Hiina hädas poissmeestega

Nagu on näidanud 2005. aastal korraldatud rahvastiku-uurimus, on tänases Hiinas kuni 20aastaste rahvastikurühmas poisse ja mehi üle 32 miljoni rohkem kui tüdrukuid ja naisi. Demograaf ALLAN PUURI sõnul on Hiina rahvastikupoliitikal selles küll oma roll, kuid ta ei pea seda sugugi ainumääravaks.

British Medical Journal'is oma analüüsi tulemused avaldanud uurijad peavad nähtuse põhjuseks eeskätt Hiina ühe-lapse-poliitikat ja sellega kaasnenud soospetsiifilisi aborte.

2005. aastal leidus Hiinas üheksa provintsi, kus teisena sündinud laste sooline jaotus oli isegi 160 poissi 100 tüdruku kohta. Tegemist on põhiliselt maapiirkondadega, kus rahvastikupoliitika on olnud leebem selles mõttes, et peres on lubatud teine laps, juhul kui esimene laps on tüdruk.

Veel 1980. aastatel oli Hiina rahvastiku sooline koostis üsna tavapärane.

Kuidas uurimuse tulemusse suhtuda? Kas tegemist on näitega rahvastikupoliitika tulemuslikkusest, kuigi n-ö plaanivälisest, mida liigmadala sündimusega Euroopast nii harva leiab?

Kommenteerib Tallinna Ülikooli Demograafia Instituudi teadur ALLAN PUUR: „Hiina karmikäelisel rahvastikupoliitikal on poisslaste taolise ülekaalu kujunemisel tõepoolest arvestatav teene, kuid samas pole õige pidada seda ainumääravaks. Poliitikameetmete roll seisneb selles, et nende abil on võimalik teatud käitumismallide avaldumist soodustada ja teiste esilekerkimist pärssida. Nii on juhtunud ka antud juhul, kus totalitaarse ühiskonna võimalusi ära kasutades käiku lastud jõulised sündimust piiravad meetmed on juhtunud kokku poisslapsi tüdrukutest enam väärtustava suhtumisega. Väärib rõhutamist, et taolise hoiaku ning praktika juured asuvad üsna sügaval kultuuris, perekondlike ja põlvkondadevaheliste suhete mustrites.

Mitte üksnes Hiinas, vaid paljudes kultuurides on ikka just poegade ülesanne olnud muu hulgas kanda edasi perekonna nime, hoolitseda vanemate eest ja pakkuda neile vanas eas kindlustunnet. Sel põhjusel on vanemad omakorda olnud huvitatud eeskätt poegade sünnist ning eelistanud neid tütardele. Taolise, pojaeelistusena tuntud suhtumise pahupooleks on olnud tütarde käsitlemine perekonna jaoks vähemväärtuslike järeltulijatena.

See pahupool tuleb selgesti ilmsiks nende viiside kaudu, mille abil pojaeelistust on aegade jooksul teostatud. Kõige brutaalsem moodus soovimatutest tütardest vabanemiseks oli vastsündinud tütarlaste otsene tapmine ehk soojärgne infantitsiid, mille täideviija oli enamasti perekonnapea. Kuigi selle täpse ulatuse kohta on raske kui mitte võimatu usaldusväärseid tõendeid hankida, on väljaspool kahtlust, et taoline praktika oli küllalt laialt levinud veel 19. sajandil. Viidata võib näiteks Hiinas tegutsenud Euroopa misjonäride kogemusele ja kirjapanekutele. Ehk ainult vormilt leebemaks võib pidada „üleliigsetest" tütarlastest vabanemist nendele osaks saanud kehvema hoolitsuse kaudu, olgu selleks siis viletsam toit ja kehakate, raskem töö või arstiabi mittevõimaldamine. Samuti on antud kontekstis tuntud poeglaste adopteerimine ja tütarlaste peredest väljasaatmine. Aga antropoloogid oskaksid sellest kindlasti põhjalikumalt rääkida."

Kui tegemist on iidse traditsiooniga, siis mispärast rahvastikuteaduses sellest alles 1990. aastatel rääkima on hakatud? Kui nähtus omab üldisemat kultuurilist tagapõhja, siis millistes riikides seda veel täheldada võib?

ALLAN PUUR: „Normaalseks või looduslikuks vastsündinute soosuhteks peetakse 105 poissi 100 tüdruku kohta, mis võib populatsioonides mõnevõrra varieeruda. Taolise n-ö loodusliku vahemikuna antakse sageli 103...107:100, millest järsk kõrvalekaldumine 1980. aastate lõpul ja eriti 1990. aastate algul tähelepanu Hiinale tõmbaski. Kõnealuses artiklis räägitakse täpsemalt 1-4aastaste soosuhtest, mis mõnedes provintsides ületab keskmiselt 1,3, teisessündide puhul aga koguni 1,6 poissi ühe tüdruku kohta.

Kõrvalekalde ilmnemine on seotud tehnoloogia arenguga, täpsemalt ultrahelidiagnostika kasutuselevõtu ja levikuga. Teiste loote soo tuvastamise meetoditega võrreldes ei ole see küll alati 100protsendiliselt täpne, kuid see-eest kergesti kättesaadav ja odav. Kuigi niisugune tegevus on Hiinas ametlikult keelatud, andis see poega soovivatele peredele võimaluse tütarlapse sündi abordi abil vältida. Vahemärkusena olgu öeldud, et kuna ultraheli abil tuvastatakse lapse sugu väliste märkide alusel, saab seda teha raseduse suhteliselt hilises staadiumis. Seetõttu kätkevad sooselektiivsed abordid nii märkimisväärset riski naise tervisele kui ka eetilisi küsimusi. Kuid sooeelistus on osutunud nii neist riskidest kui ametlikust keelust tugevamaks.

Mis puutub nähtuse levikusse, siis vahekorrast 107:100 suuremat poiste ülekaalu vastsündinute hulgas leidub CIA viimastel andmetel tosinas riigis. Hiina jagab seejuures Indiaga neljandat-viiendat kohta (provintside keskmine 1,12). Neist kahest eespool on Lõuna-Korea (1,13), aga mõningase üllatusena leiame pingerea tipust hoopis kaks endise Nõukogude Liidu riiki - Armeenia (1,17) ja Gruusia (1,15). Loetelusse kuuluvad veel Albaania, Taiwan, Venezuela, Singapur ja Hongkong. Et esindatud on lisaks Aasia maadele nii islami kui ka kristliku taustaga rahvad, pole põhjust käsitleda seda vaid teatud kultuuritüübile omase spetsiifilise nähtusena. Küll väärib rõhutamist, et tegemist on selle osaga tugevat pojaeelistust evivatest rahvastest, kelle puhul on tütarlaste diskrimineerimine nihkunud sünnijärgsest sünnieelsesse etappi ning toimub infantitsiidiga võrreldes ehk vähem brutaalsel viisil (abordivastased ja kirik ei pruugi selle arvamusega muidugi nõustuda).

Ülejäänud pojaeelistuse traditsiooni jagavate rahvastega võrreldes on nimetatud riikide ühisjooneks kõrgem arengutase, mis on muutnud nii sünnieelse diagnostika meetodid kui abordi laialt kättesaadavaks. Teisisõnu - kui kasutada ühe 20. sajandi tuntuma rahvastikuteadlase Ansley Coale'i (1917-2002) tõlgendust, siis on neis riikides täidetud kolm uute käitumismallide levikuks vajalikku eeldust: perede motivatsioon (pojaeelistus), kultuuriliste tõkete puudumine (tolerants abordi suhtes) ja vahendite kättesaadavus (ultrahelidiagnostika). Soosuhte looduslikest piiridest väljaviimiseks oli tarvis, et ühel ajal oleksid täidetud kõik kolm eeldust. Tehnoloogia osutus siin n-ö viimaseks kaalukeeleks."

Mida see võiks nende riikide rahvastikuarengule edaspidi tähendada?

ALLAN PUUR: „Tagajärjed paistavad olema küllalt mitmeplaanilised.

Esiteks, kui mitmemehepidamist lubav peremudel kõrvale jätta, siis tuleb suurel hulgal noortel meestel tulevikus vanapoisiks jääda. Kõnealune uurimus hindab selle rühma suuruseks Hiinas üle 30 miljoni, maailmas ulatub vastav arv üle 100 miljoni. Need mehed jäävad paratamatult kõrvale ka rahvastikutaastest ning pidurdavad maailma rahvaarvu kasvu, kuid mitte märkimisväärselt.

Teiseks, kuna konkurents abieluturul tiheneb, siis loob see vastavatele naispõlvkondadele paremad võimalused elukaaslase valikuks. Kaudselt toimib see ilmselt tegurina, mis murendab pojaeelistust ning edendab naiste võrdsemat sotsiaalset positsiooni.

Kolmandaks ja kõige enam tähelepanu väärivaks küsimuseks on noorte meeste individuaalne kohanemine poissmehe seisusega, millesse nende vanemate valik neid on asetanud. Rahvastiku tasandil see vaevalt suuri probleeme enesega kaasa toob, sest anomaalseid soosuhteid (näiteks võõrtööliste tõttu on mitme Araabia poolsaare naftariigi kogurahvastikus mehi 1,5-1,8 korda rohkem kui naisi) või kõrget vallalisusmäära (Euroopa abiellumustüübi hiilgeaegadel 18. sajandil jäi abielusuhetest eluaegselt kõrvale kuni veerand rahvastikust) on ennegi ette tulnud. Samuti on viimasel ajal hakanud saabuma selgeid märke traditsioonilise pojaeelistuse nõrgenemisest ühiskonna moderniseerumise käigus, näiteks Lõuna-Koreas võis juba kümmekond aastat täheldada soosuhte nihkumist tagasi loodusliku normi suunas. Ajakirja Population and Development Review käesoleva aasta juuninumber räägib vastava pöördepunkti saabumisest ka Hiinas ja Indias.

Muide - Eesti asub maailma riikide pingereas oma kogurahvastiku soosuhtega vastupidises otsas - meil on mehi liiga vähe (oleme Mariaani saarestiku järel teised)".

Hiina rahvastiku sooline jaotus

Joonis 1. Sooline jaotus (poisse 100 tüdruku kohta) 1-4aastaste vanuserühmas Hiinas

Joonis 2. Ühe lapse poliitika variandid Hiinas: 1 - range variant, 2 - keskmine variant, 3 - leebe variant