You are here

Kohv – Midagi enamat kui hommikune ärataja

Kofeiin on levinuim psühhoaktiivne aine maailmas. Kofeiini laialdasele levikule on kaasa aidanud tema võime kultuuriliselt adapteeruda, mis annab talle laiema tähenduse, kui see tuleneb tema farmakoloogilisest rakendusest. Mida räägivad kofeiini toimest ja mõjust tervisele viimase aja teaduslikud uuringud?

Kofeiin on ksantiini alkaloid. Alkaloidid on lämmastikku sisaldavad taimsed ühendid – taimede biokeemilise ainevahetuse jäägid, mis mõjutavad tugevalt loomorganismide elutegevust. Alkaloide sisaldavaid taimi on inimkond tarvitanud juba ammustest aegadest kas erguti, mürgi või ravimina. Kofeiini on leitud kohvipuu lehtedes ja marjades, tee- ja matepõõsa lehtedes, guaraana marjades, koola pähklites ning väikeses koguses ka kakaos. Üldse on kofeiini leitud rohkem kui 60 taimes ja arvatakse, et see toimib kui looduslik pestitsiid, mis paralüseerib ja tapab teatud putukaid, kes nendest taimedest toituvad. Peale kofeiini sisaldavad paljud taimed ka teisi meditsiiniliselt olulisi ksantiini alkaloide nagu teofülliin ja teobromiin. Näiteks esineb teofülliini tees. Teobromiin aga annab kakaole mõru maitse. Nii teofülliin kui teobromiin on struktuurilt ja toimelt sarnased kofeiinile ning neid aineid tekib ka organismis kofeiini lammutamise käigus.

Erinevalt teistest psühhoaktiivsetest ainetest on kofeiin peaaegu kõikjal legaalne. Arvatakse, et maailmas tarbitakse igal aastal 120 000 tonni kofeiini. Sellest kogusest saaks iga inimene juua ühe kofeiini sisaldava joogi päevas. 90 protsenti tarbitavast kofeiinist pärineb siiski kohvist ja teest. Kohvi kofeiinisisaldus sõltub kohvioa sordist ja kohvi valmistamise meetodist. Üldiselt on tumeröstitud kohvis vähem kofeiini kui kergelt röstitus, sest röstimine vähendab kohviubade kofeiinisisaldust. Kohvisordidki pole ühesugused, näiteks araabikas on kofeiini tavaliselt vähem kui robustas. Kohv sisaldab väikestes kogustes ka teofülliini ja teobromiini.

Teine levinud kofeiini allikas on tee. Sõltuvalt kangusest sisaldab tee keskmiselt poole vähem kofeiini ühe tassi kohta kui kohv. Mustas ja oolong tees leidub rohkem kofeiini kui teistes. Tees on väikene kogus teobromiini ja veidi rohkem teofülliini kui kohvis.

Kofeiin on levinud toimeaine ka karastusjookides, nagu Coca-Cola ja Pepsi-Cola, mis originaalis valmistati koola pähklitest. Need joogid sisaldavad tavaliselt 10–50 mg kofeiini ühe klaasi kohta. Energiajookides on kofeiini kuni 32 mg 100 ml kohta. Seda tüüpi jookidele lisatakse tihti ka guaraanat, milles on rohkesti kofeiini ning natuke teobromiini ja teofülliini.

Kakaost valmistatud šokolaad sisaldab kofeiini väikeses koguses. Šokolaadi nõrk psühhostimuleeriv toime võib tuleneda seotud teobromiini ja teofülliini kombinatsioonist kofeiiniga.

Goethe soovitas uurida

Kofeiini uurimise ajalugu algas 1819. aastal, kui Saksa keemik Friedlieb Ferdinand Runge isoleeris esmakordselt puhta kofeiini. Väidetavalt soovitas tal kohvi uurida Johann Wolfgang von Goethe. Käesoleval ajal võib meditsiinilisest andmebaasist leida üle 21 000 teadusartikli, mis käsitlevad kofeiini.

Imendub ruttu ja kaob ruttu

Sõltumata sellest, kuidas me kofeiini tarbime, kas kohvi, tee või karastusjoogina, imendub see hästi vereringesse. Kofeiini täielikuks imendumiseks maost ja peensoolest kulub 30–45 minutit. Veri transpordib selle organitesse ja peagi kõigi rakkudeni.

Enamik aineid, mis imenduvad seedetraktist verre, ei ole võimelised läbima hematoentsefaalset barjääri ehk organismi kaitsebarjääri, mis hoiab ära viiruste ja toksiinide tungimise kesknärvisüsteemi. Ent kofeiin, nagu ka paljud teised alkaloidid, näiteks nikotiin ja morfiin, läbib hästi hematoentsefaalse barjääri.

Umbes tunni ajaga saavutab kofeiini kontsentratsioon ajus maksimumi. Seejärel ja sama ruttu see ka väheneb ja kaob. See ongi põhjus, miks kofeiin on suhteliselt ohutu. Teadaolevalt ei põhjusta kofeiin mõõdukates annustes ühtegi haigust.

Kofeiini lammutamine

Kofeiini lammutamises ehk metabolismis etendavad juhtivat rolli maksa tsütokroom P450 oksüdaasi ensüümid. Tegemist on suure ensüümide perekonnaga, kuhu kuulub umbes 50 ensüümi, mis osalevad paljude ainete lammutamises. Konkreetsemalt on kofeiini metabolismis oluline tsütokroom P450 oksüdaasi isovorm CYP1A2. Inimestel, kel seda ensüümi on normist vähem, on kofeiini lammutamine organismis aeglustunud. Pikemalt organismis püsiv kofeiin võib aga organismile halvasti mõjuda.

Kofeiin laguneb maksas kolmeks peamiseks metaboliidiks: paraksantiin (84%), teobromiin (12%) ja teofülliin (4%), millest igaühel on organismile oma mõju. Üldiselt toetavad need metaboliidid kofeiini toimet. Teobromiin laiendab veresooni ning suurendab hapniku ja glükoosi transporti ajus ja lihastes. Paraksantiin suurendab rasvade lammutamist, mille tulemusena vereplasmas suureneb triglütseriidide ja vabade rasvhapete sisaldus. Teofülliin lõõgastab bronhide silelihaseid ja seda kasutatakse näiteks bonhiaalastma ravis, ent raviannus on mitmeid kordi suurem, kui seda tekib kofeiini ainevahetuse käigus.

Mees ja naine pole võrdsed partnerid

Hindamaks ravimi toime kestvust, kasutatakse farmakoloogias mõistet poolväärtusaeg – see on aeg, mille jooksul organismist eritatakse pool tarbitud ravimi kogusest. Kofeiini poolväärtusaeg varieerub indiviiditi ning sõltub inimese vanusest, maksa seisundist (eelkõige tsütokroom CYP1A2 aktiivsusest), rasedusest ning (teistest) tarbitavatest ravimitest. Tervel täiskasvanul on kofeiini poolväärtusaeg 3,5–5 tundi.

Kui 100-kilone mees joob tassi kohvi, milles on umbes 100 mg kofeiini, on tema maksimaalne kofeiini annus 1 mg kehakaalu kilogrammi kohta. 50-kilose naisterahva puhul, kes joob sama koguse kohvi, on annuseks juba 2 mg kofeiini kehakaalu kilogrammi kohta. Kui see naisterahvas tarbib hormoonpreparaate (näiteks rasestumisvastaseid), on kofeiini väljutamine organismist veelgi aeglasem ja toime tugevam. Hormoone kasutav naine võibki kogeda, et ta ei talu enam endisi kohvikoguseid. Rasedus vähendab kofeiini eritumiskiirust veelgi, tõstes poolväärtusaja 9–11 tunnini. Seega ei ole mees ja naine, kes istuvad koos laua taga ja joovad kohvi, farmakoloogia seisukohalt võrdsed partnerid: toime poolest tarbib naisterahvas palju tugevamat ravimit kui mees.

Kofeiin võib organismis kuhjuda inimestel, kel on tõsine maksahaigus. Poolväärtusaeg võib neil olla kuni 96 tundi. Ka lastel ja väikelastel on poolväärtusaeg pikem kui täiskasvanutel, näiteks vastsündinutel võib see ulatuda 30 tunnini. Samas suitsetamine lühendab kofeiini poolväärtusaega, mistõttu suitsetajad saavad korraga palju rohkem kohvi juua, ilma et neil tekiks halba enesetunnet.

Kohv stimuleerib, kui joote vähem, aga sagedamini

Kofeiini toime sõltub eelkõige annusest. Mõõdukates kogustes (200–400 mg päevas) avaldab kofeiin organismile erutavat toimet: vähendab ajutiselt väsimustunnet (kuid ei kõrvalda une vajadust), parandab seljaaju reflekse, süvendab hingamist, suurendab uriini teket, tõstab vööt- ja südamelihase toonust ning parandab vereringvoolu kehas. Olgu lisatud, et üks tass ehk 120–150 ml keskmise kangusega araabika kohvi annab 100 mg kofeiini, tass robusta kohvi aga 200 mg kofeiini, mis on meditsiiniline raviannus.

Üheks peamiseks kohvijoomise põhjuseks ongi kofeiini stimuleeriv toime. Uuringud näitavad, et mõõdukate kofeiiniannuste toimel tunneb inimene ennast vähem väsinuna, tema kontsentreerumisvõime paraneb ja mõtlemine kiireneb. Seda kinnitavad mitmed uuringud, kus on leitud, et kofeiin lühendab reaktsiooniaega ning lihtsate aritmeetiliste tehete sooritamise kiirust; samas täpsus oluliselt ei suurene. Paraneb ka komplekssete liigutuste sooritamine, nagu trükkimine ja simuleeritud sõidukijuhtimine, eriti väsimuse korral. Vaimset ja motoorset tegevust soodustava toime põhjuseks peetakse kofeiini mõju adenosiini retseptoritele. Adenosiin on organismis tekkiv aine, mis põhjustab väsimustunnet, ahendab veresooni, rahustab südant. Kofeiini molekul sarnaneb keemiliselt struktuurilt adenosiiniga. See võimaldab tal seostuda raku pinnal asuvate adenosiini retseptoritega, kuid mitte aktiveerida neid. Selle tulemusena on häiritud adenosiini poolt vahendatud signaali ülekanne.

Eksperimentaalsed uuringud näitavad, et kofeiini stimuleeriv toime sõltub ka sellest, kuidas kofeiini tarbitakse. Sage kohvijoomine väikestes annustes aitab töövõimet ja virgust paremini hoida kui harv suurtes annustes tarbimine.

Adenosiini toime pärssimisega on seotud ka kofeiini mõõdukas kuseeritumist suurendav ehk diureetiline toime. Kofeiin laiendab nimelt veresooni, suurendades sellega neerude verevarustust ja uriini moodustumist.

Väikesed ja mõõdukad kofeiiniannused suurendavad neerupealistes adrenaliini, noradrenaliini ja kortisooni vabanemist. Need stressihormoonid stimuleerivad sümpaatilist närvisüsteemi, mille tulemusena suureneb südame löögisagedus, lühiajaliselt tõuseb vererõhk, väheneb veresoonte toonus südames, kopsudes ja ajus. Samal ajal väheneb naha ja siseorganite verevarustus. Kokkuvõttes vererõhk ei tõuse, kuid vereringe paraneb.

Suuremad kofeiiniannused aga suurendavad veresoonte toonust, tõstes mõõdukalt vererõhku. Migreenihaigeil on sageli peaaju veresooned lõtvunud, sellepärast võivad nad saada abi kangest kohvist. Samas vanematele inimestele, kel ajuarterites aterosklerootilised muutused, sobib lahjem kohv, sest see parandab peaaju vereringet. Kofeiini silelihaseid lõõgastav toime on lisaks veresoontele oluline ka kopsudes, kus kofeiin (aga eriti teofülliin) lõõgastab hingamisteid.

Mõõdukate annuste korral soodustab kofeiin toidu seedimist, stimuleerides maomahla eritumist ja soolestiku motoorikat. Suuremad kofeiiniannused aga võivad põhjustada seedetrakti vaevusi, nagu kõrvetised, näriv valu ja kõhukorinad.

Spordis ja sõjas

Paljud teaduslikud uuringud on veenvalt näidanud, et lisaks psühhostimuleerivale toimele suurendab kofeiin annuses 3–9 mg kehakaalu kilogrammi kohta vastupanuvõimet maksimumilähedaste füüsiliste harjutuste sooritamisel. Kofeiini tarbimine suurendas näiteks jalgrattaga kahe ja ühe tunni jooksul läbitud tee pikkust vastavalt 7,4 ja 5,3 protsenti, lühendas 1500 meetri ujumise aega 1,8 ja 8 km jooksu aega 1,6 protsenti. Mõned uuringud on näidatud, et kofeiin parandab ka lühiajaliste suure intensiivsusega sportlike soorituste tulemusi. Kofeiini füüsilist vastupanu suurendava toime mehhanism on veel ebaselge, kuid teadlased arvavad, et tegemist on ainevahetuse ja verevarustuse muutustega, mida kofeiin põhjustab. Füüsilise vastupanuvõime suurenemise ja väsimustunnet vähendava toime tõttu kasutatakse kofeiini väidetavasti ka paljude riikide armeedes sõjaliste operatsioonide läbiviimisel.

Kohanemine ja võõrutusnähud

Pikemajalisel tarbimisel kohaneb organism kofeiini toimetega. Selle tulemusena kujuneb välja tolerantsus, mis avaldub kofeiini toimete tugevuse vähenemises. Tolerantsuse puhul on tegemist füsioloogilise ilminguga, milles organism püüab kõrvaldada aine mõju ja sel moel säilitada organismi sisemist tasakaalu. Erinevate kofeiini toimete suhtes on tolerantsuse teke erinev. Suurtel kohvijoojatel tekib tolerantsus kofeiini suhtes kiiresti. Seega ei avalda kofeiin paljudel regulaarsetel kohvijoojatel sellisel määral erutavat ja vererõhku tõstvat toimet kui inimesel, kes regulaarselt kohvi ei joo.

Teiseks oluliseks nähtuseks on kofeiini võõrutusnähud ehk abstinentsisündroom, mis võib tekkida siis, kui inimene lõpetab järsku regulaarse kohvitarbimise. Mõnel võivad võõrutusnähud avalduda juba mõõduka kohvijoomise järsul lõpetamisel. Organism reageerib korduvale kofeiinitarbimisele adenosiini retseptorite arvu suurendamisega ajus. Kuna adenosiin tekitab väsimustunnet, alandab mõõdukalt vererõhku ja laiendab peaaju veresooni, võib kofeiini võõrutusperioodil esineda uimasust, peavalu ja iiveldust. Näiteks võivad paljud regulaarsed kohvijoojad kogeda hommikuti uimasust ja peavalu. See võib olla tingitud ülemäärasest adenosiiniretseptorite aktivatsioonist, mis tekib öösel kofeiinivabal perioodil. Seega – kui hommikukohv inimest ergutab, võib tegemist olla hoopis kofeiini võõrutusnähtude leevendamisega.

Üksikutel suurtel kohvijoojatel võib abstinentsisündroom kulgeda raskelt. 12–24 tundi pärast viimast kohvi võib tekkida peavalu, ärritus, keskendumishäired ja maovaevused. Tervisehäired võivad kesta kuni viis päeva – see on aeg, mille jooksul kohvi joomisest tekkinud liigsed adenosiiniretseptorid organismist kõrvaldatakse. USA-s läbi viidud uuringus, kus küsitleti 11 112 inimest, selgus, et 61 protsenti küsitletutest tarbis regulaarselt kofeiini sisaldavaid jooke. Nendest 11 protsendil oli esinenud kofeiini võõrutusnähte. 0,9 protsendil meestest ja 5,5 protsendil naistest olid kofeiini võõrutussümptomid väljendunud niivõrd, et häirisid igapäevaseid tegevusi.

