltsi tegevliige, Tallinna Ülikooli audoktor, Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühenduse auliige ning Tartu Ülikooli Raefondi preemia laureaat.

1999 anti Ülo Lumistele Eesti Vabariigi teaduspreemia ja Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärk.

Horisont 5/2014

Ilmume ka e-ajakirjana: