Üks tähtsamaid ülesandeid, kui mitte kõige tähtsam, on lähiajal kokku leppida, kuidas Eestit energiaga varustada. See valik mõjutab oluliselt ühiskonna arengut ja määrab pikaks ajaks rahva elutingimused. Kuna investeeringud on suured ning nende toimides on otsust raske muuta, peab valitud süsteem pikka aega vastu pidama nii majanduslikult, tehniliselt, võimsuselt, poliitiliselt kui ka keskkonnakaitseliselt. Kõik see eeldab, et energiaküsimuse otsustamisse kaasatakse rahvas ning välditakse energiaga seonduva kasutamist lühiajalistes erakondlikes huvides.
Paljud teavad midagi üksnes ühest väikesest osast kogu energiapoliitikas ning soovivad arendada eeskätt seda energiaallikat, mis neile meeldib, eirates teisi võimalusi. Otsustamisel ei piisa täielikest teadmistest näiteks ainult päikese- või tuumaenergia kohta, edukas energiapoliitika nõuab teadmisi ja arusaama tervikust. Lisaks teadmistele energiapoliitika alalt peavad otsustajad aru saama majandusest ning ühtaegu mõistma, kuidas võiks käituda rahvas, kui hakata üles ehitama üht pikaajaliselt suutlikku poliitikat energia vallas.
Energiapoliitika on ühiskonna arengu nurgakivi
Energia- ja keskkonnapoliitika on kõva pähkel puremiseks nii entusiastidele kui ka fanaatikutele. Kui fanaatikutel õnnestub survestada poliitikuid, tekib risk, et poliitikud langetavad läbimõtlemata otsuseid. Et energiapoliitika on üks ühiskonna arengu nurgakivi, peavad poliitikud olema valmis oma seisukohti arendama samm-sammult - vastavalt tehnilisele arengule või mingite oluliste faktide ilmsikstulekule. Need, kes on tõsiselt valmis inimkonda „päästma" ega huvitu üksnes lühiajalisest erakondlikust „edust" ja huvist, peavad olema avameelsed ning valmis proovima uut tehnikat ning uusi võimalusi. Mulle tundub, et suur osa tänapäevasest energia- ja keskkonnapoliitikast ei sisalda muud kui sümboolset väärtust. Selle asemel, et sildistada neid, kellel on teistmoodi arusaamad, oleks vaja korraldada energia- ja keskkonnateemalisi debatte kõikidele, kel on ausad eesmärgid, ning neid tuleb kuulata ja nendelt õppida.
Rootsis 1960-1976
Olemaks konkreetne, toon mõned näited. Praegune olukord Eestis meenutab 1960. aastate Rootsit. Teise maailmasõja järgsetel aastatel oli tuumaenergia täiesti uus valdkond. Ent see pakkus siiski huvitavat võimalust suurendada energiatoodangut, mida oli vaja ühiskonna arenguks, võimaldada tööstuse kasvu ja vähendada nafta sissevedu.
Tuumajaamade rajamiseks oli tookord olemas suur poliitiline tugi ja poolehoid. Leiti, et tööstuse arendamiseks ja tootmismahtude suurendamiseks vajab Rootsi 24 tuumareaktorit. Usk tuumaenergiasse oli nii suur, et 1966. aastal andis valitsus Vattenfallile loa ehitada Oskarshamni tuumajaam, mis alustas elektri tootmist 1971. aastal.
Vastuseis tuumaenergiale lahvatas juba järgmisel, 1972. aastal. Raskustesse sattunud Keskpartei ehk põllumeeste partei oli oma aja ära elanud, nende valijaskond oli pidevalt kahanenud ning ministritoolid ikka kaugemale nihkunud. Et Keskparteile uut elu sisse puhuda, läks vaja üht uut „ora", millega valijaid ergutada ja enda poole võita. Selleks pakkuski võimaluse tuumaenergeetika. Aga mitte positiivse sõnumi kaudu, vaid rahvast hakati hoopis hirmutama teadmisega, et tuumaenergia on kardetav ja isegi ohtlik. Lühinägelik partei- ja poliitikute erahuvi oli tähtsam kui aus huvi ning vastutus riigi ja ühiskonna ees. Keskpartei tõstis fookusesse tuumajäätmed, väites, et nende käitlemine on äärmiselt ohtlik. Esitleti teadlasi, kes toetasid Keskpartei seisukohta ning olid valmis kinnitama, et probleemne on nii jäätmete töötlemine kui hoidmine.
Keskpartei nõudis, et tuleks ära keelata uute tuumareaktorite ehitamine, välja arvatud need 11, mille rajamiseks Rootsi parlament oli juba loa andnud. Keskpartei juht riskis oma usaldusväärsusega selle nimel, et peatada tuumajaamade ehitamine.
Vastupidisel seisukohal olid sotsiaaldemokraadid. Nemad viitasid tuumaenergia tähtsusele, võimalusele arendada heaoluühiskonda, vähendada sõltuvust naftast, vajadust hoida ja tõsta Rootsi tööstuse konkurentsivõimet.
Just hirmutamistaktika tõttu võitis 1976. aasta valimised Keskpartei. Või õigemini - sotsiaaldemokraadid kaotasid valimised ja koha valitsuses, sest pooldasid tuumaenergiat. Peaministriks tõusis Keskpartei juht.
Keskpartei hoiak tuumaenergia suhtes tegi uue valitsuse moodustamise keeruliseks. Pärast raskeid läbirääkimisi kirjutati valitsusdeklaratsiooni, et ehitamisel olevaid reaktoreid kütusega ei laeta ega käivitata ning uusi ei ehitata enne, kui on leitud lahendus jäätmete käitlemisele ja matmisele.
Kui esimene reaktori käivitamise taotlus valitsusse jõudis, pidi valitsus pika sisevõitluse ja avaliku tüli järel siiski käivitusloa andma, sest muidu oleks elektripuudus tööstusettevõtetele suuri raskusi tekitanud. Osa neist valmistus isegi juba välismaale kolima. Peaministrit ja Keskparteid süüdistati lubaduse murdmises ja usalduse kaotamises. Kui valitsusele laekus uus taotlus, läks valitsus lõhki. Keskpartei kartis valijaskonna vähenemist ja astus seetõttu tagasi. Üks kolmest endisest valitsuskoalitsiooni liikmest, Rahvapartei, moodustas vähemusvalitsuse. Uue valitsuse seisukoha järgi piisanuks Rootsile 11 reaktorist, kusjuures prooviti vältida loa andmist viimase ehk 12. reaktori käivitamiseks. Kuna sotsiaaldemokraadid pooldasid tuumaenergiat ja ka parlamendi enamus pooldas tuumaenergiat, muutis valitsus seisukohta ja läks üle 12 reaktori programmile.
1980. aastate algus
Ameerikas Harrisburgis 28. märtsil 1979 juhtunud tuumajaamaõnnetus mõjutas radikaalselt olukorda. Olgugi, et õnnetus oli suur, olid jaama turvasüsteemid olnud ülesannete kõrgusel - radioaktiivset kiirgust lekkis ainult väga piiratult ja ükski inimene ei kannatanud. Tuumaenergia vastased ammutasid aga sündmusest siiski uut jõudu.
Rootsi Keskpartei hakkas nüüd nõudma, et kogu tuumaenergiaprogramm tuleb panna rahvahääletusele. Alguses olid sotsiaaldemokraadid selle vastu, aga muutsid seisukohta ning ühinesid Keskparteiga, lootes, et tuumaenergia küsimuse saab siis eelolevate valimiste päevakorrast välja jätta ning energiapoliitikaga seotud vastutusest mööda hiilida.
1979. aasta septembrivalimiste suur kaotaja oli vähemusvalitsuse moodustanud Rahvapartei. Sellest hoolimata õnnestus kodanlastel saada parlamendis enamus ning uue valitsuse moodustas peaministrina Keskpartei juht Thorbjörn Fälldin.
1980. aastal toimus rahvahääletus, mis Rootsis on ainult nõuandva loomuga. Enamik hääli anti tuumaenergia poolt. Samaaegselt soovitati, et tuumaenergeetikale tuleb lõpp teha hiljemalt 2010. aastaks. Keskpartei ja teised tuumaenergia vastased nõudsid aga, et tuumaenergiaga tuleb lõpetada juba 1990. aastal. Parlament otsustas alal hoida 12 reaktorit lubadusega, et aastaks 2010 suletakse kõik reaktorid.
Järgmiste valimistega pääsesid sotsiaaldemokraadid uuesti valitsusse. Energeetikaminister Birgitta Dahl, kes pooldas uusi energiaallikaid, tegi nii teadlastele kui ettevõtjatele ülesandeks välja tulla uute energiaallikatega, mis asendaksid tuumajaamu, kui need aastaks 2010 suletakse. Kütteõli või söe uuesti tarvitusele võtmine ei tulnud kõne allagi. Hüdroelektrijaamu, ühte peamist alternatiivi Rootsis, ei olnud võimalik välja ehitada, kuna see oleks olnud vastuolus looduskaitsega. Nagu teada, jäid selle töö tulemused suurest rahalisest panusest ja poliitilisest survest hoolimata äärmiselt nigelaks.
Vahemärkusena olgu öeldud, et nüüdseks on Rootsis suures mahus välja ehitatud kaugküte. Kütteks tarvitatakse jäätmeid, biokütust ja tööstusprotsessidest üle jäävat jahutusvett. Kütteõli elumajade soojendamiseks praktiliselt enam ei kasutata. Viimasel ajal töötavad eramajades sageli soojuspumbad.
Tšernobõli õnnetus 1986. aastal tõstis nii energeetika- kui ka keskkonnaküsimused jällegi päevakorda ning andis tuumaenergia vastastele uue tugeva argumendi. Saamaks poliitilisi plusspunkte ja näitamaks rahvale, et sotsiaaldemokraadid võtavad asja tõsiselt ja tunnevad suurt vastutust rahva julgeoleku pärast, peatas energeetikaminister töö uute tuumareaktorite arendamisel. Ta arvas naiivselt, et teadlastele ja tööstusele poliitilist survet avaldades kiirendab ta uute energiaallikate uurimist ning kõik loksub pisitasa paika. Otsuse ainus konkreetne tagajärg oli see, et firma ABB Atom, mis oli ehitanud Rootsis koguni üheksa reaktorit, viis tuumatehnoloogia arendamise oskused ja teadmised välismaale.
Alates aastast 1991
1991 sai Rootsi uue kodanliku valitsuse, mis aga ei tulnud 1992. aastal tekkinud majanduskriisiga toime, ning 1994 tulid võimule jällegi sotsiaaldemokraadid. Kuna neil ei olnud parlamendis enamust, vajasid nad partnerit. Appi tuli Keskpartei, kuid tingimusel, et tuumaepohh kiiremas korras lõpetatakse. Et võimul püsida ja valitseda, lepiti Keskparteiga kokku, et 12 reaktorist suletakse kaks. Neist esimene pandi kinni 1999 ja teine 2005, millega lõpetas tegevuse Barsebäcki tuumajaam. Aga et elektritoodangut mitte vähendada ega tööstusele probleeme tekitada, tõsteti sama palju ülejäänud reaktorite võimsust, nii et tuumaelektri tootmismaht mitte ei jäänud samaks, vaid isegi kasvas, ilma et rahvas sellest arugi sai. Olgugi et arvult oli reaktoreid nüüd vähem, toodeti tuumaelektrit ja tekitati jäätmeid vähemalt sama palju kui enne. Parteid olid oma lubaduse rahvale täitnud ning tuumajaamade arvu vähendanud. Barsebäcki kinnipanemisel lepiti ka kokku, et tuumajaamade lõpliku sulgemise tähtaeg ei ole enam 2010. aasta, vaid kunagi hiljem. Millal täpselt, on lahtine seniajani. Ajapikendust võimaldas asjaolu, et teisi reaktoreid renoveeriti ja uuendati, millega nende tehniline iga tõsteti 40 aastalt 60 aastani.
Mõne aja pärast läks Keskpartei jälle kodanlaste poole üle ning sotsiaaldemokraadid, kes tahtsid valitsuses püsida, otsisid tuge mujalt. Hea meelega tulid appi rohelised, kel avanes nõnda võimalus läbi suruda oma huve - isegi mõni niisugune otsus, mis oli sotsiaaldemokraatidele vastumeelt. Võimul püsimine oli tähtsam kui oma valijaid esindada ning riigi ja rahva huve kaitsta.
Ülevaates Rootsi energiapoliitikast olen juhtinud tähelepanu peaalternatiivile, milleks on hüdro- ja tuumaenergeetika. Ülejäänud, nagu tuule-, päikese- ja muu energia, mõjutavad oma kesise võimsuse tõttu olukorda ainult marginaalselt. Rootsi elekter tuleb võrdselt ikka hüdro- ja tuumajaamadest.
Kurb on näha, kuidas Rootsis aeti asju nii, et just poliitilised, lühiajalised, isiklikud ja erakondlikud huvid mõjutasid suurel määral poliitikute tegevust ja otsuseid, tekitasid segadust ja raiskasid aega. Rootsi energiapoliitika väljatöötamine nõudis seetõttu rohkesti aega ning investeeringud paisusid mõttetult suureks. Tuumaenergiaalane oskusteave, mille vastu mujal maailmas huvi kasvab, on välismaale hirmutatud ning Rootsi on vastava ala inseneride ja teadlaste näol juba kaotanud ühe tähtsa kõrgtehnoloogilise tööstusvaldkonna.
Olen veendunud, et kui asjad oleksid algusest peale lahti räägitud, kõik alternatiivid lauale pandud ja rahvas kaasatud, oleks olnud võimalik asju arutada parteiüleselt ning kokku leppida, kuidas arendada energeetikat samm-sammult nii rahva kui ühiskonna huvides.
Ehk on Eestilgi kasulik siit midagi kõrva taha panna.
TÕIVE KIVIKAS (1937) on Eesti füüsik, ärijuht ja poliitikategelane, kes töötas aastaid Rootsis tehnoloogiate alal. Ta on Rootsi Kuningliku Inseneriteaduste Akadeemia liige ja Tartu Ülikooli külalisprofessor. 1970. aastal kaitses Lundi Ülikoolis doktorikraadi elementaarosakeste füüsika alal. On töötanud õppejõuna Lundi Ülikoolis ning juhtivatel kohtadel mitmetes Rootsi börsi tööstusettevõtetes, sealhulgas Rootsi riikliku tuumaenergia arenduskeskuse peadirektorina 1990-1997. 2005. aastal asutas Eestis mittetulundusühingu Eesti Demokraatia Uuendamine (www.e-d-u.ee). Tõive Kivikas on kirjanik Albert Kivikase poeg.
