Füüsikud maia templite vahel

Rahvusvaheline füüsikaolümpiaad

Võistlejate ja juhendajate roll on selgelt paigas - esimesed lahendavad ühel päeval teooria- ja teisel päeval eksperimentaalülesandeid, saades selleks kumbki kord aega viis tundi. Teised arutavad ja tõlgivad ülesandeid, kontrollivad oma õpilaste lahendusi ning kaitsevad neid korraldajate hindamiskomisjoni ees. Vaatlejad aga saadetakse olümpiaadile hoopis teistel eesmärkidel. Esiteks - riigid, kes tahavad tulevikus liituda rahvusvahelise füüsikaolümpiaadiga, peavad kõigepealt saatma kohale vaatlejad. Tänavu tegid seda Süüria ja Saudi Araabia. Teiseks - riigid, kel seisab lähiajal ees kõnealuse ürituse korraldamine, saadavad harilikult kohale suurearvulise delegatsiooni - saamaks kogemusi ja õppimaks vigadest. Kolmandaks - osa riike saadab vaatlejaid lihtsalt juhendajatele appi ja seda abi võib tõesti vaja minna. Näiteks võtab ülesannete tõlkimine sageli kogu öö - tänavu valmis teooriaülesannete eestikeelne tõlge juhendajate, Tartu Ülikooli materjaliteaduste professori Jaak Kikase ja allakirjutanu käe läbi alles hommikul kella seitsmeks, vaid tund enne „kella kukkumist".

Raskuspunkt uuesti Aasiast Euroopasse

Tõlkimise probleemid saavad alguse sellest, et ülesannete tekstid on muutunud aasta-aastalt üha pikemaks - kümnekonna aastaga on keskmine tähemärkide arv peaaegu kahekordistunud. Põhjus asjaolus, et võistlustööde kergema hindamise huvides on suurem ülesanne jagatud paljudeks etappideks: lõpplahenduseni jõutakse alamküsimuselt alamküsimusele liikudes. Samas tähendab see, et võistlejate sisuline töö muutub lihtsamaks: lahenduskäigu skeem antakse faktiliselt ette. Oluline pole enam niivõrd leidlikkus keeruliste probleemide lahendamisel, vaid kiirus ja tehniline vilumus suure hulga füüsikaliselt võrdlemisi lihtsate ülesannete lahendamisel. Tendents on süvenenud vaatamata sellele, et enamik juhendajaid kurdab loomingulise momendi vähenemise üle. Kuivõrd ülesannete komplektid on korraldajate koostada, võib otsida põhjusi piirkondlikes traditsioonides, sest füüsikaolümpiaadid peeti mitu aastat järjest Aasias. Seega jääb üle loota, et nüüd, mil noorte füüsikute kokkusaamine jääb pikemaks perioodiks Euroopasse, hakkavad ülesanded taas lühenema ja loomingulisemaks muutuma. Igatahes on meil võimalus olla selles osas eeskujuks aastal 2012, kui rahvusvahelise füüsikaolümpiaadi korraldamise järg jõuab Horvaatia ja Belgia järel Eestisse.

Korralduslikult oli olümpiaad - nagu viimasel ajal ikka - läbi viidud suurepäraselt. Meelelahutuslik osa oli Euroopa osavõtjate jaoks väga huvitav. Eeskätt tasub mainida ekskursioone maiade templitesse Chichen-Itzas ja Uxmalis.

Kuldmedal käe ulatuses

Eesti võistkonna koosseis selgus traditsiooniliselt Eesti-Soome maavõistluse põhjal, mis peeti 27.-29. aprillini ja kus osalejaid oli 41. Et Paavo Parmas eelistas rahvusvahelisel matemaatikaolümpiaadil osalemist, pääses varuliikme staatusest võistkonda Siim-Ilmar Nopri. Samal ajal otsustati Taavi Pungasel võimaldada osaleda nii rahvusvahelisel keemiaolümpiaadil kui ka füüsikute jõukatsumisel, seda tänu suurepärastele tulemustele mõlema aine katsevõistlustel.

Loomulikult kujutab kaheks olümpiaadiks valmistumine õpilasele suurt koormust, kuid Taavi puhul oli kergendav asjaolu, et ta oli keemia treeningprogrammi läbinud juba kahel varasemal aastal. Sellises olukorras võib füüsika ettevalmistuskursus isegi toetada keemiateadmisi, näiteks kvantmehaanika ja optilise isomeeria osas.

Mehhiko ülesanded käsitlesid väga huvitavaid füüsikalisi nähtusi. Esimeses teooriaülesandes uuriti loodete mõju Maa pöörlemisele ja Kuu orbitaalliikumisele; leida tuli Kuu tiirlemisperiood juhul, kui süsteem on tasakaalus. Teises ülesandes vaadeldi aatomite jahutamist laserikiirguse abil; lahendades selgus, et õigesti valitud laseri lainepikkuse korral toimib laserivalgus aatomite jaoks viskoosse keskkonnana, kus hõõrdejõud on võrdeline kiirusega. Kolmandas ülesandes analüüsiti tasakaalutingimusi peajada tähtedel ning leiti piirang selliste tähtede massi ja raadiuse suhte jaoks. Eksperimentaalülesannetes tuli leida laserpointeri kiirguse lainepikkus, uurides žiletitera serva tekitatud difraktsioonipilti ning määrata polariseeritud valgust kasutades kaksikmurdva plaadi murdumisnäitajate vahe väärtus.

Meie võistlejate tulemuste protokoll on toodud tabelis. Auhindade punktipiirid olid järgmised: kuldmedalil 33,35, hõbemedalil 25,1, pronksmedalil 17,45 ja aukirjal 13,05 punkti. Stanislav Zavjalovil olnuks reaalne võimalus saada ka kuldmedal, kuid komistuskiviks oli rumal viga teises eksperimendis, mis röövis vähemalt viis punkti. Kokkuvõttes võib tulemustega siiski rahule jääda, näiteks olime Põhjala-Baltikumi piirkonna riikide osas auhindade arvestuses esikohal. Noorte võistlejate Antsu ja Rolandi tubli esinemine lubab ka lootusrikkalt tulevikku vaadata.

Tänavuse füüsikaolümpiaadi sensatsiooniks oli asjaolu, et absoluutvõitjaks tuli esmakordselt tütarlaps - hiinlanna Handuo Shi, kes kogus 50st võimalikust 48,2 punkti.

Ärgem koonerdagem, mõelgem ka Nobeli preemiale!

Lõpetuseks ühest meie andekamate noorte ees seisvast probleemist. Nii Stanislav kui Taavi kavatsevad asuda õppima Inglismaale: esimene Oxfordis ja teine Cambridge'is. Paraku tuleb neil seda teha suures osas vanemate rahakoti kulul, vähemasti esimesel õppeaastal (hiljem saab juba taotleda kohalikke stipendiume). Kui veel mõni aasta tagasi laienesid vaesematest riikidest pärit õpilastele mõeldud toetusprogrammid ka Eestile, siis nüüd enam mitte. Eesti stipendiumid on aga valdavalt mõeldud kraadiõppuritele alates magistrantidest. Nii mõnelegi andekale õpilasele võib aga esimese aasta sissemakse, enam kui 100 000 krooni, käia üle jõu. Muidugi võib öelda, et ka Tartu Ülikool pakub piisavalt head haridust ja õpilased võiksid oodata magistrantuurini. Siiski on olemas üks asi, mida meie ülikoolid ei suuda Eesti väiksuse tõttu ka parima tahtmise juures pakkuda - suurt hulka väga võimekaid kaastudengeid. Samas on võrdväärsete kaaslastega suhtlemine üliõpilaste arengu jaoks väga oluline. Mõne stipendiumi laiendamine bakalaureuseõppele ei oleks ehk väga keeruline?

Kui me ei anna parimas õppimiseas andekamatele õpilastele võimalusi maksimaalseks arenemiseks, jääb Nobeli teaduspreemia Eestisse toomise tõenäosus kaduvväikseks.

JAAN KALDA (1963) on lõpetanud Moskva Füüsika-Tehnika Instituudi. Võitnud Nõukogude Liidu võistkonna koosseisus rahvusvahelisel füüsikaolümpiaadil hõbemedali. Töötanud aastaid Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituudi vanemteadurina, füüsika-matemaatikakandidaat. Eesti füüsikaolümpiaadi žürii liige, rahvusvaheliste
füüsikaolümpiaadide nõuandva kogu liige ja Eesti võistkonna mentor.