You are here

UYGHURISTAN. Maa Aasia südames

Hiina loodeosas rohkem kui 1,8 miljonil ruutkilomeetril elab 8,9 miljonit uiguuri. Uiguuridel pole oma riiki ja viimasel aastal on nende tulevikuväljavaated oluliselt halvenenud. Uiguuride kodumaa on väheviljakas kõrbete, poolkõrbete, kuivsteppide ja mägede ala, kus asub ka kuulus Taklimakani kõrb - üks elutumaid kõrbeid üldse.

Uiguuride endi jaoks on nende kodumaa Uyghuristan või Uyghuriye. Tulenevalt uiguuride omakeelsest nimest võiks piirkonda eesti keeles nimetada Uiguuristaniks. Seni oleme uiguuride asuala kutsunud peamiselt Ida-Turkestaniks või Uiguuriaks - viimane sobib samuti, sest on lähedane ühele uiguurikeelsele variandile.

Ametlikult on see ala Xinjiangi Uiguuri autonoomne piirkond. Tegelikkuses puudub uiguuridel igasugune autonoomia, veelgi hullem - uiguure pole lastud ei piirkonna administratiiv- ega parteijuhtkonda. Isegi suuremate ettevõtete juhid on peaaegu eranditult hiinlased.

Rahvas: põliselanikud ja immigrandid

Uiguuristanis elab käesoleval ajal ametlikult 8,9 miljonit uiguuri ja piirkonna rahvaarv läheneb 20 miljonile. Elanikest üle 7,5 miljoni on pärast 1949. aastat sisse rännanud hiinlastest kolonistid või nende järglased: 1948. aastal elas Uiguuristanis vähem kui 300 000 hiinlast, nüüd üle 9 miljoni. Lisaks Hiina rahvavabariigile elab uiguure rohkemaarvuliselt Kasahstanis - sealsest 350 000 uiguurist on üle 80 protsendi suutnud säilitada uiguuri keele esimese keelena.

Hiina keskvõimu süstemaatilise migratsioonipoliitika tulemusena kasvab hiinlaste osakaal Uiguuristanis pidevalt. Suurde enamusse on uiguurid jäänud veel üksnes Edela-Uiguuristanis ehk aladel, mis piirnevad Kõrgõzstani, Tadžikistani ja Pakistaniga. Uiguuristani pealinnas, piirkonna keskosas asuvas Ürümqis (uiguuri Ürümchi) on uiguure juba praegu alla viiendiku.

Lisaks uiguuridele ja hiinlastele (valdavalt hanid ja islamiusulised hueid) elab Uiguuristanis, peamiselt ida- ja põhjaosas, rohkemaarvuliselt veel ka kasahhe (1,2 miljonit), kirgiise (180 000) ja mongoleid (160 000).

Kunagine Uiguuristan hõlmas 1,82 miljonist ruutkilomeetrit, täna on Uiguuristani pindala 1,66 miljonit ruutkilomeetrit.

Uiguuri rahvuslipul on valge poolkuu ja valge viisnurk helesinisel taustal. Uiguuride lipu eeskujuks on olnud Türgi lipp, kus samasugused valged kujundid on punasel taustal. Aastail 1933-1934 oli uiguuride kasutusel iseseisva uiguuri riigi lipuna. Käesoleval ajal on see Hiinas rangelt keelatud. Avalikult kasutavad lippu peaasjalikult uiguuri pagulased Põhja-Ameerikas ja Euroopas.

Loodus: kõrbed ja mäed

Uiguuristani looduslikud olud on karmid. Maa lääneosas laiub 270 000ruutkilomeetrine Taklimakani liivakõrb. Kõrbe idaosas küündib liivadüünide kõrgus kohati 150 meetrini, lääneosas aga „üksnes" 25 meetrini. Tugevad liivatormid on väga sagedased. Kuigi Taklimakani põhiosa jääb 40 põhjalaiusest lõuna poole, langeb talvel temparatuur aeg-ajalt alla 20 miinuskraadi, suvised päevatemperatuurid seevastu tõusevad 50 plusskraadini. Sademed jäävad aastas alla 50 mm, millega Taklimakan on Aasia kõige kuivem piirkond. Taklimakani elusloodus on väga vaene - seal võib kohata antiloope, jäneseid, kõrberotte, mõningaid hiirlasi ja hüpiklasi. Inimasustus on hõre, kuid oaasides siiski olemas. Isegi uiguuride ajalooliselt tähtis keskus Kaxgar (ka Kashi, 350 000 elanikku) asub Taklimakani lääneosa oaasis Kaxgari jõe kallastel.

