Aivar Kriiska, Andres Tvauri, Anti Selart, Birgit Kibal, Andres Andresen, Ago Pajur
“Eesti ajaloo atlas”
Avita, 2006
Raamatukoi - 340 kr
Apollo - 355 kr
Rikkalikult illustreeritud ajalooraamatu ja -atlase vaheline piir on kiiresti muutumas või koguni kadumas, nagu juhtub üha sagedamini paljude muudegi piiridega tänapäevases maailmas. Paberile trükitud ning eriraamatuks koondatud kaardikogu tundub infoühiskonna ja viimast toetava tehnoloogia kiire arengu tingimustes üha suurema luksusena. Eriti siis, kui interneti vahendusel on kättesaadavad juba nn animeeritud ehk teatud protsesse või aktiivset tegevust imiteerivad kaardid.
See asjaolu tekitab atlaste suhtes siirast aukartust ning kõrgeid ootusi. Ühtlasi seostub taoline ettevõtmine usuga, et autorid on põhjalikult läbi mõelnud, mida, miks ja kuidas esitada. Seepärast võiks iga ajaloohuviline olla kindel, et tegemist on väärtusliku väljaandega. Pole isegi oluline, kas antud väljaande puhul tuleks pealkirjas enam rõhutada sõna EESTI või olulisem on see, et tegemist on ajalooatlasega, mis avaldati eestikeelsena. Siiski näib, et atlas on mõeldud lisa või täiendusena mõned aastad varem ilmunud Regio ajalooatlastele, kus suurem rõhuasetus oli maailma ajalool.
Atlaste koostamisel ja publitseerimisel võiks esile tõsta mitmeid olulisi eesmärke. Peatuks neist ainult mõnedel. Atlas näib lisavat ajaloole kui teadusele mõnikord nappima kippuvat “päris” teaduse mainet. Kaardid näivad toetuvat suhteliselt muutumatutele ja seega objektiivsetele kategooriatele nagu aeg ja ruum. Viimasele on viidanud ka käesoleva atlase eessõna kirjutanud professor Aadu Must. Seepärast tundub ajaloo esitamine kaardil tunduvalt objektiivsem või erapooletum kui näiteks sama nähtuse või fakti kirjeldamine mingi narratiivi või isegi ajalooõpiku abil. Tegemist võib olla lihtsa psühholoogilise efektiga, sest inimene kipub enamasti tõepärasemaks pidama seda, mida ta oma silmaga näeb. Seega näib ajaloo atlas nn ajaloolisele tõele lähemal olevat kui ükskõik milline sõnaline kirjeldus. Usk ja lootus ajalugu oma silmaga näha muudab ajalooalased kaardikogud atraktiivseks ja kergemini “seeditavaks”, mis tagab ka piisavalt suure ostuhuvi. Siin peitub ilmselt põhjus, miks käesolevast väljaandest ei selgu tema tegelik eesmärk ja suunatus. Tõenäoliselt on silmas peetud laiemat publikut kui pelgalt kooliõpilasi. Eespool mainitud Regio atlased koostati eraldi põhikoolile ja gümnaasiumi tasandile. Võiks oletada, et antud atlas täiendab teatud määral mitmeköitelist Eesti ajalugu, mis peatselt valmis saab.
Ajalugu muutub ajas
Samas saab ja tulebki “Eesti ajaloo atlast” pidada omaette tervikteoseks. Seejuures püstituvad mõned laiema probleemid, mis tuleks taoliste väljaannete puhul selgemalt avada. Nii tundub, et atlase koostajad mõtlevad, et inimühiskonna (Eesti) ajalugu on tõepoolest objektiivne ehk astronoomilise aja – päevade, kuude, aastate, sajandite ja aastatuhandete katkematu ning paratamatu realiseerumine püsivas ruumis, mis määrabki ajaloo sisu. Atlas algab tõdemusega, et kiviaeg on ajaloo kõige pikem ajajärk. Väide on tõene ja objektiivne aga vaid siis, kui me mõõdame inimühiskonda ja ajalugu läbi astronoomiliste mõõtühikute.
Teatavasti on olemas ka teistsuguseid arusaamisi ajaloost. Kui pidada ajalugu protsessiks, mille peamiseks sisuks on inimsuhted (indiviidide, kogukondade, institutsioonide, riikide jms tasandil), siis on ajalugu ajas muutuv suurus. Inimühiskonna “aeg” ei lange kokku astronoomilise ajaga. Viimasest järeldub, et kui me näiteks pühendame kiviajale sama palju aega ja ruumi kui keskajale, siis pole me enam ühiskonna ajaloo kui sellise suhtes objektiivsed, me ei konstrueeri ega taasta reaalset aega ja ruumi. Eeldades muidugi, et keskajal olid inimsuhted mitmekesisemad ja keerulisemad kui kiviajal. Samast loogikast lähtudes võiks isegi kahelda, kas pronksiaega kui niisugust oligi Eestis olemas? Kui meil on teada vaid 12 pronksist eset, siis tõstatub küsimus, kas ja kuivõrd mõjutas see metall üldisi inimsuhteid, et pronksiaega omaette ajalooperioodiks pidada?
Käesoleva atlase puhul näib, et Eesti ajaloos on kolm enam-vähem võrdset AEGA. Esiteks kiviaeg (10 lk) ning metallide ehk pronksi- ja rauaaeg (18 lk). Teine suurem epohh ehk keskaeg (umbes 300 aastat) mahub samuti 18 leheküljele, varauusaja (150 aastat) jaoks on 10 lehekülge ja uusaeg (samuti 150 aastat) mahub taas 18 leheküljele. Viimast sadat aastat ei nimetata atlases mingiks oma nimega ajaks. See on eelneva taustal mahukam, kuigi erinevalt varasemast mõnevõrra ühekülgsem. 20. sajand keskendub eeskätt territoriaalsetele muutustele nii sõdades kui ka rahu ajal ehk sõjalis-poliitilistele ja riiklusega seotud suhetele.
Atlas näib kinnitavat vajadust, et Eesti ajaloolased võiksid taas tõstatada periodiseerimise ja ühtlasi ajaloo teoreetilise-filosoofilise mõtestamisega seotud küsimusi ja seeläbi täiustada ajaloo õpetamisega seotud õppekavasid nii gümnaasiumis kui ka kõrgkoolides.
Atlas loob sümboleid
Ajalooatlase suur väärtus võrreldes õpikute, monograafiate ja muu seesugusega seisneb asjaolus, et ta pole ainuüksi rekonstruktsioon või konstruktsioon. Eeskätt aitab atlas kui aja ja ruumi ning inimeste mõtteline ühendamine kaasa vaataja (lugeja, õppija) empaatiavõime arengule. Viimane kuulub ajaloolase oluliste oskuste hulka.
Sageli suudab atlas ja üksikud tema osad – kaardid, skeemid, pildid ja muud illustratsioonid – olla allikaks omakorda uutele üldistustele. Ühtlasi on aga tegemist teatud sümbolite loomisega, mille juures tuleb olla võimalikult täpne ja korrektne. Teadaolevalt võivad sümbolid ju ka ajalooatlases olla tõsiste arusaamatuste ja isegi konfliktide allikaks. Antud atlases võib taoline oht peituda kaartides, mis esitavad Eesti ajaloole laiemat geograafilist tausta.
Nii võiks küsida, kuidas peaks lugema 13. sajandi Euroopa kaarti leheküljel 42. Legendil kujutatud värvid pole päris samad, mis kaardil endal, aga kas punase ristiga on tähistatud kõik 13. sajandil peetud lahingud või ainult need, mis toimusid mõnest asutatud punktist eemal? Madisepäeva lahingu täpset toimumispaika ei tea, aga vaevalt seda püütigi antud kaardile mahutada. Kas lahingukohtade märkimisel kaardile kehtis mingi muu printsiip?
Eriti hellad ollakse tänasel päeval muidugi 20. sajandi kaartide ja neil kujutatu suhtes. Käesoleva atlase puhul osundaks ainult üksikutele momentidele. Metoodiliseks veaks näivad olevat I ja II maailmasõja vaenuleeride üldnimetused. Paraku ulatub probleem ülikoolini välja. Ikka leidub ka täna ajalugu õppivaid üliõpilasi, kes on veendunud, et Itaalia sõdis I maailmasõjas Kolmikliidu poolel. Segadus võib tulla lihtsast näpukast, kui mõlema sõja puhul nimetatakse Saksamaa liitlasi Kolmikliiduks (vt kaarte lk 94 ja 122). Segadust saaks vähendada kaardi abil, mis kujutaks I maailmasõjas reaalselt omavahel sõdinud pooli – Nelikliitu ja Antanti. Siis oleks ehk selgem, et Itaalia kuulus ikka Antanti riikide hulka. Kindlasti ei tohiks aga II maailmasõja puhul kasutada terminit Kolmikliit! Ühisnimetajaks sobiks ikka vana tuntud mõiste teljeriigid. Ettevaatlikumad võiksime Eestis olla Soome nimetamise ja kujutamisega Saksamaa liitlasena II maailmasõjas. Paljud soomlased peavad oma sõda ikka Jätkusõjaks või erisõjaks. Kui koostööd Saksamaaga tehtigi, siis liidulepingut Itaalia või Jaapaniga ehk teljeriikidega ei sõlmitud.
Vaevalt, et soomlasi solvaks lk 123 paiknev kaart, aga paraku ei jooksnud 1946. aastal nn raudne eesriie sugugi mööda Soome ja N Liidu piiri. Soomes paiknesid Punaarmee üsna suured sõjaväebaasid kuni 1955. aasta lõpuni. Selget vastandumist ja pinget, mida see eesriie sümboliseerib, ei saanud ega tahtnud soomlased endale lubada. Normaalsetest ja isegi sõbralikest suhetest oli huvitatud ka idanaaber. Raudse eesriide alumine ots on samuti küsitav. Kas ja kunas Jugoslaavia ikka eesriide taha sattus? Atlaste väljaandmisel tasuks olla ettevaatlik sõnaga tänapäev. Kuigi “Eesti ajaloo atlas” ilmus eelmisel aastal, tuleks tänapäeva Euroopat juba pisut teistsugusena kujutada.
Hoolimata eespool mainitud võimalustest leida arvukalt mitmekesiseid kaarte interneti abil, ei kao sellega veel vajadus koostada eestikeelseid ja -keskseid atlaseid. Siin kõlanud kerge kriitika pole mõeldud pahatahtlikuna, juhtub ikka ainult tegijatel. Atlase kui terviku väärtus kaalub väikesed apsud kindlasti üles.
EERO MEDIJAINEN (1959) on ajaloolane, Tartu Ülikooli lähiajaloo professor. Ta on töötanud ka ajalooõpetajana, teadurina Eesti Ajalooarhiivis ja Rahvusraamatukogus. Filosoofiadoktori kraadi (PhD) ajaloo alal kaitses 1997. aastal. Tema peamised uurimisteemad puudutavad 20. sajandi ajalugu ja diplomaatiat ning Eesti välisteenistuste ajalugu.
“Eesti ajaloo atlas”
Avita, 2006
Raamatukoi - 340 kr
Apollo - 355 kr
Rikkalikult illustreeritud ajalooraamatu ja -atlase vaheline piir on kiiresti muutumas või koguni kadumas, nagu juhtub üha sagedamini paljude muudegi piiridega tänapäevases maailmas. Paberile trükitud ning eriraamatuks koondatud kaardikogu tundub infoühiskonna ja viimast toetava tehnoloogia kiire arengu tingimustes üha suurema luksusena. Eriti siis, kui interneti vahendusel on kättesaadavad juba nn animeeritud ehk teatud protsesse või aktiivset tegevust imiteerivad kaardid.
See asjaolu tekitab atlaste suhtes siirast aukartust ning kõrgeid ootusi. Ühtlasi seostub taoline ettevõtmine usuga, et autorid on põhjalikult läbi mõelnud, mida, miks ja kuidas esitada. Seepärast võiks iga ajaloohuviline olla kindel, et tegemist on väärtusliku väljaandega. Pole isegi oluline, kas antud väljaande puhul tuleks pealkirjas enam rõhutada sõna EESTI või olulisem on see, et tegemist on ajalooatlasega, mis avaldati eestikeelsena. Siiski näib, et atlas on mõeldud lisa või täiendusena mõned aastad varem ilmunud Regio ajalooatlastele, kus suurem rõhuasetus oli maailma ajalool.
Atlaste koostamisel ja publitseerimisel võiks esile tõsta mitmeid olulisi eesmärke. Peatuks neist ainult mõnedel. Atlas näib lisavat ajaloole kui teadusele mõnikord nappima kippuvat “päris” teaduse mainet. Kaardid näivad toetuvat suhteliselt muutumatutele ja seega objektiivsetele kategooriatele nagu aeg ja ruum. Viimasele on viidanud ka käesoleva atlase eessõna kirjutanud professor Aadu Must. Seepärast tundub ajaloo esitamine kaardil tunduvalt objektiivsem või erapooletum kui näiteks sama nähtuse või fakti kirjeldamine mingi narratiivi või isegi ajalooõpiku abil. Tegemist võib olla lihtsa psühholoogilise efektiga, sest inimene kipub enamasti tõepärasemaks pidama seda, mida ta oma silmaga näeb. Seega näib ajaloo atlas nn ajaloolisele tõele lähemal olevat kui ükskõik milline sõnaline kirjeldus. Usk ja lootus ajalugu oma silmaga näha muudab ajalooalased kaardikogud atraktiivseks ja kergemini “seeditavaks”, mis tagab ka piisavalt suure ostuhuvi. Siin peitub ilmselt põhjus, miks käesolevast väljaandest ei selgu tema tegelik eesmärk ja suunatus. Tõenäoliselt on silmas peetud laiemat publikut kui pelgalt kooliõpilasi. Eespool mainitud Regio atlased koostati eraldi põhikoolile ja gümnaasiumi tasandile. Võiks oletada, et antud atlas täiendab teatud määral mitmeköitelist Eesti ajalugu, mis peatselt valmis saab.
Ajalugu muutub ajas
Samas saab ja tulebki “Eesti ajaloo atlast” pidada omaette tervikteoseks. Seejuures püstituvad mõned laiema probleemid, mis tuleks taoliste väljaannete puhul selgemalt avada. Nii tundub, et atlase koostajad mõtlevad, et inimühiskonna (Eesti) ajalugu on tõepoolest objektiivne ehk astronoomilise aja – päevade, kuude, aastate, sajandite ja aastatuhandete katkematu ning paratamatu realiseerumine püsivas ruumis, mis määrabki ajaloo sisu. Atlas algab tõdemusega, et kiviaeg on ajaloo kõige pikem ajajärk. Väide on tõene ja objektiivne aga vaid siis, kui me mõõdame inimühiskonda ja ajalugu läbi astronoomiliste mõõtühikute.
Teatavasti on olemas ka teistsuguseid arusaamisi ajaloost. Kui pidada ajalugu protsessiks, mille peamiseks sisuks on inimsuhted (indiviidide, kogukondade, institutsioonide, riikide jms tasandil), siis on ajalugu ajas muutuv suurus. Inimühiskonna “aeg” ei lange kokku astronoomilise ajaga. Viimasest järeldub, et kui me näiteks pühendame kiviajale sama palju aega ja ruumi kui keskajale, siis pole me enam ühiskonna ajaloo kui sellise suhtes objektiivsed, me ei konstrueeri ega taasta reaalset aega ja ruumi. Eeldades muidugi, et keskajal olid inimsuhted mitmekesisemad ja keerulisemad kui kiviajal. Samast loogikast lähtudes võiks isegi kahelda, kas pronksiaega kui niisugust oligi Eestis olemas? Kui meil on teada vaid 12 pronksist eset, siis tõstatub küsimus, kas ja kuivõrd mõjutas see metall üldisi inimsuhteid, et pronksiaega omaette ajalooperioodiks pidada?
Käesoleva atlase puhul näib, et Eesti ajaloos on kolm enam-vähem võrdset AEGA. Esiteks kiviaeg (10 lk) ning metallide ehk pronksi- ja rauaaeg (18 lk). Teine suurem epohh ehk keskaeg (umbes 300 aastat) mahub samuti 18 leheküljele, varauusaja (150 aastat) jaoks on 10 lehekülge ja uusaeg (samuti 150 aastat) mahub taas 18 leheküljele. Viimast sadat aastat ei nimetata atlases mingiks oma nimega ajaks. See on eelneva taustal mahukam, kuigi erinevalt varasemast mõnevõrra ühekülgsem. 20. sajand keskendub eeskätt territoriaalsetele muutustele nii sõdades kui ka rahu ajal ehk sõjalis-poliitilistele ja riiklusega seotud suhetele.
Atlas näib kinnitavat vajadust, et Eesti ajaloolased võiksid taas tõstatada periodiseerimise ja ühtlasi ajaloo teoreetilise-filosoofilise mõtestamisega seotud küsimusi ja seeläbi täiustada ajaloo õpetamisega seotud õppekavasid nii gümnaasiumis kui ka kõrgkoolides.
Atlas loob sümboleid
Ajalooatlase suur väärtus võrreldes õpikute, monograafiate ja muu seesugusega seisneb asjaolus, et ta pole ainuüksi rekonstruktsioon või konstruktsioon. Eeskätt aitab atlas kui aja ja ruumi ning inimeste mõtteline ühendamine kaasa vaataja (lugeja, õppija) empaatiavõime arengule. Viimane kuulub ajaloolase oluliste oskuste hulka.
Sageli suudab atlas ja üksikud tema osad – kaardid, skeemid, pildid ja muud illustratsioonid – olla allikaks omakorda uutele üldistustele. Ühtlasi on aga tegemist teatud sümbolite loomisega, mille juures tuleb olla võimalikult täpne ja korrektne. Teadaolevalt võivad sümbolid ju ka ajalooatlases olla tõsiste arusaamatuste ja isegi konfliktide allikaks. Antud atlases võib taoline oht peituda kaartides, mis esitavad Eesti ajaloole laiemat geograafilist tausta.
Nii võiks küsida, kuidas peaks lugema 13. sajandi Euroopa kaarti leheküljel 42. Legendil kujutatud värvid pole päris samad, mis kaardil endal, aga kas punase ristiga on tähistatud kõik 13. sajandil peetud lahingud või ainult need, mis toimusid mõnest asutatud punktist eemal? Madisepäeva lahingu täpset toimumispaika ei tea, aga vaevalt seda püütigi antud kaardile mahutada. Kas lahingukohtade märkimisel kaardile kehtis mingi muu printsiip?
Eriti hellad ollakse tänasel päeval muidugi 20. sajandi kaartide ja neil kujutatu suhtes. Käesoleva atlase puhul osundaks ainult üksikutele momentidele. Metoodiliseks veaks näivad olevat I ja II maailmasõja vaenuleeride üldnimetused. Paraku ulatub probleem ülikoolini välja. Ikka leidub ka täna ajalugu õppivaid üliõpilasi, kes on veendunud, et Itaalia sõdis I maailmasõjas Kolmikliidu poolel. Segadus võib tulla lihtsast näpukast, kui mõlema sõja puhul nimetatakse Saksamaa liitlasi Kolmikliiduks (vt kaarte lk 94 ja 122). Segadust saaks vähendada kaardi abil, mis kujutaks I maailmasõjas reaalselt omavahel sõdinud pooli – Nelikliitu ja Antanti. Siis oleks ehk selgem, et Itaalia kuulus ikka Antanti riikide hulka. Kindlasti ei tohiks aga II maailmasõja puhul kasutada terminit Kolmikliit! Ühisnimetajaks sobiks ikka vana tuntud mõiste teljeriigid. Ettevaatlikumad võiksime Eestis olla Soome nimetamise ja kujutamisega Saksamaa liitlasena II maailmasõjas. Paljud soomlased peavad oma sõda ikka Jätkusõjaks või erisõjaks. Kui koostööd Saksamaaga tehtigi, siis liidulepingut Itaalia või Jaapaniga ehk teljeriikidega ei sõlmitud.
Vaevalt, et soomlasi solvaks lk 123 paiknev kaart, aga paraku ei jooksnud 1946. aastal nn raudne eesriie sugugi mööda Soome ja N Liidu piiri. Soomes paiknesid Punaarmee üsna suured sõjaväebaasid kuni 1955. aasta lõpuni. Selget vastandumist ja pinget, mida see eesriie sümboliseerib, ei saanud ega tahtnud soomlased endale lubada. Normaalsetest ja isegi sõbralikest suhetest oli huvitatud ka idanaaber. Raudse eesriide alumine ots on samuti küsitav. Kas ja kunas Jugoslaavia ikka eesriide taha sattus? Atlaste väljaandmisel tasuks olla ettevaatlik sõnaga tänapäev. Kuigi “Eesti ajaloo atlas” ilmus eelmisel aastal, tuleks tänapäeva Euroopat juba pisut teistsugusena kujutada.
Hoolimata eespool mainitud võimalustest leida arvukalt mitmekesiseid kaarte interneti abil, ei kao sellega veel vajadus koostada eestikeelseid ja -keskseid atlaseid. Siin kõlanud kerge kriitika pole mõeldud pahatahtlikuna, juhtub ikka ainult tegijatel. Atlase kui terviku väärtus kaalub väikesed apsud kindlasti üles.
EERO MEDIJAINEN (1959) on ajaloolane, Tartu Ülikooli lähiajaloo professor. Ta on töötanud ka ajalooõpetajana, teadurina Eesti Ajalooarhiivis ja Rahvusraamatukogus. Filosoofiadoktori kraadi (PhD) ajaloo alal kaitses 1997. aastal. Tema peamised uurimisteemad puudutavad 20. sajandi ajalugu ja diplomaatiat ning Eesti välisteenistuste ajalugu.
