Iirimaa ja õlu on seotud iseenesestmõistetavalt. Sama enesestmõistetavalt samastub iiri õlu paljude jaoks Guinnessiga. Kuigi Guinness on kuulsaim, leidub rohelisel saarel siiski kümneid ja kümneid teisi õllesidki.
Maailmavallutaja teekond
Tänavu on aga põhjust rääkida just Guinnessist: 2009. aastal täitub 250 aastat päevast, mil Leixlipi linnakeses õlut tootnud Arthur Guinness rentis Dublinis 9000 aastaks maatüki, millel asus St. James Gate'i õlletehas, ning hakkas seal tootma kuiva stout'i, mis tänaseks on maailma kuulsaim.
Guinnessi perekonna kuulsusrikas lugu algabki Arthuriga, kes kasutas oskuslikult ära päranduseks saadud 100 naela ning kujundas tõelise õlleimpeeriumi. Algus oli muidugi riskantne, sest Briti saartel oli selleks ajaks õlut toodetud väidetavalt juba üle 3000 aasta - ilmselt igas väikseimaski külas ja linnas. Aga tänu järjekindlusele ja õnnele saatis Arthur Guinnessi ettevõtmist edu. Igatahes aastal 1815, kui toimus Waterloo lahing, soovisid mitmed haavatud Briti ohvitserid just pinti Guinnessit. Ja nad kutsusid seda mitte lihtsalt õlleks, vaid nimepidi.
Arthuri poegadele, kellest mitmed said aadlitiitli, jäi isa, vanaisa ja vanavanaisa loodu hoidmine ja edasiarendamine. Siis juba Iveaghi krahvid, jätkasid nad tööd perefirmas ning osalesid aktiivselt nii Dublini kui ka kogu Iirimaa poliitilises, äri-, kiriku- ja hariduselus. Viimane neist, 1932. aastal sündinud Arthur Francis Benjamin Guinness, kolmas Iveaghi krahv, viis Guinnessi maailmavallutuse lõpule: tema ajal avati uued tehased Nigeerias, Jamaical, Kamerunis ja mujal. Maakera sai kaetud. Müüginumbrid tõusid enneolematult kõrgele. Kolmanda Iveaghi krahvi surmaga aastal 1992 lõppes Guinnessi perekonna otsene seotus firmaga. Aga Guinness jäi Guinnessiks.
Mehed teavad, mida teevad
Guinnessit toodetakse tänapäeval 50 riigis ja müüakse enam kui 150. Mis teeb selle väikese maa suure rahva kuulsa õlle nii eriliseks? Põhikomponentides, milleks on vesi, oder, humalad ja pärm, pole midagi üllatavat. Saladus peitub ilmselt traditsioonides ja selles, mida õppinud mehed nende komponentidega oskavad peale hakata. Küllap teavadki mitmeid olulisi nippe vaid Guinnessi tegijad. Levinud on jutt, et teatavas staadiumis lisatakse Guinnessile kalade ujupõitest valmistatud liimjat ainet. Räägitakse muudki. Hea asjaga peavadki kaasas käima legendid.
Algselt porteristiilis õlu pruulimise üks eripära oli Iirimaal kasvatatud röstitud odra lisamine. See röst annab Guinnessi õllele iseloomuliku, veidi purpurse punaka värvi ning erilise maitse. Vesi, mis tuleb Wicklow mägedest, on Guinnessi tegemisel sama oluline kui kuulsa iiri viski valmistamiselgi - algkomponendid on ju samad. Humalate ja eriti kiivalt valvatud Guinnessi pärmide lisamisel on oluline ära tabada õiged kogused ja õige hetk. Guinnessile iseloomulik paks vaht tekib aga sellest, et õlle sisse segatakse lämmastikku. See võimaldab ka säilitamist suurema rõhu all kui tavalise õlle puhul.
Guinnessi klaasis võib väikeseid õhumulle jälgida nii tõusmas kui laskumas. Viimased on põrganud mingi takistuse, enamasti klaasi seina vastu, ja liiguvad põrke tulemusel allapoole. Nähtavad on need mullid tänu õlle tumepunasele värvusele. Neid mulle võib mõnes iiri pubis vaatama jäädagi.
Loomulikult on kahe ja poole sajandiga muutunud nii margid kui arenenud tehnoloogia. Esimese maailmasõja ajal suudeti Iirimaal erinevalt teistest Briti saartest säilitada linnaste röstimine. Plain porteri tegemine lõpetati 1970. aastatel. Praegu on levinuimad margid värskendav, mahe ja kreemine Guinness Draught (4,1%) ning kompleksne, humalane, mõrkja maitsega Guinness Extra Stout (tuntud ka kui Guinness Original; 4,3%) oma tammisena tunduva püsiva kuivusega. Viimane on kindlasti üks maailma klassikalise õlle tipp. Kui Iirimaal juuakse enam kreemisemat vaadiõlut, siis mujal maailmas on levinud samad margid pudelisse villituna ning ka 7,5% Foreign Extra Stout.