Taklimakanist idas asub peaaegu sama sademetevaene Kumtagi kõrb, mis kiirelt laieneb. Taklimakanist kirdesse jääb Kuruktagi kõrb ja Uiguuristani põhjaosas asub veel Gurbantünggüti kõrb. Kokku hõlmavad kõrbed üle kolmandiku Uiguuristanist.

Taklimakani kõrbest põhjas ja läänes kõrgub Tianshani mäestik (uiguuri Tengri Tagh). Seal asub Kõrgõžstani ja Uiguuristani piiril 7439meetrine Džengišhi mägi (uiguuri Tömür, ka Galibiyat Qokkisi; Eestis rohkem tuntud kui Pobeda). Tianshani kirdepiiril paikneb pealinn Ürümqi, mis on ühtlasi meredest kaugeim (2500 km) suurlinn maailmas. Uiguuristani jääb ka kogu Euraasia merest kaugeim paik: Gurbantünggüti kõrbe punkt, mille koordinaadid on 46°16'8'' põhjalaiust ja 86°40'2'' idapikkust, asub lähimast mererannikust 2648 km kaugusel.

Taklimakanist lõunasse jääb Kunluni mäestik (uiguuri Kuinlun), mille kõrgeim punkt, Kunluni ja Pamiiri piirialal asuv Kongur (uiguuri Konurtag, 7719 meetrit üle merepinna) asub Uiguuristani territooriumil.

Uiguuristani madalaim punkt paikneb piirkonna kirdepoolses keskosas Turpani nõos ja jääb 154 meetrit allapoole merepinda. Piirkonna maastikku iseloomustab ilmekalt asjaolu, et Turpani nõo madalaimast osast vaid 150 kilomeetri kaugusel ulatuvad kõrgused enam kui 5 kilomeetrit üle merepinna. Kogu Uiguuristani kõrgeim paik on aga K2 (8611 meetrit üle merepinna), mis on ühtlasi kõrguselt teine punkt maailmas. See mäetipp asub Uiguuristani ja Baltistani (piirkond Pakistanis) piiril; mäele lähim inimasustus ei ole aga siiski mitte uiguuride, vaid Tiibeti rahvaste hulka kuuluvate baltide oma.

Majandus: põld ja nafta

Uiguuride põhilised tegevusalad on seotud põllumajandusega - nisu-, puuvilja-, viinamarja-, juurvilja-, puuvilla- ja lambakasvatusega. Ajalooliselt on tähtsal kohal olnud ka vaibakudumine. Uiguuristanis tervikuna on tähtsaimad nafta- ja naftakeemiatööstus, mis annavad piirkonna tuludest 60 protsenti. Samas on naftatööstus valdkond, millest uiguure püütakse eemal hoida.

Arvatakse, et Uiguuristanis leidub lisaks naftale ka mitmete muude maavarade olulisi leiukohti. Niisiis omab piirkond Hiina jaoks ses osas olulist potentsiaali. Paraku on maavarade rohkus uiguuridele pigem õnnetuse kui õnne allikas, sest hoolimatu kaevandamine saastab loodust, ei tõsta reaalselt uiguuride elatustaset ning kiirendab hiinlaste immigratsiooni. Samalaadsed probleemid on paljudel Venemaa Siberi-osa põlisrahvastel, kes on nende maal leiduvatest rikkalikest maavaraleiukohtadest enamasti vaid kahju saanud.

Keel: palju dialekte

Uiguuri keel kuulub altai keelkonna turgi keelte idarühma. Lähim tuntud sugulaskeel on usbeki keel, kuigi usbekid ja uiguurid ei ela kõrvuti. Uiguuri keele dialektide erinevused on kohati väga suured, nii et mõned uurijad eristavad uiguuride seas mitmeid rahvusi. Uiguuri keele ametlikult kasutatav versioon põhineb Ürümqi dialektil. Paljud eakad uiguurid ei oska peale uiguuri keele ühtegi teist keelt, noorematel on Hiina keelepoliitika tõttu esikohal hiina keel.

Uiguuri keeles on valdavalt turgi keeltele omane sõnavara, kuid sarnaselt usbeki keelele palju laene pärsia keelest. Uiguuri keel on nii lähedane vanale usbeki keelele, et mõned lingvistid arvavad, et usbeki ja uiguuri keel on tegelikult üks ja sama keel, kus erinevused esinevad peaasjalikult hilisemate laenude näol. Samas on ka usbeki keel ise aja jooksul poliitilistel põhjustel jagunenud kaheks - põhjausbeki keeleks, mida räägitakse endise NSV Liidu aladel ja mis jaguneb omakorda mitmeks dialektiks, ning lõunausbeki keeleks, mida räägitakse Afganistanis. Uiguuri keele uuemad laenud pärinevad muidugi valdavalt hiina keelest.