Harva võib tekkida olukord, kus inimene kaotab kontrolli kohvijoomise üle või on tal raske kohvijoomist lõpetada. Üheks selliseks seisundiks on kofeinism, mis kujuneb sagedaste suurte kofeiiniannuste (tavaliselt 600–750 mg päevas) tarbimisel ja mille korral kofeiin võib organismis kuhjuda. Kofeinismile on muu hulgas iseloomulik unetus, ärevus, rahutus, südamepekslemine, kõhulahtisus ja kaalulangus. Sageli on kofeinismi põdev inimene sunnitud tarvitama suuri kohviannuseid selleks, et tunda ennast normaalselt. Käesoleval ajal ei peeta kofeiini siiski sõltuvust tekitavaks stimulandiks.

Kofeiinimürgistus

Suurte kofeiiniannuste tarbimine võib põhjustada ägedat mürgistust. Kofeiini suhtes tundlikumal inimesel võib mürgistus tekkida juba 400 mg kofeiini ehk 3–4 tassi kohvi tarbimisel. Sagedasemad ägeda kofeiinimürgistuse nähud on rahutus, närvilisus, unetus, näo punetus, südamepekslemine, suurenenud uriinieritus ja seedetrakti häired. Kui päevased kofeiiniannused ületavad ühe grammi, võivad tekkida rasked mürgistusnähud, nagu lihaste tõmblused, südame rütmihäired ning vaimne ja füüsiline ülierutus (psühhomotoorne agitatsioon). Veelgi suuremad annused – 10 grammi ehk umbes 80–100 tassi kohvi päevas – võivad esile kutsuda krambihooge, hingamishäireid ja lõppeda surmaga.

Kui inimestele on kofeiin mõõdukates annustes suhteliselt ohutu, siis mõnele teisele liigile, nagu koer, hobune ja papagoi, on kofeiin ohtlik, kuna metabolism on aeglane ja mittetäielik. Ka paljudele putukatele ja ämblikele mõjub kofeiin halvasti (joonis kofeiini ja amfetamiini toimest ristiämblikule on toodud trükinumbris).

Kofeiin meditsiinis

Tänu toimete vähesele selektiivsusele ja ebasoodsatele kõrvaltoimetele on kofeiini kasutusala tänapäeva meditsiinis suhteliselt tagasihoidlik. Meditsiinis ravitakse kofeiiniga (kofeiintsitraat) enneaegsetel vastsündinutel hingamispeetust. Kofeiini lisatakse sageli aspiriinile ja paratsetamoolile, et tõhusamalt vaigistada peavalu. Kofeiini sisaldavad ka mitmed külmetuse- ja gripivastased käsimüügi ravimid. Nendes on kofeiini tavaliselt 25–65 mg ehk sama palju kui kolmandikus kuni pooles tassis kohvis. Inimene, kes on kofeiini suhtes tundlik, peaks jälgima ravimites esinevaid kofeiinikoguseid.

Laialdane kofeiinitarbimine on üks põhjusi, miks uuritakse kofeiini mõju inimese tervisele ning püütakse leida võimalikke seoseid selle ja haiguste vahel. Kui varem arvati, et kofeiinitarbimine põhjustab või soodustab paljude haiguste teket, nagu südamelihase infarkt, ateroskleroosi süvenemine, seedetrakti- ja põievähk, kõrgvererõhutõbi, podagra, neeruhaigused jne, siis praeguste teadmiste põhjal on need kartused osutunud valdavalt põhjendamatuks.

