Samal ajal marssis Tallinna poole pealetungiv Saksa maavägi, kelle kohalejõudmine oli päevade küsimus. Sestap valmistus Vene laevastik kiirkorras lahkuma.
Nagu vits vees
Soome laht oli kinni külmunud ning laevadel tuli end läbi murda esmalt Helsingisse, kus neid otsene oht esialgu veel ei ähvardanud. Kokku korjati kõik vee peal püsivad alused, nii iseliikuvad kui pukseeritavad. Noblessneri laevatehase dokist lasti vette ka remondis olev Bars klassi allveelaev Jedinorog, mida ei tahetud vaenlase kätte jätta.
Jäämurdjate ning puksiiride jõul ja abil asus laevakaravan läbi jääkattes mere vaevarikkale teekonnale. Esimese lõivu maksis evakueeruv laevastik merejumalale juba keset Tallinna lahte, kuhu jäeti maha pukseeritav ujuvtöökoda: selle kere ei olnud nii rängaks katsumuseks mõeldud ja vajus põhja otse Tallinna tuletornide liitsihil.
Tunduvalt kaugemale jõudis tugeva puksiiri poordis veetav Jedinorog. Allveelaev lekkis märgatavalt ja puksiiri pumbad töötasid vahetpidamata, hoides hädalist uppumast. Arusaadavalt ei hellitanud rasked jääolud niigi vigastatud laevakeret ning sisse tungiva vee hulk hakkas pumpadele üle jõu käima, seda enam, et Bars klassi allveelaevadel puudusid veekindlad vaheseinad ning vesi valgus takistamatult üle kogu aluse. Järjest suurenevat lekki polnud välitingimustes kuidagi võimalik sulgeda ning surmaohus meeskond kolis esialgu jääle ja sealt ligi tulnud abilaevale. Pealtnägijate silme all võtnud uppuv allveelaev mõne aja möödudes vertikaalasendi ja vajunud siis, ahter ees, Keri saare läheduses 15 meetri sügavusel põhja. Täpset asukohta neis rasketes tingimustes keegi ei määranud ja allveelaev kadus kui vits vette.
Jälge ajades
Aastate möödudes hakkasid Eesti Meremuuseumi vrakiuurijad Jedinorogi jälgi ajama. Otsiti üles kõik, mis nii seda sündmust kui jäljetult kadunud allveelaeva teenistuskäiku kuidagi kajastasid, ent ei meremuuseumi ega harrastusallveeuurijate otsingud kandnud Keri saare lähistel mingit vilja, ei madalates vetes ega suuremates sügavustes. Kohe alguses saadi aru, et allveelaeva uppumist kajastav informatsioon on vale. Ei saanud ju pikk ja sihvakas allveelaev 15 meetri sügavusel kuidagi vertikaalasendit võtta.
Jedinorog oli üks paljudest Esimese maailmasõja aastatel Venemaal ehitatud Bars klassi allveelaevadest, pikkusega 67,97 ja laiusega 4,47 meetrit. Allveelaeva kiirus veepealses asendis oli 13 ja sukeldunult 8,5 sõlme. Aluse suurim sukeldumissügavus oli 50 meetrit. Lisaks kahele suurtükile ja ühele kuulipildujale oli allveelaeva relvastuses neli torpeedot (kaks vööri- ja kaks ahtriaparaadis) ning veel kaheksa torpeedot laeva väliskorpusel asuvais Dževetski tüüpi sõrestik-torpeedoaparaatides. Laeva jõuallikad olid kaks Ameerika firma New London 420hobujõulist diiselmootorit ning kaks 450hobujõulist elektrimootorit veealuseks sõiduks.
Läänemere tarbeks ehitatud Bars klassi allveelaevadest valmis kaheksa tolleaegses Noblessneri laevatehases, mis tänapäeval kannab Tallinna Meretehase nime. Algselt Siberi flotilli jaoks mõeldud Jedinorogi kiil pandi maha 1915. aasta 1. augustil Balti laevatehases Peterburis, kust allveelaev 1916. aasta lõpupäevil siiski Balti laevastiku koosseisu arvati.
Lühike teenistusleht
Esimese maailmasõja päevil jõudis Jedinorog osaleda vaid kahel lahinguretkel. 1917. aasta 12. septembril kell 11.00 väljus allveelaev Hanko sadamast oma teisele retkele leitnandi aukraadis komandöri von Elsneri juhtimisel. Pärast skääridest väljumist tuli allveelaeva esmalt trimmida ja võtta siis kurss Läänemere avarustele, kuid juhtus õnnetus. Kas kogemata või meelega, et vältida ohtlikule retkele minekut, tegi Jedinorog Örö saare lähistel pöörde valel ajahetkel ning rammis täiskäigul veealust kaljut. Laev libises kogu kere pikkuselt üle teravate kaljuservade, mis käristasid korpusse pikki pragusid ja mõlkisid seda korralikult. Vööriosas asuv ballasttsistern purunes täielikult, kokkupõrge kaljuga rebis vundamentidelt lahti ka mõlemad diiselmootorid. Purunesid sõukruvid ja paindusid kõveraks sõuvõllid. Võimsad pumbad ei tulnud sissetungiva veega toime ning veerand tundi pärast karile jooksmist libises veega täituv allveelaev kividelt nina ees maha ja uppus 15 meetri sügavusse. 13 päeva hiljem, 25. septembril, jõudis õnnetuspaigale spetsiaalne päästelaev Volhov, tõstis Jedinorogi üles ja toimetas selle Revalisse Noblessneri laevatehase dokki.
Igavesti vee alla maetud
2009. aasta mais tabas meremuuseumi uurimislaeva Mare sonari kiir Tallinna ja Helsingi vahelisel laevateel madalat, vrakki meenutavat objekti. Kaljusel põhjal ei oleks uurijad seda isegi vahest märganud, kui poleks olnud kalatraaleri kapteni Ülari Tomsoni vihjet. Põhjalikum uurimine tuvastas seal, 85 meetri sügavusel, iseloomuliku kujuga laeva, mille tüübis ei saanud vähimatki kahtlust olla. See oli üks Bars klassi laevadest, mis sai olla ainult Jedinorog. Kolm selle aluse sõsarlaeva lebavad kõik Läänemere põhjas Tallinnast väga kaugel.
Jedinorog on vastupidiselt pealtnägijate kirjeldusele uppunud mitte ahter, vaid vöör ees, rammides end kolmandiku laevakere pikkuselt põhjamutta. Tagumine osa, ahter koos sõukruvide ja roolilehega, troonib mere põhjast märgatavalt kõrgemal. Torpeedoaparaatide pesad laeva väliskorpuses näivad olevat tühjad, ent firma Tuukritööde OÜ tehtud ringskaneeriva sonari pildil on näha ahtritekil asuv heas korras suurtükk.
Allveelaeva pinnaletõstmine, konserveerimine ja eksponeerimine oleks üle jõu käiv ettevõtmine ka rikastele riikidele. Suure sügavuse tõttu vajataks võimsat tõstetehnikat ja kogenud spetsialiste, keda siitmailt pole võtta. Näiliselt lihtne, kuid tegelikkuses teostamatu on nii pikka aega merevees ja kõrge rõhu all lebanud laevakerest soolade kättesaamine metalli säilitamiseks. Pinnale õhu kätte toodud sooladega küllastunud laevaehitusterast hakkab korrosioon hävitama fantastilise kiiruse ja intensiivsusega. Välisriikides tehtud katsed hoida hävimast palju vähemast sügavusest üles tõstetud Esimese maailmasõja aegseid allveelaevu on lõppenud fiaskoga. Kuigi Bars klassi allveelaevu ei eksponeeri tänapäeval mitte ükski muuseum maailmas, peab Jedinorogki jääma oma kolme suguvenna seltsi merepõhja. Nii sellele allveelaevaklassile nime andnud Bars ise kui sõsarlaevad Gepard ja Lvitsa puhkavad kõik kättesaamatult suures sügavuses.
Ausalt jätkab Vene sõjalaevastiku viimse alusena teenistust 1913. aastal Hollandis Vlissingenis ehitatud spetsiaalne päästelaev Volhov. See 1922. aastal punastelt bolševikelt uue nime saanud Kommuna-nimeline alus kuulub tänapäeval Musta mere laevastikku ja baseerub Sevastopoli mereväebaasis. Endisest päästelaevast on saanud vähemat sorti allveelaevade ja sügavsukeldusaparaatide emalaev. Ažuursed, üle laeva kõrguvad teraskaared ja neile kinnituvad vägevad plokisüsteemid moodustavad unikaalse konstruktsiooni, mis peagi tähistab oma pretsedenditut, saja-aastast rivisolekut.
VELLO MÄSS (1940) on Eesti Meremuuseumi teadur, uurimislaeva Mare kapten. Tema osavõtul on mere sügavusest pinnale toodud kaks laevavrakki, avastatud ja uuritud aga kümneid. Tema oli ka üks nendest, kes Jedinorogi jälgi taga ajas ja selle koos oma laevameeskonnaga möödunud kevadel üles leidis. Kirjutanud ligi paarsada populaarteaduslikku artiklit, mitu mereteemalist raamatut ning kommenteerinud merega seotud sündmusi raadios ja televisioonis.