Uiguurid on üks viiest ametlikust suurest rahvusest Hiinas. Uiguuri keel on ametlikult Uiguuristani ametikeel, kuigi tegelikkuses kasutatakse seda ametitasandil tühisel määral ja sellele tehakse järjest enam takistusi.

Uiguuristanis saab siiski veel näha uiguurikeelseid telesaateid, töötavad mitmed uiguurikeelsed raadiojaamad, ilmub üle 80 ajalehe ja ajakirja. Kuigi uiguurikeelsed, levitavad ametlikud meediakanalid paraku peaasjalikult Hiina propagandat. Uiguuri keele või laiemalt kultuuri tutvustamiseks või arendamiseks ei tee uiguurikeelne riiklik massimeedia sisuliselt midagi.

Väljaspool Hiinat levitatavatest uiguurikeelsetest meediakanalitest on tähtsaim Raadio Vaba Aasia, mis edastab peaasjalikult uudiseid.

Kiri: kolme tähestiku neli variatsiooni

Uiguurid on kasutanud mitmeid kirjasüsteeme. 6. ja 7. sajandil käibis nn orkuni kiri, mis oli vanade turkide kirja üks vorm. Hiljem lõid uiguurid oma vertikaalkirja, kus tähemärgid olid küll põhiliselt üle võetud varasemast kirjast, ent algne horisontaalkiri ise oli pööratud 90 kraadi vasakule. Sellist kirja kasutasid paljud turgi rahvad, aga ka mongolid ja mandžud mitu sajandit. Uiguuride loodud kiri võeti 13. sajandil ametlikult kasutusele isegi Tšingis-khaani riigis.

10. sajandist on uiguurid kasutanud ka araabia kirja, kuigi üldiselt levis see alles 16. sajandil. 1969 viis Hiina valitsus uiguurid sunniviisiliselt üle ladina tähestikule, ent aastail 1983-1987 taas araabia tähestikule. Seejuures lisati tähestikku mitmeid uiguuri keelele olulisi tähemärke.

Endise Nõukogude Liidu aladel kirjutavad uiguurid kirillitsas. Türgis ja uiguurikeelsetel veebikülgedel kasutatakse valdavalt ladina tähestikku, kuid Türgi ortograafia reegleid. Seega on uiguuri kirjakeeles vähemal või rohkemal moel kasutusel kolme tähestiku neli variatsiooni.

2000. ja 2001. aastal peeti Xinjiangi ülikoolis mitu konverentsi, et välja töötada uiguuri keelele sobiv unifitseeritud ladina tähestik. Seda siiski mitte araabia tähestikust loobumiseks, vaid araabia ja ladina tähestiku ühtse vastavuse loomiseks.

Usk: sunniidid, šamaanid, budistid

Usutunnistuselt on uiguurid nüüdisajal valdavalt sunnimoslemid. Osa nende esivanemaist võtsid islami vastu juba 934. aastal - esimesena Kesk-Aasias. Samas on uiguuride seas levinud šamanism ja osa järgib hoopis budistlikke traditsioone. Budismiga on uiguurid kokku puutunud peaaegu 2000 aastat.

Ajalugu: Hiina varjus

Uiguurid muutusid paikseks varem kui enamik teisi türgi rahvaid - juba 2. sajandist eKr pärineb teateid uiguuride maaharimisest. Ka nimetust „uiguur" on Hiina Hani dünastia kroonikas mainitud 2. sajandil eKr. Vana-Kreeka ja Pärsia allikad pidasid uiguuride asuala idapiiriks Huanghe ehk Kollase jõe läänepoolse nn kaare läänekallast, läänepiiriks Ida-Turkestani ja põhjapiiriks Mongoolia põhjapoolseid steppe. Võrreldes praegusega elasid uiguurid tollal rohkem ida ja põhja pool.

2. sajandist eKr kuni 7. sajandi pKr mängisid uiguuride esivanemad olulist rolli mitmetes Kesk-Aasia impeeriumides. 7. sajandi lõpuaastatel võtsid uiguurid koos teiste türgi rahvaste ja tiibetlastega osa Hiina invasiooni peatamisest Kesk-Aasia põhja- ja kirdeosas. 744. aastal rajasid uiguurid oma riigi pealinnaga Karakorumis, mida uiguurid nimetasid Karabalgasuniks. See tänapäeva Põhja-Mongoolias asuv linn oli 13. sajandil lühikest aega ka Mongoolia impeeriumi pealinn. Linna lasi rajada uiguuri khaaniriigi esimene khaan Khutluk Bilge Kül. 8. sajandi keskel, oma hiilgeajal, ulatus uiguuri riik põhjas Jenissei jõe ja Baikali järveni, edelas tänapäeva Kirde-Indiani, loodes peaaegu tänapäeva Astanani ja idas Mandžuuriani.