Tipus on oma reeglid
Tänapäeval juuakse maailmas iga päev 10 miljonit pinti Guinnessi õlut. See teeb aastas ligikaudu kaks miljardit pinti. Iirimaal on iga teine joodud õlu Guinness. Klassikalisel viisil täidetud klaas tuleb tegijate soovitusel täita 119,53 sekundiga ning selle temperatuur peab Draught Guinnessi puhul olema 6 kraadi ning Extra Cold Guinnessi puhul 5,3 kraadi. Vaht peab kuplina klaasi katma ja vilunud baarmenid oskavad sellele joonistada ristikulehe - Iirimaa sümboli. Vaht peab kandma pennist münti. Sel juhul on Guinness õige ja õigesti klaasi valatud. Varasematel aastatel ja eriti Iirimaal lasti vaadist klaasi algul kolm neljandikku vanemat Guinnessit, millel lasti seista, ning vahetult enne pruukimist lisati teisest vaadist värskemat ja vahusemat, mis lõi kogu klaasi sisu segamini ning andis asjatundjate meelest õllele nii küpsuse kui ka värskuse.
Rekordite rada
Mis on aga kõigel sellel seost kuulsate Guinnessi rekorditega? Oli 4. mai 1951, kui tollane Guinnessi pruulikoja juht Sir Hugh Beaver osales jahil, mida peeti Iirimaal Wexfordi krahvkonnas Slaney jõe ääres North Slobis. Jahijärgsel peol hakati vaidlema, kes on kiireim jahilind Euroopas - kas rüüt või rabapüü. Samal õhtul Castlebridge House'is jõudis Sir Hugh järeldusele, et olemasolevate raamatute alusel ei ole võimalik tõestada, et kiireim on ikkagi rüüt. Sir Hugh taipas, et kõikjal Iirimaa ja Suurbritannia pubides vaieldakse viski- või õlleklaasi taga istudes tohutu hulga samasuguste küsimuste üle, kuid usaldusväärset allikat, kus rekordid fikseeritud, ei ole. Vajadus taolise raamatu järele oli ilmselge.
Beaveri idee sai teoks, kui Guinnessi firma töötaja Christopher Chataway soovitas teostajateks kaksikutest üliõpilased Norris ja Ross McWhirteri Londonist. Viimased saidki ülesande panna 1954. aasta augustiks kokku esimene The Guinness Book of Records. Guinness World Records Ltd asutati 1954 Guinnessi õllefirma juurde. Esimest rekordite raamatut trükiti tuhat eksemplari. Järgmisel aastal samal ajal ilmunud 197leheküljelisest raamatust sai juba bestseller. Eksemplaride arv sajakordistus. Kujunes tava, et raamat ilmub alati jõuludeks. Edu tagas kindlasti ka asjaolu, et nii Norris kui ka Ross McWhirteril oli entsüklopeediline mälu.
Tekstile orienteeritud raamatust on aastatega saanud rikkalikult illustreeritud mahukas andmebaas. Et registreerida uus Guinnessi rekord, tuleb sisse anda taotlus. Seal esitatud fakti või teostust kontrollitakse ja rekord registreeritakse kindlate reeglite alusel. Eetilistel ja muudel põhjustel ei registreerita mis tahes rekordeid - näiteks pole rekordit „kõige raskem kodukass", sest kassiomanikud kippusid vaeseid loomi lõhki söötma.
Aastast 2000 on rekorditekogu nimi Guinness World Records. Sisaldab see aga endiselt rahvusvaheliselt tunnustatud maailmarekordeid, olgu tegu inimsaavutuste või looduse ekstreemsustega. Igal aastal üllitatav raamat hoiab ka ise üht rekordit - see on maailma kõikide aegade kõige enam müüdud registreeritud raamatuseeria. Ühendriikides on see raamatukogudest kõige sagedamini varastatav raamat.
LOE VEEL
TOOMAS TIIVEL (1952) on bioloog ja diplomaat. Lõpetanud 1975 Tartu Ülikooli zooloogina, töötanud TA Eksperimentaalbioloogia Instituudis ning Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis teadurina, Tallinna Pedagoogikaülikoolis bioloogiaprofessorina. Bioloogiakandidaat, uurinud putukate rakusiseste sümbiontide ultrastruktuuri. Olnud Eesti suursaadik Lätis ja Rootsis. 2002. aastast Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia liige. Eesti Loodusuurijate Seltsi asepresident. Eesti Viskiklubi president. Kirjutanud raamatud „Viskimaailma teejuht" (2007) ja „Viinad & peenemad napsid" (2009).
