Eesti keeles leidub igasuguseid küsisõnu ja küsida saab üleüldse mitut moodi. Kas-küsimust ei peeta just parimaks, eriti kooliõpikuis, sest see annab puhtformaalselt õiguse vastata üksnes „jah" või „ei". Kõik sõltub muidugi kontekstist ja küllap mõnikord kas-küsimust just niisuguse selge vastuse saamiseks ka esitatakse. Koolipõlvest mäletan siiski, kuidas õpetajad lühivastusega ei leppinud ja aina peale käisid, et me asju selgitaksime, põhjendaksime, näiteid tooksime, argumente esitaksime. Küllap on nii, et isegi kui nõue vastata vähemasti täislausega oli mõnikord formaalne ja selle eesmärgiks arendada pigem õpilase väljendusoskust, ergutas see ometi vaatama sügavamale, kaugemale, kõrgemale. Suunas otsima asjade põhjusi.
Põhjuste otsimine avardab maailma ja leidmine pakub teadasaamise rõõmu. Lisaks annab kindla seose tuvastamine asjade vahel inimesele võimaluse õppida, asju enda huvides tööle panna, annab mingis mõttes ennustajavõime - oskuse prognoosida, lugeda praegusest välja tulevikku. Kuidas keegi seda just nimetab, on omaette teema. Et sõna tähendus sõltub kontekstist ja isegi kirjapildist, sellele viitab ilmekalt teoloog Toomas Paul oma õpetajat Uku Masingut meenutades. „On ju täiesti selge, et Loodus, Saatus, Juhus kõikemääravate printsiipidena on üheltpoolt sama, mis Jumal, teisalt needsamad sõnad väikeste pookstavitega tähendavad hoopis muud kui suurtega. Lauseis 'ilus loodus' ja 'looduseseadused', 'saatusetahe' ning 'õnnelik saatus', 'soodus juhus' ja 'Juhus määrab' erinevad nende sõnade sisud täiesti," kirjutab Toomas Paul.
Aga kuidas põhjust ära tunda? Küllap kipume seda sageli segi ajama lihtsalt ajalise järgnevusega. Näiteks kas või rahvastikupoliitika vallas. Tahaks ju arvata üheselt, et Hiina kogemus tõendab: rahvastikuarengut saab poliitiliste meetmetega mõjutada. Hiinlaste edu viitaks ju kaude, et poleks põhimõtteliselt raske ajada edukat rahvastikupoliitikat ka Eestis. Aga demograaf Allan Puur tõmbab hoogu maha ja selgitab, et poliitikameetmed soodustavad või pidurdavad ikka üksnes olemasolevate käitumismallide avaldumist. Ka psühholoogide Jaan Aru ja Talis Bachmanni teadvuseloost leiame huvitavaid näiteid seostest - sellest, kuidas meid mõjutavad asjad, mis otseselt teadvusesse ei jõuagi. Ometi väidavad ka nemad, et nii juhtub üldjuhul ikka üksnes siis/põhjusel, kui/et need asjad on meie jaoks olulised. Ja kui üldse, siis just poliitikas peaks juba ammustest aegadest olema eriti selge, et seoseid on rohkem, kui esialgu näib. Siiski väidab ajaloolane Heino Arumäe, et kui Moskva tegi Teise maailmasõja eel ootamatu manöövri ning kutsus Suurbritannia ja Prantsusmaa esindajad Moskvasse sõjalistele läbirääkimistele, ei osatud Londonis ja Pariisis Moskva tegelikke tagamõtteid, st põhjusi arvestada.
Niisiis - põhjused on kusagil sügavamal, „pärast seda" ei tähenda sugugi kõikjal ja alati „selle pärast" ja veel harvem tähendab see „üksnes/ainult selle pärast".
Toimetus on selleks korraks küsimise lõpetanud ja teadlased on vastanud. Lugejatele soovime huvitavaid põhjuste ja seoste otsinguid septembrikuu Horisondi seltsis!