Samal ajal kui uiguurid tugevnesid, elasid hiinlased üle ajutist langust. Nii polegi ime, et 751. aastal said hiinlased Talasi jõe ääres araablastelt, tiibetlastelt ja uiguuridelt rängalt lüüa. Järgnevate kaotuste järel nõustusid hiinlased maksma uiguuridele iga-aastast andamit siidi näol. Samas kaitsesid uiguurid Hiinat loodes teiste rahvaste vallutuste eest.

8. sajandil hakkas uiguuride jõud ja prestiiž naaberrahvaste seas vähenema. Sagenesid riigisisesed ülestõusud ning teravnes vastasseis põhjas elanud kirgiisidega ja lõunas elanud tiibetlastega. 840 vallutasid kirgiisid uiguuride pealinna ja selle ümbruse, uiguurid aga emigreerusid kolme suurema rühmana lõunasse ja edelasse Kollase jõe läänekaldale ja mitmele poole Tianshani piirkonda. Laiali rännanud uiguuridel kujunes mitu riiki.

Ganzhou uiguuride riik eksisteeris tänapäeva Hiina Gansu provintsi territooriumil, mis asub Uiguuristanist idas ja Sise-Mongooliast lõunas. Riik hävis 1228. aastal ega olnud kunagi eriti võimas, ometigi hiinlased tunnustasid seda. Tänapäeval elab mõnisada tuhat Ganzhou uiguuride järglast Gansu provintsis - neid nimetatakse kollasteks uiguurideks või juguurideks ja nad on peaasjalikult budistid (lamaistid).

Tianshani idaossa rännanud uiguurid rajasid tänapäeva Uiguuristani idaosas Karakhoja riigi. Ka seda riiki hiinlased tunnustasid. Karakhoja uiguurid võtsid vastu budismi.

Tianshani lääneosas rajasid uiguurid Karakhanidi riigi pealinnaga Kaxgaris. See linn asub tänapäeva Uiguuristani äärmises edelaosas. 934. aastal võtsid Karakhanidi uiguurid vastu islami.

1397 islamiriik ja budistlik riik ühendati. Ühtse Uiguuristani iseseisvus püsis 1759. aastani, kui selle vallutasid mandžud, kes olid sajand varem hõivanud Hiina alad. Mandžude võim püsis Uiguuristanis 1862. aastani, kuigi uiguurid tõusid vallutajate vastu üles üle 40 korra. Järjekordse ülestõusuga 1863. aastal suudeti mandžude võim kukutada ja 1864 taastati iseseisvus. Rajatud riiki tunnustasid muu hulgas Osmanite impeerium, Suurbritannia ja Venemaa. Samas pelgas Suurbritannia, et venelased ühendavad Uiguuristani oma impeeriumiga ning keelitas mandžusid uuesti Uiguuristani vallutama. Seejuures andis Suurbritannia invasiooni korraldamiseks mandžudele isegi raha. 1876 alustasidki mandžud Uiguuristani uut hõivamist, andes piirkonnale ka uue nime - Xinjiang ehk „uus territoorium". Mandžu impeeriumi osaks sai Uiguuristan taas 1884. Vallutuste käigus tapeti üle miljoni Uiguuristani elaniku. Aastatel 1871-1881 oli praeguse Uiguuristani kesk-idaosa Venemaa valduses.

1911 lõppes Hiinas mandžude ajastu ja rajati vabariik. Iseseisvuda soovisid ka uiguurid. Kuna hiinlased olid vastu, puhkes Uiguuristanis taas mitu ülestõusu. Kahel korral, 1933 novembrist 1934. aastani ja aastail 1943-1949 oli ülestõus nii edukas, et uiguurid lõid iseseisva riigi.

Esimene Ida-Turkestani Vabariik ehk Uiguuristani Vabariik (mõlemad nimed olid kasutusel) loodi Uiguuristani lõunaosas. Selle konstitutsioonis olid kesksed islami traditsioonid, kuid suurt rõhku pandi ka majanduslikele, hariduslikele ja sotsiaalsetele reformidele. Esimesel korral aitas uiguuride iseseisvust hävitada Nõukogude Liit, sest Stalin kartis, et iseseisvusmeeleolud võivad üle kanduda Nõukogude Kesk-Aasiasse. Seetõttu saatis Stalin ülestõusu maha suruma nii maa- kui ka õhuväed.

