100 aastat tagasi 11. augustil sündis Uku Masing, kelle tegevus teoloogi, orientalisti, folkloristi, etnoloogi, botaaniku, luuletaja, maali-, kirja- ja sõnameistrina on tänaseks pälvinud paljude lugupidamise.
Milles Uku Masing Teid on kõige enam mõjutanud?
Vastab
Uku Masingu õpilane teoloog
Toomas Paul
Ühe inimese mõju teisele, eriti kui on tegemist õpetaja-õpilase suhtega, ei oska asjaosaline ise vist täpselt määratleda. Oli aeg, mil ma ahvisin Masingu ortograafiat ning mitteametlikus kirjavahetuses kirjutasin ü asemel y. See oli teadlik matkimine. Aga paaril korral tabasid teised: kuule, sa teed ju Uku nägu ning räägid tema moodi! See enam ei olnud tahtlik, lihtsalt kasvas välja mu ülipüüdlikkusest.
Olen pärit kristlikust kodust ega ole pidanud kahtlema, kas uskuda Jumalat või mitte. See oli endastmõistetava aksioomina ette antud, emapiimaga. Seepärast saan väga hästi aru nendest, kel on sama moodi kõigutamatu aksioom, et Jumalat ei ole ega saagi olla. Teiselt poolt sain tehnilise hariduse. Inseneri jaoks ei ole mingeid metafüüsilisi probleeme. On kaks maailma, millel puuduvad kokkupuutepunktid. Piltlikult öeldes: Eukleidese geomeetrias paralleelsed sirged ei ristu.
Kui asusin õppima usuteadust, ei olnud konfrontatsiooni totalitaarse dialektilise ja ajaloolise materialismiga võimalik eirata. Kuuekümnendad olid kosmosevallutamise aastad. Asjad pidi selgeks mõtlema. Usuteaduse Instituudi õppejõud olid - õnneks! - kirju seltskond, igaüks omaette fenomen.
Uku Masing oma budismiloengutel ei tutvustanud ainult toda eksootilist usundit, vaid kasutas budismi meie silmade avamiseks. Minu jaoks oli eriti valgustuslik, kui ta käsitles madhjamaka ehk šuunjavaada koolkonna rajaja Nāgārdžuna gnoseoloogiat, loogikat (sain teada, mis on tetralemma) jms. On tuline kahju, et see jäeti 1995. aasta trükist välja ning piirduti ainult hinajaana osaga.
Hakkasin taipama, et kõik on kõigega seotud. Et oluline on mõistuse vabanemine. Oleme nagu need, kes pimedas peavad minema üles trepist, mille astmete arvu nad ei tea. Kui nad kujutlevad, et aste on viimane, ning seavad jalad kõndimiseks, tõukavad nad varbad vastu astme külge ja võivad kukkuda tagasi. Kui nad aga arvavad, et on veel palju astmeid, ja astuvad viimase ära sellise teadmisega, siis nad ainult komistavad. Ent mõlemad võimalused hirmutavad ja takistavad. Inimene jääb pigemini seisma oma mõistusekäigu trepil poolele teele, kui et edasi astub. Sest ta kardab, et tulemused on nii või teisiti ikka kohutavad. Aga just sellest hirmust peab pääsema.
Võiks öelda: Uku Masing oli riskinud mitu astet ülespoole minna ning õhutas: tulge kaasa! Kui ma sellest praegu räägin, siis on see paratamatult verbaalne. Ent kogeda, kuidas tema piiridele püüdis, julgustas kaasa minema.
Masing oli kindel, et mõistust saab kasutada edukamalt kui praegu, kuid on kahtlane, kas me keelt kuidagi saame täiustada, teha seda sobivamaks tööriistaks mõtlemisele. On küll erinevusi, nagu peitliga üks raiub vaid sälke ja auke, teine suudab raiuda kujusid. Aga see on nii ikkagi vaid teatud piirini.
‘Jumal' on taolisi sõnu nagu ‘aeg', ‘ruum', ‘põhjus', ‘õigus', ‘headus'. Sõna taga pole midagi meeltega haaratavat, see on väljendus mitte primaarsele, vaid teadvuslikule reaktsioonile, mitte mingi funktsioon, vaid tingmärk. F, φ või taolist. Masing ütles: „On täieline tobedus hakata arutama, kas F ‘on olemas', sest selles tähenduses pole see olemas nagu ringi või hüperbooli võrrandid. Mäng sõna ‘on' sadade tähendustega teistide või ateistide pool on ainult tunnus inimkonna lapseeast. Ja täitsa idiootlik on vaidlus, kas võtta tingmärgiks F või P või midagi muud (kas ‘Jumal', ‘saatus', ‘loodus') ning oma maitse teistele päälesundimiseks tõestada, et P on ‘olemas' ja ‘teaduslikult tagatud', F aga mitte! Et selliseid väitlusi mõistusega inimene saab võtta tõsiselt, ajab meeleheidule inimeste suhtes. On nagu jonnakate laste nutuni ja kakluseni küündiv vaidlus, kas koera tuleb hüüda ‘kutsu' või ‘kutsa'." On ju täiesti selge, et Loodus, Saatus, Juhus kõikemääravate printsiipidena on üheltpoolt sama, mis Jumal, teisalt needsamad sõnad väikeste pookstavitega tähendavad hoopis muud kui suurtega. Lauseis ‘ilus loodus' ja ‘looduseseadused', ‘saatusetahe' ning ‘õnnelik saatus', ‘soodus juhus' ja ‘Juhus määrab' erinevad nende sõnade sisud täiesti.
Sellistele asjadele mõtlemine ning lisaks kümmekond aastat intensiivset ühist tööd Uue Testamendi tõlkimisel pani mu tegelema üldsemantika (general semantics) ja metalingvistika probleemidega. Kogema, kui erinevad on eri keeletõelused, ja pürgima sõnades väljendatava taha.
Teine ala, kus ta mõju mulle oli määrav, on evolutsiooniga seostuv. Pole leida mingit põhjust, miks mateeria pidanuks saama teadlikuks enese olemasolust ning üksikolendi tähtsusetusest universumis. Mis vajadus oli mateerial selleks? See oli Uku Masingu esimene vastuväide noore mehena, ja see päästis ta absoluutsest pessimismist. Aga kui materialistid ei tunnista telos't? Paraku, areng ise sisaldab telos'e mõiste. Suunata areng on mõeldamatu. Isegi siis, kui evolutsiooni mõelda mateeriale immanentsena, seletada, et peavad realiseeruma kõik mateerias kätkevad võimalused. Kui mateerias kätkeb teadlikkuse võimalus iseendast, siis on ülbus väita, et sellega ollakse jõudnud lõppu. Sest siis peab temas olema võimalus ületada iseennast ja teha endast midagi muud. Veelgi kujuteldamatuid võimalusi, aga ka võimeid. Teadvuse tekkimine osutab suunda, milles otsida evolutsiooni järgmist faasi.
Nii juhatas ta mind jesuiidipaatrist paleontoloogi Pierre Teilhard de Chardini, tuumafüüsiku ning filosoofi Carl Friedrich von Weizsäckeri, futuroloog Sir Arthur C. Clarke'i jt juurde.
Aga kõige olulisem on ehk Uku Masingult saadud hoiak: elu on mõttekas siis, kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum, ärkvemal eilsest. See tähendab, et elu mõte on elu enda kvaliteedis ega ole mis tahes eluavalduste kvantiteedi suurendamises.
