Punaste ülihiidudega on seotud mitu lahendamata probleemi. Näiteks kuidas kaotavad need tohutuid ainekoguseid - terve Päikese massi vaid 10 000 aastaga? Viimasel ajal on kaks astronoomide töörühma kasutanud Euroopa Lõunaobservatooriumi Väga Suurt Teleskoopi, et seda gigantset tähte lähemalt uurida. Nende tulemuste kombineerimine näitab, et vastus massikaotuse küsimusele on käeulatuses.
VAATA PILTI
- Euroopa Lõunaobservatooriumi Väga Suure Teleskoobiga saadud ülesvõtted: vasakul Orioni tähtkuju ja Betelgeuse (tähistatud markeriga); keskel suurendus Betelgeuse suunas; paremal seni teravaim kujutis ülihiidtäht Betelgeusest, saaduna Euroopa Lõunaobservatooriumi Väga Suure Teleskoobi NACO-seadmega.
- ESO joonis: Betelgeuse ja tähest lähtuv gaasivoog võrdluses Päikesesüsteemi mõõtmetega
Üks töörühm kasutas adaptiivoptika instrumenti NACO (Nasmyth Adaptive Optics System ehk NAOS + Near-Infrared Imager and Spectrograph ehk CONICA) kombineerituna eritehnoloogiaga, kus ainult teravaimad kujutised sobitatakse lõplikuks fotoks. Nii saavutatakse palju suurema lahutusvõimega kujutis kui üksiku pika säriajaga foto puhul. Tulemuseks on seni teravaimad fotod Betelgeusest, mis saadud hoolimata Maa turbulentsest ja kujutist rikkuvast atmosfäärist.
NACO kujutised on peaaegu saavutanud 8meetrise teleskoobi teoreetilise lahutusvõime piiri - tulemuseks on 37 millikaaresekundit. Nii suurena paistaks näiteks tennisepall Rahvusvahelises Kosmosejaamas Maalt vaadatuna.
Töörühma juht Pierre Kervella Pariisi observatooriumist on öelnud, et tänu neile fotodele avastati suur gaasivoog, mis tõuseb Betelgeuse pinnalt kosmosesse. Voog ulatub tähest vähemalt kuue tähediameetri kaugusele - sellele vastab umbes Päikese ja Neptuuni vahekaugus.
Foto tõendab, et tähe väliskest ei kaota materjali ühtlaselt igas suunas. Seda asümmeetriat võib seletada kahe mehhanismiga. Üks eeldab, et massikadu toimub tähe polaarpiirkondades, tõenäoliselt pöörlemise tõttu. Teine võimalus on see, et niisugune voog kujuneb tähe sisemuses toimuvate suuremastaabiliste konvektsioonide kohal.
Et kahest võimalusest õige valida, oli vaja vaadelda Betelgeuset veelgi suurema lahutusvõimega. Selleks kasutasid Keiichi Ohnaka ja tema kolleegid Max Plancki raadioastronoomia instituudist interferomeetriat. Euroopa Lõunaobservatooriumi Väga Suurt Teleskoobi interferomeeter koos AMBER-instrumendiga (Astronomical Multiple BEam Recombiner) kombineerib valguse kolmelt 1,8meetriselt abiteleskoobilt ja tulemuseks on virtuaalne 48meetrine teleskoop. Niisuguse ülilahutusega olid astronoomid võimelised kaudselt detekteerima veel neli korda väiksemaid detaile, kui ülalpool jutuks olnud NACO isegi suurepärased kujutised.
AMBER-vaatlused on suurima lahutusvõimega Betelgeuse vaatlused. Nendega registreeriti isegi gaasi liikumine tähe pinna eri piirkondades - esimene kord, kus seda on tehtud tähel, mis ei ole meie Päike. Vaatlused tuvastasid, et gaas Betelgeuse atmosfääris liigub energiliselt üles-alla ja tekkivad mullid on mõõtmetelt peaaegu sama suured kui hiidtäht ise. See viib järeldusele, et niisugune suuremastaabiline gaasi liikumine Betelgeuse punase pinna all ongi kosmosesse purskuva massiivse gaasivoo põhjus.
www.eso.org põhjal Jüri Ivask