Teine Ida-Turkestani riik loodi aga hoopis NSV Liidu toel. Viimane püüdis niiviisi säilitada teatavat kontrolli piirkonna üle. NSV Liidu kokkulepped Hiina kommunistidega andsid Hiinale võimaluse 1949. aastal piirkond taas oma kontrolli alla saada. Enne seda olid aga NSV Liidu õhuruumis toimunud lennuõnnetuses justkui juhuslikult hukkunud Ida-Turkestani juhid.

1949 Hiinas toimunud kommunistliku riigipöörde tulemusena muutusid uiguurid Hiina rahvavabariigi alamateks, kusjuures Mao Zedong lubas uiguuridele ulatuslikku autonoomiat. Tegelikkuses ei olnud tal kavaski uiguuridele mingit autonoomiat anda. Tüüpilise kommunistliku „ilusa vale" eesmärk oli keelitada uiguure kommunistide tegevusele kaasa aitama.

Uiguurid: tsivilisatsioon ja kultuur

Uiguurid olid sajandeid üks piirkonna kõige enam arenenud rahvas. Hiina oli küll samuti võimas ja arenenud, kuid uiguurid suutsid pakkuda konkurentsi ka hiinlastele. Näiteks kirjutas 10. sajandi lõpus Karakhoja riigis tegutsenud Hiina saadik oma mälestustes sellest, kuidas teda üllatas uiguuride arengutase - mitte üksnes ehitised, vaid ka käsitöö, eriti hõbeda ja kulla töötlemine.

Hiina kõrgelt arenenud kirjandust, muusikat ja maalikunsti mõjutas sajandite jooksul tugevalt just uiguuri kultuur. Oli ka vastupidiseid mõjutusi: uiguurid kasutasid edukalt 6. sajandil Hiinas leiutatud trükikunsti tehnikat. Ja seda palju sajandeid enne, kui Gutenberg Euroopas trükikunsti avastas.

Uiguuri kõrgetasemeline meditsiin ületas kohati aga isegi laialt tuntud Hiina meditsiini. Näiteks nõelravi ei ole vaatamata laialt levinud arvamusele leiutatud mitte Hiinas, vaid hoopis Kesk-Aasias. Just uiguurid täiustasid nõelravi kui ravimeetodit nii oluliselt, et sellest kujunes omaette raviteadus.

Uiguuri tsivilisatsioon mõjutas kogu piirkonda peaaegu tuhat aastat, kuni mandžud uiguuride ala vallutasid.

Probleem: rahva genotsiid

Hiina rahvavabariigi genotsiid uiguuride vastu on kestnud 1949. aastast, aga teravnenud eriti  viimasel viieteistkümnel aastal. Uiguuride põhjuseta või otsitud põhjustel vahistamine, peksmine, piinamine ja tapmine on massiline. Ainuüksi juulis 1990 arreteeriti Uiguuristanis üle 7900 rahvusliku aktivisti. Veebruaris 1997 aga tappis Hiina rahvavabastusarmee Uiguuristanis Ghuljas üle 100 rahvuslikult meelestatud demonstrandi (ametlikult oli hukkunuid 9), mitu tuhat meeleavaldajat vahistati. Vangilaagrisse saadetakse uiguure tühisemategi rahvuslike või islami ilmingute eest.

Hiina keskvõimu poliitika selge eesmärk on muuta Uiguuristan piirkonnaks, kus uiguurid on marginaalse tähtsusega. Selleks kasutatakse mitmesuguseid diskrimineerimisvõtteid.

Noori uiguuri naisi steriliseeritakse massiliselt. Arstiabi saamine isegi linnades on uiguuride jaoks problemaatiline - väga valdav osa arstidest ei ole uiguurid ega saa aru uiguuri keelest; paljud hiina arstid ei võta uiguure aga üldse vastu. ÜRO Peaassamblee inimõiguste komisjoni andmetel oli näiteks 2005. aastal väikelaste suremus Uiguuristanis 200/1000 (!), Hiinas tervikuna samal ajal alla 25/1000. HI-viirusesse nakatunuid on Uiguuristanis ametlikel andmetel ligi 60 000, tõenäoliselt aga oluliselt rohkem. Võrreldes muude Hiina piirkondadega on Uiguuristanis HI-viirusesse nakatumus kordades kõrgem - piirkonnas elab alla 1,5 protsenti Hiina rahvastikust, kuid üle 10 protsendi Hiinas registreeritud HIV kandjatest.

