Saksamaa Vähiuuringute Instituudi eestvedamisel toimus aprilli kahel esimesel nädalal Tartu Ülikoolis kooliõpilastele suunatud teadusprojekt, mille raames oli kolmekümnel gümnaasiumiõpilasel Saksamaalt Heidelbergist ja Eestist võimalik teha veidi uurimistööd TÜ Biomeedikumi, Füüsika- ja Keemiateaduskonna ning Tehnoloogiainstituudi laborites.
International Science Academy Estonia ehk Rahvusvaheline Teaduste Akadeemia Eestis oli kuues üritus selles õpilasakadeemiate sarjas. Vähiuuringute Instituudi Life Science Lab’i ehk Eluteaduse Labori kasvandikud on varem sarnaseid õpilasakadeemiaid läbi viinud Ameerikas, Portugalis ja Keenias. Eestis olid ürituse partneriteks TÜ Teaduskool, Molekulaarse ja Kliinilise Meditsiini Keskus ning Domus Dorpatensis.
Kui uurisime sakslastelt, miks nad otsustasid just Eestisse tulla, väitsid nad, et suureks mõjuriks olevat olnud mõni aasta tagasi käivitunud ning nüüdseks uue hingamise saanud Eesti Geenivaramu projekt, mille külalised arvasid olevat hea diskussiooniobjekti. Nimelt peeti lisaks laboris veedetud ajale ürituse teisel nädalal ka bio-ja meditsiinieetika küsimustega seotud diskussioone, kus õpilastele esinesid loengutega näiteks TÜ Eetikakeskuse juhataja professor Margit Sutrop ja biotehnoloogia professor Andres Metspalu. Suurema osa töötubasid viis läbi meditsiinieetika dotsent Andres Soosaar.
Projektinädalad möödusid huvitavalt, sest Saksa ja Eesti osavõtjatel ilmnesid tõepoolest tuntavalt erinevad seisukohad, seda eriti küsimustes, mis puudutasid eetikat ja diskussioone. Eestlaste puhul jäi kohati kõlama arvamus, et rääkimine mingisugusest eetikast või ühiskondlikust arvamusest näiteks meditsiini puhul on üldse üleliigne. Põhjus: eestlaste usk teadlastesse ja teadusesse on palju kõrgem kui projektipartneritel. Eriti suurelt lahknesid arvamused geenivaramu teemal. Emotsionaalsed oldi küsimuses, et mis võib juhtuda, kui geeniandmed lekivad või kuidas mõjuvad analüüsi tulemused inimesele, juhul kui ta saab enese kohta teada midagi ebameeldivat. Kuidas reageerib inimene näiteks siis, kui tema sõber saab ravi, ent tema mitte, sest kõiki haigusi lihtsalt ei osata veel ravida? Missugune suhe võiks olla geeniandmetel ja ravimitööstusel? Meeldiv oli tõdeda, et diskussiooninädala lõpuks oli tõusnud ka eestlaste arvamus diskussioonide olulisusest. Üks eesti õpilane võttis probleemistiku tabavalt kokku sõnadega: “Geeniandmete kasutamisel võib küll lasta fantaasial lennata science fiction’ini, aga tegelikult me ei pruugi ka hetkel kõige selle peale tulla, mida nende andmetega tegelikult teha saaks – näiteks mingid nn finantsskeemid, kus andmed lihtsalt muudavad omanikku ja nende edasine kasutamine võib olla ebaselge, eriti kui tegemist on farmaatsiakompaniide huvidega.”
Need kaks nädalat näitasid, et õpilastele meeldib ühtviisi nii oma kätega laboris millenigi jõudmine kui ka võimalus kuulata erinevaid arvamusi teaduse tagamaadest, olgu selgitajaks siis professor või kaasõpilane. Üheskoos jõuti järeldusele, et taolisi üritusi oleks vaja rohkem: tuleks liituda teiste samalaadsete rahvusvaheliste projektidega ning Eestiski oleks vaja käivitada teaduslabor, kus õpilastel oleks võimalik laborieluga tutvuda.
Üks ürituse korraldajaid Viire Sepp TÜ Teaduskoolist kohtus Saksa partneritega juba märtsis ka Brüsselis: “Projekti koordinaatorid Heidelbergist esitlesid projekti 20.–21. märtsil Brüsselis toimunud seminaril “Science for Kids – Kids for Science” ehk “Teadus lastele – lapsed teadusele”. Vahendasime seal ka Eesti kogemusi töös teadusandekate noortega. Helmholtzi Assotsiatsiooni korraldamisel toimunud töötoas Euroopa Parlamendis oli kõneks teadusasutuste töö järelkasvuga. Loodusteaduste ning tehnoloogia- ja meditsiinialaste uuringutega tegelevas teadusasutuses, kus 15 assotsieerunud keskust, milles töötab rohkem kui 25 000 teadlast, peetakse noorte toomist teaduse juurde väga oluliseks. Assotsiatsioon hoiab üleval spetsiaalset virtuaalset Õpilasküla (Schülercampus). Instituutides tegutsevad nn avatud koolilaborid, kuhu saavad tulla ümbruskonna klassid ja veeta terve päeva katseid tehes. Lisaks saavad innukamad huvilised teha teadlaste juhendamisel eriprojekte. Olukorras, kus Eesti koolides laboritöid peaaegu ei toimu, oleks selliste avatud laborite süsteem väga tervitatav ja õpilasi motiveeriv. Seminaril tekkisid ka mitmed mõtted edasiste ühisprojektide osas Saksa-Eesti Akadeemia ja Iisraelis asuva Weitzmanni Instituudi koostöös.”
KAILI KASEORG (1975) on hariduselt bioloog. Hetkel töötab TÜ Molekulaarse ja Kliinilise Meditsiini Keskuses projektijuhina, kus üheks tema valdkonnaks on ka kooliõpilastele suunatud projektid.
International Science Academy Estonia ehk Rahvusvaheline Teaduste Akadeemia Eestis oli kuues üritus selles õpilasakadeemiate sarjas. Vähiuuringute Instituudi Life Science Lab’i ehk Eluteaduse Labori kasvandikud on varem sarnaseid õpilasakadeemiaid läbi viinud Ameerikas, Portugalis ja Keenias. Eestis olid ürituse partneriteks TÜ Teaduskool, Molekulaarse ja Kliinilise Meditsiini Keskus ning Domus Dorpatensis.
Kui uurisime sakslastelt, miks nad otsustasid just Eestisse tulla, väitsid nad, et suureks mõjuriks olevat olnud mõni aasta tagasi käivitunud ning nüüdseks uue hingamise saanud Eesti Geenivaramu projekt, mille külalised arvasid olevat hea diskussiooniobjekti. Nimelt peeti lisaks laboris veedetud ajale ürituse teisel nädalal ka bio-ja meditsiinieetika küsimustega seotud diskussioone, kus õpilastele esinesid loengutega näiteks TÜ Eetikakeskuse juhataja professor Margit Sutrop ja biotehnoloogia professor Andres Metspalu. Suurema osa töötubasid viis läbi meditsiinieetika dotsent Andres Soosaar.
Projektinädalad möödusid huvitavalt, sest Saksa ja Eesti osavõtjatel ilmnesid tõepoolest tuntavalt erinevad seisukohad, seda eriti küsimustes, mis puudutasid eetikat ja diskussioone. Eestlaste puhul jäi kohati kõlama arvamus, et rääkimine mingisugusest eetikast või ühiskondlikust arvamusest näiteks meditsiini puhul on üldse üleliigne. Põhjus: eestlaste usk teadlastesse ja teadusesse on palju kõrgem kui projektipartneritel. Eriti suurelt lahknesid arvamused geenivaramu teemal. Emotsionaalsed oldi küsimuses, et mis võib juhtuda, kui geeniandmed lekivad või kuidas mõjuvad analüüsi tulemused inimesele, juhul kui ta saab enese kohta teada midagi ebameeldivat. Kuidas reageerib inimene näiteks siis, kui tema sõber saab ravi, ent tema mitte, sest kõiki haigusi lihtsalt ei osata veel ravida? Missugune suhe võiks olla geeniandmetel ja ravimitööstusel? Meeldiv oli tõdeda, et diskussiooninädala lõpuks oli tõusnud ka eestlaste arvamus diskussioonide olulisusest. Üks eesti õpilane võttis probleemistiku tabavalt kokku sõnadega: “Geeniandmete kasutamisel võib küll lasta fantaasial lennata science fiction’ini, aga tegelikult me ei pruugi ka hetkel kõige selle peale tulla, mida nende andmetega tegelikult teha saaks – näiteks mingid nn finantsskeemid, kus andmed lihtsalt muudavad omanikku ja nende edasine kasutamine võib olla ebaselge, eriti kui tegemist on farmaatsiakompaniide huvidega.”
Need kaks nädalat näitasid, et õpilastele meeldib ühtviisi nii oma kätega laboris millenigi jõudmine kui ka võimalus kuulata erinevaid arvamusi teaduse tagamaadest, olgu selgitajaks siis professor või kaasõpilane. Üheskoos jõuti järeldusele, et taolisi üritusi oleks vaja rohkem: tuleks liituda teiste samalaadsete rahvusvaheliste projektidega ning Eestiski oleks vaja käivitada teaduslabor, kus õpilastel oleks võimalik laborieluga tutvuda.
Üks ürituse korraldajaid Viire Sepp TÜ Teaduskoolist kohtus Saksa partneritega juba märtsis ka Brüsselis: “Projekti koordinaatorid Heidelbergist esitlesid projekti 20.–21. märtsil Brüsselis toimunud seminaril “Science for Kids – Kids for Science” ehk “Teadus lastele – lapsed teadusele”. Vahendasime seal ka Eesti kogemusi töös teadusandekate noortega. Helmholtzi Assotsiatsiooni korraldamisel toimunud töötoas Euroopa Parlamendis oli kõneks teadusasutuste töö järelkasvuga. Loodusteaduste ning tehnoloogia- ja meditsiinialaste uuringutega tegelevas teadusasutuses, kus 15 assotsieerunud keskust, milles töötab rohkem kui 25 000 teadlast, peetakse noorte toomist teaduse juurde väga oluliseks. Assotsiatsioon hoiab üleval spetsiaalset virtuaalset Õpilasküla (Schülercampus). Instituutides tegutsevad nn avatud koolilaborid, kuhu saavad tulla ümbruskonna klassid ja veeta terve päeva katseid tehes. Lisaks saavad innukamad huvilised teha teadlaste juhendamisel eriprojekte. Olukorras, kus Eesti koolides laboritöid peaaegu ei toimu, oleks selliste avatud laborite süsteem väga tervitatav ja õpilasi motiveeriv. Seminaril tekkisid ka mitmed mõtted edasiste ühisprojektide osas Saksa-Eesti Akadeemia ja Iisraelis asuva Weitzmanni Instituudi koostöös.”
KAILI KASEORG (1975) on hariduselt bioloog. Hetkel töötab TÜ Molekulaarse ja Kliinilise Meditsiini Keskuses projektijuhina, kus üheks tema valdkonnaks on ka kooliõpilastele suunatud projektid.
