MRP - 70 aastat
70 aastat tagasi, pingelistel augustipäevadel 1939, küsiti pea kogu Euroopas murelikult: mis on teoksil? Kas seisame tõesti sõja lävel?
Kui saabusid teated 23. augustiga dateeritud Saksa-Nõukogude mittekallaletungipakti sõlmimisest, oli paljudele pilt selge: sõda on vältimatu. Samas levisid kuuldused Hitleri-Stalini salatehingust naabrite arvel.
20 aastat tagasi oli seesama salaprotokoll, rahva seas tuntud kui MRP - Molotovi-Ribbentropi pakt - taas aktuaalne. Võideldi mitte ainult tolle kuritegeliku kokkuleppe hukkamõistmise, vaid ka selle tagajärgede likvideerimise eest, kõigepealt Balti riikide iseseisvuse taastamise eest.
Euroopa saatust oluliselt mõjutanud MRP 70. aastapäevaga seoses on taas põhjust toonast sündmustikku meenutada. Horisondi veergudel nõustus seda intervjuuvormis tegema ajaloodoktor HEINI ARUMÄE.
MRP temaatikat arutades tõuseb kõigepealt küsimus: kuidas seniste vihavaenlaste - hitlerliku Saksamaa ja kommunistliku NSV Liidu - lähenemise idee sündis? Kas algataja oli Hitler või Stalin?
See on tõepoolest oluline küsimus, mille üle on palju diskuteeritud.
Nõukoguliku ajalookäsitluse ja propaganda põhitees oli raudkindel: initsiatiiv lähtus Hitlerilt ning NSV Liit oli mitmete tegurite toimel sunnitud pakti sõlmimise ettepaneku vastu võtma. Ikka ja jälle väideti, et Hitleriga sõlmitud pakt aitas aega võita ning lõi soodsamad eeldused eelolevaks sõjaks.
Ka Läänes on sageli väidetud, et algatajaks oli Hitler, kes valmistus Poolasse tungima, ent ei saanud seda teha enne, kui NSV Liidu neutraliteet kindlustatud.
Tegelikult olid kokkuleppest huvitatud mõlemad ning 1939. aastal arenes Berliini ja Moskva vahel omapärane diplomaatiline mäng. Kumbki asjaosaline püüdis esineda kassina, kes hiirega mängeldes kord ründab, kord tagasi tõmbub, et lõpuks siiski hiir pintslisse pista.
Aga siiski - kes astus esimese sammu?
Seda tegi Stalin.
Teatavasti läkitati enne 1939. aastat Moskvast Saksamaa aadressil tuld ja tõrva. Hitlerit ja tema kaaskonda kujutati inimkonna vaenlastena, agressoritena, sõjaõhutajatena. Samal ajal ei tehtud Kremlis erilist vahet ühelt poolt fašistliku Itaalia ja natsionaalsotsialistliku Saksamaa ning teiselt poolt demokraatlike lääneriikide vahel. Kõiki neid peeti imperialistideks ning NSV Liidule vaenulikeks. Eriti tugevalt umbusaldati Suurbritanniat.
Asjatundjad kinnitavad, et Stalin oli paar korda varemgi teinud Hitlerile ettepaneku reguleerida Nõukogude-Saksa suhted, kuid viimane lükkas need tagasi.
1938. aasta lõpul ja järgneva aasta algul toimus NSV Liidu välispoliitikas oluline nihe, mille lähtepunkte tuleb otsida Müncheni konverentsi tulemustest. Moskvas oletati, et lääneriigid on edaspidigi valmis Hitleri ja Mussoliniga kokku leppima. Avalikkusele anti uutest mõttesuundadest teada Stalini aruandekõnes ÜK(b)P XVIII kongressil 10. märtsil 1939. Stalin viitas Jaapani, Itaalia ja Saksamaa agressiivsetele aktsioonidele ning väitis, et uus imperialistlik sõda on juba alanud ja ähvardab muutuda maailmasõjaks. Stalin süüdistas lääneriike agressorite soosimises ja püüdes neid Nõukogude Liidule kallale ässitada. Samas rõhutati, et Nõukogude valitsus püüab arendada asjalikke suhteid kõigi riikidega. See tähendas loobumist senisest fraseoloogiast rahu jagamatuse ja kollektiivse julgeoleku teemadel ning andis märku, et ka Saksamaa suhtes ei tehta erandeid.
Hiljem oli Saksa välisministril Joachim von Ribbentropil võimalus Stalinile endale öelda, et tema vihjest saadi aru.
Milles Moskva ja Berliini huvid kokku langesid?
Ühiseid huvipunkte oli mitmeid.
Esialgu olid kõige tähtsamad majanduslikud kaalutlused. Mõlemad riigid relvastusid pöörase kiirusega. Sõjaks valmistuv Saksamaa soovis Nõukogude Liidust saada strateegilist tooret, kõigepealt naftat, värvilisi metalle, teatud metallimaake, puuvilla, teravilja jm. NSV Liidus tunti seevastu puudust kvaliteetsetest tööpinkidest, mitmesugusest aparatuurist ja materjalidest.
Ilmses suurusehullustuses kavandati Kremlis tookord ebarealistlikult suure sõjalaevastiku ehitamist. 1947. aastaks sooviti ehitada 15 lahingulaeva, 69 raskeristlejat, 243 hävitajat ning 400 allveelaeva. Stalin ise nõudis, et Saksamaalt tuleb hankida soomusterast, turbiine, katlaseadmeid ja muud vajalikku.
Veebruaris 1939 alanud majandusläbirääkimised arenesid esialgu siiski vaevaliselt, sest mõlemad asjaosalised püüdsid partnerit üle kavaldada. Saksamaa ei soovinud anda sõjatehnilist varustust ega sünteetilise bensiini valmistamise seadmeid. Kuid Moskva kaitses visalt oma nõudmisi ja Berliin oli sunnitud järk-järgult järele andma.
Mis aga kõige olulisem - majandusalased läbirääkimised kasvasid peagi üle poliitiliseks arvamusevahetuseks.
Kuidas see toimus?
Majandusküsimuste seostamine poliitilistega oli Nõukogude välispoliitikas tavaline. Nõukogude esindajad kinnitasid sageli, et head poliitilised suhted on tiheda majanduskoostöö eeldus, kuid vajadusel väitsid ka vastupidist - majandussuhete areng soodustab poliitilist koostööd.
20. mail 1939 ütles Vjatšeslav Molotov Saksa suursaadik krahv Friedrich Werner von Schulenburgile otsesõnu, et majandusläbirääkimised näivad Saksamaale olevat ainult poliitiline mäng ning need ei edene, kuni selleks pole loodud küllaldane poliitiline baas. Kui Schulenburg küsis, mida tolle „poliitilise baasi" all mõista, kuulis ta vastuseks - selle üle tuleb mõlemal valitsusel mõelda, kuid Moskva ootab Saksa valitsuselt ettepanekuid.
Kremlis ei kiirustatud, vaid oodati, mida Hitler on valmis pakkuma. Berliinis Saksa valitsuse esindajatega läbirääkimisi pidav asjur Georgi Astahhov sai instruktsiooni: rohkem kuulata, vähem rääkida.
Seega jäid Stalin ja Molotov ootama, kas Hitler ja Ribbentrop pakuvad rohkem, kui Suurbritannia ja Prantsusmaa pakkuda võiksid.
Mida Londonil ja Pariisil Moskvale õieti pakkuda oli?
Lääneriikidel tuli 1939. aasta kevadel tunnistada, et Saksamaa rahustamise poliitika (policy of appeasement) on läbi kukkunud. Tšehhoslovakkia riigi likvideerimine, Klaipėda haaramine, Saksa surve Rumeeniale ja Saksa-Poola vahekorra teravnemine kinnitasid, et Hitleriga peetavate läbirääkimiste ja järeleandmiste teel ei ole võimalik päevakorda tõusnud suuri poliitilisi probleeme lahendada.
Mõistes, et Hitlerit suudab pidurdada ainult jõud, alustasid lääneriigid olukorra stabiliseerimiseks läbirääkimisi NSV Liiduga. Kuid Nõukogude valitsus kasutas olukorda ja esitas hoopis suuremaid nõudmisi, kui lääs arvestas. Nimelt taotleti, et kolme suurriigi vahel sõlmitakse 10-15 aastaks kokkulepe igasuguse, ka sõjalise abi andmiseks üksteisele juhul, kui Euroopas toimub agressioon ühe lepinguosalise riigi vastu. Lisaks taotles Moskva, et kolm riiki kohustuksid osutama abi Läänemere ja Musta mere vahel asuvatele NSV Liidu naaberriikidele, kui need langevad agressori ohvriks. Nõukogude valitsus taotles Nõukogude-Briti-Prantsuse sõjalise koostööpakti sõlmimist, kuid Briti valitsust see idee esialgu ei vaimustanud.
Kolme riigi läbirääkimised osutusid väga keeruliseks. Nõukogude valitsus esitas üha ulatuslikumaid nõudmisi ja lükkas Briti-Prantsuse vastuettepanekud pidevalt tagasi. Pariisis oldi valmis Moskva taotlustele järele andma, kuid Londonis kõheldi. Inglise valitsusringkondades ei hinnatud NSV Liidu sõjalist võimsust kuigi kõrgelt. Lisaks lähtuti moraalsetest kaalutlustest ega soovitud diktatuuririigiga liiga tihedaid sidemeid sõlmida. Lõpuks kõhklused küll ületati, kuid siis tõusid päevakorda uued takistavad tegurid.
Nõukogude valitsus mängis Teise maailmasõja eel kahekordset mängu?
Nii see oli. On eriti tähelepanuväärne, et nii läbirääkimistel lääneriikidega kui Saksamaaga pühendati Moskva algatusel suurt tähelepanu Balti riikidega seotud probleemistikule.
Rahvusvahelise olukorra teravnedes 1939. aasta kevadel ilmnes, et Nõukogude valitsus taotles Balti riikide suhtes eeskostja, protektori või garandi rolli. Nagu sündmuste edasine käik näitas, oli Moskva salajane eesmärk nende riikide annekteerimine. Selline võimalus avaneks vaid Moskvale soodsas rahvusvahelises olukorras juhul, kui ükski suurriik poleks Balti riikide saatusest eriti huvitatud.
Moskva välispoliitilises propagandas oli olulisel kohal väide, et Balti riike ähvardab Saksa agressioon ning ise nad end kaitsta ei suuda. Noodis Eesti ja Läti valitsusele 28. märtsist 1939 öeldi selge sõnaga, et NSV Liit ei jää pealtvaatajaks, kui tehakse avalikku või varjatud katset hävitada nende riikide iseseisvus ja sõltumatus.
Sama teema tõusis päevakorda ka Briti-Prantsuse-Nõukogude läbirääkimistel.
Kuidas see toimus?
Kolme riigi läbirääkimistel vaieldi pikemat aega Balti riikide garanteerimise üle. Nõukogude valitsus nõudis Eesti, Läti ja Soome julgeoleku automaatset garanteerimist, s.o õigust astuda Balti riikide kaitseks väidetavalt vajalikuks peetavaid samme ka siis, kui viimased ise seda ei soovi.
Lisaks nõuti, et kolme suurriigi vahel sõlmitav leping peab sisaldama nn kaudse agressiooni klauslit. Nimelt taotles Nõukogude valitsus õigust alustada Balti riikides aktsioone ka siis, kui garanteeritavad riigid oleksid mingil põhjusel teinud agressorile suuri järeleandmisi. Sealjuures oleks üksnes Nõukogude valitsusele jäänud õigus otsustada, millised järeleandmised on ohtlikud.
Kuidas Eesti valitsus kõnesolevasse probleemistikku suhtus?
Valitsus leidis, et mõnel juhul võib „abistaja" olla ohtlikum kui väidetav agressor. Lähtuti kaalutlusest, et ohu korral saaks Balti riikides arenevatesse sündmustesse sekkuda üksnes NSV Liit, sest lääneriikidel puudusid selleks nii reaalne võimalus kui ka poliitiline tahe. Korduvalt väideti, et kui NSV Liidu relvajõud ilmuvad Eesti territooriumile, siis need siit enam ei lahku. Samal ajal peeti just Nõukogude okupatsiooni Eestile kõige halvemaks võimaluseks. Tõsi küll, arvestatavad ringkonnad - pahempoolsed, Tartu opositsioon eesotsas Jaan Tõnissoniga, suur osa haritlastest - pidasid Eestile kõige suuremaks ohuks Saksamaad.
Mõistetavalt võitles Eesti diplomaatia väsimatult Moskva ettepanekute, kõigepealt automaatse abistamise ja kaudse agressiooni nõukoguliku interpreteerimise vastu. Selles osas oldi ühel meelel Poolast Soomeni.
Kuidas Saksa-Nõukogude salakontaktide käigus Balti riike käsitleti?
Saksa-Nõukogude läbirääkimistel tundis esimene kõige suuremat huvi Poola, teine aga Eesti ja Läti vastu. Moskvas oli algusest peale selge, et Saksamaa huvi Leedu kui naaberriigi suhtes on täiesti loomulik ja selle peale hammas esialgu ei hakka. Ka Eestit ja Lätit peeti Saksa huvipiirkonnaks, samas oli kontrolli kindlustamine nende riikide üle Moskva poliitika oluline eesmärk.
Juba Hitleri direktiivis kallaletungi ettevalmistamisest Poola vastu (Fall Weiss, 11. aprill 1939) oli fikseeritud, et Saksa väed võivad okupeerida Leedu ja osa Lätist Daugava jõeni. Tõsi küll, viide Balti riikidele kustutati peagi, kuid augusti algul tõusis Daugava joon taas päevakorda. Moskvas Molotoviga läbirääkimisi pidav Schulenburg sai Berliinist instruktsiooni: kõneleda kõigepealt Poolast ja alles seejärel Balti riikidest. Samas rõhutati, et Moskvaga võib rääkida Riia laiuskraadist kui kahe riigi eluruumi eraldavast joonest. Muide, Alfred Rosenberg ei soovitanud Poola idaosa NSV Liidule loovutada, vaid piirduda Balti riikide jaotamisega.
Kuidas langes Stalini otsus Berliini kasuks?
Huvitav on märkida, et juuli lõpuks olid kolme riigi läbirääkimised arenenud üsna kaugele. Soome, Eesti, Läti ja Poola vastuseisust garantiidele loodeti üle saada sellise võttega, et avalikus lepingus garanteeritavaid riike ei nimetata, vaid seda tehakse salajases lisaprotokollis. Vaieldavaks oli jäänud vaid kaudse agressiooni defineerimise küsimus.
Sellises olukorras tegi Nõukogude valitsus ootamatu manöövri, kutsudes Suurbritannia ja Prantsusmaa esindajad Moskvasse sõjalistele läbirääkimistele. Londonis ja Pariisis hingati kergendatult, kuid seda tehti Moskva tagamõtteid arvestamata. Nimelt andis ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo 2. augustil Nõukogude sõjaväelisele delegatsioonile instruktsiooni, mis juba ette eeldas läbirääkimiste luhtumist. Läbirääkimiste tagamõte oli ühelt poolt inglastelt ja prantslastelt info väljaõngitsemine ning teiselt poolt Hitleri mõjutamine järeleandmistele.
Seega ei saanudki 12. augustil alanud sõjaväelised läbirääkimised tulemusi anda. Küll selgus taas Moskva huvi Eesti ja Läti vastu. 15. augustil tegi Nõukogude delegatsioon ettepaneku, et Briti ja Prantsusmaa hangiksid Soomelt, Eestilt ja Lätilt nõusoleku laevastikubaaside loomiseks Ahvenamaal ja Lääne-Eesti saartel ning Eesti-Läti sadamates.
15. augustil tegi krahv Schulenburg Molotovile selgesõnalise ettepaneku Saksa-Nõukogude suhete parandamiseks, mittekallaletungipakti sõlmimiseks, Balti riikide ühiseks garanteerimiseks ning majanduslepingu sõlmimiseks. Lisaks lubas Schulenburg, et Saksa valitsus mõjutab Jaapanit parandama suhteid Nõukogude Liiduga. Samas teatas Schulenburg Ribbentropi soovist Moskvasse sõita ja isiklikult kokkuleppe saavutamises osaleda.
Kuidas Moskvas sellele ettepanekule reageeriti?
Schulenburg sai Molotovi vahendusel Stalini otsuse 17. augustil. Selles oli fikseeritud: esimene samm suhete parandamiseks võiks olla kaubandus-krediidilepingu sõlmimine, teine samm - mittekallaletungileping, millega samal ajal sõlmitakse eriprotokolli lepinguosaliste huvide kohta ühes või teises välispoliitilises küsimuses.
Mittekallaletungilepingu projekt kooskõlastati 19. augustil. Schulenburg esitas lühikese, vaid kahest artiklist koosneva projekti ning sai juba pärastlõunal märksa pikema, viiest artiklist koosneva Nõukogude projekti. Lisatud oli postskriptum eriprotokolli kohta, mis pidi moodustama pakti orgaanilise koostisosa, kuid selle sisu kohta polnud ainsatki viidet.
Niisiis algatas salaprotokolli sõlmimise mõtte Nõukogude valitsus?
Formaalselt tegi seda Saksa pool, kuid esialgu pidi protokolli sisu olema hoopis teistsugune.
3. augustil ütles Saksa välisministeeriumi Ida-Euroopa kaubanduspoliitilise osakonna juhataja Julius Schnurre Nõukogude asjurile Georgi Astahhovile, et seoses eelseisva Saksa-Nõukogude majanduslepingu sõlmimisega võiks alla kirjutada ka kahe riigi poliitilisi suhteid kajastavale salajasele protokollile. Selle võimalikku sisu ei täpsustatud, kuid mingil juhul ei mõeldud territoriaalsete huvipiirkondade jagamist, nagu see lõpuks välja kujunes. Otseselt teiste riikide territooriumi puudutava salaprotokolli sõlmimise mõtte avaldas Molotov Schulenburgile 17. augustil. Kui Schulenburg küsis, milline võiks olla protokolli sisu, sai ta vastuseks, et selles küsimuses peab initsiatiiv lähtuma Saksa valitsuselt.
Mida Hitler pakkus?
Hitlerile oli kokkulepe Nõukogude Liiduga nii tähtis, et ta oleks valmis olnud pakkuma väga palju. Ribbentrop andis 18. augustil Schulenburgile korralduse Molotovile teatada, et ta on valmis Moskvas Vene soove arutama ja arvestama. Ka teatas ta valmisolekust sõlmida eriprotokoll, „mis määrab kindlaks mõlema poole huvid ühes või teises välispoliitilises küsimuses, näiteks huvisfääride kindlaksmääramine Läänemere piirkonnas, Balti riikide küsimus jne".
Tegelikult oli Hitler valmis pakkuma märksa rohkem. Kui Ribbentrop saatuslikul 23. augustil Moskvasse sõitis, olid tal volitused teha mitte ainult Poolat, Balti riike ja Soomet puudutavaid ettepanekuid, vaid sedasama ka Balkani, Türgi ja Musta mere väinade kohta. Kuid Stalinil ei tulnud tookord pähe nii palju nõuda.
Kuidas 23. augustil Kremlis läbirääkimised arenesid?
Peaosa etendasid ühelt poolt Ribbentrop ja teiselt poolt Stalin-Molotov, osalejaid oli muidugi rohkem.
Läbirääkimisi ilmselt ei protokollitud, kuid paar osalejat tegid märkmeid ning hiljem on Ribbentropi tõlgi rolli täitnud Saksa suursaatkonna majandusnõunik Gustav Hilger, Stalini lemmiktõlk Vladimir Pavlov ja teised oma mälestustes ühte-teist fikseerinud või tuttavatele jutustanud. Seega pole läbirääkimiste täpne käik taastatav, kuid olulisem on siiski selge.
23. augustil toimus kaks nõupidamist: üks pärastlõunal ja teine õhtul. Viimane venis kaugele üle kesköö. Teadagi oskas Stalin olla meeldiv ja külalislahke võõrustaja ning sakslased väitsid korduvalt, et nad olid end Kremlis tundnud väga koduselt.
Ametliku päevakorra osas - mittekallaletungilepingu kooskõlastamine - saavutati kokkulepe kiiresti. Enamik ajast kulus salaprotokolli arutamisele. Pavlov on ilmselt ekslikult väitnud, et mingit projekti polnud olemas ning tekst koostati kohapeal. Näib siiski, et Ribbentrop võttis taskust lennukis Schnurrega kooskõlastatud projekti.
Poola osas saavutati kokkulepe üsna kiiresti, kuid Balti riikide osas läks kauplemiseks.
Milles lahkheli seisnes?
Sakslaste kavas oli huvipiirkondade piirina fikseeritud Daugava jõgi. Seega oleksid Leedu ja Läti lõunaosa jäänud Saksamaa, Läti põhjaosa ning Eesti Nõukogude huvipiirkonda. Stalin sellega ei nõustunud, soovides tingimata oma kontrolli alla saada Liepāja ja Ventspilsi sadama. Ribbentrop palus kähku telegraafi teel Hitlerilt nõusolekut, rõhutades ühtlasi, et on ette näha salajase protokolli sõlmimist huvisfääride kindlaksmääramise kohta kogu idaalal.
Hitleri vastus oli lakooniline: jah, nõus. Kokkulepetele kirjutati alla 24. augustil kell 2.40. Nagu tollest ajaloolisest sündmusest tehtud fotod kinnitavad, olid nii Ribbentrop kui Stalin rahul. Tavaliselt karmiilmeline diktaator lausa muheles.
Salaprotokolli sisu on tänapäeval küll üldiselt tuntud, kuid siiski võib küsida: milline on selle peamine sõnum?
Lühidalt öeldes - see oli agressioonikava Läänemere ja Musta mere vahel asuvate riikide vastu. Protokolli esimeses ja teises artiklis on sõnaselgelt juttu territoriaal-poliitilistest ümberkorraldustest Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola aladel. On selge, et „territoriaal-poliitilisi ümberkorraldusi" saab teostada üksnes agressiooni teel. „Ümberkorralduste" objekt pidi olema mitte mingi piiratud ala, vaid kogu nende riikide territoorium, sest Soome, Eesti, Läti ja Poola idaosa fikseeriti NSV Liidu ning Leedu ja Poola lääneosa Saksamaa huvipiirkonnana. Erand oli vaid Rumeenia, kus Moskva huvid piirdusid Bessaraabiaga ja Saksamaa deklareeris huvipuudust.
Mõistagi võib terminit „huvipiirkond" tõlgendada mitut moodi. Näiteks Hitler ise ei olevat arvanudki, et NSV Liit Balti riigid okupeerib ja annekteerib. Ta heitis seda Nõukogude juhtkonnale paaril korral ette.
Stalin sai Hitleriga kauplemise kasulikkusest maigu suhu ja püüdis sel teel edaspidigi profiiti lõigata.
Peate silmas 28. septembril sõlmitud lepingut?
Jah, kuid mitte ainult seda. Teatavasti kirjutasid Molotov ja Ribbentrop Kremlis alla 1939. aasta 28. septembriga dateeritud Saksa-Nõukogude piiri- ja sõpruslepingule ning koos sellega mitmele salajasele protokollile.
Kuid 1940. aasta sügisel taotles Nõukogude juhtkond uue ja suurejoonelise salatehingu sõlmimist. Molotov pidas Berliinis 12.-14. novembrini Hitleri ja Ribbentropiga intensiivseid läbirääkimisi ning Stalini korraldust täites tegi ettepaneku sõlmida viis salaprotokolli. Need pidid käsitlema Soomet, Bulgaariat, Türgit ja Musta mere väinu. Kuid seekord tundis Hitler end märksa kindlamini kui aasta tagasi. Ta lihtsalt ei reageerinudki Molotovi ettepanekule, vaid soovitas, et Nõukogude valitsus võiks Euroopa asemel laiendada oma mõju hoopis India ookeani suunas.
Seega jäi MRP salaprotokoll kahe diktaatori kõige olulisemaks tehinguks.
Salaprotokolli püüti teatavasti saladuses hoida?
Seda küll. Saksa välisministeeriumis sunniti asjast informeeritud isikuid alla kirjutama vaikimiskohustusele. Sedasama nõudis Ribbentrop ka Saksa Moskva saatkonna töötajailt.
Kuid juba Markuse evangeeliumis on kirjas: pole midagi varjatut, mis avalikuks ei tule, ega midagi salajast, mis päevavalgele ei ilmu (4:22). Ka eesti vanasõna lausub - kus tegijaid, seal nägijaid.
Kuidas info lekkis?
Moskvas mõistagi suudeti saladust hoida ja kui salaprotokollist paaril korral räägiti, tegi seda Stalin ise.
Berliiniga oli lugu teine. Saksa välisministeeriumis töötas mitmeid Hitleri-vastaselt meelestatud isikuid, kes leidsid, et kurss sõjale on hukatuslik. Püüdes katastroofi ära hoida, andsid nad lääne demokraatlike riikide esindajatele olulist infot. Oli isegi juhtum, kus oletatav lääneriigi agent osutus Nõukogude luure kaastööliseks.
Salajase teabe levitamise osas paistis eriti silma Saksa Moskva saatkonna töötaja Hans von Herwarth. Tema olulisem usaldusalune oli USA Moskva saatkonna töötaja Charles Eustis Bohlen, aga infot andis ta ka inglastele ja prantslastele. Herwarth lootis, et lääneriigid suudavad Berliini ja Moskva lähenemise ära hoida. Kui see ei õnnestunud, edastas ta salaprotokolli sisu, küll väikeste ebatäpsustega, juba 24. augusti hommikul USA saatkonda.
Muide, seda tegi ta Schulenburgi teadmisel, kes töötas Berliini ja Moskva lähendamiseks enda arvates selleks, et sõda ära hoida.
Kuidas USA valitsus reageeris?
USA välisminister Cordell Hull sai lisaprotokollist teada juba 24. augusti lõuna paiku, president Franklin Delano Roosevelt samal päeval. Ometi reageeris USA juhtkond vaikimisega.
Uurijad on tõdenud, et USA valitsus saadud infot ei avalikustanud ega mõistnud kahe diktaatori tehingut hukka. Usaldusväärset teavet ei jagatud isegi Londoni ja Pariisiga, kõnelemata teistest. On peetud võimalikuks, et teravalt Hitleri-vastaselt meelestatud Roosevelt püüdis ettenägelikult hoiduda NSV Liidu kui tulevase võimaliku liitlase kritiseerimisest.
Mida Eestis teati?
See on keeruline küsimus. Teated Berliini-Moskva salajastest läbirääkimistest jõudsid Eestisse varakult. Eesti võimud isegi informeerisid neist Londonit, kuid said vastuseks, et seal ollakse asjast teadlik.
Eesti saadik August Schmidt (hiljem Torma) teatas 22. augustil Londonist, et seal levivad kuuldused Saksa-Vene mittekallaletungilepingu sõlmimisest, kusjuures juttu on olnud ka Poola ja Balti riikide kuulumisest NSV Liidu „erilisse mõjupiirkonda".
25. augustil teatas saatkonnanõunik Aleksander Pallo Pariisist Vene-Saksa lisakokkuleppest, millega Vene olla saanud vabad käed tegutsemiseks Balti riikides. Sellist infot saabus rohkemgi, muuseas ka Georg Meri kaudu.
Nii Eesti kui teiste riikide välisministrid ja diplomaadid püüdsid nii kohalikelt Saksa diplomaatidelt kui ka Berliinis ja Moskvas järele uurida, kas 23. augustil sõlmiti Moskvas ka neid riike riivavaid lepinguid. Berliin ja Moskva kooskõlastasid vastuse, mis kõlas mõistagi - ei.
Mida Eesti juhtkond uskus või oletas?
Oli erinevaid arvamusi. Kriitilise ja skeptilise loomuga välisminister Karl Selter tunnistas paarile vestluskaaslasele, et ta ei suuda tõestada, kuivõrd õiged saabunud kuuldused on.
President Päts laskis Laidoneril ka sõjaväeliste kanalite kaudu järele kontrollida, kas kuuldused Balti riike puudutavast kokkuleppest on õiged. Kinnitust ei saadud ning Eesti juhtkonnale jäi mulje, et Balti riikide kui puhvri püsimine kahe suurriigi vahel on nii Berliini kui Moskva huvides.
Sellise arvamuse kujunemisele aitas suuresti kaasa ka USA suursaadik Moskvas Lawrence Steinhardt.
Kuidas nii?
Steinhardt oli alles äsja Moskvasse saabunud ega suutnud Stalini-Molotovi poliitika olemust ilmselt üldse mõista. Kuigi ta oli lisaprotokollist hästi informeeritud, kinnitas ta ometi Balti riikide esindajatele, et neil pole kujunenud olukorras midagi karta.
Eesti saadiku August Rei ettekandes 31. augustist 1939 antakse Hitleri-Stalini pakti sõlmimisest asjalik ülevaade, kuid kõige olulisemas eksib Rei rängasti. Steinhardt kinnitas Reile, et ta ei kõnele oletuste põhjal, vaid tal on „positiivseid andmeid", et Balti riikide olemasolu on mõlema poole huvides. Sedasama kuulis Rei ka Saksa saatkonnast ja informeeris vastavalt ka Eesti valitsust.
Dokumendid kinnitavad, et Steinhardt hindas salaprotokolli ja ka selle tulemusi ebaõigesti. Tema ettekannetes Washingtoni väideti, et Saksamaa on tunnustanud NSV Liidu erihuve Läänemere piirkonnas, kuid pole lubanud mingil viisil selle regiooni riikide suveräänsust piirata või neile Nõukogude süsteemi peale suruda.
Kuidas lisaprotokolli autentne tekst päevavalgele ilmus?
See sai juhtuda ainult Saksamaal, sest Moskvas hoiti dokumenti seitsme luku taga. Kuid Berliini jäänud dokumendi originaal hävis.
Kuidas see juhtus?
Seoses inglaste-ameeriklaste massiliste õhurünnakutega Berliinile tekkis oht, et Saksa valitsusasutuste tähtsad dokumendid hävivad. Ribbentropi korraldusel valmistati välisministeeriumis olulisematest dokumentidest, nende seas ka MRPd käsitlevatest ürikutest, filmilindile koopiad. Seejärel evakueeriti nii dokumendid kui filmilindid, mis lõpuks jõudsid Mühlhauseni linna lähistele. 10. aprillil 1945 saabus korraldus hävitada nii dokumendid kui filmirullid. Dokumendid põletati, kuid filmirullid imekombel säilisid. Nimelt mõistis Ribbentropi büroo töötaja Karl von Loesch nende ajaloolist tähtsust ning mattis filmikarbid maha. 14. mail näitas ta filmide asukohta Briti ja USA ohvitseridele. Filmid saadeti peagi Londonisse ning Briti õhuministeeriumis tehti filmidest kolm koopiat. Hiljem andsid ameeriklased 20 filmirulli, kus oli jäädvustatud 9725 lehekülge dokumente, Saksa Liitvabariigi välisministeeriumi arhiivi.
Kuidas rahvusvaheline avalikkus salaprotokollist teada sai?
Pärast sõja lõppu valmistusid liitlased kohtuprotsessiks Saksa poliitilise ja sõjalise juhtkonna silmapaistvaimate esindajate üle ja kogusid tohutu hulga neid kompromiteerivaid dokumente. Viimaste seas leidus ka MRP salaklausleid käsitlevaid materjale. Samas ei soovinud lääneriigid oma liitlast Nõukogude Liitu kompromiteerida ning kohtule neid ei esitatud.
Liitlaste protsessieelsel nõupidamisel Londonis juunis 1945 otsustati, et protsessil ei tohi lubada mingisugust natsismi õigustamist ega püüet muuta sõjaroimarite üle peetavat protsessi kohtuks võitjate üle.
Juba enne protsessi ja selle käigus tegid Nõukogude esindajad kõik, et Moskvale piinlikest küsimustest juttu ei tehtaks. Töötati välja isegi küsimuste loend, mida käsitleda ei tule: Nõukogude-Saksa mittekallaletungipakt koos kõigi seotud küsimustega; Ribbentropi visiidid Moskvasse ja Molotovi visiit Berliini; Balti riikide küsimus; Nõukogude Liidu territoriaalsed ambitsioonid jne.
Hoolimata kõigest tõusis Nürnbergis MRP salaprotokollide teema siiski päevakorda.
Kes selle tõstatas?
Peategelane oli Rudolf Hessi kaitsja jurist Alfred Seidl, kes väsimatult otsis ja ka leidis tõendeid Hitleri-Stalini tehingu kohta. Eriti oluline oli pakti sõlmimisel osalenud Saksa välisministeeriumi juriidilise osakonna juhataja Friedrich Gausi kirjalik tunnistus. Ka Ribbentropi isiklik sekretär Margarete Blank tunnistas kohtuistungil 28. märtsil 1946, et ta on isiklikult näinud ümbrikut pealkirjaga „Saksa-Vene sala- või täiendav kokkulepe".
Lõpuks tunnistas ka Ribbentrop ise 29. märtsi ja 1. aprilli istungil selle olemasolu. Ta lisas, et Stalin ei heitnud Saksmaale kunagi ette agressiooni Poola vastu ja kui agressioonist räägitakse, siis toimus see mõlemalt poolt. Ribbentrop esines niisuguse avaldusega hoolimata väidetest, et talle olevat vaikimise eest lubatud elu kinkida.
Kuidas kohus reageeris?
Nõukogude peasüüdistaja kindral Roman Rudenko tegi kõik, et tõde päevavalgele ei ilmuks. Ta deklareeris, et kohtu all on peamised sõjaroimarid ning teiste riikide välispoliitikaga protsessil ei tegeleta. Pealegi olevat kohtule esitatud dokumendid võltsitud.
Kuid 22. mail 1946 avaldati salaprotokolli tekst ühes USA vähetuntud ajalehes ja seejärel peagi ka paljudes Euroopa lehtedes. Puhkes rahvusvaheline diskussioon.
Kuidas Nürnbergi kohus reageeris?
Liitlaslik solidaarsus Nõukogude Liidu ja lääneriikide vahel jäi püsima ning asi summutati. Ka Briti esindajad ei soovinud tõe avaldamist Londoni sõjaeelse välispoliitika kohta. Sellistes oludes rakendas kohus isegi tsensuuri: ühte Alfred Seidli avaldust keelduti protokolli võtmast, Nõukogude esindajate survel kõrvaldati kohtuotsuse esialgsest variandist viide Hitleri-Stalini 23. augusti kokkuleppele jne.
Niisiis ei saa imestada, et üks inimvihkajalik terroristlik režiim mõisteti hukka, kuid teise puhul ei öeldud ainsatki halba sõna.
Ometi jääb kehtima tõdemus - nõela kotti ei peida.
Kuidas salaprotokolliga seotud dokumendid rahvusvahelise avalikkuseni jõudsid?
Sõja järel valitses kõikjal suur huvi küsimuse vastu, kuidas niisugune katastroof nagu Teine maailmasõda õieti toimuda sai. Juunis 1946 leppisid USA ja Briti esindajad kokku avaldada 20 köidet Saksa välispoliitikat kajastavaid dokumente. Kogutigi aukartust äratav hulk ürikuid. Külma sõja puhkedes kadus võitjariikide liitlaslik solidaarsus ning haihtusid takistused ajaloolise tõe päevavalgele toomise eest. Jaanuaris 1948 avaldasid ameeriklased sensatsiooni põhjustanud kogumiku „Nazi-Soviet Relations", kus detailselt valgustati kogu MRP ja selle salaprotokolli sõlmimisega seotud asjaolusid.
Kuidas Moskva reageeris?
Moskvas reageeriti tavalise võttega - asuti ründama vastaspoolt. Ka seal koguti sõjaeelset rahvusvahelist olukorda valgustavaid dokumente. 10. veebruaril avaldati valimik „Ajaloovõltsijad", millele peagi järgnes sama pealkirjaga põhjalikum brošüür. Selles avaldatud seisukohad jäid aastakümneteks ametliku nõukoguliku ajalookontseptsiooni aluseks, millest kinnipidamist kogu tsensuuriaparaat hoolikalt jälgis. Kõigepealt olevat Nõukogude valitsuse sammud 1939.-1940. aastal päästnud mitmed rahvad Saksa okupatsioonist. Poola idaosas elavad ukrainlased ja valgevenelased olevat vaimustusega tervitanud punaarmeed kui vabastajat. Tänu Balti riikides asunud Nõukogude baasidele olevat eestlastel, lätlastel ja leedulastel õnnestunud vabaneda ekspluataatorite ikkest ja vabatahtlikult ühineda NSV Liiduga jne.
Eriti tõsteti esile väide, et seoses tookordsete sündmustega nihkus NSV Liidu piir olulisel määral lääne poole ning seega loodi uus kaitsevall, mis olevat Saksa-Nõukogude sõjas olulist rolli mänginud. Lääneriike seevastu süüdistati kahekordses mängus ning püüdes Hitleriga kokku leppida.
Kuni Stalin elas, oli kogu salaprotokollidega seotud temaatika täielik tabu.
Kuidas salaprotokollide teema NSV Liidus päevakorda tõusis?
Hruštšovi sula päevil hakkasid vanad keelud teatavasti mõranema. 1950. aastate lõpul ja 1960. aastatel leidus paljudes ametkondades isikuid, kes püüdsid stalinismile lõppu teha ja ajaloolist tõde kaitsta. Samas olid juhtpositsioonid vana nomenklatuuri käes, kelle eesmärk oli õigustada kompartei ja Nõukogude juhtkonna tegevust. Sellistes oludes arenes ka salaprotokollide teemal avalikkuse eest varjatud võitlus, kusjuures kaudseid viiteid nende olemasolule siiski ilmus.
Brežnevi ja tema järglaste ajal tugevnes taas ideoloogiline surve ning ajaloolaste mänguruum ahenes. Molotov ise kinnitas 1983. aastal ühele vestluskaaslasele: mina seisin „nendele asjadele" väga lähedal ja võin kinnitada, et mingit salaprotokolli polnud olemas. Ka välisminister Andrei Gromõko oli oma eelkäija truu jünger.
Mida võib öelda teemal: Gorbatšov ja salaprotokollid?
Öelda võiks paljugi.
Asi oli nii, et Moskvas oli vaid paar inimest, kes salaprotokollide asukohta arhiivis teadsid. Neid teadmisi hoiti nii ranges saladuses, et isegi Nõukogude juhtpoliitikud, kaasa arvatud Mihhail Gorbatšov ja välisminister, ei teadnud originaalidest esialgu midagi. Seega räägiti originaalide puudumisest puhta südametunnistusega. Kui aga kära salaprotokollide ümber üha suuremaks muutus, avanes ka Gorbatšovil võimalus nendega tutvuda.
Kuidas Gorbatšov reageeris?
Gorbatšov oli raskes olukorras. Ühelt poolt olnuks uutmise ja avalikustamise tingimustes asjade tegelikku käiku vaja valgustada, teisalt takistasid seda teatud poliitilised kaalutlused. Kardeti, et tegemist on lausa pommiga, mis võib vapustada kogu režiimi. On väidetud, et tookord peeti tõsiselt silmas Baltikumis ja Poolas arenevat rahvaliikumist ning püüti seda takistada. Niisiis oli Gorbatsov ise MRP originaalidega tutvunud, kuid ometi eitas nende olemasolu.
Muide, Moskva eksperdid tegid välisministeeriumi algatusel kindlaks, et Saksa mikrofilmidelt pärit koopiad koos „saksa tähtedega" kirjutatud Molotovi allkirjaga on vaieldamatult ehtsad.
Eestis äratas võitlus salaprotokolli avalikustamise ümber üldrahvalikku tähelepanu.
Nii see oli ning küllap on keskealisel ja vanemal põlvkonnal kogu lugu veel hästi meeles.
Meenutagem, et seoses Gorbatšovi uue kursiga oli ühiskondlik-poliitiline elu märksa vabamaks muutnud. Rahvas kasutas avanenud võimalusi, arenes nn fosforiidisõda, ulatuslik muinsuskaitseliikumine jne. EKP juhtkond ja kogu vägivallaaparaat oli Moskvast puhuvatest uutest tuultest ja rahva aktiivsuse tõusust segaduses ega teadnud enam, mis on lubatud, mis mitte.
Olukorda kasutas grupp enamasti veel äsja poliitvangi eluolu kogenud isikuid, kes moodustasid 1987. aasta augusti keskel Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG). Grupp korraldas peagi, nimelt 23. augustil 1987, pakti sõlmimise aastapäeval, esimese altpoolt algatatud poliitilise meeleavalduse okupeeritud Eestis.
Miiting äratas üldrahvalikku tähelepanu. Peagi avaldasid korraldajad ka MRP salaprotokolli teksti. See ilmus 19. septembriga 1987 dateeritud masinakirjas paljundatud väljaandes „MRP-AEG Infobülletään" nr 2.
Hirvepargis püstitatud põhiloosung - võimud peavad tunnustama salaprotokolli olemasolu - oli valitud oskuslikult. Tähendas ju Hitleri-Stalini salatehingu tunnustamine sisuliselt ka selle asjaolu tunnustamist, et Balti riikides kehtiv režiim on illegaalne.
Teatavasti on Moskvas püütud Hitleri-Stalini kuritegelikku tehingut õigustada.
Seda tehakse tänapäevani. Lisaks juba mainitud väitele paktist kui sundkäigust on kasutatud lasteaiast pärit „argumenti" - aga teised tegid ju ka!
Mida silmas peate?
Asi on selles, et sõja eelõhtul püüti Berliinis saavutada Suurbritannia ja Prantsusmaa kõrvalejäämine otsesest sõjategevusest ning sel juhul olnuks tegemist üksnes lokaalse Saksa-Poola sõjaga.
Suuresti Hermann Göringi algatusel, kes hindas olukorda realistlikumalt kui teised Berliini võimumehed ning kes püüdis maailmasõda vältida, alustas Saksa Londoni suursaadik Herbert von Dirksen 1939. aasta suvel konsultatsioone Inglise valitsuse esindajatega. Suurbritannia väliskaubandusminister Robert Hudson ja majandusnõunik Horace Wilson tegid ettepanekuid kokkuleppe saavutamiseks, kus nähti ette ka mõjusfääride jaotamist Euroopas ja Aasias. Läbirääkimistel polnud tulemusi. Tegemist oli suure draama kõrvalliiniga, mis sündmuste käiku kuidagi ei mõjutanud.
Moskvas on sageli tähelepanu pööratud ka Nõukogude-Poola ja Poola-Saksa suhetele ning väidetud, et Poola kavandas koos Saksamaaga väljaastumist NSV Liidu vastu.
Tõepoolest, teatud Poola ringkondades unistati Ukraina allutamisest Poolale või ka föderatiivsetest suhetest ning riigist, mis ulatuks Läänemerest Musta mereni. Lisaks püüdsid Hitler, Ribbentrop ja Göring meelitada Poolat Nõukogude-vastasele koostööle. Ometi ei saa selliseid taotlusi segi ajada Poola ametliku välispoliitikaga. Välisminister Jozef Beck lähtus marssal Piłsudski kategoorilisest nõudest: Poola ei tohi liituda ühe suure naabriga teise vastu.
Muuseas - Nõukogude valitsus hindas põhimõtteliselt vääralt ka Soome välispoliitikat. Soomes levinud Suur-Soome loomise ideed ei eristatud riigi ametlikust välispoliitikast ja ajuti peeti Moskvas Soomet koos Saksamaa ja Jaapaniga lausa agressoriks.
Milliseid saab järeldada kahe diktaatori salakokkuleppest?
Järeldusi teha ja hinnanguid anda saab palju, piirdun siinkohal paari lausega.
Mõlemad asjaosalised ise pidasid end võitjaks. Hitler sai võimaluse alustada sõda, millest ta kõige rohkem unistas. Ta kriiskas 24. augusti varahommikul: Euroopa kuulub nüüd mulle, kogu maailm on minu taskus jne. Veidi hiljem ta väitis, et pakt Staliniga on tema suurim kangelastegu ja tee veelgi suuremateks kangelastegudeks on vaba.
Führer ei kujutanud ette, kui palju ta kaalule pani. Tema mäng rahvaste saatusega lõppes omaenda käega tehtud revolvrilasuga suhu.
Stalinil oli rohkem põhjust end võitjaks pidada. Talle langes ootamatult sülle võimalus endise Tsaari-Venemaa piiride taastamiseks, millest ta ikka oli unistanud.
Samas ei tohi unustada, et Saksamaal avanes tänu ühisele piirile soodne võimalus idanaabrile kallale tungida ning Teise maailmasõja valla päästnud tehing läks NSV Liidule maksma tohutuid ohvreid.
Pikemata on selge, et nii Hitlerit kui Stalinit kannustasid vaid võimuiha ja suurriiklikud ambitsioonid. Mõlemad võisid ignoreerida avalikku arvamust, rahvusvahelist õigust ning eetilisi tõekspidamisi.
Salaprotokolli ei ratifitseeritud ning see oli algusest peale õigustühine.
Ja lõpuks - näiliselt kasuliku tehingu puhul oli mõlemale poolele selge, et varem või hiljem on ees hiiglaslik heitlus elu või surma peale.
AUTORIST
Heino Arumäe on sündinud 21. augustil 1928 Virumaal Mäetaguse vallas taluperes, lõpetanud 1948. aastal Jõhvi keskkooli ning õppinud aastail 1948-1953 Tartu ülikoolis. 1959. aastal asus ta tööle Ajaloo Instituuti, kus kaitses 1960. aastal kandidaadiväitekirja ja edutati 1962. aastal kapitalismiperioodi ajaloo sektori juhatajaks.
Kolleegid on seda aega Heino Arumäe 80. sünnipäeva puhul meenutanud nii (www.thefreelibrary.com): „Tsensuur ja karm ideoloogiline kontroll seadsid ajaloolaste ette erialaseks tööks väga kitsad raamid. Uurimisgrupi (tollases terminoloogias sektor) juhataja võimuses oli oma kolleege kaitsta ja sektorisiseselt rahulikumat tööõhkkonda hoida. Heatahtlik, vaimukas, suhtlus- ja sõnaosav Heino Arumäe oligi oma alluvatele kaitsevarjuks, vajadusel ka piksevardaks. Kogu ühiskonda ja nõukogulikku teaduskorraldust katvat stagnatsioonisudu suutsid temataolised isiksused talutavamaks, mõistuspärasemaks ning vähem hingematvaks muuta."
Sektorijuhataja ametis tegutses Heino Arumäe 1990. aastani, jätkates seejärel tööd vanemteaduri ja grandihoidjana. Tema 1987. aastal kaitstud doktoritöö keskendus Eesti välispoliitikale aastail 1920-1940.
Heino Arumäe üks olulisi tegutsemisvaldkondi on olnud allikmaterjalide publitseerimine, millele ta keskendus eriti 1990. aastail. Tal oli tookord võimalus sõna sekka öelda ka MRP salaprotokolli asjas. Ise on ta neid aegu meenutanud nii: „Minu uurimistemaatika käsitles Eesti vabariigi ajalugu ning mäletan suurepäraselt, kuidas ajaloolased olid rahulolematud kõrgemalt peale sunnitud nn ametlike seisukohtadega.
Niisiis võtsin vastu Rahva Hääle pakkumise anda ülevaade MRP saamisloost. Kahjuks oli moment ebasoodne, sest EKP juhtkond asus ohje pingutama. Ajakirjanduselt nõuti otsesõnu Hirvepargi ja dissidentide hukkamõistmist, perestroika „õiget" käsitlemist jne.
Rahva Hääle toimetusele ja ka autorile olid mängureeglid selged ning ajalehe 1987. aasta 18. septembri numbris ilmunud käsitlus „Saksa-Nõukogude mittekallaletungipaktist" laveeriv. Siiski avaldati selles MRP salaprotokolli 1. artikkel, s.o Balti riike ja Soomet puudutav osa. Toimetus ei pidanud kogu protokolli avaldamist veel võimalikuks."
Aga aasta hiljem olid olud põhjalikult muutunud. Heino Arumäe: „Nii see oli. Laulev revolutsioon oli täies hoos, tsensuuri polnud tunda, toimetused olid julgeks muutunud, „valgete laikude" ja „mustade aukude" likvideerimine oli moes. Rahvas tundis Eesti riigi ja rahva uusima ajaloo vastu suuremat huvi kui kunagi varem või ka hiljem.
Nüüd oli võimalik kõike möödunut nimetada õige nimega ja üllitada pikem käsitlus „Veel kord Saksa-Nõukogude mittekallaletungipaktist. Kommentaariks kunagistele kommentaaridele" ilmus Rahva Hääles 10. ja 11. augustil 1988. Seekord oli publitseeritud kogu MRP lisaprotokolli tekst ning lisaks valgustatud Moskva välispoliitika tegelikku olemust Teise maailmasõja eel. Kuuldavasti oli just viimane toimetuses teatud kahtlusi äratanud, kuid tänu ajaloodoktor Toomas Karjahärmi positiivsele retsensioonile küsimus lahenes.
Kokkuvõttes võis Rahva Hääle toimetus rahule jääda, sest suured rahvusvahelised teleagentuurid nimetasid kõnesolevat käsitlust esimeseks MRP salaprotokolli publitseeringuks NSV Liidu ametlikus trükiväljaandes. Ajaleht Sovetskaja Estonija avaldas sama käsitluse 17.-18. septembril vene keeles (koos mõne tõlkeveaga!) ja sealt saksa keelde tõlgituna ilmus see professor Erwin Oberländeri koostatud kogumikus „Hitler-Stalin Pakt 1939. Das Ende Ostmitteleuropas" (Frankfurt am Main, 1989).
Lugejad tundsid asja vastu suurt huvi ning ajakirjad lausa võistlesid, kes protokolli varem publitseerida jõuab. Aja Pulss avaldas 1988. aasta augustinumbris minult tellitud artikli „23. august 1939. Nõukogude-Saksa mittekallaletungi paktist ja selle salajasest lisaprotokollist". Vikerkaares avaldati protokoll septembrinumbris koos põhjalikuma ülevaatega tookordsest Eesti välispoliitikast (Küllo Arjakas, „1939 - Eesti Vabariigi välispoliitika"). Loomingus ilmus see augustinumbris 1988 ning Kultuuris ja Elus juulinumbris 1989."
Heino Arumäelt on ilmunud dokumendikogumikud „Molotovi-Ribbentropi paktist baaside lepinguni", „Baaside lepingust anneksioonini", „Eesti ja Soome suhted 1920-1925", „Eesti ja Läti suhted 1920-1925" (koostöös ajaloolasest-arhivistist poja Tiit Arumäega); „Eesti suhted Leedu ja Poolaga. Balti konverentsid 1920-1925" jt. Ta on kirjutanud ja avaldanud mitmeid monograafiaid ja rohkesti artikleid.
Heino Arumäel ja tema ajaloolasest abikaasal on poeg ja tütar ning kuus lapselast, kusjuures lisaks poeg Tiidule on ajaloolase tee valinud ka pojatütar Mari, kes parasjagu õpib keeli ja ajalugu Inglismaal ning kirjutab lõputööd vanaisa väärilisel teemal - „Eesti ja Briti suhted 1918-1921".