Uiguuristani hiinlaste seas on tööpuudus väike, kuid tööealistest uiguuridest on töötud hinnanguliselt 30-40 protsenti. Isegi mitmetele tavalistele ametikohtadele uiguure tööle lihtsalt ei võeta. Vaatamata uiguuride kõrgele töötusele tuleb Uiguuristani pidevalt juurde hiinlastest immigrante. Hiina ametliku uudisteagentuuri Xinhua News Agency andmetel saabus ainuüksi jaanuaris ja veebruaris 2004 Uiguuristani üle 600 000 (!) hiinlasest tööotsija. Valdav enamik piirkonnas loodavatest töökohtadest on reserveeritud väljastpoolt Uiguuristani tulevatele tööotsijatele. Hiina ametliku, 2004. aastal avaldatud statistika kohaselt ületas Uiguuristani hiinlaste keskmine sissetulek piirkonna uiguuride keskmist 3,6 korda. Tegelikkuses on vahe ilmselt veelgi suurem.

14-25aastasi uiguuri naisi viiakse massiliselt väevõimuga Uiguuristanist minema, peaasjalikult Ida-Hiinasse. Ametlikult põhjendatakse sellist tegevust, sisuliselt küüditamist, töö võimaldamisega. Tegelikkuses on eesmärk vähendada uiguuride sündimust (ära viiakse ju sünnitusikka jõudvad ja sünnitusealised naised) ning lootus, et uiguurlannad abielluvad hiinlastega ega pöördu Uiguuristani tagasi.

Probleem: kultuuri genotsiid

Rahvuslikke ühendusi pole uiguuridel Hiinas lubatud luua. Islami usuühingud on keelatud, sest need levitavat separatistlikke meeleolusid. Human Rights Watchi andmetel on Hiina võimud 2007. aasta suvest järsult piiranud uiguuride võimalust külastada islamiusuliste pühapaika Mekat - selline õigus antakse nüüd vaid väikesearvulisele igati kontrollitud delegatsioonile. Uiguuridel on keelatud tähistada isegi traditsioonilist uusaastat Newruzi, 1997. aastast on keelatud ka traditsiooniline kultuurifestival Meshrep. Hiina võimude arvates süvendab rahvusliku kultuuri festival uiguuride seas natsionalismi ja separatismi ilminguid. Hiina jõhker kultuuripoliitika ületab kohati isegi stalinismi saavutusi. Tuletagem meelde, et stalinlikul ajal ei keelatud Eestis aastail 1947 ja 1950 laulupidu, mis ju olemuselt on eestlaste kultuurifestival - veelgi enam, näiteks 1947. aasta laulupeol ei kõlanud ühtegi venekeelset laulu.

Uiguuri kultuuri hävitamise näiteks on ka ajaloolise Kaxgari vanalinna lammutamine suures ulatuses 2009. aastal. Ametlikult on väidetud, et tegemist on 220 000 uiguuri päästmisega elamiskõlbmatutest majadest. Tegelikkuses ei ole ametivõimud püüdnudki uiguuri arhitektuuripärandit säilitada. Selle asemel võetakse hoonete seisundit ettekäändeks tuues uiguuridelt jõuga jälle tükike nende iidsest kultuurist.

Uiguuri keeles on veel võimalik saada alg- ja keskharidust, kuid uiguurikeelse hariduse kättesaadavust piiratakse järjest. Varem uiguurikeelsena tegutsenud koolid ühendatakse hiinakeelsete koolidega ja muudetakse järk-järgult üksnes hiinakeelseteks. ÜRO Peaassamblee inimõiguste komisjoni 2006. aasta juunis vastu võetud resolutsiooni 60/251 kohaselt on ligikaudu 70 protsenti Uiguuristani koolidest hiinakeelsed; 60 protsenti täiskasvanud uiguuridest arvatakse olevat kirjaoskamatud; väga vähe on kõrgharidusega uiguure ja neilgi on ülimalt keeruline erialast tööd leida. Viimastel aastatel on taaskäivitunud uiguuri ajalugu ja kultuuri tõeselt kajastavate raamatute ja teiste trükiste põletamine võimuesindajate korraldusel.

Hiina keskvõimu rõhumismeetodid on osaliselt samad, mida meie kogesime Moskva all - industrialiseerimise, majanduse arendamise ja elatustaseme tõstmise sildi all rajatakse tööstusettevõtteid, kuhu suunatakse tööle mitte ainult hiinlastest spetsialistid, vaid ka lihttöölised. Ja seda vaatamata asjaolule, et piirkonnas valitseb suur tööpuudus.

Pideva immigratsiooni tulemusena muutub järjest tõsisemaks probleemiks puhta vee nappus. Uiguuristani paljudes piirkondades elab käesoleval ajal rohkem inimesi kui loodusressursid suudavad taluda. Seetõttu tungib mitmel pool peale kõrb.

Lop Nur: Hiina tuumapolügoon

Uiguuristanis tehti Hiina tuumakatsetusi. Piirkonna kaguosas paikneb Lop Nuri tuumapolügoon, kus aastatel 1964-1996 viidi läbi 45 tuumakatsetust. Katsetuste tõttu suri või sai kannatada üle 100 000 kohaliku elaniku. Ametlikult ei ole Hiina katsetuste tõttu surma saanuid omaks võtnud.

2009: surve kasvab

Viimasel aastal on uiguuride tulevikuväljavaated oluliselt halvenenud. 2002. aasta hilissuvel kuulutas USA mitmed uiguuri organisatsioonid terroristlikuks, täites niiviisi Hiina kauaaegse nõudmise ja andes sellega Hiina keskvõimule sisuliselt vabad käed laiaulatuslike sõjaliste operatsioonide alustamiseks Uiguuristanis. USA sammu põhjus ei olnud mitte vimm uiguuri iseseisvuslaste vastu, vaid vajadus teha Hiinaga senisest rohkem koostööd nn maailmaasjades. Sellise koostöö eeldusena nõudis Hiina USAlt mitmete sammude astumist, muu hulgas uiguuri iseseisvuslaste tegevuse piiramist.

Varem põgenesid uiguuri rahvuslikud aktivistid Kasahstani. Alates 1996. aastast teeb Kasahstan aga Hiinaga aktiivselt koostööd ja on palju uiguuri teisitimõtlejaid Hiinale välja andnud.

2001. aasta sügisest on Hiina püüdnud maailmale väita, et uiguurid on seotud rahvusvahelise terrorismiga. Niiviisi ei püüta elimineerida mitte üksnes rahvuslikke aktiviste, vaid kleepida halvustav silt külge kogu rahvale. Eesmärk on saavutada maailma massiteabevahendite ja laiemalt maailma üldsuse halvustav suhtumine uiguuridesse ning panna maailma heaks kiitma Hiina uiguuride-vastaseid repressioone.

Uiguuride protestiaktsioonid, ka kõige rahumeelsemad, on Hiinas täielikult keelatud. 2009. aasta suvel toimunud uiguuride protestid (peaasjalikult, kuid mitte ainult Ürümqis) olid otseselt ajendatud uiguuri rahvusest tööliste tapmisest ühes tööstusettevõttes. Rahutuste laiem põhjus seisnes aga sellest, et paljude uiguuride jaoks on diskrimineerimine muutunud sõna otseses mõttes väljakannatamatuks. Protestide ajal toimunust ja protestide mahasurumisest pole detailset erapooletut infot. Hiina ametivõimud levitasid sündmuste kohta oma, järjekordselt kõiges uiguure süüdistavat propagandat. Välisajakirjanikke, kelle hulka rangelt limiteeriti, hoidsid Hiina ametiisikud igati sündmustest eemal või lubasid neil liikuda üksnes seal, kus kannatajateks paistsid olevat hiinlased. Näiteks lubati välisajakirjanikke suhelda hiinlastest kannatanutega, kuid kategooriliselt oli keelatud suhelda uiguuridest kannatanutega. Õiglase info liikumise takistamiseks katkestas Hiina ajutiselt mitmel pool Uiguuristanis mobiilside, samuti ligipääsu internetile. Kokku hukkus rahutustes ja nende mahasurumise käigus 197 (Hiina ametivõimude andmetel) kuni mitu tuhat inimest (mõnede uiguuri organisatsioonide andmetel). Vigastatuid oli vähemalt 1680, teistel andmetel mitu tuhat; arreteeriti üle 1500 inimese, teistel andmetel koguni üle 4000.

Uiguuri maailmakongress

Uiguuride peamine organisatsioon maailmaareenil on Uiguuri Maailmakongress (World Uyghur Congress, WUC). Organisatsioon loodi 2004. aastal Saksamaal Münchenis, kui ühinesid Ida-Turkestani Rahvuskongress ja Maailma Noorte Uiguuride Maailmakongress. Organisatsiooni peamine eesmärk on kaitsta uiguuride rahumeelset, mittevägivaldset ja demokraatlikku õigust mõjutada Uiguuristani poliitilist tulevikku. Maailmakongress esindab uiguure ka Esindamata Rahvaste Organisatsioonis (Unrepresented Nations and Peoples Organization, UNPO).

Uiguuri Maailmakongress deklareerib mittevägivaldset ja rahumeelset vastuseisu Hiina rahvavabariigi okupatsioonile (selline on organisatsiooni ametlikult kasutatav termin) Uiguuristanis. Organisatsioon soovib, et Hiina võimud järgiksid rahvusvaheliselt aktsepteeritud inimõiguste standardit, nagu see on kirja pandud inimõiguste ülddeklaratsioonis. Samuti soovib Uiguuri Maailmakongress Hiina võimudelt demokraatliku pluralismi aktsepteerimist ning totalitaarse ja riiklikule terrorismile rajatud poliitika lõpetamist Uiguuristanis.

Rebiya Kadeer: rahupreemia nominent

Maailmakongressi esimesel peaassambleel 2004. aastal valiti organisatsiooni juhiks Erkin Aliptekin, kes muu hulgas on olnud ka Esindamata Rahvaste Organisatsiooni peasekretär. Teisel peaassambleel novembris 2006 valiti presidendiks Rebiya Kadeer (uiguuri Rabiye Qadir), kes on ka laiemalt uiguuride rahvusliku liikumise juht ja n-ö vaimne ema. Ta on ka Uiguuri Inimõiguste ja Demokraatia Fondi ning Uiguuri Ameerika Assotsiatsiooni asutaja. Rebiya Kadeer on võitnud maineka Rafto auhinna (inimõiguste alane auhind, loodud Norra inimõigusaktivist Thorolf Rafto mälestuseks 1986) ja olnud 2005., 2006., 2007. ja 2008. aastal Nobeli rahupreemia nominent. Oma uiguuride õigusi kaitsva tegevuse pärast on ta viis aastat istunud Hiina vanglates. Mitmed tema lapsed on Hiinas (poliitilistel põhjustel, kuigi isoleerimise ettekäänded on olnud teistsugused) vanglas või koduarestis.

8. augustil näidati Austraalias Melbourne'is toimunud filmifestivalil dokumentaalfilmi „Armastuse kümme tingimust" („Ten Conditions of Love"), mis räägib Rebiya Kadeeri võitlusest uiguuride õiguste eest. Hiina esitas filmi näitamise eel protesti, nõudis filmi eemaldamist festivali programmist ja võttis festivalilt tagasi neli oma filmi. Hiina häkkerid ründasid aga festivali kodulehekülge, asendades selle sisu Hiina rahvavabariigi lippude ja Kadeeri kohta käivate ebatsensuursete väljenditega. Samasuguseid reaktsioone on viimasel aastal saanud tunda ka mitmed teised meediakanalid, kus Kadeerist või uiguuride olukorrast on püütud levitada tõest infot.

Uiguuride tulevik tundub olevat üpris tume. Peamine põhjus on asjaolu, et riigid ei taha tülli minna maailma ühe võimsama riigi Hiinaga. Hiina suhtes välja näidatud reaktsioonides püütakse igati arvestada, et sisuliselt juba homme on Hiina maailma võimsaim riik. Kui Hiina majandus kasvab samamoodi nagu viimastel aastatel, st USA omast kiiremini, muutub Hiina sisemajanduse kogutoodang ostupariteedi alusel juba 2017.-2018. aastal suuremaks kui Ameerika Ühendriikidel. Pole siis ime, et Hiina jõhkrate inimõiguste rikkumiste ees - mitte ainult Uiguuristanis või Tiibetis, vaid laiemalt - paneb enamik maailma poliitikuid silma päris või peaaegu päris kinni. Näiteks 2009. aasta suvel Uiguuristanis toimunud meeleavalduste karmi mahasurumise suhtes olid maailma poliitikud olnud enam kui vaoshoitud. Suuremate riikide poliitikutest võrdles vaid Türgi peaminister Recep Tayyip Erdoğan toimunut genotsiidiga ning Türgi kaubandus- ja tööstusminister Nihat Ergün kutsus boikoteerima Hiina kaupu.

Paraku arvestab enamik maailma inimesi igapäevaselt käitudes alati iidset kõnekäändu härjast ja Jupiterist.

 

ANDRUS MÖLDER (1970) on lõpetanud 1992 Tallinna Tehnikaülikooli Majandusteaduskonna tootmise ökonoomika ja juhtimise erialal ning tegeleb igapäevaselt peaasjalikult finantside juhtimise ja finantskoolitusega. Huvi väikerahvaste, viimastel aastatel eeskätt riigita rahvaste vastu on ta tundnud 12. eluaastast saadik. Kirjutanud Horisondis mitmetest riigita rahvastest, tutvustanud neid ja nende probleeme alates 2004. aasta suvest ka Vikerraadios, kus on salvestanud seni 39 saadet 37 rahvast.

Ilmume ka e-ajakirjana: