Eestist pärit mehed sõdisid Teises maailmasõjas mõlemal poolel. Sundmobiliseeritute ja vabatahtlike arv Saksa armees 1944. aastal oli 60 000, Punaarmee ridades sõdis samal ajal üle 30 000 eestlase. Mis sai Teise maailmasõja järel läände jäänud meestest? Eestlastest moodustati muu hulgas töö- ja vahikompaniid, mille hiilgeajaks võib lugeda 1948.–1949. aastat, mil eestlased valvasid näiteks Nürnbergi vanglat ja aitasid hoida käigus Berliini õhusilda. Kokku moodustati eestlastest üheksa kompaniid, kust käis läbi 5000 eestlast. Hiljem emigreerusid kompaniide liikmed lääneriikidesse, kusjuures oluliseks sihtpunktiks said Ameerika Ühendriigid ning eestlaste teenistus jätkus USA sõjaväes.
Pärast Teist maailmasõda seisid võitjad uudsete probleemide ees: Lääne-Euroopas oli mitmemiljoniline ja paljurahvuseline sõjapõgenike mass ning lääneliitlaste kätte olid sõjavangi sattunud Saksa armees Nõukogude Liidu vastu sõdinud Kesk- ja Ida-Euroopa rahvaste sõjaväelased. NL-i sooviks oli sõjapõgenike ja -vangide repatrieerimine ehk sunniviisiline kodumaale tagasi toomine. Jossif Stalinile oli suureks võiduks olnud Jalta konverents, kus sõlmiti põhimõtteline kokkulepe, et lääneriigid kohustuvad abistama paari miljoni Nõukogude kodaniku tagasipöördumist kodumaale.
Eestlased okupatsioonitsoonides Saksamaal
Ametlikel andmetel viibis 1946. aasta lõpus Saksamaa dipiilaagrites 31 221 eestlast. Selgituseks niipalju, et dipii (Displaced Person, DP) ehk emigreeruma sunnitud inimene on kas deporteeritu või on ta pidanud lahkuma oma kodumaalt või asukohamaalt rassilistel, usulistel või poliitilistel põhjustel. See isik soovib, kuid ei saa kodumaale või asukohamaale tagasi pöörduda temale vastuvõetamatu olukorra/riigikorra tõttu. Dipii mõiste on lähedane põgeniku mõistele. 1951. aastal vastu võetud ÜRO konventsiooni põhjal on põgenik “isik, kes enne 1. jaanuari 1951 toimunud sündmuste tulemusena ning põhjendatud kartusest saada tagakiusatud viibib väljaspool riiki, mille kodanik ta on”.
Eestlastest paiknes 1946. aastal veidi üle poole (53 protsenti) USA tsoonis, 43 protsenti Suurbritannia tsoonis ja ülejäänud 4 protsenti Prantsuse tsoonis. Eestlaste seisukohalt olid Ühendriikide ja Suurbritannia tsoon eelistatumad, kuna nende riikide valitsused ei tunnistanud Eesti annekteerimist NL-i poolt ning seetõttu kujunes eestlaste olukord nendes tsoonides üldiselt paremaks kui Prantsuse tsoonis.
Lääneliitlaste välisministeeriumidel puudus teadaolevalt ühine kontseptsioon, kuidas baltlaste küsimuses käituda. Tegevuspraktika oli seega erinev ning eriti Prantsuse okupatsioonitsoonis esines juhtumeid, kus eestlased anti NL-ile välja. Tihti lähtusid skriinimist (screening – läbi sõeluma) teostavad ametnikud oma seisukohtadest, poliitilistest vaadetest ning halvemal juhul koguni isiklikust suvast. Skriinimise eesmärgiks oli välja selgitada, kas laagris olevatel isikutel on õigus saada juriidilist, materiaalset ja poliitilist abi. Skriinimise käigus saadeti laagrist välja sõjakurjategijad, kvislingid, terviseprobleemidega isikud, algusaegadel mõnedes laagrites ka Balti riikide kodakondsed, kes anti kui NL-i kodanikud NL-i võimuesindajatele repatrieerimiseks üle.
USA okupatsioonitsoonist sunniviisiliselt repatrieeritud eestlaste üldarv on täpselt teadmata, ent orienteeruvalt võib seda hinnata 500-le. Eesti poolt asja korraldanud Repatrieerimisasjade Osakonna arhiivimaterjalidest ilmneb, et ühtekokku repatrieerus 1953. aastani Eesti NSV-sse kokku 20 671 inimest. Täpsustuseks tuleb lisada, et nimetatud arv sisaldab lisaks Saksamaa okupatsioonitsoonidest repatrieeritutele ka isikuid, kes Poolast, Tšehhist ja mujalt venelaste poolt kodumaale tagasi viidi või otse Siberisse saadeti.
Eesti kodanikest sõjavangide koguarv lääneliitlaste tsoonides võis 1945. aastal ulatuda 4500–5000-ni. Tollal Briti, USA ja Prantsuse traataedade taga sõjavangis olevate Eesti sõdalaste siht oli selge: hoiduda väljaandmisest Eestit okupeerivale võimule, vabaneda sõjavangi staatusest, leida üles omaksed ning hankida ülalpidamist.
Esialgu oli olukord keeruline ja väljavaated eesmärgile jõudmiseks ahtad. Eesti Vabariigi saadik Londonis August Torma soovitas USA tsooni osas võtta ühendust Eesti saadiku ülesannetes oleva peakonsul Johannes Kaivuga New Yorgis. Diplomaatilisel teel ei saavutatud siiski midagi märkimisväärset, kuna mõnel pool ei peetud isegi soovitavaks liitlasi sellise küsimusega tülitada. Vaatamata paljudele takistustele edenesid asjalood ometi niikaugele, et juulis 1945 vabanesid USA okupatsioonitsoonis esimesed 22 eesti sõjavangi. Viimased eestlastest sõjavangid pääsesid vabadusse enam kui aasta hiljem, novembris 1946.
Sõjavangist vabanemine probleeme aga ei lahendanud, asemele tekkis hulk uusi muresid. 1943. aastal moodustatud Ühinenud Rahvaste Abistamis- ja Rehabilitatsioonivalitsus (United Nations Relief and Rehabilitation Administration, UNRRA) ei andnud vabanenutele dipii staatust ning ei suutnud hästi ka mõista, miks eestlased keelduvad võimalusest kodumaale tagasi pöörduda. Alles hilisem selgitustöö kommunismi repressioonide teemal tegi eestlaste keerulise olukorra arusaadavamaks.
Töö- ja vahikompaniid USA tsoonis Saksamaal
Olukorrale leiti lahendus nende meeste kasutamisega USA armee juurde loodud valve- ja tööteenistuses. Kolonel Orville Martini ja kapten Nathan Moxley eestvedamisel rajati 1946. aasta juulist 1947. aasta jaanuarini 22 Balti kompaniid, mis omakorda jagunesid rahvuste alusel Eesti, Läti ja Leedu üksusteks. Töö Baltic Guard’is andis endistele sõjavangidele võimaluse inimväärseks eksistentsiks. Kasarmute näol said nad stabiilse elupaiga, USA armee tagas kompaniide liikmete toitlustamise ning rahalise töötasu: lihtsõduri palk oli 5 dollarit ja 250 marka kuus.
Kompaniide loomisel tekkis vajadus kompetentse administraatori järele. Eduka kandidaadina nähti dipiid, kes oskaks ka vajalikke keeli. Nimetatud kohale kandideeris eestlane Walter Niilus, kes valdas mitut keelt ning omas töökogemust Ühinenud Rahvaste Abistamis- ja Rehabilitatsioonivalitsuse põgenikelaagrite administratsioonis. 22. mail 1946 nimetatigi Walter Niilus ametisse mitmerahvuseliste töö- ja teenistuskompaniide ülemana.
Ameeriklastel oli vahi- ja töökompaniisid ka praktiliselt vaja. Ajaloolane Tiit Noormets on märkinud, et “… need vahipataljonid kutsusid ameeriklased kokku eelkõige sõjajärgse Saksamaa ülesehitamiseks ja näiteks ladude valvamiseks, sest oma mehed naasid sõja lõppedes kodumaale”. Kokku formeeriti eestlastest neli vahikompaniid (nr 4221, 4027, 4228 ja 4229) ning lisaks moodustati viis töökompaniid (nr 7127, 8090, 8745, 8747 ja 8716). Vaino Kallase hinnangul käis nimetatud üksustest läbi hinnanguliselt 5000 Eesti sõjameest.
Loomulikult ei leppinud Nõukogude Liit töö- ja vahikompaniide asutamisega. Vaevalt olid esimesed üksused formeeritud, kui Tallinna raadio hakkas edastama saateid töökompaniide laimamiseks, nimetades kapten Moxley’d bandiidiks ja kapten Valdek Puuranda aferistiks. Kompanii liikmeid võrreldi “mustade meestega”, kelle hing olevat sama must kui vorm nende seljas. Nõukogude antipropaganda ei piirdunud vaid töökompaniide halvustamisega, ähvardati ka reaalse karistusega: kommunistide kätte langemisel saavat iga mees viis aastat vangistust ning iga pael ehk siis sõjaväelise auastme tunnus vormil lisavat automaatselt viis aastat.
1947. aastal tuli Ühinenud Rahvaste Abistamis- ja Rehabilitatsioonivalitsusel oma töö üle anda Rahvusvahelisele Põgenikeorganisatsioonile (International Refugee Organization, IRO), mille ülesandeks oli ümber asustada need miljon põgenikku, kes keeldusid Nõukogude Liitu või selle kontrolli all olevatesse Ida-Euroopa riikidesse siirdumast. Saksamaa tuli järk-järgult vabastada sõjapõgenike koormast ning üha rohkem seni USA armee poolt täidetud funktsioonidest võtsid enda kanda Saksa asutused. Väljaränne intensiivistus seetõttu kordades. Olukorrast annavad hea ettekujutuse eestlaste kohaliku ajakirja Pildipost pealkirjad: “Kanada vajab ajusid”, “Kanadalasi huvitab eestlaste käsitöö”, “Tahaksime teid kõiki siia” (st USA-sse), “Dipiide töötingimusi USA-s”, “Kas ostame Kanadas farmi?”
Siinkohal peab rõhutama, et USA-l oli põgenike vastuvõtmisel ja uue kodumaa pakkumisel väga oluline roll. Teine maailmasõda oli põhjustanud suure sisserändajate voolu, mille kontrollimiseks ja reguleerimiseks võeti 1948. aastal vastu Põgenike Seadus (Displaced Persons Act), mis ühtlasi määras ära vastuvõetavate rahvuste piirarvud. Balti riikidest pärit põgenikud moodustasid vastuvõetavate üldarvust ühe viiendiku, Eesti immigrantide piirmääraks oli 9923 inimest.
8090. Eesti töökompanii
8090. Eesti töökompanii ajalugu algab kaudselt Schwabachis loodud segarahvusliku 6902. töökompanii (Mixed Civilian 6902 Labor Service Co) loomisega. Kompanii oli suhteliselt suurearvuline ning koosnes valdavalt eestlastest ja lätlastest, leedulasi oli seal vaid mõni. Kompanii ülesandeks oli toidu- ja riidelao korrashoidmine, muu hulgas ka Schwabachi ümbruskonnas paiknevate Ameerika üksuste varustamine toidu ja riietega. Kompanii sõdurid kandsid musta värvi USA sõjaväevormi, mille vasakul varrukal olid auastme tunnused ja rahvusvärvides embleem. Erinevalt vahikompanii meestest ei kandnud töökompanii omad relvi.
1947. aasta varakevadeks kuivasid Schwabachi toidulao ülesanded aga niivõrd kokku, et sealne kompanii ei olnud enam vajalik. Mehed valgusid laiali, kes teistesse kompaniidesse, kes tsiviilellu ja mõned taotlesid pääsu Belgia söekaevandustesse. Paljud endised Schwabachi mehed viidi üle Käferthalis parajasti formeerimisel olnud kapten O. Mustkivi kompaniisse. Nimetatud kompanii transporditi peatselt Frankfurti ja see hakkas kandma numbrit 8090. Vastloodud üksuse ülesandeks sai ühe ordnance-depoo teenindamine (ordnance tähendab USA sõjaväes relvade ja auto-osade hooldamist ja varustamist). Kompanii täielik nimetus oli seega 8090 Labor Service Company, Ordnance Depot, Estonian. Kompanii esimesteks töödeks olid Frankfurdi ordnance-depoo korrastamine, ümbruskonna väeosade varustamine mootorsõidukite osadega, mototranspordi organiseerimine ja umbes 500 sõidukivrakist koosneva autode surnuaia likvideerimine. Tänu eeskujulikule tööle oli 8090. Eesti töökompanii üks esimesi, kes sai kirjaliku kiituse sõjaväeringkonda komandeerivalt brigaadikindral Fratis L. Duffilt.
1948. aasta suvest, see on ajast, mil hakkas funktsioneerima Berliini õhusild, suurenes töökompanii tähtsus. 8090. Eesti töökompanii pidi kaasa aitama suurenenud mototranspordi sujuvale korraldusele, osalema laadimistöödel ja toetama õhusilla toimimist üldisemalt. Berliini õhusillaga paralleelselt algasid ka tööd sõjaliste baaside väljaehitamiseks Pfalzi metsades Kaiserslauterni ümbruses. Nõudmine töökompanii tüüpi üksuste järele kasvas ja kõik vabad kompaniid suunati Pfalzi metsadesse. Ka mitmel eestlastest moodustatud kompaniil, sh 8090. Eesti töökompaniil, tuli seal tööle asuda.
Kuigi 8090. Eesti töökompanii 1949. aasta suvel Kaiserslauterni toodi, ei saanud see enam kaua tegutseda, sest uus emigratsioonilaine viis mehi pidevalt minema. Kompanii likvideeriti 1949. aasta lõpul, osa mehi viidi üle 4221. Eesti vahikompaniisse.
4221. Eesti vahikompanii
4221. Eesti vahikompanii loomine tugines eelkõige kolme mehe algatusele. Nendeks olid endine suurtükiväeohvitser Vaido Viitre, mereväeohvitser ja Eesti allveelaeva Lembit kapteni abi Valdek Puurand ning endine Ameerika lennuväe kapten, eestisõbralik Nathan Moxley, kes tollal oli Ühinenud Rahvaste Abistamis- ja Rehabilitatsioonivalitsuse teenistuses. Esialgu saadi sõjaväe peakorterist luba väikese mudelüksuse moodustamiseks Nürnberg-Fürthi sõjaväestaabi ja sõjaväepoe valvamiseks. Selle koosseisus oli 17 meest koos kahe juhiga, kelleks olid leitnant Artur Tammaru ja seersant Arvi Ulpus. Paari-kolme kuu möödudes saadi luba suurendada üksus 42-meheliseks, ülesandega valvata sõjaväeposti ladusid.
1946. aasta sügisel saadi korraldus moodustada kompaniisuurune üksus (umbes 300 meest) ja saata see Mannheimi 2-kuulisele väljaõppele. Värbamisrühmad moodustati USA tsooni eesti laagreis: Augsburgis, Geislingenis ja “Valga” laagris. FerdinandKooli selgituse kohaselt sai Märzfaldis asunud laager endale “Valga” nimetuse seetõttu, et seal elanud eestlased ja lätlased jagunesid enam-vähem pooleks nagu kodumaal Valga linnas.
Kandidaatidelt nõuti ennekõike head tervist ja sõjaväelist kasvatust. Hiljem selgus, et 92 protsenti vastuvõetuist olid endised leegionärid ja lennuväe abiteenistujad. Veelgi enam, Ameerika Ühendriikide Dipiide Komisjoni Peakorteri otsusega ei saanud ka Relva-SS-i kuulumine takistuseks USA-sse emigreerumisel.
4221. Eesti vahikompanii moodustati Nürnbergis ning liideti USA maaväe 6850. väeosaga, mis vastutas sisemise julgeoleku eest. Vahikompanii juhtkond koosnes ülem kapten Vaido Viitrest, ülema abist vanemleitnant Eduard Limionist ja kompanii vanemast vanemseersant Hugo Nõmmjärvest. Kompaniis oli kuus relvarühma ja staabirühm. Paar kuud kestnud väljaõppel tehti riviõppust, harjutati laskmist, viidi läbi siseõppusi vahtkonnateadusest jm. Igapäevane väliõppus lõppes kell 21.00 Eesti hümni laulmisega.
1947. aasta veebruari lõpul sai õppeaeg läbi ja kompanii paigutati Dutzendeichi kasarmuisse Nürnbergi lähedal. Kompanii peamiseks ülesandeks oli Nürnbergi sõjatribunali ja vangla valvamine. Peale kohtumaja ja vangla olid eestlastest vahtkonnad ka bensiini-, laskemoona-, varustus- ning söeladudes. Lisaks valvati kohvikuid, Noorte Meeste Kristliku Ühingu kohalikku haru, ujumisbasseine ja mõnel juhul ka tähtsate ameeriklaste peatumiskohti.
Selline elu- ja töökorraldus kestis kuni 1949. aasta väljarännu alguseni, mis tõi kompanii ellu palju muudatusi. Kompanii ülem kapten Vaido Viitre lahkus esialgu Ühinenud Rahvaste Abistamis- ja Rehabilitatsioonivalitsuse teenistusse ning rändas hiljem Kanadasse. Uueks ülemuseks sai seejärel kapteniks ülendatud endine ülema abi Eduard Limion. Väljarände tõttu, peamiselt USA-sse, Kanadasse, Rootsi, Belgiasse ja Austraaliasse, hõrenes ka meeskond. Eestlastest moodustatud töö- ja vahikompaniide arvukuse kõrgpunktiks jäi 1948. aasta lõpp ja 1949. aasta algus. Siis tegutses kuus Eesti kompaniid, igaühes vähemalt 200 meest. Lisaks teenis eestlasi teiste rahvuste kompaniides ja mõnel puhul ka väiksema meeskonnana. USA poolt kompaniide formeerimist koordineerinud kolonel Orville Martin ja kapten Nathan Moxley hindasid kõrgelt eestlaste tööoskust ja -moraali ning olid töö tulemustega ülimalt rahul.
Saksamaal eesti põgenikest formeeritud 4221. vahikompanii taaskohtumine toimus ESTO 2000 raames Tartu College’is Torontos. Kokku võttis üritusest osa 18 kunagist kompanii liiget.
Eesti sõdurid USA mundris külma sõja konfliktides
Ajavahemikul 1946–1957 saabus USA-sse kokku 12 659 eestlast, sisserännu hari oli aastail 1949–1952. Kui sõjaaegsed ja -järgsed rändevood olid 1950. aastate lõpupoole raugenud, olid eestlaste arvult suurimaks lääneriigiks Ameerika Ühendriigid (30 000 eestlasega), järgnesid Rootsi (22 000), Kanada (18 500), Austraalia (7 000), Lääne-Saksamaa (6 000) ja Suurbritannia (5 000).
USA-sse emigreerunud sõjapõgenikud olid kas täiskasvanud või nende lapsed, kes põgenesid läände, et pääseda Teise maailmasõja tagajärgedest ja Nõukogude okupatsioonist. Andnud oma saatuse uue kodumaa kätte, teeniti riigi kaitseväes mitmel põhjusel. Mõned olid teenistuskohuslased, kes teenisid ainult ettenähtud sundaja. USA sõjaväkke võis värvata ka mittekodanikke, seega kutsuti mittekodanikest eestlasi, kelle täpne hulk on teadmata, väeteenistusse näiteks seoses Korea sõja puhkemisega 1950. aastal. Mittekodanikud ei saanud aga sõjaväes tõusta ohvitseri auastmesse. Teised teenistuskohuslased leidsid sõjaväes olles, et sõjavägi pakub neile mitmeid võimalusi, mis motiveerisid kauemaks teenistusse jääma. Kolmandad astusid sõjaväkke vabatahtlikult ja teenisid sundajast kuni täispika sõjaväelise karjäärini välja.
Paljud tulevased kaadrisõjaväelased on möönnud, et kooliaastail ei liikunud nende peas kordagi mõte, et nad võiksid kunagi sõjaväega liituda. Seda paljuski seetõttu, et peres polnud sõjaväelase elukutse traditsiooni ja samuti ei nähtud selles esialgu perspektiivi edasiseks arenguks. Ent mida rohkem saadi teada Ühendriikide kaitsejõududest, seda enam tekkis huvi sõjaväelise karjääri vastu. Näiteks on USA õhujõudude kindralmajor Tiiu Kera viidanud asjaolule, et mehed ja naised said samades auastmetes võrdset palka, teistele võimaldas teenistus elu ja tööd maailma eri paigus. Kolmandatele – näiteks kolonel Jüri Toomepuule – pakkus väeteenistus aga kaudset võimalust kommunistidele kodumaa ikestamise eest kätte maksta. Lisaks oli see viis tänada Ühendriike selle eest, et põgenikud olid saanud võimaluse uuesti alustada.
Samas ei saa ajaloolise tõe huvides jätta märkimata tõsiasja, et paljudele eestlastele, kes ei näinud oma tulevikku elukutselise sõjaväelasena, polnud sõjaväes veedetud aeg alati meeldivaim eluetapp. Sellest annavad ülevaate näiteks Eesti Vabariigi esindajale Washingtonis Johannes Kaivule saadetud kaebekirjad, kus palutakse anda hinnang Eesti meeste sõjaväkke kutsumise aluste kohta. Siinkohal tuleb aga märkida, et paljude kirjade probleemiasetus seisneb selles, et teenistusele ei olda otseselt vastu, seda soovitakse lihtsalt kas kõrghariduse omandamise või perekondlike põhjuste tõttu edasi lükata.
Mainimist väärib ka asjaolu, et paljude immigrantide jaoks oli teenistus Ühendriikide kaitseväes kiireks ühiskonda sulandumise viisiks, sest pärast seda võis mittekodanik lihtsustatud tingimustel kodanikuks saada. See oli tee, kuidas saadi kiiremini “ameeriklaseks”, samuti aitasid sõjaväes õpitud oskused valmistuda hilisemaks karjääriks. Olulisel kohal oli ka tõsiasi, et väeteenistuses läbitud kursuste raames saadud teadmisi arvestati ülikoolihariduse omandamisel.
Eestist pärit sõjaväelased on USA sõjaväes teeninud väga erinevatel auastmetel: sõdurist kindralini. Nii on eestlased sõdinud kommunistide vastu Korea ja Vietnami sõjas, jaganud oma lahingukogemusi instruktoritena noorsõduritele, kontrollinud kontinentidevahelisi rakette, teeninud õhujõudude luureülema ametikohal. Sõjaväes oli võimalik tõusta vastavalt isiklikele saavutustele – nii oli sõjavägi koht, kus immigrandid, afroameeriklased ja naised tegid kiiremat karjääri, kui see oli tavaline paljudel muudel elualadel, eriti erasektoris. Nii oli Tiiu Kera USA sõjaväe 75. naiskindral ja 22. naiskindral õhujõududes.
Võib öelda, et immigrandid on USA sõjaväes suhteliselt tavaline nähtus. Indiviidi immigrandi tagapõhi pole probleemiks, kuivõrd Ühendriigid ise ongi sisserännanute ühiskond. Samuti täidavad nii immigrandid kui sünnipärased ameeriklased sama ankeedi ja neile esitatavad usaldatavuse kontrolli nõuded on identsed. Loomulikult küsitakse, kust keegi pärit on, aga seda pigem sõbralikust uudishimust. Illustreeriva näitena võib tuua USA sõjaväe rohelise bareti Viido Polikarpuse seletuse, kust ta pärit on: “From a small place called Estonia.” (Väikeselt maalt, mille nimi on Eesti.) Sellele järgnes täiendav küsimus: “Just above Boston?” (Kas Bostoni lähistelt?)
Erinevalt varasematest väljarännanutest olid Teise maailmasõja tõttu emigreerunud eestlased poliitilised põgenikud ja see seisund määras pagulaskonna suundumuse ning tegevuse laadi. Tavaliste seltskondliku ja meelelahutusliku kavaga organisatsioonide kõrvale tekkis ka poliitilisi ühendusi, mis hakkasid võimaluse piires tegutsema Eesti iseseisvuse taastamise heaks. Viimastest võib olulisemateks pidada Balti Apelli Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni juures (Baltic Appeal to the United Nations, BATUN) ja Vaba Eesti Komiteed. BATUN oli loodud selleks, et esitada ÜRO-le vajalikud materjalid Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse taastamiseks. Nii esitas Eesti peakonsul USA-s Johannes Kaiv 1946. aastal ÜRO peasekretärile Trygve Lie’le memorandumi rahvusvahelise põgenike organisatsiooni kohta ning hilisematel aastatel käsitleti korduvalt sõjapõgenike ja rahvaste enesemääramise õiguse temaatikat. Ühendriikides loodud võitlusorganisatsioon Vaba Eesti Komitee korraldas näiteks infomaterjali saatmist kodumaale ja oli kaastegev kodumaale suunatud eestikeelsete raadiosaadete käikulaskmisel. Nimetamist väärib ka eestlaste aktiivne tegevus nn Kersteni komitees, mille moodustas 1953. aastal USA Kongress. Komitee kuulas üle tunnistajaid Ida-Euroopa ikestatud maadest ning lõpparuanded avaldati kahes köites. Pöördumised Kersteni komisjoni olid ametlikud, pöördujad ei kõnelenud mitte enda, vaid juriidiliselt järjepideva Eesti eest. Kokkuvõtlikult võib öelda, et Ameerika eestlased mängisid rolli, mis oli ebaproportsionaalne võrreldes nende osaga maa rahvastikust. Vaatamata lätlaste ja leedulaste suuremale kogukonnale olid just eestlased need, kes andsid Balti ühtsusele sisu ja seisid USA Kongressis “Eesti asja eest”.
Välis-Eesti organisatsioonides olid tegevad ka mitmed sõjaväega seotud isikud. Lisaks major Uusi aktiivsele osavõtule Eesti Võitleja Ühingus ja Ülemaailmses Eesti Kesknõukogus tuleb ära märkida ka kolonel Ülo Ansoni 12 aasta pikkune töö Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu esimehena ja Eesti Vabadusvõitlejate Liidu juhatajana ning kindralmajor Tiiu Kera tegevus Eesti Rahvuskomitees Ühendriikides. Olulisel kohal on ka USA sõjaväe eriüksuslase ja taasiseseisvunud Eesti poliitiku Jüri Estami kaastöö Raadio Vaba Euroopa toimetusele, mis edastas kodumaale eestikeelseid raadiosaateid moonutamata uudistega välismaailmast.
Roheline barett ja praegune Tallinna Eesti Maja peremees Viido Polikarpus on kõrgelt hinnanud väliseestlastest sõjaväelaste tähtsust, rõhutades näiteks kindral Aleksander Einselni olulist rolli Eesti Kaitsevägede juhatajana. Tema arvamust on toetanud Eesti Vabariigi president Lennart Meri, kelle sõnutsi oli ajal, mil Eesti Kaitsevägi oli lapsekingades, Korea ja Vietnami sõjas karastunud kolonel Einseln parim võimalik variant peale Napoleoni. Kuigi Aleksander Einselni tegevus ei pruukinud kõigile meeldida, ei maksa seda alahinnata, pidades silmas kaitseväe kiiret arengut ja n-ö Ameerika kooli selle mõiste parimas tähenduses. Asjaolu, et NATO kindralitega kõneldi ladusalt inglise keeles, aitas kahtlemata kaasa Eesti maine paranemisele. Eesti ei olnud lihtsalt endine kommunistlik riik, kuhu võimaluse korral abi saadetakse, vaid tõsiseltvõetav partner. Einselni teene seisneb seega toetuse hankimises nii kohalikelt USA saadikutelt kui ka USA poliitilistelt ringkondadelt, et kaitsejõude saaks üldse juhtima hakata.
Pärast Einselni aitas Eesti sõduritel lääne standarditega kohaneda ning NATO-sse kuulumiseks vajaliku ettevalmistuse ja suhtumise saavutada ka väliseestlane Peeter Hendrikson, USA sõjaväeatašee Eestis. Tema teeneks tuleb pidada järjepideva selgitustöö tegemist USA-s asuvatele ülemustele ja Eesti suhtes positiivse hoiaku kujundamist.
LISAD
Teeninud Nürnbergis
Boris Kull
Boris Kull sündis 1928. aastal Valgamaal. Vanuse tõttu ei mobiliseeritud teda ei Punaarmeesse ega Saksa sõjaväkke. Küll on ta aga teeninud – nagu ta ise uhkelt ütleb – Ameerika sõjaväe juures. Teenistus Saksamaal USA okupatsioonitsoonis moodustatud vahikompaniis algas kolm aastat pärast sõja lõppu.
Teade vahikompaniisse registreerimisest tuli 3. aprillil 1948. aastal. Teenistus algas väljaõppega Saksa linnas Fuldas ning hõlmas õppusi USA sõjaväe sisekorra, valveteenistuse, relvakäsitsuse ja muul alal. Peaaegu kõik vahikompanii mehed olid Teisest maailmasõjast osa võtnud ja nende väljaõppele kulutati napilt kuus nädalat. Väljaõpet hinnati hindega “väga hea”.
Kui Kull koos teiste eestlastest sõjapõgenikega vahikompanii koosseisu võeti, tuli igaühel koostada lühike elulugu, milles paluti kirjeldada oma sõjaaegset tegevust ning Saksamaale sattumise põhjusi. Mehed olid vastustes ausad: mõnel oli arreteeritud Eesti ohvitserist isa, ning poeg oli läinud vabatahtlikult Saksa sõjaväkke kätte maksma, teine pidas tööteenistust enda jaoks häbistavaks ja astus vabatahtlikult Eesti Leegioni, kolmandad olid politseipataljonis või Omakaitses vene parašütiste taga ajanud. Kapten Nathan Moxley lasi tõlgil kirjutatu põhjal endale kolm-neli elulugu ette lugeda ja käskis seejärel mehed üles rivistada. Rivi ees sõnas ta järgmist: “Poisid, te pole veel siiani aru saanud, et sõda lõppes kolm aastat tagasi. Ikka tahate veel kangelast mängida ja valetate mulle, et olite SS-is ja mujal kõvad löömamehed. Annan teile veerand tundi aega uueks kirjatööks. Ja ei mingit okupantide teenimist, muidu tuleb mul teile ust näidata!” Veerand tunni pärast said nii Kullist kui kõigist teistest tööteenistuse tõttu Saksamaale sattunud isikud.
Peatselt algas teenistus Nürnbergi vangla juures. Kuivõrd kohus kõige suuremate sõjakurjategijate üle oli peetud, tuli Kullil valvata vähem tähtsaid vange. Valvamise töö oli igav ja üksluine: “... seisa pudrunuiaga (kumminuiaga – autori märkus) luugi juures ja kiika läbi pilu kongi sisse, et vang millegi keelatuga ei tegele või end üles ei poo.” Vangidega vestlemine oli kategooriliselt keelatud. Kull, kes oma valvatava kuritegudest midagi ei teadnud ja vange ei vihanud, ajas nii mõnegagi juttu.
Samamoodi kui teiste sõjapõgenike perekonnad, esitas ka Kullide pere immigratsiooniametile avaldused emigreerumiseks mitmesse riiki. Tänu teenistusele USA vahikompaniis olnuks Borisil kerge saada luba USA-sse väljarändamiseks. Kuid loa saanuks ainult tema ning vanemad pidanuks seniks maha jääma, kuni ta end Ameerikas sisse oleks seadnud ja sealse kodakondsuse saanud. See aga ei sobinud ning seepärast uuriti võimalusi Austraaliasse või Kanadasse reisimiseks. Kanada puhul tuligi positiivne vastus ning teekond uuele kodumaale algas 26. mail 1949.
Sündinud põgenikelaagris
Tiiu Kera
Tiiu Kera sündis 1945. aastal Saksamaal Württembergis Balingeni põgenikelaagris. USA-sse saabus ta vanematega 1949. aastal ja asus elama New Yorgi osariiki Rochesteri. Pärast bakalaureusekraadi omandamist Valparaiso ülikoolist 1967. aastal asus Kera magistriõppesse Indiana ülikooli Vene ja Ida-Euroopa ajaloo instituudis, mille lõpetas 1969. aastal. Nii bakalaureuse- kui magistritöö käsitlesid Baltikumi ja Nõukogude Liidu temaatikat.
1968. aastal abiellus Kera USA lennuväeohvitseri Matt Browniga ja asus temaga koos Saksamaale, kus töötas aastail 1970–1973 USA lennuväe Euroopa peastaabis Wiesbadenis ajaloo osakonna toimetajana.
1973. aastal astus Kera sõjaväeteenistusse ja ülendati 6. detsembril esimesse ohvitseri auastmesse kui lennuväe reservnooremleitnant. Pärast kaadriohvitseri õppe läbimist Alabama osariigis anti Tiiu Kerale 1976. aastal tegevteenistuse lennuväe leitnandi auaste. Vastava patendi sai ta USA süsteemi kohaselt vakantsi tekkimisel aasta hiljem, töötades Hanscomi õhuväebaasis personali juhtimise jaoskonna ülemana.
Edasine haridustee viis 1978. aastal kapteniks ülendatud Kera kõrgemasse lennuväekooli, mille täiendõppe programmi läbis 1982. aastal. Viimase lihvi kindralstaabi ohvitserina sai kolonelleitnant Kera aastail 1987–1988 USA Sõjaväeakadeemias Washingtonis.
1992. aastal läbis Kera edukalt erikursuse diplomaatilise teenistuse julgeolekualase assisteerimise korraldajatele Wright-Pattersoni lennuväebaasis Ohios. Samal aastal kuulus koloneliks ülendatud Kera USA sõjaväelisse delegatsiooni, mis külastas Eestit, Lätit ja Leedut. Juulis 1993 nimetati kolonel Tiiu Kera USA sõjaväeesindajaks Balti riikides alalise asukohaga Vilniuses, kus ta teenis 1995. aasta augustini.
9. veebruaril 1995 ülendati Kera brigaadikindraliks, millise patendi sai 1. augustil samal aastal, siirdudes luureülemaks strateegiliste jõudude staapi Offuti lennuväebaasis. Brigaadikindral Kera oli esimene naine sellel ametikohal, talle allus 600 spetsialisti. Tiiu Kerast sai graafiku alusel lendava varukomandopunkti ülem. Tegemist on staabilennukiga, mida nimetati EC.135 Looking Glass. Lennuk teeb regulaarselt 6–8-tunniseid lende, väljudes Offuti baasist, et kontrollida meeskonna valmidust toimimiseks oludes, mil maapinnal asuvad komandopunktid on hävinud vastase tuumarünnaku tõttu. Sellisel juhul on lendava varukomandopunkti ülemal samad õigused nagu staabiülemate komitee esimehel, teisisõnu, kõrgeimal presidendile tuumarelva alal nõu andval sõjaväelasel.
1998. aastal ülendati Kera kindralmajoriks ja määrati Rahvusliku Julgeolekuagentuuri sõjaväelise osakonna ülema asetäitjaks.
1. veebruaril 2002 siirdus kindralmajor Tiiu Kera erru. Tema pikaajalist ja saavutusterohket teenistust tunnustasid tänukirjaga USA president George W. Bush, lennuväeminister, lennuväe staabiülem ja Rahvusliku Julgeolekuagentuuri direktor.
LOE VEEL
Fredinand Kool. DP Kroonika. Eesti pagulased Saksamaal 1944–1951. Lakewood, 1999.
Boris Kull. Kepp mul käes ja mantel üle õla ... Valga, 2005.
Elmar Lipping. Eesti mehed US Army teenistuses. – Eesti saatusaastad 1945-1960. IV. Stockholm, 1966.
Jaan Pennar, Tõnu Parming, Peter Rebane. The Estonians in America 1627–1975: a Chronology & Fact Book. New York, 1975.
Raag, Raimo. Eestlane väljaspool Eestit. Tartu, 1999.
Mati Õun. Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased. III. Tallinn, 2001.
KRISTJAN LUTS (1985) on Eesti Sõjamuuseumi – kindral Laidoneri Muuseumi teadur. Lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo eriala bakalaureuseõppe 2006. aastal cum laude, praegu magistriõppes. Peamine uurimisvaldkond on külma sõja aegne maailm ja eestlaste osavõtt külma sõja konfliktidest nii NL-i kui lääneriikide mundris. Näituse “Eesti ja külm sõda” projektijuht, mälestuste kogumise projekti “Eesti sõdur võõras mundris” koordinaator.
Pärast Teist maailmasõda seisid võitjad uudsete probleemide ees: Lääne-Euroopas oli mitmemiljoniline ja paljurahvuseline sõjapõgenike mass ning lääneliitlaste kätte olid sõjavangi sattunud Saksa armees Nõukogude Liidu vastu sõdinud Kesk- ja Ida-Euroopa rahvaste sõjaväelased. NL-i sooviks oli sõjapõgenike ja -vangide repatrieerimine ehk sunniviisiline kodumaale tagasi toomine. Jossif Stalinile oli suureks võiduks olnud Jalta konverents, kus sõlmiti põhimõtteline kokkulepe, et lääneriigid kohustuvad abistama paari miljoni Nõukogude kodaniku tagasipöördumist kodumaale.
Eestlased okupatsioonitsoonides Saksamaal
Ametlikel andmetel viibis 1946. aasta lõpus Saksamaa dipiilaagrites 31 221 eestlast. Selgituseks niipalju, et dipii (Displaced Person, DP) ehk emigreeruma sunnitud inimene on kas deporteeritu või on ta pidanud lahkuma oma kodumaalt või asukohamaalt rassilistel, usulistel või poliitilistel põhjustel. See isik soovib, kuid ei saa kodumaale või asukohamaale tagasi pöörduda temale vastuvõetamatu olukorra/riigikorra tõttu. Dipii mõiste on lähedane põgeniku mõistele. 1951. aastal vastu võetud ÜRO konventsiooni põhjal on põgenik “isik, kes enne 1. jaanuari 1951 toimunud sündmuste tulemusena ning põhjendatud kartusest saada tagakiusatud viibib väljaspool riiki, mille kodanik ta on”.
Eestlastest paiknes 1946. aastal veidi üle poole (53 protsenti) USA tsoonis, 43 protsenti Suurbritannia tsoonis ja ülejäänud 4 protsenti Prantsuse tsoonis. Eestlaste seisukohalt olid Ühendriikide ja Suurbritannia tsoon eelistatumad, kuna nende riikide valitsused ei tunnistanud Eesti annekteerimist NL-i poolt ning seetõttu kujunes eestlaste olukord nendes tsoonides üldiselt paremaks kui Prantsuse tsoonis.
Lääneliitlaste välisministeeriumidel puudus teadaolevalt ühine kontseptsioon, kuidas baltlaste küsimuses käituda. Tegevuspraktika oli seega erinev ning eriti Prantsuse okupatsioonitsoonis esines juhtumeid, kus eestlased anti NL-ile välja. Tihti lähtusid skriinimist (screening – läbi sõeluma) teostavad ametnikud oma seisukohtadest, poliitilistest vaadetest ning halvemal juhul koguni isiklikust suvast. Skriinimise eesmärgiks oli välja selgitada, kas laagris olevatel isikutel on õigus saada juriidilist, materiaalset ja poliitilist abi. Skriinimise käigus saadeti laagrist välja sõjakurjategijad, kvislingid, terviseprobleemidega isikud, algusaegadel mõnedes laagrites ka Balti riikide kodakondsed, kes anti kui NL-i kodanikud NL-i võimuesindajatele repatrieerimiseks üle.
USA okupatsioonitsoonist sunniviisiliselt repatrieeritud eestlaste üldarv on täpselt teadmata, ent orienteeruvalt võib seda hinnata 500-le. Eesti poolt asja korraldanud Repatrieerimisasjade Osakonna arhiivimaterjalidest ilmneb, et ühtekokku repatrieerus 1953. aastani Eesti NSV-sse kokku 20 671 inimest. Täpsustuseks tuleb lisada, et nimetatud arv sisaldab lisaks Saksamaa okupatsioonitsoonidest repatrieeritutele ka isikuid, kes Poolast, Tšehhist ja mujalt venelaste poolt kodumaale tagasi viidi või otse Siberisse saadeti.
Eesti kodanikest sõjavangide koguarv lääneliitlaste tsoonides võis 1945. aastal ulatuda 4500–5000-ni. Tollal Briti, USA ja Prantsuse traataedade taga sõjavangis olevate Eesti sõdalaste siht oli selge: hoiduda väljaandmisest Eestit okupeerivale võimule, vabaneda sõjavangi staatusest, leida üles omaksed ning hankida ülalpidamist.
Esialgu oli olukord keeruline ja väljavaated eesmärgile jõudmiseks ahtad. Eesti Vabariigi saadik Londonis August Torma soovitas USA tsooni osas võtta ühendust Eesti saadiku ülesannetes oleva peakonsul Johannes Kaivuga New Yorgis. Diplomaatilisel teel ei saavutatud siiski midagi märkimisväärset, kuna mõnel pool ei peetud isegi soovitavaks liitlasi sellise küsimusega tülitada. Vaatamata paljudele takistustele edenesid asjalood ometi niikaugele, et juulis 1945 vabanesid USA okupatsioonitsoonis esimesed 22 eesti sõjavangi. Viimased eestlastest sõjavangid pääsesid vabadusse enam kui aasta hiljem, novembris 1946.
Sõjavangist vabanemine probleeme aga ei lahendanud, asemele tekkis hulk uusi muresid. 1943. aastal moodustatud Ühinenud Rahvaste Abistamis- ja Rehabilitatsioonivalitsus (United Nations Relief and Rehabilitation Administration, UNRRA) ei andnud vabanenutele dipii staatust ning ei suutnud hästi ka mõista, miks eestlased keelduvad võimalusest kodumaale tagasi pöörduda. Alles hilisem selgitustöö kommunismi repressioonide teemal tegi eestlaste keerulise olukorra arusaadavamaks.
Töö- ja vahikompaniid USA tsoonis Saksamaal
Olukorrale leiti lahendus nende meeste kasutamisega USA armee juurde loodud valve- ja tööteenistuses. Kolonel Orville Martini ja kapten Nathan Moxley eestvedamisel rajati 1946. aasta juulist 1947. aasta jaanuarini 22 Balti kompaniid, mis omakorda jagunesid rahvuste alusel Eesti, Läti ja Leedu üksusteks. Töö Baltic Guard’is andis endistele sõjavangidele võimaluse inimväärseks eksistentsiks. Kasarmute näol said nad stabiilse elupaiga, USA armee tagas kompaniide liikmete toitlustamise ning rahalise töötasu: lihtsõduri palk oli 5 dollarit ja 250 marka kuus.
Kompaniide loomisel tekkis vajadus kompetentse administraatori järele. Eduka kandidaadina nähti dipiid, kes oskaks ka vajalikke keeli. Nimetatud kohale kandideeris eestlane Walter Niilus, kes valdas mitut keelt ning omas töökogemust Ühinenud Rahvaste Abistamis- ja Rehabilitatsioonivalitsuse põgenikelaagrite administratsioonis. 22. mail 1946 nimetatigi Walter Niilus ametisse mitmerahvuseliste töö- ja teenistuskompaniide ülemana.
Ameeriklastel oli vahi- ja töökompaniisid ka praktiliselt vaja. Ajaloolane Tiit Noormets on märkinud, et “… need vahipataljonid kutsusid ameeriklased kokku eelkõige sõjajärgse Saksamaa ülesehitamiseks ja näiteks ladude valvamiseks, sest oma mehed naasid sõja lõppedes kodumaale”. Kokku formeeriti eestlastest neli vahikompaniid (nr 4221, 4027, 4228 ja 4229) ning lisaks moodustati viis töökompaniid (nr 7127, 8090, 8745, 8747 ja 8716). Vaino Kallase hinnangul käis nimetatud üksustest läbi hinnanguliselt 5000 Eesti sõjameest.
Loomulikult ei leppinud Nõukogude Liit töö- ja vahikompaniide asutamisega. Vaevalt olid esimesed üksused formeeritud, kui Tallinna raadio hakkas edastama saateid töökompaniide laimamiseks, nimetades kapten Moxley’d bandiidiks ja kapten Valdek Puuranda aferistiks. Kompanii liikmeid võrreldi “mustade meestega”, kelle hing olevat sama must kui vorm nende seljas. Nõukogude antipropaganda ei piirdunud vaid töökompaniide halvustamisega, ähvardati ka reaalse karistusega: kommunistide kätte langemisel saavat iga mees viis aastat vangistust ning iga pael ehk siis sõjaväelise auastme tunnus vormil lisavat automaatselt viis aastat.
1947. aastal tuli Ühinenud Rahvaste Abistamis- ja Rehabilitatsioonivalitsusel oma töö üle anda Rahvusvahelisele Põgenikeorganisatsioonile (International Refugee Organization, IRO), mille ülesandeks oli ümber asustada need miljon põgenikku, kes keeldusid Nõukogude Liitu või selle kontrolli all olevatesse Ida-Euroopa riikidesse siirdumast. Saksamaa tuli järk-järgult vabastada sõjapõgenike koormast ning üha rohkem seni USA armee poolt täidetud funktsioonidest võtsid enda kanda Saksa asutused. Väljaränne intensiivistus seetõttu kordades. Olukorrast annavad hea ettekujutuse eestlaste kohaliku ajakirja Pildipost pealkirjad: “Kanada vajab ajusid”, “Kanadalasi huvitab eestlaste käsitöö”, “Tahaksime teid kõiki siia” (st USA-sse), “Dipiide töötingimusi USA-s”, “Kas ostame Kanadas farmi?”
Siinkohal peab rõhutama, et USA-l oli põgenike vastuvõtmisel ja uue kodumaa pakkumisel väga oluline roll. Teine maailmasõda oli põhjustanud suure sisserändajate voolu, mille kontrollimiseks ja reguleerimiseks võeti 1948. aastal vastu Põgenike Seadus (Displaced Persons Act), mis ühtlasi määras ära vastuvõetavate rahvuste piirarvud. Balti riikidest pärit põgenikud moodustasid vastuvõetavate üldarvust ühe viiendiku, Eesti immigrantide piirmääraks oli 9923 inimest.
8090. Eesti töökompanii
8090. Eesti töökompanii ajalugu algab kaudselt Schwabachis loodud segarahvusliku 6902. töökompanii (Mixed Civilian 6902 Labor Service Co) loomisega. Kompanii oli suhteliselt suurearvuline ning koosnes valdavalt eestlastest ja lätlastest, leedulasi oli seal vaid mõni. Kompanii ülesandeks oli toidu- ja riidelao korrashoidmine, muu hulgas ka Schwabachi ümbruskonnas paiknevate Ameerika üksuste varustamine toidu ja riietega. Kompanii sõdurid kandsid musta värvi USA sõjaväevormi, mille vasakul varrukal olid auastme tunnused ja rahvusvärvides embleem. Erinevalt vahikompanii meestest ei kandnud töökompanii omad relvi.
1947. aasta varakevadeks kuivasid Schwabachi toidulao ülesanded aga niivõrd kokku, et sealne kompanii ei olnud enam vajalik. Mehed valgusid laiali, kes teistesse kompaniidesse, kes tsiviilellu ja mõned taotlesid pääsu Belgia söekaevandustesse. Paljud endised Schwabachi mehed viidi üle Käferthalis parajasti formeerimisel olnud kapten O. Mustkivi kompaniisse. Nimetatud kompanii transporditi peatselt Frankfurti ja see hakkas kandma numbrit 8090. Vastloodud üksuse ülesandeks sai ühe ordnance-depoo teenindamine (ordnance tähendab USA sõjaväes relvade ja auto-osade hooldamist ja varustamist). Kompanii täielik nimetus oli seega 8090 Labor Service Company, Ordnance Depot, Estonian. Kompanii esimesteks töödeks olid Frankfurdi ordnance-depoo korrastamine, ümbruskonna väeosade varustamine mootorsõidukite osadega, mototranspordi organiseerimine ja umbes 500 sõidukivrakist koosneva autode surnuaia likvideerimine. Tänu eeskujulikule tööle oli 8090. Eesti töökompanii üks esimesi, kes sai kirjaliku kiituse sõjaväeringkonda komandeerivalt brigaadikindral Fratis L. Duffilt.
1948. aasta suvest, see on ajast, mil hakkas funktsioneerima Berliini õhusild, suurenes töökompanii tähtsus. 8090. Eesti töökompanii pidi kaasa aitama suurenenud mototranspordi sujuvale korraldusele, osalema laadimistöödel ja toetama õhusilla toimimist üldisemalt. Berliini õhusillaga paralleelselt algasid ka tööd sõjaliste baaside väljaehitamiseks Pfalzi metsades Kaiserslauterni ümbruses. Nõudmine töökompanii tüüpi üksuste järele kasvas ja kõik vabad kompaniid suunati Pfalzi metsadesse. Ka mitmel eestlastest moodustatud kompaniil, sh 8090. Eesti töökompaniil, tuli seal tööle asuda.
Kuigi 8090. Eesti töökompanii 1949. aasta suvel Kaiserslauterni toodi, ei saanud see enam kaua tegutseda, sest uus emigratsioonilaine viis mehi pidevalt minema. Kompanii likvideeriti 1949. aasta lõpul, osa mehi viidi üle 4221. Eesti vahikompaniisse.
4221. Eesti vahikompanii
4221. Eesti vahikompanii loomine tugines eelkõige kolme mehe algatusele. Nendeks olid endine suurtükiväeohvitser Vaido Viitre, mereväeohvitser ja Eesti allveelaeva Lembit kapteni abi Valdek Puurand ning endine Ameerika lennuväe kapten, eestisõbralik Nathan Moxley, kes tollal oli Ühinenud Rahvaste Abistamis- ja Rehabilitatsioonivalitsuse teenistuses. Esialgu saadi sõjaväe peakorterist luba väikese mudelüksuse moodustamiseks Nürnberg-Fürthi sõjaväestaabi ja sõjaväepoe valvamiseks. Selle koosseisus oli 17 meest koos kahe juhiga, kelleks olid leitnant Artur Tammaru ja seersant Arvi Ulpus. Paari-kolme kuu möödudes saadi luba suurendada üksus 42-meheliseks, ülesandega valvata sõjaväeposti ladusid.
1946. aasta sügisel saadi korraldus moodustada kompaniisuurune üksus (umbes 300 meest) ja saata see Mannheimi 2-kuulisele väljaõppele. Värbamisrühmad moodustati USA tsooni eesti laagreis: Augsburgis, Geislingenis ja “Valga” laagris. FerdinandKooli selgituse kohaselt sai Märzfaldis asunud laager endale “Valga” nimetuse seetõttu, et seal elanud eestlased ja lätlased jagunesid enam-vähem pooleks nagu kodumaal Valga linnas.
Kandidaatidelt nõuti ennekõike head tervist ja sõjaväelist kasvatust. Hiljem selgus, et 92 protsenti vastuvõetuist olid endised leegionärid ja lennuväe abiteenistujad. Veelgi enam, Ameerika Ühendriikide Dipiide Komisjoni Peakorteri otsusega ei saanud ka Relva-SS-i kuulumine takistuseks USA-sse emigreerumisel.
4221. Eesti vahikompanii moodustati Nürnbergis ning liideti USA maaväe 6850. väeosaga, mis vastutas sisemise julgeoleku eest. Vahikompanii juhtkond koosnes ülem kapten Vaido Viitrest, ülema abist vanemleitnant Eduard Limionist ja kompanii vanemast vanemseersant Hugo Nõmmjärvest. Kompaniis oli kuus relvarühma ja staabirühm. Paar kuud kestnud väljaõppel tehti riviõppust, harjutati laskmist, viidi läbi siseõppusi vahtkonnateadusest jm. Igapäevane väliõppus lõppes kell 21.00 Eesti hümni laulmisega.
1947. aasta veebruari lõpul sai õppeaeg läbi ja kompanii paigutati Dutzendeichi kasarmuisse Nürnbergi lähedal. Kompanii peamiseks ülesandeks oli Nürnbergi sõjatribunali ja vangla valvamine. Peale kohtumaja ja vangla olid eestlastest vahtkonnad ka bensiini-, laskemoona-, varustus- ning söeladudes. Lisaks valvati kohvikuid, Noorte Meeste Kristliku Ühingu kohalikku haru, ujumisbasseine ja mõnel juhul ka tähtsate ameeriklaste peatumiskohti.
Selline elu- ja töökorraldus kestis kuni 1949. aasta väljarännu alguseni, mis tõi kompanii ellu palju muudatusi. Kompanii ülem kapten Vaido Viitre lahkus esialgu Ühinenud Rahvaste Abistamis- ja Rehabilitatsioonivalitsuse teenistusse ning rändas hiljem Kanadasse. Uueks ülemuseks sai seejärel kapteniks ülendatud endine ülema abi Eduard Limion. Väljarände tõttu, peamiselt USA-sse, Kanadasse, Rootsi, Belgiasse ja Austraaliasse, hõrenes ka meeskond. Eestlastest moodustatud töö- ja vahikompaniide arvukuse kõrgpunktiks jäi 1948. aasta lõpp ja 1949. aasta algus. Siis tegutses kuus Eesti kompaniid, igaühes vähemalt 200 meest. Lisaks teenis eestlasi teiste rahvuste kompaniides ja mõnel puhul ka väiksema meeskonnana. USA poolt kompaniide formeerimist koordineerinud kolonel Orville Martin ja kapten Nathan Moxley hindasid kõrgelt eestlaste tööoskust ja -moraali ning olid töö tulemustega ülimalt rahul.
Saksamaal eesti põgenikest formeeritud 4221. vahikompanii taaskohtumine toimus ESTO 2000 raames Tartu College’is Torontos. Kokku võttis üritusest osa 18 kunagist kompanii liiget.
Eesti sõdurid USA mundris külma sõja konfliktides
Ajavahemikul 1946–1957 saabus USA-sse kokku 12 659 eestlast, sisserännu hari oli aastail 1949–1952. Kui sõjaaegsed ja -järgsed rändevood olid 1950. aastate lõpupoole raugenud, olid eestlaste arvult suurimaks lääneriigiks Ameerika Ühendriigid (30 000 eestlasega), järgnesid Rootsi (22 000), Kanada (18 500), Austraalia (7 000), Lääne-Saksamaa (6 000) ja Suurbritannia (5 000).
USA-sse emigreerunud sõjapõgenikud olid kas täiskasvanud või nende lapsed, kes põgenesid läände, et pääseda Teise maailmasõja tagajärgedest ja Nõukogude okupatsioonist. Andnud oma saatuse uue kodumaa kätte, teeniti riigi kaitseväes mitmel põhjusel. Mõned olid teenistuskohuslased, kes teenisid ainult ettenähtud sundaja. USA sõjaväkke võis värvata ka mittekodanikke, seega kutsuti mittekodanikest eestlasi, kelle täpne hulk on teadmata, väeteenistusse näiteks seoses Korea sõja puhkemisega 1950. aastal. Mittekodanikud ei saanud aga sõjaväes tõusta ohvitseri auastmesse. Teised teenistuskohuslased leidsid sõjaväes olles, et sõjavägi pakub neile mitmeid võimalusi, mis motiveerisid kauemaks teenistusse jääma. Kolmandad astusid sõjaväkke vabatahtlikult ja teenisid sundajast kuni täispika sõjaväelise karjäärini välja.
Paljud tulevased kaadrisõjaväelased on möönnud, et kooliaastail ei liikunud nende peas kordagi mõte, et nad võiksid kunagi sõjaväega liituda. Seda paljuski seetõttu, et peres polnud sõjaväelase elukutse traditsiooni ja samuti ei nähtud selles esialgu perspektiivi edasiseks arenguks. Ent mida rohkem saadi teada Ühendriikide kaitsejõududest, seda enam tekkis huvi sõjaväelise karjääri vastu. Näiteks on USA õhujõudude kindralmajor Tiiu Kera viidanud asjaolule, et mehed ja naised said samades auastmetes võrdset palka, teistele võimaldas teenistus elu ja tööd maailma eri paigus. Kolmandatele – näiteks kolonel Jüri Toomepuule – pakkus väeteenistus aga kaudset võimalust kommunistidele kodumaa ikestamise eest kätte maksta. Lisaks oli see viis tänada Ühendriike selle eest, et põgenikud olid saanud võimaluse uuesti alustada.
Samas ei saa ajaloolise tõe huvides jätta märkimata tõsiasja, et paljudele eestlastele, kes ei näinud oma tulevikku elukutselise sõjaväelasena, polnud sõjaväes veedetud aeg alati meeldivaim eluetapp. Sellest annavad ülevaate näiteks Eesti Vabariigi esindajale Washingtonis Johannes Kaivule saadetud kaebekirjad, kus palutakse anda hinnang Eesti meeste sõjaväkke kutsumise aluste kohta. Siinkohal tuleb aga märkida, et paljude kirjade probleemiasetus seisneb selles, et teenistusele ei olda otseselt vastu, seda soovitakse lihtsalt kas kõrghariduse omandamise või perekondlike põhjuste tõttu edasi lükata.
Mainimist väärib ka asjaolu, et paljude immigrantide jaoks oli teenistus Ühendriikide kaitseväes kiireks ühiskonda sulandumise viisiks, sest pärast seda võis mittekodanik lihtsustatud tingimustel kodanikuks saada. See oli tee, kuidas saadi kiiremini “ameeriklaseks”, samuti aitasid sõjaväes õpitud oskused valmistuda hilisemaks karjääriks. Olulisel kohal oli ka tõsiasi, et väeteenistuses läbitud kursuste raames saadud teadmisi arvestati ülikoolihariduse omandamisel.
Eestist pärit sõjaväelased on USA sõjaväes teeninud väga erinevatel auastmetel: sõdurist kindralini. Nii on eestlased sõdinud kommunistide vastu Korea ja Vietnami sõjas, jaganud oma lahingukogemusi instruktoritena noorsõduritele, kontrollinud kontinentidevahelisi rakette, teeninud õhujõudude luureülema ametikohal. Sõjaväes oli võimalik tõusta vastavalt isiklikele saavutustele – nii oli sõjavägi koht, kus immigrandid, afroameeriklased ja naised tegid kiiremat karjääri, kui see oli tavaline paljudel muudel elualadel, eriti erasektoris. Nii oli Tiiu Kera USA sõjaväe 75. naiskindral ja 22. naiskindral õhujõududes.
Võib öelda, et immigrandid on USA sõjaväes suhteliselt tavaline nähtus. Indiviidi immigrandi tagapõhi pole probleemiks, kuivõrd Ühendriigid ise ongi sisserännanute ühiskond. Samuti täidavad nii immigrandid kui sünnipärased ameeriklased sama ankeedi ja neile esitatavad usaldatavuse kontrolli nõuded on identsed. Loomulikult küsitakse, kust keegi pärit on, aga seda pigem sõbralikust uudishimust. Illustreeriva näitena võib tuua USA sõjaväe rohelise bareti Viido Polikarpuse seletuse, kust ta pärit on: “From a small place called Estonia.” (Väikeselt maalt, mille nimi on Eesti.) Sellele järgnes täiendav küsimus: “Just above Boston?” (Kas Bostoni lähistelt?)
Erinevalt varasematest väljarännanutest olid Teise maailmasõja tõttu emigreerunud eestlased poliitilised põgenikud ja see seisund määras pagulaskonna suundumuse ning tegevuse laadi. Tavaliste seltskondliku ja meelelahutusliku kavaga organisatsioonide kõrvale tekkis ka poliitilisi ühendusi, mis hakkasid võimaluse piires tegutsema Eesti iseseisvuse taastamise heaks. Viimastest võib olulisemateks pidada Balti Apelli Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni juures (Baltic Appeal to the United Nations, BATUN) ja Vaba Eesti Komiteed. BATUN oli loodud selleks, et esitada ÜRO-le vajalikud materjalid Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse taastamiseks. Nii esitas Eesti peakonsul USA-s Johannes Kaiv 1946. aastal ÜRO peasekretärile Trygve Lie’le memorandumi rahvusvahelise põgenike organisatsiooni kohta ning hilisematel aastatel käsitleti korduvalt sõjapõgenike ja rahvaste enesemääramise õiguse temaatikat. Ühendriikides loodud võitlusorganisatsioon Vaba Eesti Komitee korraldas näiteks infomaterjali saatmist kodumaale ja oli kaastegev kodumaale suunatud eestikeelsete raadiosaadete käikulaskmisel. Nimetamist väärib ka eestlaste aktiivne tegevus nn Kersteni komitees, mille moodustas 1953. aastal USA Kongress. Komitee kuulas üle tunnistajaid Ida-Euroopa ikestatud maadest ning lõpparuanded avaldati kahes köites. Pöördumised Kersteni komisjoni olid ametlikud, pöördujad ei kõnelenud mitte enda, vaid juriidiliselt järjepideva Eesti eest. Kokkuvõtlikult võib öelda, et Ameerika eestlased mängisid rolli, mis oli ebaproportsionaalne võrreldes nende osaga maa rahvastikust. Vaatamata lätlaste ja leedulaste suuremale kogukonnale olid just eestlased need, kes andsid Balti ühtsusele sisu ja seisid USA Kongressis “Eesti asja eest”.
Välis-Eesti organisatsioonides olid tegevad ka mitmed sõjaväega seotud isikud. Lisaks major Uusi aktiivsele osavõtule Eesti Võitleja Ühingus ja Ülemaailmses Eesti Kesknõukogus tuleb ära märkida ka kolonel Ülo Ansoni 12 aasta pikkune töö Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu esimehena ja Eesti Vabadusvõitlejate Liidu juhatajana ning kindralmajor Tiiu Kera tegevus Eesti Rahvuskomitees Ühendriikides. Olulisel kohal on ka USA sõjaväe eriüksuslase ja taasiseseisvunud Eesti poliitiku Jüri Estami kaastöö Raadio Vaba Euroopa toimetusele, mis edastas kodumaale eestikeelseid raadiosaateid moonutamata uudistega välismaailmast.
Roheline barett ja praegune Tallinna Eesti Maja peremees Viido Polikarpus on kõrgelt hinnanud väliseestlastest sõjaväelaste tähtsust, rõhutades näiteks kindral Aleksander Einselni olulist rolli Eesti Kaitsevägede juhatajana. Tema arvamust on toetanud Eesti Vabariigi president Lennart Meri, kelle sõnutsi oli ajal, mil Eesti Kaitsevägi oli lapsekingades, Korea ja Vietnami sõjas karastunud kolonel Einseln parim võimalik variant peale Napoleoni. Kuigi Aleksander Einselni tegevus ei pruukinud kõigile meeldida, ei maksa seda alahinnata, pidades silmas kaitseväe kiiret arengut ja n-ö Ameerika kooli selle mõiste parimas tähenduses. Asjaolu, et NATO kindralitega kõneldi ladusalt inglise keeles, aitas kahtlemata kaasa Eesti maine paranemisele. Eesti ei olnud lihtsalt endine kommunistlik riik, kuhu võimaluse korral abi saadetakse, vaid tõsiseltvõetav partner. Einselni teene seisneb seega toetuse hankimises nii kohalikelt USA saadikutelt kui ka USA poliitilistelt ringkondadelt, et kaitsejõude saaks üldse juhtima hakata.
Pärast Einselni aitas Eesti sõduritel lääne standarditega kohaneda ning NATO-sse kuulumiseks vajaliku ettevalmistuse ja suhtumise saavutada ka väliseestlane Peeter Hendrikson, USA sõjaväeatašee Eestis. Tema teeneks tuleb pidada järjepideva selgitustöö tegemist USA-s asuvatele ülemustele ja Eesti suhtes positiivse hoiaku kujundamist.
LISAD
Teeninud Nürnbergis
Boris Kull
Boris Kull sündis 1928. aastal Valgamaal. Vanuse tõttu ei mobiliseeritud teda ei Punaarmeesse ega Saksa sõjaväkke. Küll on ta aga teeninud – nagu ta ise uhkelt ütleb – Ameerika sõjaväe juures. Teenistus Saksamaal USA okupatsioonitsoonis moodustatud vahikompaniis algas kolm aastat pärast sõja lõppu.
Teade vahikompaniisse registreerimisest tuli 3. aprillil 1948. aastal. Teenistus algas väljaõppega Saksa linnas Fuldas ning hõlmas õppusi USA sõjaväe sisekorra, valveteenistuse, relvakäsitsuse ja muul alal. Peaaegu kõik vahikompanii mehed olid Teisest maailmasõjast osa võtnud ja nende väljaõppele kulutati napilt kuus nädalat. Väljaõpet hinnati hindega “väga hea”.
Kui Kull koos teiste eestlastest sõjapõgenikega vahikompanii koosseisu võeti, tuli igaühel koostada lühike elulugu, milles paluti kirjeldada oma sõjaaegset tegevust ning Saksamaale sattumise põhjusi. Mehed olid vastustes ausad: mõnel oli arreteeritud Eesti ohvitserist isa, ning poeg oli läinud vabatahtlikult Saksa sõjaväkke kätte maksma, teine pidas tööteenistust enda jaoks häbistavaks ja astus vabatahtlikult Eesti Leegioni, kolmandad olid politseipataljonis või Omakaitses vene parašütiste taga ajanud. Kapten Nathan Moxley lasi tõlgil kirjutatu põhjal endale kolm-neli elulugu ette lugeda ja käskis seejärel mehed üles rivistada. Rivi ees sõnas ta järgmist: “Poisid, te pole veel siiani aru saanud, et sõda lõppes kolm aastat tagasi. Ikka tahate veel kangelast mängida ja valetate mulle, et olite SS-is ja mujal kõvad löömamehed. Annan teile veerand tundi aega uueks kirjatööks. Ja ei mingit okupantide teenimist, muidu tuleb mul teile ust näidata!” Veerand tunni pärast said nii Kullist kui kõigist teistest tööteenistuse tõttu Saksamaale sattunud isikud.
Peatselt algas teenistus Nürnbergi vangla juures. Kuivõrd kohus kõige suuremate sõjakurjategijate üle oli peetud, tuli Kullil valvata vähem tähtsaid vange. Valvamise töö oli igav ja üksluine: “... seisa pudrunuiaga (kumminuiaga – autori märkus) luugi juures ja kiika läbi pilu kongi sisse, et vang millegi keelatuga ei tegele või end üles ei poo.” Vangidega vestlemine oli kategooriliselt keelatud. Kull, kes oma valvatava kuritegudest midagi ei teadnud ja vange ei vihanud, ajas nii mõnegagi juttu.
Samamoodi kui teiste sõjapõgenike perekonnad, esitas ka Kullide pere immigratsiooniametile avaldused emigreerumiseks mitmesse riiki. Tänu teenistusele USA vahikompaniis olnuks Borisil kerge saada luba USA-sse väljarändamiseks. Kuid loa saanuks ainult tema ning vanemad pidanuks seniks maha jääma, kuni ta end Ameerikas sisse oleks seadnud ja sealse kodakondsuse saanud. See aga ei sobinud ning seepärast uuriti võimalusi Austraaliasse või Kanadasse reisimiseks. Kanada puhul tuligi positiivne vastus ning teekond uuele kodumaale algas 26. mail 1949.
Sündinud põgenikelaagris
Tiiu Kera
Tiiu Kera sündis 1945. aastal Saksamaal Württembergis Balingeni põgenikelaagris. USA-sse saabus ta vanematega 1949. aastal ja asus elama New Yorgi osariiki Rochesteri. Pärast bakalaureusekraadi omandamist Valparaiso ülikoolist 1967. aastal asus Kera magistriõppesse Indiana ülikooli Vene ja Ida-Euroopa ajaloo instituudis, mille lõpetas 1969. aastal. Nii bakalaureuse- kui magistritöö käsitlesid Baltikumi ja Nõukogude Liidu temaatikat.
1968. aastal abiellus Kera USA lennuväeohvitseri Matt Browniga ja asus temaga koos Saksamaale, kus töötas aastail 1970–1973 USA lennuväe Euroopa peastaabis Wiesbadenis ajaloo osakonna toimetajana.
1973. aastal astus Kera sõjaväeteenistusse ja ülendati 6. detsembril esimesse ohvitseri auastmesse kui lennuväe reservnooremleitnant. Pärast kaadriohvitseri õppe läbimist Alabama osariigis anti Tiiu Kerale 1976. aastal tegevteenistuse lennuväe leitnandi auaste. Vastava patendi sai ta USA süsteemi kohaselt vakantsi tekkimisel aasta hiljem, töötades Hanscomi õhuväebaasis personali juhtimise jaoskonna ülemana.
Edasine haridustee viis 1978. aastal kapteniks ülendatud Kera kõrgemasse lennuväekooli, mille täiendõppe programmi läbis 1982. aastal. Viimase lihvi kindralstaabi ohvitserina sai kolonelleitnant Kera aastail 1987–1988 USA Sõjaväeakadeemias Washingtonis.
1992. aastal läbis Kera edukalt erikursuse diplomaatilise teenistuse julgeolekualase assisteerimise korraldajatele Wright-Pattersoni lennuväebaasis Ohios. Samal aastal kuulus koloneliks ülendatud Kera USA sõjaväelisse delegatsiooni, mis külastas Eestit, Lätit ja Leedut. Juulis 1993 nimetati kolonel Tiiu Kera USA sõjaväeesindajaks Balti riikides alalise asukohaga Vilniuses, kus ta teenis 1995. aasta augustini.
9. veebruaril 1995 ülendati Kera brigaadikindraliks, millise patendi sai 1. augustil samal aastal, siirdudes luureülemaks strateegiliste jõudude staapi Offuti lennuväebaasis. Brigaadikindral Kera oli esimene naine sellel ametikohal, talle allus 600 spetsialisti. Tiiu Kerast sai graafiku alusel lendava varukomandopunkti ülem. Tegemist on staabilennukiga, mida nimetati EC.135 Looking Glass. Lennuk teeb regulaarselt 6–8-tunniseid lende, väljudes Offuti baasist, et kontrollida meeskonna valmidust toimimiseks oludes, mil maapinnal asuvad komandopunktid on hävinud vastase tuumarünnaku tõttu. Sellisel juhul on lendava varukomandopunkti ülemal samad õigused nagu staabiülemate komitee esimehel, teisisõnu, kõrgeimal presidendile tuumarelva alal nõu andval sõjaväelasel.
1998. aastal ülendati Kera kindralmajoriks ja määrati Rahvusliku Julgeolekuagentuuri sõjaväelise osakonna ülema asetäitjaks.
1. veebruaril 2002 siirdus kindralmajor Tiiu Kera erru. Tema pikaajalist ja saavutusterohket teenistust tunnustasid tänukirjaga USA president George W. Bush, lennuväeminister, lennuväe staabiülem ja Rahvusliku Julgeolekuagentuuri direktor.
LOE VEEL
Fredinand Kool. DP Kroonika. Eesti pagulased Saksamaal 1944–1951. Lakewood, 1999.
Boris Kull. Kepp mul käes ja mantel üle õla ... Valga, 2005.
Elmar Lipping. Eesti mehed US Army teenistuses. – Eesti saatusaastad 1945-1960. IV. Stockholm, 1966.
Jaan Pennar, Tõnu Parming, Peter Rebane. The Estonians in America 1627–1975: a Chronology & Fact Book. New York, 1975.
Raag, Raimo. Eestlane väljaspool Eestit. Tartu, 1999.
Mati Õun. Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased. III. Tallinn, 2001.
KRISTJAN LUTS (1985) on Eesti Sõjamuuseumi – kindral Laidoneri Muuseumi teadur. Lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo eriala bakalaureuseõppe 2006. aastal cum laude, praegu magistriõppes. Peamine uurimisvaldkond on külma sõja aegne maailm ja eestlaste osavõtt külma sõja konfliktidest nii NL-i kui lääneriikide mundris. Näituse “Eesti ja külm sõda” projektijuht, mälestuste kogumise projekti “Eesti sõdur võõras mundris” koordinaator.