Kofeiin ja südamelihase infarkt

2006. aastal Harvardi ülikooli teadlaste poolt avaldatud teadustöös uuriti seoseid kofeiinitarbimise ja südamelihase infarkti vahel 44 005 mehel ja 84 488 naisel. Uuring näitas, et kui võtta arvesse infarkti soodustavad tegurid, nagu vanus, suitsetamine jne, siis kohvi tarbimine (erinevates annustes) ei mõjuta müokardi infarkti esinemise sagedust. Teises hiljuti avaldatud uuringus leiti, et sõltuvalt kofeiini metabolismi geneetilistest iseärasustest võib toime olla erinev. Uuringust ilmnes, et kofeiini ja seeläbi ka kohvi mõju südamele oleneb suuresti inimese geneetilisest ülesehitusest. Sõltuvalt organismis kofeiini lagundavat ensüümi (CYP1A2) kodeerivatest geenivariantidest võib inimesed tinglikult jaotada kiireteks ja aeglasteks kofeiini lammutajateks. Uuringus osalenutest 55 protsendil esines kofeiini aeglast lagundamist soosiv geenivariant. Enam kui 2000 inimese DNA-andmete, kohvitarbimise ning tervisenäitajate analüüs näitas, et inimestel, kes on aeglased kofeiini lammutajad, tõstavad 2–3 tassitäit igapäevast kohvi südameinfarkti riski 36 protsenti ning nelja või enama tassi kohvi tarbimine päevas koguni 64 protsenti. Samas aga kiirelt kofeiini metaboliseerivatel inimestel vähendab2–3 tassitäie kohvi igapäevane tarbimine südameinfarkti riski 22 protsendi võrra võrrelduna eakaaslastega, kel sama “geeniehitus”, ent kes tarbivad päevas vaid tassitäie või vähem kohvi. Kokkuvõttes järeldasid uurijad, et ühe tassi kohvi tarbimine päevas ei mõjuta märkimisväärselt tervist, mistõttu ei pea kohvist päris loobuma isegi ebasoodsa geenivariandiga inimesed.

Kofeiin ja vererõhk

Regulaarse kohvitarbimise kõrgvererõhutõbe soodustav mõju lükati üsna kindlalt ümber 2005. aastal avaldatud uurimistööga, kus Harvardi teadlased hindasid kohvitarbimise mõju 155 000 meditsiiniõele 12 aasta vältel. Tarbitud kohvikoguste ning kõrgvererõhutõve tekke vahel märkimisväärseid seoseid ei leitud. Analoogne uuring meestel, mille viisid läbi Johns Hopkinsi ülikooli teadlased, näitas, et pikemaajaline kohvijoomine seostub väikese vererõhu tõusuga, kuid ei mõjuta kõrgvererõhutõve teket. Seega, kuigi kofeiini tarbimine lühiajaliselt tõstab vererõhku, vabastades neerupealistest stressihormoonid ja stimuleerides südamelihast, ei soodusta kofeiin kestval tarbimisel kõrgvererõhutõve teket inimestel, kel on normaalne vererõhk ega esine haiguse geneetilist eelsoodumust.

Samuti ei ole epidemioloogilistes uuringutes leitud seoseid kofeiinitarbimise ja südame rütmihäirete vahel.

Kofeiin ja diabeet

Kuna kofeiini tarbimine suurendab lühiajaliselt veresuhkru sisaldust (vähendab tundlikkust insuliini suhtes ja põhjustab glükoosiintolerantsust), siis pakkus suurt üllatust 2002. aastal Hollandi teadlaste uuring, mis näitas, et suurtel kohvijoojatel on poole väiksem tõenäosus haigestuda II tüüpi ehk insuliinsõltumatusse suhkruhaigusesse, võrreldes inimestega, kes jõid kohvi kaks tassi või vähem. Hilisemas USA teadlaste suuremas uuringus, mis hõlmas 42 888 meest ja 85 056 naist, hinnati diabeedi riski mitte ainult kohvijoojatel, vaid ka tee ja kofeiinivaba kohvi joojatel. Analüüsis arvestati ka vanust, kehamassi indeksit, suitsetamist ja teisi diabeeti soodustavaid tegureid. Uuring näitas, et kui võtta arvesse kogu tarbitav kofeiin, st nii kohv, tee kui muud toiduained, siis väheneb suurtarbijate (4 ja enam tassi kohvi päevas) suhkruhaiguse risk 22 protsenti. Juba suhkruhaigust põdevatel inimestel tuleb kofeiinitarbimisest siiski täielikult hoiduda.

Kofeiin ja bronhiaalastma

Kuna kofeiin laiendab mõõdukalt hingamisteid ja vähendab hingamislihase väsimust, siis on uuritud ka, kuidas kofeiin mõjutab kopsuhaigusi. Mitmetes teadusuuringutes on leitud, et kohvitarbimine võibvähendada astmaatiliste haiguste tekke tõenäosust. Samuti on selgunud, et kofeiin parandab mõõdukalt kopsu funktsioone astmahaigetel kuni neli tundi pärast tarbimist.

Kofeiin ja luutervis

Kofeiini toimel viiakse organismist välja kaltsiumi ja teisi mineraalaineid, seepärast on levinud arvamus, et sage kohvijoomine võib kahjustada luude seisundit ja soodustada luude hõrenemist. Uuringutes, milles on otsitud seost luumurru riski suurenemise ning pikemaaegse kohvitarbimise vahel, on saadud üsna vastuolulisi tulemusi, ent enamiku uuemate tööde raames on leitud, et mitmekülgselt toituva terve inimese luutervisele ei ole mõõdukas kohvijoomine (mitte üle 4 tassi) ohtlik.

Kofeiin ja rasedus

Närilistega läbi viidud katsed näitavad, et kofeiin on suurtes annustes teratogeenne, põhjustades kõige sagedamini jäsemete väärarenguid. Kuigi kofeiin läbib hästi platsentaarbarjääri ja tungib lootesse, ei ole leitud tõendeid, et kofeiini tarbimine (kuni 150 mg päevas või 1,5 tassi kohvi päevas) suurendaks raseduse esimesel trimestril abortide sagedust või väärarenguid. Samas on mitmed uuringud näidanud, et ülemäärane kofeiini tarbimine (üle 3 tassi päevas) seostub suurenenud abordiriskiga. Käesoleval ajal ei ole selge, kas seosed on põhjuslikud.

Kofeiin ja Parkinsoni tõbi

Kofeiini parkinsonismivastasele toimele viitavad mitmed uuringud. 2000. aastal näidati, et kofeiini sisaldavate jookide tarbimine seostub vähenenud haigestumisega Parkinsoni tõppe. 8004 jaapani-ameerika päritolu mehe hulgas läbi viidud uuringus leiti, et meestel, kes regulaarselt tarbivad kohvi (üle ühe tassi päevas), on tõenäosus haigestuda järgneva 30 aasta jooksul Parkinsoni tõppe viis korda väiksem kui meestel, kes kohvi ei joo. Sellele uuringule on käesolevaks ajaks lisandunud mitmed suurema osalejate arvuga uuringud, mis kinnitavad negatiivset seost kohvi tarbimise ja Parkinsoni tõppe haigestumise vahel. Meestel, kes tarbivad kohvi, teed või teisi kofeiini sisaldavaid jooke, on risk haigestuda Parkinsoni tõppe oluliselt väiksem kui neil meestel, kes ei joo regulaarselt kohvi (vähem kui tass päevas). Samas ei ole leitud korrelatiivseid seoseid kofeiinivabade jookide tarbimise ja Parkinsoni tõve riski vahel. Huvitav on leid, et meestel vähendab Parkinsoni tõve riski 50 protsenti juba üks tass kohvi päevas.

Need uuringud näitavad niisiis veenvalt, et kofeiini tarbimine vähendab meestel riski haigestuda Parkinsoni tõppe. Epidemioloogilised uuringud naistel ei ole aga andnud üheseid tulemusi. On viiteid, et naistel sõltub kofeiini toime hormonaalsest tasemest. Postmenopausis olevatel naistel, kes saavad hormoonasendusravi, ei vähenda kofeiini tarbimine riski haigestuda Parkinsoni tõppe. Samas naistel, kes hormoonasendusravi ei saa, väheneb risk sarnaselt kofeiini tarbivate meestega. Arvatakse, et naistel on nende muutuste põhjuseks metaboolne konkurents, sest nii kofeiini kui östrogeene lammutab maksas sama ensüüm.

Vaatamata veenvatele epidemioloogiliste uuringute tulemustele ei anna need ühest vastust küsimusele, kas kofeiin vähendab Parkinsoni tõvesse haigestumise riski või on Parkinsoni tõve haigetel vähenenud soov tarbida kohvi ja teisi kofeiiniseeritud jooke. Osaliselt aitavad sellele küsimusele vastust leida eksperimentaalsed loomkatsed. Katsed näriliste Parkinsoni tõve mudelites on näidanud, et nii kofeiin kui talle sarnased ained vähendavad Parkinsoni tõvele iseloomulike haigustunnuste teket.

Üllatused

Kohviga seoses on uuringutes välja tulnud ka suhteliselt üllatavaid seiku. Kuna kofeiin võib lühiajaliselt halvendada mitmete ärevushäiretega patsientide seisundit, siis on üllatavad tulemused, mis näitavad, et pikemaajaline kofeiini tarbimine seostub suitsiidiriski vähenemisega. Nii näiteks tuvastasid Harvardi teadurid 1996. aastal, et päevas keskmiselt neli tassi kohvi joovad naised sooritavad enesetapu 65 protsenti väiksema tõenäosusega kui nende kohvi mitte tarvitavad sookaaslased ning seda isegi juhul, kui võetakse arvesse muud olulised suitsiidiriski tõstvad faktorid, nagu näiteks stress. 2000. aastal Soomes läbi viidud uuring (20 995 meest ja 22 171 naist) aga näitas siiski vastupidiselt, et suurtel kohvijoojatel (üle 8 tassi päevas) suureneb suitsiidirisk võrreldes mõõdukate kohvijoojatega 58 protsenti.

Seega võib epidemioloogiliste uuringute põhjal järeldada, et täiskasvanul, kes tarbib kofeiini mõõdukas koguses (300–400 mg ehk 3–4 tassi kohvi), ei põhjusta see terviseriske. Mõningad elanikkonna grupid, nagu kõrgenenud vererõhuga inimesed, lapsed, teismelised ja vanurid, võivad aga olla tundlikumad kofeiini ebasoodsate toimete suhtes ning peaksid oma tarbimist piirama. Samuti soovitatakse, et rasedad ei jooks päevas üle kolme tassi kohvi.

Toodete kofeiinisisaldus
Toode

Maht või kaal

Kofeiini sisaldus (mg)

Röstitud ja jahvatatud kohv

Perkoleeritud (Itaalia mokakohv)

Filterkohv

Kofeiinivaba



150 ml

150 ml

150 ml



40–170

60–180

1–5

Lahustuv kohv

Kofeiiniga

Kofeiinivaba



150 ml

150 ml



40–180

2–8

Tee

Pakitee

Purutee

Lahustuv tee

Jäätee



150 ml

150 ml

150 ml

150 ml



28–44

30–48

24–50

28–32

Kakao 150 ml

2–7

Šokolaad

Piimašokolaad

Tumešokolaad



28 g

28 g



1–15

5–35

Karastusjoogid

Tavaline koola

Kofeiinivaba koola

Dieetkoola



180 ml

180 ml

180 ml



15–24

0

13–29



AUTORIST

Anti Kalda (1965) on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ravi erialal. Meditsiinidoktor, TÜ Farmakoloogia Instituudi vanemteadur. Töötanud Soomes, Rootsis ja USA-s. On uurinud närviraku surma mehhanisme ja adenosiiniretseptorite farmakoloogiat. Käesoleval ajal on peamiseks uurimisteemaks ravimsõltuvuse molekulaarsed mehhanismid. Eesti Farmakoloogia Seltsi esimees.
Ilmume ka e-ajakirjana: