Kadri Mälk
ehtekunstnik
Kunstnikud suhtuvad teadusse suures plaanis kahetiselt: kas glorifitseerivalt, asjast samas midagi teadmata, või siis kahtlevalt ja huvitatult, mis on parem variant. Kolmas tee on ignorantsus, mis pole ka paha, kuna see on siiras ja aus.
Esimest korda puutusin teadusega kokku siis, kui olin hällis. Minu igaõhtune hällilaul oli kirjutusmasinaklõbin, mida mu teadlasest isa mu uinutamiseks kuulda lubas.
Hiljem läks asi tõsisemaks. Isa konstrueeris koos töökaaslastega oma laboris miskisuguse toasuuruse monstrumi, mida tänapäeval nimetatakse arvutiks, ja alustas sellega eksperimente. Esialgu minu peal. Hiljem teiste inimeste peal.
Mulle see vilkuvate tuledega koletis kohutavalt meeldis ja ma vajutasin seal meeltesegaduseni küsimustele vastates värvilisi nuppe. Kokkuvõtvalt oli tegemist inimese vaimsete võimete testimisega. Isa tees oli see, et eestlase IQ võti tuleb eraldi välja töötada, üleilmne võti ei sobi igasse lukku.
Kui olin ülikooli lõpetanud ja aastaid vabakutselise kunstniku elu elanud, otsustasin vastu võtta pakkumise alustada ettevalmistusi uurimustööks.
Teema oli „Vääriskivi teisiti". Ütlen kohe ära, et see töö jäi lõpetamata, sest kodumaa kutsus tagasi. Tegelesin selle tööga aastaid, mõnd aega Peterburis, mõnd aega Saksamaal ja Soomes. Helsingi ülikooli raamatukogu letineiud tundsid mind juba nägu- ja nimepidi. Töötasin seal päevi ja nädalaid ja kuid. Ajakirjad nagu Ambix ja mõned teised andsid aimu keskaegse kiviõpetuse koest. Marbodiuse „De Lapidibus" (avaldatud u 1090) kujunes tollal mu piibliks. Marbodius eristas kolme liiki lapidaariume: teaduslikud, maagilised ja kristlikud. Ta kirjeldab Araabia müütilise kuninga Evaxi saladust imperaator Tiberiusele, kivide paiknemise ja jõu asju. Keskajal oli see salateadus. Marbodius kartis ohtu, et kivi jõud läbi vulgariseerimise kaotsi läheb, ent ometi tundis ta vajadust oma teadmisi lugejaile edasi anda.
„De Lapidibuse" manuskripte on tänaseks identifitseeritud 125, neis leidub väikesi erinevusi. „De Lapidibus" on Marbodiuse kuulsaim töö, ja kuigi kirjutaja oli piiskopiseisuses, on see läbinisti paganlik.
Tema õpetuse kese seisnes selles, et inimese meeleseisund mõjutab ta keha seisundit. Ja siin on vääriskivid suureks abiks. Marbodiusel oli ka mitmeid selliseid kive, mida tänapäeva gemmoloogia ei tunne või ei ole tuvastanud. Tema värsivormis (732 värsirida) kirjeldatud 60 kivi hulgas oli näiteks pääsukesekivi (chelidonius), kukekivi (allectorius), kotkakivi (echites). Keskaja kullassepatööalased kirjutised sisaldavad küll taolisi füüsilisi esemeid, mispuhul neid kive on nimetatud, kuid täit selgust seal pole. Näiteks pääsukesekivi chelidonius't on Marbodiuse järgi kahte liiki, punast ja musta. Plinius jälle ütleb, et see kivi on pääsukesevärvi. Osa allikaid väidab, et pääsukivi on purpurne mustade täppidega. Kivi pidi olema pärit pääsukese kõhust. Ravib hullumeelsust ja kroonilist nõrkust. Rahustab kuningate viha. Kunstnikule on selline teadmine muidugi vägagi tiivustav, andes toitu kujutlusvõimele. Või näiteks gagaat, mis on tõesti eksisteeriv orgaaniline kivim, söestunud puu. Olen seda palju oma töödes kasutanud, osalt ka maagiliste omaduste tõttu. Aitab võidelda deemonitega, ravib haiglasi illusioone - Marbodiuse väiteil. Marbodius mainib ka, et gagaat on nn süütuse test. Kui vett, milles on pulbristatud gagaati, joob mitte-neitsi, siis ta pissib kohe. Kuid neitsi ei pissi, peab vee kinni. Vaat nii.
Kui tulin vahepeal koju, poetasin sõpradele, et leidsin Helsingi ülikooli raamatukogust teadustööd tehes uue armastuse. Kes? Kes? Avaldasin saladuse. Albertus Magnus, 13. sajandi skolaar. Tema teos „The Book of Minerals" näitab, milline oli tee mineraloogiani kui tõelise teaduseni, kus tuli kõrvale heita peripateetikute ebaadekvaatne keemia ja ülepea kogu okultism. Albertuse esmaklassiline mõistus ja vaatlejaomadused avaldasid mulle mõju.
Ma ei ole väga ratsionaalse mõtteviisi austaja, kuid seekord, Albertuse tööde puhul, olin hämmastunud, et seal puudus igasugune konflikt teaduse ja religiooni vahel (13. sajandil!). Teatavasti kanoniseeris paavst Albertus Magnuse teadlaste kaitsepühakuks.
Teisalt on teada, et Albertus Magnus oli tumedates kunstides üsna osav maag. Tema „The Book of Minerals" on skolastiline käsitlus, kus otsitakse asjade algpõhjust. Mulle oli see väga huvitav. Albertus Magnuse väitel ei peitu kivide toime mitte nende koostisosades, ammugi mitte välimuses (värv, transparentsus jms), vaid selles, mil viisil need koostisosad, tema väljenduses elemendid, on omavahel seondunud. Ka inimese intellekt ja südametunnistus on elementide teatud kombinatsiooni tagajärg, tundub mulle. Küsimus ongi selles, millises seoses need elemendid on.
Elementide salakõnet tajusin kõige otsesemalt siis, kui asusin kive lihvima.
Selles on kõige vahetum side ülima ratsionaalsuse ja ülima saladuse vahel. Keskendumine. Ettearvamatus. Suurte asjade seadus väga väikestes asjades.
Usun tõesti ja tunnen, et kunst võib hakata sind kõnetama enne, kui sellest arugi oled saanud.
„Kõige kaunim, mida võime kogeda, on salapära. See on tõelise kunsti ja teaduse allikas. Kellele see tunne on võõras, kes ei suuda enam imestada ega hämmingusse sattuda, on sama hästi kui surnud; tema silmad on kinni ...," on öelnud Albert Einstein.
