Kas teadvuslik otsustamine võib olla ebatäpsem kui teadvuseväliselt langetatud valik? Kas teadvuseväline töötlus võib taibata midagi, mis jääb varjule teadvustatud töötluse eest?
Viimase 15 aasta uurimistööd kognitiivteadustes on teadvuse troonilt tõuganud: tundub, et teadvuseta toimuv infotöötlus on osavam, kiirem, tõhusam. Hiljutises uurimustöös leiti, et katseisiku suhtes ohtlikul trajektooril liikuv objekt tõmbab endale tähelepanu ilma teadvuse osavõtuta.
Katseisikud olid vastamisi klassikalise visuaalse otsingu katsega: neile esitati arvutiekraanil kas kolm või kuus objekti - põhiliselt ringid ja lisaks üks ellips. Katseisikud pidid ellipsi võimalikult kiiresti leidma, et võimalikult kiiresti vastata, kas see oli horisontaalne või vertikaalne. Kena trikk katse juures seisnes selles, et enne otsinguobjektide esitamist näidati lühidalt (125 ms) filmiklippi, milles oli näha objekt, mis suurenes – just nagu lähenedes. Varem on korduvalt näidatud, et katseisikud sellist suurenevat stiimulit just nõnda tajuvadki – miski nagu läheneks suure kiirusega.
Manipuleeriti seda, (1) kas läheneva stiimuli trajektoor oli suunatud katseisiku pihta (= on ohtlik) või ei, ning (2) kas läheneva stiimuli lõpp-positsioon langes kokku otsingukatse eesmärgi asukohaga või ei (ohtlike ja mitteohtlike lähenevate stiimulite lõpp-positsioon oli sama). See võimaldas uurida, kas ohustiimulid, mis kas on või ei ole trajektooriga katseisiku suunas, tõmbavad endale tähelepanu – kui tõmbavad, siis peaks reaktsioon ellipsile otsingukatses olema kiirem (sest ohtlik stiimul oleks tähelepanu õigesse positsiooni suunanud, mistõttu seal ilmuvate stiimulite töötlemine oleks kiirem).
Tulemus äratas huvi: kui lähenev stiimul oli trajektooril, mis oleks viinud põrkumiseni katseisikuga, siis oli reaktsiooniaeg ellipsile tunduvalt lühem kui muudes tingimustes. Kõige tähtsam oli muidugi see, et efekt ilmnes ainult ohtlikul trajektooril olnud stiimuli korral ja mitte stiimuli puhul, millel oli küll sama lõpp-positsioon, kuid mille trajektoor polnud ohtlik. Niisiis tõmbab potentsiaalselt ohtlik stiimul endale tähelepanu. Põneval kombel ei olnud katseisikud pärast katset teadlikud, et nende otsingutulemust oli mõjutanud eelnev lähenev stiimul. Samuti ei olnud nad väidetavalt teadvustanud mingit vahet ohtlike ja mitteohtlike lähenevate stiimulite vahel – nende jaoks olid trajektoorid olnud sarnased. Kas see tähendab, et erinevus ohtlike ja mitteohtlike stiimulite vahel, mis mõjutas katseisikute tähelepanu ja reaktsioone, ei ole katseisikute jaoks teadvustatav? Kas teadvuseväline infotöötlus suudab teha eristusi, mida teadvustatud töötlus ei suuda?
Tehti kaks kontrolleksperimenti, mille eesmärk oligi uurida, kas katseisikud suudavad teadvustatult teha vahet ohtlike ja mitteohtlike trajektooridega stiimulite vahel. Tulemus näitas üheselt: põhikatses kasutatud lähenevaid stiimuleid katseisikud teadvustatult ohtlikeks ja mitteohtlikeks (ehk põrkuval trajektooril olevateks ja mitteolevateks) kategoriseerida ei suuda - nende tingimuste teadvustatud eristusvõime on peaaegu olematu.
Niisiis on selle katse tulemused tõepoolest järgnevad: (1) teadvuseväline töötlus suudab eristada, kas lühidalt esitatud stiimul on katseisiku jaoks potentsiaalselt ohtlik või ei ning (2) kui katseisikud peavad teadvustatult otsustama, kas stiimul on ohtlik või ei, siis nad seda ei suuda.
Mida need tulemused siis tähendavad? Esiteks seda, et tähelepanu ja teadvus on erinevad – tähelepanu tõmbamine võib toimuda ka teadvuseväliselt. Teiseks toetavad need tulemused teooriaid, mis väidavad, et teadvuseväline ja teadvustatud töötlus toimuvad mööda erinevaid töötlusteid: ühes tekib teadvus, teine juhib meie käitumist teadvuseväliselt. Kolmandaks demonstreerisid need tulemused, et teadvuseväline töötlus võib olla täpsem kui teadvustatud töötlus. See kõik viib muidugi küsimuseni "milleks meile teadvus, kui teadvuseväline töötlus nii tõhus ja täpne on?". Kurb ja huvitav tõsiasi on see, et praegusel hetkel ei oska keegi sellele küsimusele üheselt vastata.
LOE VEEL
Jaan Aru ja Talis Bachmanni artiklit „Sissejuhatus teadvuseteadusesse" viimasest, 2009. aasta septembri Horisondist.
Allikas
Lin, J.Y. jt. 2009. Capture of attention to threatening stimuli without perceptual awareness. Current Biology, 19, 1118-1122.
