Kas möödunud kümne aastaga ka midagi muutunud on? Kas üleüldise globaliseerumise taustal on maailma riigikesksus vähenenud? Tundub, et mitte eriti. Riiklus on jätkuvalt oluline, selle mõõtmine aga komplitseeritud ja politiseeritud. Olgu näiteks kas või end 2008. aastal iseseisvaks kuulutanud Kosovo, mida tunnustab küll üle 60 riigi, aga mis ikkagi nagu seda „päris" riigi mõõtu välja ei anna ega kuulu ka ÜROsse. Või siis Taiwan ehk Hiina vabariik, mille koht ÜROs läks 1971. aastal Hiina rahvavabariigile - sellele samale, mille poliitika Uiguuristanis seekord kõne all. Taiwanit tunnustab mitteametlikult jätkuvalt enamik maailma riike, ent ametlikult üksnes paarikümne ringis. Ei saa eitada - Hiinal on mõjuvõimu. Tiibetit poleks siinkohal vist vaja meenutadagi. Teisalt sellised paigad maailmas nagu Mägi-Karabahhia, Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Transdnestria, Põhja-Küpros, Palestiina - igaüks oma probleemide puntraga, mille keskmes (oma)riiklus(ed) ja rahvus(ed). ÜRO liikmeskond on kümne aastatega kasvanud küll seitsme võrra, ent see ei tähenda, et riigita rahvaid nüüd seitsme võrra vähem oleks. Liituja on ju olnud ka näiteks Šveits, mille suveräänsus on olnud üleüldse üks kindlamaid asju maailma ajaloos. Päris uus riik pole ka 2002. aastal üldise tunnustuse saanud Ida-Timor, mis kuulutas end iseseisvaks tegelikult juba 1975. Seni viimasena, 2006. aastal ÜRO liikmeks võetud Montenegrogi on minevikus iseseisvust nautinud. Niisiis on jätkuvalt õiged Andrus Möldri kümme aastat tagasi kirjutatud sõnad: „... enamikul maailma rahvastel ei ole omariiklust ka praegu või pole seda kunagi olnudki."
Üks riik, mis iseseisvate „klubis" kindlalt kanda kinnitatud, on Rootsi. Lisaks on Rootsi niisugune riik, mis igal aastal vähemalt korra ja veel koguni positiivses võtmes riigiülest tähelepanu pälvib - seda siis, kui antakse teada järjekordsed nobelistid. Vaevalt meenub kellelegi eriti, et sada aastat tagasi pidasid paljud Alfred Nobeli viimast tahet ebapatriootlikuks ning leidsid, et Nobeli auhinnad peaksid minema üksnes rootslastele. Lisaks määras Alfred Nobel rahupreemiat haldama norralased. Miks ta nii toimis, ega seda täpselt teatagi. Norra Nobeli komitee on pakkunud põhjusena Norra teistsugused militaarsed tavad kui Rootsis. Veel on arvatud, et Alfred Nobelile imponeeris Norra parlamendi aktiivne osalemine Parlamentidevahelise Liidu töös 19. sajandi lõpul ja püüdlused konfliktide rahumeelse lahendamise poole. Aga võib-olla mängis ka siin oma osa ikkagi riigikesksus? Igal juhul oli ajal, mil Alfred Nobel elas, tegutses, testamendi koostas ja esimesed auhinnadki välja anti, Rootsi kuningas ühtlasi Norra riigipea.
Täna järjekordsetest nobelistidest lugedes võime küll üksnes rõõmustada kosmopoliit Alfred Nobeli ja tema testamenditäitjate valikute üle, sest kui tänapäeval üldse miski, siis küllap just Nobeli (teadus)auhinnad on midagi niisugust, mis tõepoolest on au sees kõikjal maailmas - riikidest, piiridest ja rahvustest sõltumata.
Nagu ehk ka Nobeli auhindadest pikemagi ajalooga Guinnessi õlu ja mõnevõrra nooremad Guinnessi rekordid.
Ja muidugi on oma olemuselt riigiülene inimese huvi tähistaeva vastu, nagu on olnud ka Rahvusvaheline Astronoomia Aasta 2009. Viimase lõpetamiseks soovitame võtta Horisondi taevakaardi ja minna igaühel endal sügistaevast vaatlema.
LOE VEEL
Andrus Mölderi kirjutisi riigita rahvastest
- Euskal Herria (Baskimaa), 6/1999
- Soovin Sulle vabadust, Noxçiyçö (Tšetšeenia)
- Breizh (Bretagne), 3/2000
- Kernow (Cornwall), 5/2000
- Fryslân (Friisimaa)
- Afganistan - paljukannatanud rahvad, 6/2001
- Kaszëbë (Kassuubimaa)
- Aceh - maa surmalaine varjus
- Irõston. Piirid ja ajalugu, milles kokku leppida raske (Osseetia)
KUULA VEEL
- Andrus Mölder ERRi saatesarjas Riigita rahvas
