You are here

Vabaduse väljak. Eesti mahukaim arheoloogiline uurimisobjekt

Ulla ja Villu Kadakas, Lembi Lõugas, Alar Rosentau, Leili Saarse, Jüri Vassiljev

 

Kuula samal teemal: Toomas Jüriado

intervjuu geoloog Alar Rosentauga

raadio KUKU 8. oktoobri saates LOODUSAJAKIRI

ning

intervjuu arheoloogide Ulla Ja Villu Kadaka ning paleozooloog Lembi Lõugasega

raadio KUKU 15. oktoobri saates LOODUSAJAKIRI

 

Hakates planeerima Vabaduse väljaku rekonstrueerimist Tallinna esindusväljakuks, ei kujutatud ette, kui suur töö on selle ala eelnev arheoloogiline uurimine. Väljakaevamised algasid 2008. aasta kevadel, kui asuti rajama Vabadussõja monumendi alust platsi, ning kandusid sujuvalt üle kogu väljaku - Kaarli puiesteest Harju väravani, Mayeri treppidest Jaani kirikuni. Seekordses ülevaates tuleb juttu avastatud kiviaja asulakohast.

Arheoloogide ees seisis raske ülesanne - tööd tuli planeerida oskuslikult, et kogu pinnas korralikult läbi vaadata ja teaduslikult fikseerida, ent ehitajad saaksid juba ühes või teises väljaku piirkonnas ehitust alustada. Olukorda komplitseeris veelgi ootamatu avastus: esimese suure kaevamisala ehitajatele üleandmise eel leidis arheoloog Guido Toos keskaegse kultuurikihi all säilinud omaaegse maapinna ülakihist - kunagisest rannaliivast - väikese kammkeraamilise savinõu fragmendi. Järgmistel päevadel uuriti kihti täpsemalt ning saadi teisigi neoliitikumi asulakohale iseloomulikke leide: luufragmente, kvartsikilde ja veel savinõukilde.

Kiviaja asulakohta uuriti 2008. aasta juuli lõpust 2009. aasta märtsi keskpaigani. Tööd jätkus pidevalt viiele arheoloogile osaühingust Agu EMS (Guido Toosile ja artikli autoritele lisaks veel Garel Püüa ning Gurly Vedru) ja 20-30 kaevajale. Kaasati ka mitme teise teaduse esindajad - geoloogid, osteoloog, arheobotaanikud. Kokku uuriti läbi 2200 ruutmeetrit pinnast kõrgusvahemikus 15-16,5 meetrit üle merepinna. Kultuurikihi paksus oli keskmiselt 40-60 cm, kohati aga kuni 80-90 cm. Kiht oli üldiselt hästi säilinud, välja arvatud piirkondades, kus ajaloolisel ajal oli tehtud sügavamaid kaevetöid.

Küsimused ja eesmärgid

Tallinna alalt pole seni keegi otseselt kiviaegset asulakohta otsinud, kuigi mitu uurijat on selle olemasolu oletanud. Väited, et inimene siin nii varasel ajalooperioodil tegutses, põhinevad üksikutel juhuleidudel - natuke kivikilde on saadud Juhkentali piirkonnast Härjapea jõe ümbrusest, üks ilus võõrapärasest tulekivist pistoda Kalamaja kandist, mõned juhuleiud Toompealt ja Mustamäelt. Kiviaegse kinnismuistise, laagripaiga leidmine Vabaduse väljakult oli tagantjärele tark olles vägagi ootuspärane, sest absoluutkõrgus 15-16,5 meetrit ümp viitas just niisugusele 5000 aasta tagusele mererannale, kuhu toonane inimene sageli rajas ajutisi laagripaiku, et mereloomi ja -kalu püüda.

Pindala poolest oli Vabaduse väljakul tegemist kahtlemata ühe suurema väljakaevamisega Eesti kiviaja uurimise loos. Nii suures mahus kaevamine - läbi tuli ju uurida kogu väljak - tõotas anda kiviaja asulakoha sisemise struktuuri kohta teavet, mida väiksem uurimisala kunagi ei võimalda.

Ajalise distantsi ja materjalide püsimatuse tõttu on kiviaja asulakohtades ehituskonstruktsioonide jäänuseid raske eristada. Seega võimaldab kunagiste rajatiste (postiaukude, majapidamislohkude, koldeasemete jms) jäänuseid tuvastada ainult suur kaevamisala ning pinnasekihtide ja leidude täpne mõõtmine-kirjeldamine. Niisuguste jäänuste analüüs kõrvuti leidudega lubab teha järeldusi selle kohta, kus võisid paikneda kiviaja inimese onnid ja lõkkeplats, kus tehti süüa, kus valmistati tööriistu.

Suurem osa analüüsist seisab alles ees, kuid esialgseid tulemusi on siiski võimalik tutvustada.

Väljaku paleorekonstruktsioonid

Uuringutesse kaasatud geoloogid on modelleerinud looduslikku pinnamoodi ja veetasemeid, et anda hinnang, millal täpsemalt inimene rannikut asustas ja kasutas.

Rannavööndi rekonstrueerimiseks koostati ala digitaalne kõrgusmudel, millest lahutati erineva vanusega paleoveepindade kõrgused. Piirkonna kõrgusmudeli loomiseks kasutati Vabaduse väljaku arheoloogiliste kaevamiste käigus dokumenteeritud keskaegse kultuurikihi alumise pinna absoluutkõrgusi. Vabaduse väljaku ümbruses digitaliseeriti keskaegse kultuurikihi lamami samakõrgusjooned Rein Zobeli andmete alusel. Veepindade rekonstrueerimisel võeti aluseks Litoriinamere kõrgema taseme veepind, mis Vabaduse väljakul oli 22 meetrit ümp, mille vanuseks Tallinna piirkonnas on hinnatud 7000 kalendriaastat tagasi, ja Läänemere veepind kõrgusega Vabaduse väljakul 0,2 meetrit ümp vanusega 100 kalendriaastat tagasi. Nende pindade vahele interpoleeriti lineaarne regressioon, mis kajastab Läänemere suhtelisi veetaseme muutusi, st veetaseme muutusi kerkiva ranniku suhtes, ajavahemikul 7000-100 kalendriaastat tagasi.

Mõningaid jooni Tallinna pinnamoest

Tallinna looduslik pinnamood on väga vaheldusrikas. Põhjus peitub seda moodustanud setete mitmekesisuses ja tekketingimustes, mis ajas on muutunud.

Loodusliku pinnamoe kõige markantsem vorm on paelava ja rannikumadalik ning neid eraldav klindiastang, mis Lasnamäel kõrgub 42 meetrit üle merepinna. Kui õnnestuks piiluda pinnakatte setete alla ja jälgida pealiskorra reljeefi, siis näeksime Tallinnas vähemalt nelja ürgorgu, millest sügavaim asub Harku järve lähistel ja jääb tänapäeva meretasemest 145 meetrit allapoole.

Rannikumadaliku kesksem pinnavorm on ligikaudu 7kilomeetrine loode-kagusuunaline kulutus- ehk denudatsioonikõrgendik, millel eristuvad Kopli ja Kalamaja kõrgendik, Toompea saarlava ja Tõnismägi. Seda piiravad idast ja läänest sügavad aluspõhja lõikunud orud. Geoloogiliselt on see vana pinnavorm moodustunud Põhja-Eesti paelavast ja selle idapoolset perve Toompeal ääristab kultuurikihi alla mattunud paeklibust rannavall. Toompeal jääb aluskorra pealispind 40-44 meetri vahemikku, Tõnismäel on see madaldunud juba 27 meetrile.

Järskude nõlvadega ovaalne Toompea saarlava on umbes 700 meetrit pikk ja kuni 200 meetrit lai. Selle ülaosa moodustavad lubjakivid, milles esineb tektoonilisi rikkeid, basaalne osa aga koosneb kiltkividest ja liivakividest. Toompea saarlavast kagusse jääb pealiskorra kivimitest koosnev 200-300 meetri laiune ovaalne Tõnismäe kuppel, mida katavad 2-5 meetri paksuses kultuurikiht, moreen ja vähesel määral ka meresetted. Lõuna ja ida suunal aluspõhi järjest madaldub ning jääb juba meretasemest madalamale.

Linna hoonestatud ala on kaetud kultuurikihiga, mille paksus ulatub kohati üle 9 meetri. Kultuurikiht muudab oluliselt nüüdispinnamoe kõrgussuhteid ja raskendab vanade rannajoonte rekonstrueerimist.

Veest kerkinud maa

Toompea saarlava kerkis merest juba Balti jääpaisjärvele järgnenud Joldiamere staadiumis umbes 11 600 aastat tagasi, Tõnismägi aga märksa hiljem, umbes 9500 aastat tagasi. Joldiamerele järgnenud Antsülusjärve pealetungi ajal umbes 10 300 aasta eest kuhjunud rannasetteid leiab Tallinnast mitmelt poolt kuni 34-36 meetri kõrguseni. Neist markantseim on Iru maasäär. Antsülusjärve staadiumile järgnenud Litoriinameri ujutas Tallinnas üle kõik alad, mis jäid 21-22 meetrist madalamale, seega ka praeguse Vabaduse väljaku.

Litoriinameri, mille veetase saavutas maksimumi ligikaudu 7000 aastat tagasi, jättis Tallinnasse oma jäljed peamiselt rannaastangute, vähem rannavallide näol. Tallinnas kulges Litoriinamere kõrgeim rannajoon piki Kadrioru-tagust paekalda jalamit umbes 22meetrisel absoluutkõrgusel. Vana rannajoont tähistavad madalad rannavallid Liivalaia ja Tatari tänava, Pärnu maantee ja Kaarli puiestee kohal. Need on aga ehitiste rajamisega hävinud ning nüüdispinnamoes raskesti jälgitavad. Kaarli puiesteelt edasi kulges rannajoon piki Toompea nõlvu põhja poole ning pöördus Vaksali tänava lähistelt ja Hirvepargi tagant uuesti Kaarli puiesteele, moodustades nii pika kitsa merre ulatuva neeme. Sel ajal oli kogu klindiesine tasandik ikka veel vee all. Vabaduse väljaku kohal oli vee sügavus tõenäoliselt umbes 8 meetrit.

 

Vabaduse väljaku edelaosast saab liivarand

Jätkuva maakerke tõttu hakkas Litoriinamere rannavöönd Toompea jalamilt järjest kirde suunas taanduma ning ligi 5100 kalendriaastat tagasi paiknes rand juba Vabaduse väljaku edelaosas. Võimalik, et sel ajal kujunesid ka kiviaegse kultuurikihi all paiknevad kallakkihilised ning viremärkidega Litoriinamere liivad. Kultuurikihist leitud kahe grööni hülge luu radiosüsiniku dateeringud näitavad, et kiviaja inimese tegutsemise aeg Vabaduse väljaku edelaosas jääb kusagile ajavahemikku 5200-4800 kalendriaastat tagasi. Paleorannavööndi modelleerimise tulemuste kõrvutamisel dateeringutega selgub, et ta tegutses ajavahemikus, mil Litoriinamere rand paiknes Vabaduse väljaku edelaosas. Seega võis kiviaja hülgekütt asuda elama ka otse mererannale, mida Toompea saarlava valdavalt läänest puhuvate tuulte eest väga hästi kaitses. Samal ajal hakkas Toompeast kirdes kujunema maasäär, mis kaitses neemikutagust lahesoppi ka põhjatuulte eest.

4500-4300 kalendriaastat tagasi vabanesid Litoriinamere haardest ka Vabaduse väljaku põhjapoolsemad alad ning meri taandus kirde suunas. Muinasaja lõpuks paiknes rand juba ligi 600 meetri kaugusel Vabaduse väljakust.

Rannavöönd taandub aeglaselt, kuid pidevalt ka tänapäeval. Selle põhjuseks on jätkuvad maakoore tõusuliikumised, mis, arvestades ka maailmamere taseme tõusu (ligi 1-2 mm/a), on nüüdisajal Tallinna piirkonnas ligi 2,4 mm/a.

Leiud kiviaja asulakohast

Vabaduse väljaku asulakoha kultuurikiht polnud säilinud nii hästi kui mõnes teises samasuguses asulakohas Mandri-Eestis või saartel. Säilimist on mõjutanud nii looduslikud protsessid kui ka ajaloolise aja inimtegevus - mitmesugused kaevetööd (liiva- ja savivõtmine, vundamendiaukude rajamine, vee- ja kanalisatsioonitrasside ehitamine) ning viimasel mõnesajal aastal peale kantud 2-3 meetri paksune täitekiht.

Esialgsel hinnangul ei leitud kaevamisalalt ühtegi väga kindlat hoone või muu rajatise jäänust. Oletamisi võib kümmekonda selgepiirilisemat pruuni liivaga täitunud lohku pidada kas koldeasemeks või majapidamislohuks. Paleobotaanik Kersti Kihno esialgsel hinnangul eristub „pruuni laigu" setete õietolmuproovides leidunud mikroskoopiliste söeosakeste struktuur muust väljaku kiviaega dateeritud profiilist võetud materjalist. Miks, pole aga kahjuks teada. Erinevalt teistest kiviaja asulakohtadest leitud tuleasemetest pole Vabaduse väljaku „pruunides laikudes" leide rohkem kui ümbritsevas kultuurikihis. Millega siis täpsemalt tegu - kas koldeasemega või majapidamislohuga - seda võib selgitada leiumaterjali edaspidine ruumiline analüüs.

Kuigi kindlaid kiviaegseid kinnisobjekte Vabaduse väljaku alal ei tuvastatud, oli leide kultuurikihis rikkalikult. Kaevamisalalt saadi 1061 leiukomplekti, mis sisaldasid kokku 2356 artefakti. Kultuurikihist puhastati välja 1128 savinõukildu, millest suurem osa on hilise kammkeraamika tükid. Vähemal määral leiti ka tüüpilise kammkeraamika nõude fragmente ning alla kümne nöörkeraamika killu. Enamik tükke pärineb suurtest, sageli ligi ühemeetrise läbimõõduga suuavaga nõudest. Pottide põhi oli ümar või kooniline, et neid oleks kerge lõkkesse või lihtsalt maa peale kivide vahele asetada. Eksperimendid on näidanud, et niisugustes savipottides võib julgelt suppi keeta. Üldiselt olid savipotid kaunistatud korrapäraste vöönditena paiknevate kammivajutistega ja lohkudega - enamasti oli tegemist geomeetriliste mustritega, kuid vahel oli sellistele nõudele vajutatud ka veelinnu kujutisi vms.

Vabaduse väljakul elanud kütid-korilased tegid oma tööriistad ning muu vajaliku kohalikust loodusest leitavast materjalist. Kõige kergemini kättesaadav ja töödeldav, kuid samas ka kergesti kuluv ja häviv oli puit. Säilimistingimused olid Vabaduse väljaku pinnases sellised, et puust, riidest ja nahast esemeid, mis omal ajal moodustasid ilmselt suurema osa inventarist, ei ole säilinud.

Tööriistade terad valmistati kivist või luust. Tallinnas, nagu kogu Põhja-Eestis, sobib tööriistade valmistamiseks kõige paremini kvarts, mida leidub kruusa sees veeristena. Kvartsiveeris löödi puruks ja saadi teravad killud, mille servi vajadusel teravdati veel väikseid kilde ära surudes. Kvartsikilde - kõõvitsate, uuritsate, puuride, nugade jne valmistamise tootmisjääke - saadi 1085. Kivikilde ja -esemeid leiti 57, kuid Kesk-Eesti kiviaja asulates nii levinud toormaterjali - tulekivikilde - ainult 3.

Hästi oli Vabaduse väljaku kiviaja kultuurikihis säilinud luu. Suur osa leitud luudest olid toidujäätmed, millest midagi ei valmistatud, vaid mis visati ära. Nende osteoloogiline analüüs võimaldas aga teada saada, mida kiviaja inimene püüdis ja sõi. Luust, hambast või sarvest esemeid ning töötlusjääke leiti kaevandist 71. Nende seas oli noole- ja harpuuniotsi, hammasripatseid. Arvatavasti oli osa neist meelega ära visatud - leitud ahingud-harpuunid, vibunoole otsad, naasklid jms on enamasti katkised. Osa asju aga on toonane inimene lihtsalt kogemata ära kaotanud - näiteks oli üks leitud õngekonks täiesti terve ja võinuks olla kasutamiskõlblik.

Keda kiviaja inimene rannikul küttis?

Vabaduse väljaku kaevandist leitud tarbimisjäätmetest on analüüsitud 1810 luuleidu. Kogu alalt saadud 616 luuleidude komplektis leidus ka palju keskaegseid loomaluid, mis on kiviaja kihti sattunud ilmselt teatud pinnaseprotsesside tulemusel. Materjali halva säilivuse ja suure fragmentatsiooni tõttu oli enamiku luuleidude puhul määratav vaid see, kas tegu „imetaja", „linnu" või „kalaga". Ülejäänutel määrati täpsem liik või rühm.

Pooled leitud kiviaegsetest luudest kuuluvad hülgele. Vabaduse väljaku servas paiknenud rannikuasula kasutajad küttisid peamiselt grööni hüljest, sest natuke vähem kui kaks kolmandikku hülgeluuleidudest kuuluvad just nimelt sellele liigile. Vähemal määral kütiti viigrit. Mereimetajatest järgmisena oli inimtoidus ja -tarbimises oluline pringel - luuleidudest viiendik kuulub sellele väikesele delfiinlasele. Kui grööni hüljes on tänapäeval Läänemerest täielikult kadunud, siis pringel on vähesel määral levinud mere lõunaosas. Pringel on ikka koos grööni hülgega meie neoliitilises rannikumaterjalis esindatud, kuid Tallinna Vabaduse väljaku luuaineses on selle liigi suhteline osatähtsus märgatavalt suurem kui näiteks Saaremaal neoliitilises Naakamäe asulakohas (8 protsenti), rääkimata teistest Põhja-Eesti neoliitilistest muististest (alla 1 protsendi).

Pringli ja grööni hülge ökoloogia on mõneti sarnane. Nende hilissuvised/varasügisesed toitumisränded merelahtedesse on nende esinemisaladel laialt teada. Kindlasti oli neid võimalik strateegiliselt heades kohtades hästi tabada ning neoliitiline kütt oli selles vilunud.

Selgelt mereimetajate jahile spetsialiseerunud inimgrupp ei jätnud kasutamata ka maismaaressursse. Pooleldi vee-eluline kobras (samuti umbes viiendik luuleidudest) oli üks kütitavamaid liike läbi kiviaja, nagu ka põder. Kindlate põdraluude esindatus Vabaduse väljaku materjalis on mõnevõrra tagasihoidlik (7,6 protsenti), kuid see on pigem tingitud suurte põdraluude halvast säilimisest, mistõttu pole võimalik kõiki luid määrata. Kindlasti on palju luid, mis luuanalüüsis said tagasihoidliku markeeringu „suurimetaja", ikkagi pärit just põdralt.

Vähemate luuleidudega olid esindatud metssiga, nugis, saarmas ja rebane. Mitmed linnuluud, mis võiksid samuti pärineda kiviajast, viitavad veelindude küttimisele. Kuigi täpsema liigi määramine pole võimalik, esineb mitmel neist tunnuseid, mis viitavad partidele ja kosklatele.

Leitud kalaluudest võib kiviajaga seostada paari tursaluud, üksikuid haugi- ja ahvenaluid. Võimalik, et ka paar lestaluud pärinevad kiviajast.

Ühiskond: hüpoteesid ja spekulatsioonid

Loode-Eesti lähim samaaegne kiviaja asulakoht asub paarkümmend kilomeetrit ida pool, Jägala jõe toonase suudme lähedal, hilisemal linnamäel. Jägala ja Vabaduse väljaku asulakoha keraamika ning pisikeste terariistade materjalikasutus (kvarts) on väga sarnane, mistõttu võiks nende asulakohtade kasutajad arvata ühte hilisneoliitilisse kultuuripiirkonda. Teatavasti on hilisneoliitikumis, samamoodi nagu varaneoliitilisel Narva kultuuri etapil, Eesti piirkondade (saared, Mandri-Eesti) materiaalses kultuuris jällegi võimalik näha erisusi, mis võivad märkida erinevaid traditsioone ja kombeid vaatamata ühtsele majandusviisile.

Kas Vabaduse väljaku asulas peatusid juba spetsialiseerunud elatusviisiga inimesed? Mil määral võis toonane ühiskond olla spetsialiseerunud? Kas Eesti rannikult leitud kiviaja asulakohad võiksid viidata sellele, et teatud inimrühm liikus vastavalt hooajale sobivatesse mereloomade ja -kalade küttimispaikadesse ning südamaal kogutavaid ressursse vahetati oma püütud saagi vastu? Või oli ikkagi tegemist lihtsalt ühe küttide-korilaste rühma hooajalise tegevuse paigaga kogukonnale kuuluva jahiterritooriumi sees? Vahest peatusid pringlikütid augustis-septembris Vabaduse väljaku servas, aga muul ajal käisid 10-20 km raadiuses küttimas ja korjamas? Ja nii 400-500 aastat ühtejärge?

Vabaduse väljakult leiti ka mõned varasema perioodi, st tüüpilise kammkeraamika killud, aga ka üksikuid hilisemaid nöörkeraamika kilde. Mitut tüüpi keraamika esinemine ühes paigas on Eesti asulakohtadele väga iseloomulik, sisuliselt pole päris puhtaid komplekse meilt leitudki. Kas mitmekesine leiumaterjal, C14 dateerimisvahemik ja ülalkirjeldatud geoloogiline hinnang näitavad, et asulakohta kasutati pikka aega vahemikus 3200-2800 aastat eKr, või leidub teisigi seletusi? Uurijad on üldiselt seisukohal, et üleminek ühelt kultuurinähtuselt (näiteks keraamikatüübilt) teisele ei ole äkiline, vaid eri traditsioonid eksisteerivad mõnda aega paralleelselt.

Kahjuks ei ole praeguses kiviaja uurimises kasutatavate meetodite ja dateerimisviisidega võimalik kindlaks teha, kui pikka aega Vabaduse väljaku asulakoht täpselt kasutusel oli. Seega ei saa ka vastata küsimusele, miks siin leidub eripalgelist materiaalset kultuuri, näiteks eri liiki keraamika kilde. Küll võib öelda, et Tallinna ajalugu on saanud uue ja ilmeka alguspeatüki ning rõhutada tõsiasja, et Vabaduse väljaku kiviaja asulakohas on meresaaduste tarbimise osakaal pigem samasugune kui saarte asulais - Mandri-Eesti seni uuritud rannikuasulates on alati olnud suures ülekaalus maismaaressurss.

 


LOE VEEL

  • Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. Eesti esiajalugu. Tallinn, 1982.
  • Kriiska, A. Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust. Tallinn, 2004.
  • Kriiska, A., Tvauri, A. Eesti muinasaeg. Tallinn, 2002.
  • Künnapuu, S. Meri vanalinna müüride all. Horisont 3/1970.
  • Künnapuu, S., Raukas, A., Tavast, E. Tallinna ja tema lähema ümbruse aluspõhja reljeef. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised, Geoloogia 30, 4/1981.
  • Saarse, L., Heinsalu, A., Veski, S. Litorina Sea sediments of ancient Vääna lagoon, northwestern Estonia. Estonian Journal of Earth Sciences, 58(1)/2009.
  • Saarse, L., Vassiljev, J., Miidel, A. Simulation of the Baltic Sea Shorelines in Estonia and Neighbouring Areas. Journal of Coastal Research, 19/2003.
  • Saarse, L., Vassiljev, J. Holocene shore displacement in the surroundings of Tallinn, Estonia. Estonian Journal of Earth Sciences, 2009 (avaldamisel).
  • Tammekann, A. Tallinna aseme pinnamoest. Eesti Loodus 2/1934.
  • Torim, A. Maakoore tõusust ja rannajoone muutusest. Geodeet 28/2004.
  • Zobel, R. Tallinn (Reval) keskajal: Linnaehitus 13.-14. sajandil. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2001.
  • Kadakas, V. Pringlikütid Vabaduse väljakul. Postimees 25. aprill 2009.

 

Ulla Kadakas (1975) oli Vabaduse väljaku kaevamistel kiviaja asulakoha uurimise metoodiline konsultant, Villu Kadakas (1972) on ajaloolise aja uurimisele spetsialiseerunud arheoloog, juhatas Vabaduse väljaku arheoloogilisi väljakaevamisi. Alar Rosentau (1975), Leili Saarse (1939) ja Jüri Vassiljev (1961) on geoloogid, kes tegelevad Läänemere veetaseme muutuste ning pärastjääaegsete paleorandade uurimisega. Lembi Lõugas (1967) on paleozooloog, uurimisalaks loomastiku ja keskkonna ajalugu, määrab ja uurib Vabaduse väljakult leitud luumaterjali.

 

Horisont 4/2014

Ilmume ka e-ajakirjana: